|
|
|
Professor Hans-Gert Pöttering
kohtumisel Mart Laariga. Foto: Hahn Michael. |
Euroopa visionäär
Hans-Gert Pöttering unistab julgelt
Küsis: Margit-Mariann
Koppel
Saksamaa
tipp-poliitik professor Hans-Gert
Pöttering (sünd
1945) on mõjuvõimsamaid poliitikuid Euroopa Liidus.
Ta on olnud Euroopa Parlamendi liige esimestest valimistest saadik
ning juhib praegu parlamendi suurimat, Euroopa Rahvapartei Euroopa
Demokraadid fraktsiooni.
Käesolev
aasta on Eesti ajaloos erakordne mitmes mõttes. Saime Euroopa
Liidu ja NATO liikmeks, meie rahvusvärvid said 120 aastaseks,
möödus 25 aastat “Balti Apellist”, mille põhjal
tegi oma otsuse Euroopa Parlament 1983. aastal, 15 aastat möödus
Balti ketist ja 10 aastat tagasi lahkus Nõukogude armee.
Balti riikide okupatsioonist vabastamise pikk ja keerukas protsess
on olnud väga oluline osa Teie elus.
Palun rääkige
sellest ajast, kui koos Islandi välisministri hr Hannibalssoniga
olite meie hääl maailmas.
Kui mind 1979 esimest kord Euroopa Parlamenti valiti, oli Ida-
ja Kesk-Euroopa rahvaste vabadus vaid kauge unistus. Neid nimetati
tihti naiivseteks unistajateks, kes tookord kommunistlikust reþiimist
teadlikult mööda ei vaadanud ja selle eest välja
astusid, et ka Tallinnas, Prahas ja Ida-Berliinis inimõigused
kehtiksid. Seda suurem on ka täna mu sügav rõõm
selle üle, et püüe vabaduse, õigusriigi
ja inimõiguste poole võitis. Kui ka kõiki
probleeme pole veel lahendatud, kogu kommunistliku diktatuuri
pärandit pole veel kõrvaldatud ja nende aastakümnete
lugematud kannatused veel mälestustes püsivad, võidutses
vabadus siiski. Neid, kes tookord kommunistliku vägivallavalitsuse
vastu välja astusid, kiusati tihti. Aga need probleemid pole
võrreldavad raskustega, mis inimestel sel ajal, teiste
hulgas Eestis, olid.
Olite hiljuti Eestis.
Milline oli Teie mulje ja kuidas defineeriksite “Eesti vaimu”?
Kevadel oli mul võimalus sõita bussiga läbi
Euroopa Liitu astuvate Ida- ja Kesk-Euroopa riikide ja ka Eestit
külastada. Vestlused tallinlaste ja pärnakatega olid
mulle väga heaks kogemuseks. Olen vaimustatud arengust, mis
Eestis viimase aastakümnega on toimunud. Arengust, mis ei
ole nähtav mitte ainult Tallinnas, vaid ka maapiirkondades.
Eesti edu retsept ja võib-olla see, mida te “eesti
vaimuks” nimetate, peitub minu meelest inimeste julguses
ja aktiivsuses, uhkuses ja rõõmsas isepäisuses.
Mis võiks
olla Teie meelest Eesti panus Euroopa Liitu?
Eesti toob Euroopa Liitu kaasa oma kogemused vabaduse eest võitlemises
ja selle saavutamises. Kui näen eestlaste teotahet ja viimaste
aastate arengut, ei kahtle ma selles, et Eesti annab suure panuse
Euroopa Liidu stabiilsusesse ja arengusse.
Olete Euroopa Parlamendi
suurima poliitilise fraktsiooni liider. Millised on Teie eesmärgid
ja prioriteedid parlamendis?
Fraktsioon Euroopa Rahvapartei-Euroopa Demokraadid ei ole 268
saadikuga mitte ainult kaugelt tugevaim Euroopa Parlamendi fraktsioon,
vaid ka ainuke, millesse kuulub liikmeid kõigist liikmesriikidest.
Prioriteetide prioriteediks on Euroopa Põhiseadus. Järgnevatel
aastatel on tähtis ka nn “Lissaboni strateegia”
rakendamine: Euroopa majanduse konkurentsivõime suurendamine,
uuringute ja uuenduste soodustamine ja Euroopa sotsiaalsüsteemide
stabiliseerimine.
