Kultuur ja Elu 3/2004

Kultuur ja Elu 2/2004

Mälestusamba “Au langenulie” avamine tänavu 18. septembril. Tagareas vasakult teine Heino Jalakas. Avinurmesse koondati 1944. a. septembris 15000-20000 eesti sõdurit, kes sinna lõksu jäid.

Admiral Pitka staabi viimased päevad

tekst: k&e

Admiral Johan Pitka sidemootorratturi Heino Jalaka elukäiku mahub teenimine Eesti sõjaväes, ületulek Punaarmeest Saksa poolele, võitlus 20. diviisi ridades ja sattumine Pitka peastaapi, elu metsavennana, põgenemine Soome ja vangilaager Siberis. Koos saatusekaaslase Enno Piiriga püstitati Inta laagris monument hukkunud eestlastele, tema algatusel on püstitatud mälestuskivi Vaskjala lahingu kangelastele ning mälestustahvel ja mälestussammas Avinurmes 20. septembril 1944 hukkunud ning mõrvatud eesti sõduritele.

Heino Jalakas on Avinurme kandi mees, pärit Maetsma külast, Kaunissaare talust. Heino isa Karl osales Vabadussõjas vabatahtlikuna, nagu ka tema vend Johannes, kes kooliõpilasena tuli Vabadussõtta, hiljem lõpetas sõjakooli. Kui ta punaste poolt arreteeriti, oli ta majori auastmes ja mõisteti surma.
Talus oli kõik olemas ja Heino ei kujutanud ette, et toit üldse midagi maksab. Kui tuli punane kord, oli võitlemist, et kulakuks ei tehtaks, kuid lõpptulemusena viidi vanemad, ema Marie ja isa Karl, ikka 1949. aastal Siberisse, kust nad eluga tagasi pääsesid. Küüditamine toimus põhiliselt sellepärast, et vanem vend Evald oli olnud Avinurmes Omakaitse ülem ja selletõttu muidugi esimese numbri mees, keda oli vaja kiiresti arreteerida. Ta sai Norilskis nii kõvasti vatti, et tagasi tulles elas vaid kolm aastat. Küüditamiste ajal Heinot kodus ei olnud, ta elas valedokumentidega Taevere vallas ning töötas sovhoosis. Kodus teati, et ta on sõjas kaduma jäänud. Noorem vend Kalju oli ka Heino juures, sai Olustverre kooli ja nii pääses temagi.
Taevere vallast käis märtsiküüditamine väga raskelt üle. Nimekirjas oli 64 peret. Heinol oli paar nädalat enne teada, et küüditamine tuleb, ta käis kodus, tahtes vanemad ära tuua. Isa oli nõus, kuid ema leidis, et me pole kellelegi kurja teinud, kuidas ma oma kodust ära tulen. Evaldi naise ja lapsed saatis isa siiski kodust ära. Ka Heinole anti käsk vallamajja tulla, kuhu aktiiv kokku aeti. Tema käest nõuti hobuseid. Heino ütles, et ei saa neid muidu, kui peab helistama. Heinol oli ühe brigadiriga parool kokku lepitud, et jõutaks inimesi hoiatada. See trikk õnnestus. Vähemalt ühest külast ei saadud kedagi kätte.

Sõjatee algas kaitseväest

1939. aastal läks ta vabatahtlikult Eesti sõjaväkke. Kui sõda algas, viidi Heino Punaarmee koosseisus Venemaale, kuid tal õnnestus pääseda Staraja Russa juurest sakslaste poole üle. Olukord Punaarmees läks tuliseks, Heinol ei lastud enam mootorrattaga üksi sõita, anti nuhk kaasa. Suurem ületulek oli juba Porhovi all ära olnud ja Heinol oli hirm, et äkki jääb sellest rongist maha. Väike hilinemine tuli kasuks selles mõttes, et sai kiiresti koju. Ta sattus Pihkvasse, kus oli koos üle tuhande mehe ja endise politseiülema Mere eestvõttel lasid sakslased nad peagi koju. Avinurmes sai kapten Karl Talpak teada, et Heino tuli. Ta sõitis Heino juurde ning nad istusid seal päev otsa ning arutasid asju. Heino oli ju ka esimesi inimesi, kes võis rääkida, mis sealpool sündis. Talpak oli üks Eesti riigi taastamise idee rajajaid, kes rääkis, et küll tuleb võimalus võidelda, aga enne tuleb võitlema õppida.

