|
|
|
Heino Reigo Bad Tölzi sõjakoolis
ohvitseriks õppimas.
Heino Reigo
on sündinud 18. oktoobril 1922. Õppis Tartu
15. algkoolis ja Tartu Poeglaste Gümnaasiumis, mille
lõpetas 1941. Aastal, mil temast sai sõdur.
Ta on ka väheseid veel elusolevaid mehi, kes on teinud
läbi kogu 1941. aasta suvesõja Tartust Hiiumaani.
See lugu viib meid Tartu palavatest juulipäevadest
Sinimägede põrgukatlasse.
|
Sinimägedes kajas kuradite
hõik
tekst: HEINO REIGO
Endine
pataljon Narva ohvitser Heino
Reigo on üks neist
kuldseist kuradeist, kes augustis 1944 tormas Narva pataljoni
sõdurina rünnakrühmaga hulljulgele rünnakule,
et venelastelt Sinimägede all Lastekodumägi tagasi võtta.
1940.
aasta sündmused olid šokk sõna tõsises
mõttes. Inimeste kadumised, arreteerimised muutusid igapäevasteks.
Kogu see vene propaganda, mis ka kooli sisse tuli, oli risti vastupidine
vaadetele, mis meisse olid sisendatud ja meid kasvatanud.
Minu põlvkond kasvas tõelises Eesti vaimus. Olime
uhked, et olime eestlased ja elasime vabas Eesti Vabariigis. Olin
skaudipoiss ja kuulusin Põhjatähe poiste hulka. See
oli Tartus Pauluse kiriku juures oleva skaudipoiste organisatsiooni
üks allüksus.
Kui rääkida 1941. aasta sündmustest, siis kuulusin
oma aastakäigu järgi kah nn kutsealuste kontingenti.
Väga paljud minu klassivendadest ja koolivendadest läksid
kutsealustena Venemaale, tulid korpusepoistena tagasi ja olid
pärast siin igasugused juhtivad tegelased. Aga osa meist
jäi Eestisse. Kuna sõda NL vastu oli alanud, otsustasime,
et elame-näeme, mis sellest tuleb, kuid Venemaale ka ei lähe.
Päev,
mil Tartu kihas
9. juulil 1941 oli ilus
päikesepaisteline suveilm. Hommikul vara märkasime aknast
välja vaadates, kuidas mööda Võru tänavat
liikusid hanereas Tartu miilitsad ja hävituspataljoni tegelased
Pauluse surnuaia suunas. Mõne aja pärast hakkas sealt
kostma tulistamist ja natuke hiljem tuli kaks külgkorviga
mootorratast saksa sõduritega. Ilmselt mingi väike
luure eelüksus. Nad sõitsid Riia tänava ristmikuni,
sest Kaitseliidu majas pesitses üks Tartu hävituspataljoni
üksus. Sealt kostus kah tulistamist. Sakslased pöörasid
seejärel otsa ringi ja kadusid Võru tänavat mööda
uuesti välja.
Aga linn hakkas järsku kihama! Igalt poolt tuli mehi ja kõigi
huvi oli üks: kust saada relvi? Alguses läksime, mina
kah teiste seas, Ropkasse, kus olid kasarmud. Päeva lõpuks
olin juba Emajõe joonel umbes Sõbra tänava
otsa juures. Meist oli formeerunud rühm ja hakkasid Tartu
vabastamislahingud.
Järgmisel päeval tulid venelaste käest võetud
veomasinatega Tartusse kapten Karl Talpaku mehed. Nad olid esimesed,
kes tulid Tartus loodavatele kaitseüksustele appi ja olid
igate pidi karastatud sõjamehed. Tõsi, metsas olemisest
habetunud ja paraja röövlivälimusega, aga meile,
noortele, suured iidolid, kelle poole üles vaadata.
Minu mäletamise järgi oli nädalapäevad või
isegi natukene rohkem lõunapoolne Tartu värskelt organiseeritud
Omakaitse ja Eesti vabatahtlike üksuste käes, ilma et
seal oleks veel ühtegi sakslast olnud.
Luurerühm
läks liikvele
Juuli lõpus,
täpset kuupäeva kahjuks ei mäleta, organiseerisid
Tartus kaks venda, suurtükiväeohvitserid leitnandid
Võsud kaks 35–40-mehelist luurerühma. Igatahes
oli see enne 28ndat juulit. Sellepärast, et kas 27. või
28. oli Tartus Omakaitse paraad ja sellest ma enam osa ei võtnud.