Milline on Teie
visioon Euroopa Liidust?
Minu visiooniks on tugev ühiselt tegutsev Euroopa. Euroopa,
mis hoiab liikmesriikide ja regioonide traditsioonilist eripära
ning on samas võimeline kujundama ühist poliitikat.
Eestlased teavad,
et maailma suurriikidel ei ole sõpru, neil on huvid. Selleks,
et teha koostööd, tuleb teada üksteise mõtteviisi
ning leida ühised seisukohad. Mis võiks Teie arvates
ühendada väike-riiki Eestit ja suurriiki Saksamaad?
Ma ei jagaks täielikult arvamust, et suurtel riikidel on
sõprade asemel vaid huvid. Minu kui kristlik-demokraadi
jaoks peab poliitika alati ka väärtusi kehastama. Ainult
huvide järgimisele suunatud poliitika ei saa olla pikaajaline,
sest huvid muutuvad ja on globaliseeruvas keskkonnas üha
mitmekihilisemad. See ei tähenda muidugi, et poliitika ei
peaks huvisid järgima. Euroopa ühendamise protsess on
näide selle kohta, et ühiste väärtuste pinnal
on usaldus ja sõprus Euroopa rahvaste vahel kasvanud. See
on toonud Euroopale rahu, stabiilsuse ja arengukasvu. Eesti ja
Saksamaa, nagu ka kõigi teiste Euroopa Liidu riikide ühiseks
huviks peaks olema seda ideed tugevdada ja edasi arendada. Sõprus,
vabadus ja koostöö on meie mandri inimeste huvides.
Selle aluseks on ühised kultuurilised juured, kogemused aastasadadest
jubedate sõdadega ja soov elamisväärse tuleviku
järele.
Mulle näib,
et Venemaa huvide eelistamise poliitika hakkab andma tagasilööke
nii USA-le kui EL-le, muutes nad nõrge-maks ja Venemaast
sõltuvaks. Hirm ja sõltuvus teeb Euroopa poliitikutele
väga raskeks kaitsta Balti riike Vene propagandarünnakute
eest. OSCE avaistung Edinburghis on hiilgav näide, kus isegi
meie liitlased hääletasid meie vastu lihtsalt selleks,
et oma soosik saaks vali-tud, selle nimel anti Venemaale propagandavõit.
Milline on Teie seisukoht?
Eesti taotles alates iseseisvuse taastamisest järjekindlalt
liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Liitumisprotsesside alguses
oli Venemaa kindlalt mõlema vastu. Juba tõsiasi,
et Eesti on nüüd Euroopa Liidu ja NATO liige, tõestab,
et Euroopa ja USA oma väärtusele kindlaks jäävad.
Vene poole hukkamõistu ja ärevust suudeti nii palju
kõrvaldada, et need ajaloolised sammud said võimalikuks.
Samas on Venemaa liiga suur ja tähtis, et teda ignoreerida.
Et meie mandril rahu ja stabiilsust kindlustada, tuleb säilitada
dialoog Venemaaga ja ka Venemaa rasket olukorda mõista.
See ei tähenda, et Venemaad tuleks kõiges toetada
või tema vale või ohtliku poliitika ees silm kinni
pigistada. Kui president Putin peab Tšetšeenias kohutavat
sõda tsiviilelanikkonnaga või tahab kaotada viimase
aastakümne demokraatlikke saavutusi, ei tohi me kõrvale
vaadata. Euroopa ja ka USA selge kriitika näitab, et oleme
teadlikud vastutusest demokraatia ja inimõiguste eest Venemaal.
Kas Eesti välispoliitika
ei ole mitte liiga palju orienteeritud USA-le ning see võib
põhjustada meile probleeme EL sees, näiteks rikkuda
suhted mõjuka suurriigi Prantsusmaaga? Võib-olla
peaks meie poliitikud hoidma kurssi rohkem Euroopa suunas?