Kohtumised admiral Pitkaga ja sattumine peastaapi

Admiral Johan Pitka käis okupatsiooniajal Avinurmes parasjagu enne seda, kui Heino läks 20. Diviisi. Sel ajal oli Heino Avinurme Omakaitses. Kui Leningradi rinne talvel kokku kukkus, olid sealsed omakaitselased esimesed , kes Peipsi äärde oma meestest kaitseliini tegid.
Pitka tulek tõi rahvamaja inimesi täis. Et admirali julgeolekut kindlustada, pani vanem vend Evald mehed erariietes inimeste hulka. Pitka käis Avinurmes koos kapten Laamaniga. Hiljem oli kinnine istumine, kus arutati, kuidas viia läbi Eesti riigi taastamine. Pitka oli mees, kes mõistagi hoidis oma autoriteeti, aga suhtles inimestega väga vabalt ja omamehelikult. Kõige hämmastavamad olid tema organisaatorivõimed. Kui Heino Kohilasse peastaapi jõudis, oli mõisas juba organiseeritud sanitaarpunkt, söökla, väljas kõik vahtkonnad ja patrullid. On arusaamatu, kust ta nõidus välja relvad kõigile meestele, keda ta metsadest oma löögigruppi värbas ja Kiviloo mõisas välja õpetama hakkas.
Teine kohtumine Pitkaga oli Heinol 20. Diviisi väljaõpperügemendis Kloogal. Rügement rivistati üles ja Pitka pidas väga eestimeelse ja sütitava kõne, milles rõhutas, et tuleb kodumaa eest võidelda ja hea seista selle eest, et saaksime selle taastada. Kolmas kohtumine oli siis, kui Heinole anti korraldus sõita ohvitseridega Sinimägedesse ja olla neile kaitseks. Rügemendiülemaks oli sakslane, aga Heino kahtleb, kas too teadis, et selle ohvitseride grupi koosseisus ka admiral Pitka oli. Lõuna-Eesti oli viimane paik, kus ta Pitkat nägi.
Taganevad sakslased hakkasid kõike õhku laskma, eestlased püüdsid seda takistada. Sakslased tahtsid õhkida ka Kehra tselluloosivabrikut, mille Pitka mehed üle võtsid ning sakslasi sinna ei lasknud. Kui kuulutati välja vabariik, võtsid Haapsalu haiglas olevad diviisi mehed ja kohalik omakaitse võimu Haapsalus sakslastelt üle, kuid sakslased saatsid sinna vlassovlased, kes mässu julmalt maha surusid. Neist, kes kätte saadi, lasti iga kümnes maha. Heino sattus linna hetkel, kui vlassovlased seal parajasti märatsesid. Ta jõudis kohale õhtupoolikul, inimesed olid kogunenud mäele ja ütlesid meestele, et ärgu linna sõitku. Mehed lubasid Haapsalu järgmisel päeval ära vallutada, aga hommikul olid juba Tallinna ees lahingud
Kui Keilas organiseeriti vastupanu, saadeti Heino vaatama, kui kaugel vene tankid on. Keila meestel oli vaid 4 kergekahurit ja 4 õhutõrjekahurit. Kahurimürske oli kõigest 46 ning samuti puudusid sütikud tankirusikate jaoks. Heino saadetigi siis Pitka mehi otsima ja moona hankima. Kui hommikul lahkuti, siis jalaväelahing juba käis. Esmalt suunduti Riisiperre, kuhu põgenes valitsus. Kirikusse põgenenud inimestelt saadi teada, et Pitka staap oli kolinud Tallinnast Kohilasse. Sealt saadi kaks kasti tankirusikaid, kuid tagasiteel selgus, et punaarmee oli nii võimsalt edasi tulnud, et oli selge, et Keilas enam kedagi polnud. Ei jäänud muud üle kui minna Pitka staapi tagasi. Oli 23. septembri õhtu. Oodati Pitkat, kuid Heino mälu järgi tuli öösel teade, et teda ei maksa oodata.