Hakkasime liikuma Tartust Peipsi äärde kuni Narvani.
Käisime külades uurimas, kus venelased on, kas neid
on siin olnud ja kus nad liiguvad. Esimene tõsisem kokkupõrge
oli Omedu jõel taanduvate hävituspataljoni üksustega,
mis olid venelaste katteväeosadeks.
Tallinn oli tol ajal veel venelaste käes ja meie üksus
toodi Jägalasse, viidi ringiga Tartu maanteele ja 27.-28.
juuli ööl hakkasime linna poole liikuma. Tallinna ees
oli meil lahing Ülemiste järve juures kõrgendikul,
kus olid vastas vene madrused ja hävituspataljoni võitlejad.
Sealt liikusime edasi Viljandi ja Pärnu mnt ristmikule. Tol
ajal oli selles lohus üks vana mõisa kõrtsihoone
või midagi sellist, kus olid laod ja vene madrused valvasid
neid. Need madrused sai relvituks tehtud ja siis liikusime linna
sisse. Meid paigutati Kaarli kiriku vastas olevasse koguduse hoonesse.
Üksus formeeriti uuesti ümber, juhiks sai leitnant Hurt
ning hakkasime liikuma saarte suunas, tegeledes ikka luurega ja
tagalaoperatsioonidega.
Meie üksus läks edasi Virtsu, kus valmistati ette Muhu
dessanti. Üldse toimus Muhu dessant kolmest erinevast punktist.
Meie läksime Virtsust põhja poolt ja meid viidi paatidel
üle esimese lainega. Vette lastult sumasime elu eest kalda
poole. Muljetavaldav, et kogu dessant teostati ilma igasuguse
turmtule ettevalmistuseta! See oli täielik üllatusrünnak!
Nii imelik kui ei ole, nähtavasti tuli see ka venelastele
suure üllatusena. Erilist vastupanu meie lõigus ei
olnud, vähemalt mitte enne, kui olime kaldal ja sillapea
oli juba moodustatud.
Läksime väiksemate ja suuremate kokkupõrgetega
edasi Saaremaale Kübassaare poolsaarele, kus asus suur venelaste
rannakaitse patarei. Koos meiega tegutses kompanii jagu sakslasi
ja kaks tanki.
Vastas olid vene mereväelased ja hävituspataljoni üksused.
Aga kogu lahing lõppes sellega, et need vene üksused
läksid öösel läbi lahe edasi Saaremaale ja
kui hommikul sinna tulime, polnudki enam kedagi meid “vastu
võtmas”.
Esimestena
Kuressaares
Liikusime lahinguid
pidades piki Saaremaa lõunapoolset maanteed Kuressaare
poole. Kui toimus Kuressaare tegelik vabastuslahing, peamärul
oli Tallinna mnt suunal, tulime meie alt sisuliselt juba vene
tagalasse sisse. Olime esimesed, kes tulid Kuressaare linna ja
olime ka esimesed, kes jõudsid Kuressaare lossi ja lasksid
lahti veel elusolevad vangid. Edasi liikusime kiiresti Nasva jõeni.
Nagu sillast üle saime, sattusime vene väeosade varitsuse
alla. Meie üksus kandis märgatavaid kaotusi just haavatutena,
seal sai raskelt haavata ka minu hea sõber Martin Arike.
Aga tänu meie kiirusele jäi Nasva sild terveks, venelased
seda õhkida ei jõudnud, kuigi see oli mineeritud.
Sealt läksime kuni Sõrveni, kus oli järgmine
suurem lahingute periood.
Salme küla juures oli Sõrve väga tugevasti kindlustatud
ja sealt kuni Sõrve lõpuni kestsid lahingud umbes
kaks nädalat. Kõige kurvem oli, et nendes rünnakutes
sai surma ka meie väga tubli ja andekas ülem leitnant
Hurt. Kõik meie langenud maeti Salme küla juures Piirimetsa
küla poole mineva tee äärde. Pärast Sõrve
lahinguid oli Saaremaa vaba ja meie üksus viidi kesk-Saaremaale
Aste baasi. Saime seniks väikese puhkuse, kuni valmistati
ette Hiiumaa dessanti.
Hiiumaale meid viidi paatidel kuskilt Soela, Poka ja Metsküla
kandist Emmaste otsa. Liikusime risti läbi Hiiumaa kuni Tahkuna
poolsaareni, kus olid taas raskemad lahingud, sest Tahkuna oli
kõvasti kindlustatud. Pärast Hiiumaad toodi üksus
Tallinnasse, kus see sisuliselt moodustati ümber. Osa mehi
läks idapataljonidesse ja osa Omakaitse üksustesse.