Ei ole halb olla USA-ga heades suhetes. See on just Eesti puhul
mõistetav: paljud kommunismi eest põgenenud eestlased
on ju USA-s kodu leidnud. Samas peaks Eesti endale teadvustama,
et on nüüd Euroopa Liidu liige. USA on meie hea sõber,
sellest hoolimata ei pea aga meie huvid – näiteks kaubanduspoliitikas,
rahvusvahelise julgeoleku või keskkonnakaitse osas alati
kattuma. Eesti häid suhteid USA-ga tuleks täiendada
hea ja tiheda koostööga Euroopa Liidus. Igal juhul tuleb
vältida Euroopa järjekordset lõhenemist, nagu
juhtus Iraagi sõja ajal. Euroopa saab oma väärtusi
ja huvisid globaalselt ainult siis edukalt esindada, kui ta on
üksmeelne. Kui tähtsates küsimustes esineb lahkarvamusi,
ei saa me partneritena ega võimaliku kriitika tõttu
ka transatlantiliselt poliitikat kujundada.
Kuulus poliitik
Winston Churchill on öelnud, et maailm komistab aeg-ajalt
tõe otsa, kuid tõuseb püsti ja astub edasi.
Euroopa Rahvapartei kongressil võeti vastu resolutsioon
tunnistada totalitaarne kommunism ja selle kuriteod inimsuse vastu
natsismiga võrdselt kuritegelikeks. Võime loota,
et topeltstandardite periood lõpeb ja maailm suudab senise
müütidel rajaneva propagandaajaloo asemel olla silmitsi
puhta ja valusa tõega II Maailmasõja kohta?
Samal ajal, kui natsismi kuriteod on vaieldamatud, idealiseerivad
veel paljud juhtivad vasakpoolsete esindajad kommunismi. Ja seda
hoolimata sellest, et faktid on teada ja kättesaadavad, hoolimata
sellest, et lugematud miljonid kommunistlike diktatuuride ohvrid
Nõukogude Liidus, Hiinas, Lõuna-Koreas, Albaanias,
Rumeenias ja paljudes teistes riikides ei ole enam saladuseks.
Meile kui Euroopa Rahvaparteile oli seepärast tähtis
oma kongressil resolutsiooniga kommunismi ja natsionaalsotsialismi
samaväärselt hukka mõista. Ka tänapäeval
peab olema nii, et seda, kes ülistab natsionaalsotsialismi,
võtame sama vähe partnerina kui seda, kes idealiseerib
kommunismi.
Üks Teie lemmikajaviiteid
on lugemine. Milliseid lugusid armastate ja kas on mõni
raamat või kirjanik, kes on mõjutanud Teie maailmavaadet?
Raamatud on minu elu osa. Nad on nagu head sõbrad, kellega
ma veedan osa oma ajast. Ei ole juhuslik, et mu öökapil
on alati mõne ajaloolise isiku biograafia. Just lõpetasin
raamatu Henri IV elust, ühest targast ja samas tundlikust
poliitikust, kes kuulus usulise sallivuse idee eelkäijate
hulka Euroopas. On huvitav lugeda, kuidas erinevad isikud, kes
on elanud erinevatel ajajärkudel erinevates keskkondades,
on leidnud oma aja küsimustele vastuseid. Näen tihti,
kui sarnased on mineviku probleemid tänapäevastele.
Lõõgastuseks või kui olen väsinud, loen
ka meelsasti kriminaalromaane. Siis eelistan Agatha Christie’i
ja Donna Leoni teoseid.
Te olete kibe käsi
ka kaardimängus. Millises mängus on kõige parem
kaardijooks?
Saksamaal on väga levinud kaardimäng “Ska”.
See on intellektuaalne, nõuab palju strateegilist taju
ja on väga seltskondlik. Minu mitmekülgsed kohustused
jätavad selle hobi jaoks aga väga harva aega.
Talv on tulemas
ja suusatamine kuulub Teie hobide hulka. Olete juba jõudnud
külastada meie talvepealinna Otepääd?
Mäesuusatamine kuulub mu meelisspordialade hulka. Kui kohustused
lubavad, sõidan sõpradega mõneks ajaks mägedesse.
Eelmisel talvel sain õnnelikul kombel Šveitsi ja Austria
Alpides sõita. Kui peaksin kunagi talvisel ajal Otepääle
jõudma, siis proovin hea meelega Eesti suusapealinna ja
tema nõlvad ära.
|
|
|