Bad Tölzi
sõjakoolist ohvitserina tagasi Narva pataljoni
Jäin vahepeal väga
raskesti haigeks ja olin tõvevoodis kuni 1942. aasta kevadeni.
Siis arvati mind tulevase Eesti Leegioni koosseisu. Sain alles
suvel sõita Poolasse Debicasse väljaõppele.
Et olin gümnaasiumi lõpetanud, suunati mind Bad Tölzi
sõjakooli ohvitseriks õppima.
Eesti sõjaväge tol ajal ei eksisteerinud, kuid nähtavasti
ei pidanud sakslased meid ka saksa sõjaväelasteks,
sest minu käsutuses olevate Saksa arhiividokumentide järgi
loeti meid kuuluvaks Eesti armeesse.
Bad Tölzi sõjakooli 11. lend on ainus täispikkuses
kursus, millest eestlased osa võtsid. Seal toimusid ka
täienduskursused neile eesti ohvitseridele, kes olid juba
Eesti sõjaväes teeninud. Õppisin Bad Tölzis
06.09.1943 kuni 14.03.1944, mil mind määrati 20. Diviisi
juurde. 21.06.1944 ülendati leitnandiks.
Pataljon Narva, kuhu ka algul läksin, oli tagasi Eestis ja
mind suunati uuesti sinna. Algul määrati 1. kompaniisse
rühmaülemaks, kuid kompanii ülem läks täienduskursustele
ja nii jäigi kompanii mulle.
Sinimägedes
kajas Lastekodumäe all kuradite hõik
Kehrast suunati meid
Narva rindele. Algul läksime Sininõmmele, sealt jõudsime
Krivasoosse, lõpuks tuli taandumine Sinimägedesse.
Mulle isiklikult on rutiinses sõdurielus kõige ebameeldivam
olnud istuda turmtule all ja oodata, kui ümberringi mürskudest
podiseb, kui vaenlast ei näe, kui oled võimetu midagi
tegema. Kogu aeg oota, kas see granaat tuleb pähe või
kukub natuke kaugemale. Ja nii tundide viisi. Vaat just see enese
võimetuse tunnetamine on asi, mis tõmbab tõesti
närvi pingule. Kui vastase rünnak juba algab, kui näed
oma vaenlast ja saad ise ka tegutseda, on küsimus vaid ühes:
kas tema või mina?
Sinimägede “paks supp” jäi mul nägemata,
sest sain kohe algul haavata. See juhtus Lastekodumäe vastu
teostatud rünnakul.
Sinimägede joonel oli ette valmistatud mehitatud vastuvõtu
positsioon, kus olid väeosad, kes pidid taandujaid läbi
laskma ja meid jälitavate venelaste rünnaku vastu võtma
ja kinni pidama. Aga kahjuks kujunes nii, et need väeosad
nähtavasti sattusid ise paanikasse ja sisuliselt anti Lastekodu
mägi lihtsalt käest ära, nagu ka kogu see ettevalmistatud
ajutine joon. Venelased tulid sinna sisse ja olid taanduvatel
väeosadel otse kannul. Lastekodumägi valitses kogu maastikku,
oli hästi kindlustatud ja see asi oleks pidanud kujunema
teisiti. Aga nagu Lastekodumägi oli venelaste käes,
said nad valitseva positsiooni. Sealt alla vaadates oli ju kogu
ümbrus nagu peopesal.
Oligi kujunenud olukord, et kui meie üksus tuli tollest ettevalmistatud
rindejoonest läbi, siis seal enam kedagi polnudki. Pataljoniülem
vanemleitnant Ruus kutsus mind välja ja suure kiiruga formeeriti
üks rünnakrühm sõduritest, kes olid tulnud
läbi selle nn uue rindejoone. Rünnakrühma tuumikuks
oli minu enda kompanii. Anti ülesanne venelased eesolevatest
kaevikutest, mis oleks pidanud olema sakslaste kaevikud, välja
lüüa, suunaga Lastekodumäe poole nii kaugele kui
võimalik.
Ühe
mehe õnnetusest sai teise mehe õnn
Hakkasime kaevikuid
“rullima”. See tähendab, et granaadid ees, mehed
järel ja nii meeter-meetrilt. Aga meie olime all, venelased
üleval mäe otsas ja nii muutusime sisuliselt jahimeestele
jänesteks. Kus liikumine oli, sinna tõmmati kohe tuli
peale. Ja mõne aja pärast ilmusid eest Narva poolt
veel mõned vene tankid.
Sattusin käänaku nurka ja minu selja taga mõne
meeteri kaugusel oli üks suur maakivi, mille ümber oli
kaevik kaevatud. Juhtus, et tankimürsk tabas just seda kivi.
Muidugi lendas sealt küll mürsukilde ja kivikilde! Aga
et minu selja taga oli veel üks sakslane, siis oli minul
väga palju õnne ja temal jälle, vastupidi, läks
väga õnnetult. Suurema osa kildudest sai see sakslane.
Need killud, mis temast mööda vihisesid, sain jälle
mina oma parema külje sisse. Aaspere haiglas kaaluti, kas
parem käsi maha võtta või mitte, lõpuks
minu palve peale jäeti alles. Ja kuigi ta ka praegu õieti
ei tööta, on see siiski olemas. Sellega oli minu jaoks
nii Sinimägede lahing kui sõda läbi.
Töötlemisel “Hallis
majas”
Aasperest toodi mind Kosele, sealt Haapsallu,
kus olin, kuni venelased sisse tulid. Pean ütlema tolleaegse
Haapsalu maahaigla arstidele väga suured tänud. Nemad
olid inimesed, kes paigutasid minusuguseid mehi nakkushaigete
osakonda. Sinna ei julgenud venelased kontrollima tulla ja nii
saime olla mõned päevad varjul. Siis õnnestus
mul sõita Tallinnasse ja saada koju Tartusse ka, aga seal
mind kardeti. Süüa-juua küll anti, aga paluti ikka
edasi minna. Olin Tartus kuni märtsikuuni 1945. Siis sattusin
Tartu “halli majja”. Eks hiljem toimikust nägin
ka, kust need agentuurandmed pärit olid. Kahjuks on meie
rahva seas neid, kes püüavad kannuseid teenida ja teeneid
saavutada teiste inimeste elu hinnaga.
“Hallis majas” töödeldi mind mitut moodi ja
anti üle sõjaväe vastuluure ehk SMERSHi kätte.
Minu ülekuulaja KGB-s oli juudisoost kapten Zeiker, kes oli
olnud 1940-41 Tartu linnas komsomolisekretär. SMERSHis oli
ülekuulajaks major Mõzin. Töötlemine oli
nii tõhus, et olin juba minekul, kui ühel heal päeval
otsustati mind tuua Tallinnasse Patareisse. Kui juba kosusin,
hakkasin käima edasi-tagasi Pika tänava vahet. Olin
ülekuulamistel ligi aasta aega. Oli selge, et mida rohkem
lobised, seda hullemaks endal läheb. Tuli selgeks teha, kui
palju vastasel teada oli ja vastavalt sellele mõelda teisi
säästev jutt ning selle juurde jääda. Näiteks,
kui päriti teenistuskaaslaste nimesid, oli ju võimatu
väita, et kedagi ei tea. Nii loetlesingi surnuid ja teadmata
kadunuks jäänuid. Istusingi ülekuulamistel nii
kaua peamiselt sellepärast, et tegeleti “tunnistajate”
otsimisega, aga millegipärast ei leitud ühtegi…
.
Erinõupidamise otsusega 25.02.1946 mõisteti mulle
Vene KrK paragrahvi 58 lg. 1-a järgi 10 aastat. Käisin
läbi palju laagreid, sest mind peeti ohtlikuks ja kuskil
üle paari aasta ei peetud. Vabanesin 22. juulil 1953.
Epiloogi asemel
Nagu juba toonitasin, oli meie generatsiooni
arusaam niisugune, et meid on okupeeritud. Me ju nägime ja
tundsime kas otseselt oma nahal või omaste kadumise kaudu
kogu seda kommunistliku reþiimi survet. Olime õppinud
põhjalikult Eesti Vabadussõda ja ega meie suhtumine
sakslastesse olnud sugugi sõbralik. Aga kui siis avanes
võimalus veel hullemast kuradist lahti saada, tuli paratamatult
valida variant, mis meile oli antud. Seejuures oli minu kaaslaste
mõte ikkagi see, et läheme, vabastame Eestimaa nendest
kommunistlikest hordidest, kes siin olid ja saame tagasi oma Eesti
Vabariigi, kus olime kasvanud ja kes oli meid sünnitanud
ja kujundanud.
|
|
|