Pitka staabi laialiminek

Kapten Laaman oli staabis peamees. Pitkat oodati 24. septembri hommikuni, siis hakati haavatuid taludesse peitma. Äkki sõitis vene luuremasin meeste vahelt läbi. Kolonniga, kus oli 150-200 meest, saadi mööda üht metsateed minema. Oli korraldus minna rohkem Haapsalu poole, et taganevale valitsusele kaitset organiseerida. Aga sellest ei tulnud enam midagi välja, Vene tankid olid juba teele ette pandud: Siis pidas kapten Laaman isamaalise kõne ja soovitas meestel metsadesse laiali minna. Kapten Laaman ise lootis Virtsust paati saada ja Heino palus, kas ta ei võiks kaasa minna. Rapla teest saadi üle, kuid järgmisest teest enam mitte. Vanamõisa juures, 15 kilomeetrit enne Virtsut mindi lõplikult lahku. Seal oli kitsarööpmeline raudtee ja Punarmee ei olnud veel raudteejaama jõudnud.
“Mehed läksid dresiinat otsima, et kiiremini Virtsu saada, kuid just siis sõitsid vene sõdurid kaupluse ette. Oli peaegu silmside. Kaupluses tekkis naiste kisa. Mehed olid juba erariietes ja hakati piki teed rahulikult minema. Punaarmee oli jõudnud mõisaõue ja nägi neid. Kapten Laaman ütles, et kui rahulikult läheme, ega nad laskma hakka, kuid meestele tõmmati kuulipildujavalang peale. Õnneks oli paarikümne meetri kaugusel tee ääres üks maja, mille taha jõuti joosta. Laamanil olid head närvid. Ta jäi maha, teistel olid väledamad jalad. Üks teejuhiks võetud Saaremaa poiss läks pabinasse ning viskas end lohku pikali. Aga tema käes oli suitsutasku ning kujutage ette, Laamanil oli veel aega need suitsud kotist ära tõmmata. Seal läksime lõplikult lahku ja kapten Laaman võttis mürki. Nii et Voldemar Pinni 13 legendi Pitka saatusest langevad kõik ära,“ ütleb Heino Jalakas. “Nad ju taganesid Kosele. Mõnedki mehed Avinurme ja Narva alt pääsesid veel Pitkale appi, kuid Kose all läks kehvasti, sest eelmisel päeval peeti Anija põldudel lahingut ja arvati, et vaenlane tuleb sealtpoolt. Kui äkki sõitsid Ravila suunast mingid tankid ja tankikolonn tuli sisse hoopis Tartu maanteelt. Korraga olid tankid Kosel, tõmbasid kuulipildujatest meestele tule peale ja lõid selle väeosa kiiresti laiali. Kosel organiseeris vastupanu Vabadussõja aegne ohvitser kapten Oskar Nõmmela ning teadaolevalt tema juures Pitka hiljem end ka varjas. Kuid lõpptulemus, mis Pitkast sai, on siiski küsitav.”

Metsas käis isetegevus ja peeti tantsuõhtuid

1945. aasta kevadel värvis Heino juuksed mustaks ja sai Tallinnast tulema. Oli Amblas, sealt tuli Avinurme, korra oli ka Sadalas. Ilusama aja varjas end Tammissaare küla Alutaguse kandi suurtes metsades ja soodes. Sel ajal oli metsas väga palju mehi. Heino arvamise järgi oleks igast vallast peaaegu kompanii jagu mehi saanud ja kolme valla peale pataljoni.
Niisama oli igav istuda ja nii käis metsas omaette väike isetegevus. Olid võrkpalliväljakud ja tantsuõhtud, kus oli koos sadu inimesi. Metsas oli ka hulga naisi. See rahulik elu kestis sügiseni, mil saadeti julgeolekuväeosad haarangutele. Mahajäetud relvi oli metsas tohutult ja elu läks tõsisemaks ning põnevamaks. Enam nii vabalt ringi liikuda ei saanud. Heino oli koos kolme mehega ja nad varjasid end soos, kõrgetes ja tihedates kõrkjates. Meeste leidmiseks oleks pidanud sinna tooma terve diviisi. Elati telgis, mis oli maapinnast kõrgemale tõstetud ja ära moondatud, et lennukitelt näha ei oleks.
Rahulikul ajal käidi koos juhtgrupiga ringi, juhiks oli mees hüüdnimega major Nikodemus, kes valdas inglise keelt ja kuulas BBC-d. Ta oli hästi pikka kasvu ja rõugearmiline. Heino Jalakas arvab, et võib-olla tänu tollele mehele ta veel siin istub, sest kui Churchill valimised kaotas, oli selge pilt, et siit metsast mitte kuhugi ei pääse ja sellel asjal on lõpp.
Metsas oli ka sakslasi, kes tahtsid Saksamaale pääseda. Mehed aitasid neid. Heino viis ühe saksa ohvitseri Saare valda, kus kapten andis oma vormi Heinole ja sai erariided vastu. Üks Lohusuult pärit mees metsavendade grupist oli hea näitleja. “Tuli mõte mind sakslaseks grimeerida, panna vorm selga ja minna simmanile. Juba tumedaks võõbatud juuksed said grimmi abil heledamaks, väiksed vuntsid olid ka ees ja nii petsin inimesed täitsa ära”.
Endise metsavennana ütleb Heino, et nii ühtne pole rahva meeleolu kunagi olnud kui tol ajal. Ta on saanud varjupaika isegi kohtadest, kust ei osanud seda arvatagi.

Põgenemine kohtust

Peale märtsiküüditamist pandi Heinole saba järgi. Leiti süüdistus ja lavastati Viljandis kohus, mis toimus 1949. aasta lõpus. Heinol oli aga kindel nõu kohtust minema kaduda ja selles aitas teda üks sõber.
Kui kohus läks otsust tegema, pandi Heinole valve juurde. Aga et saal oli rahvas täis, mindi teisele korrusele, kus miilitsad hakkasid akna peal suitsetama. Sõber pakkus neile häid sigarette, läks Heino ees nende vahele ja viivitas tule andmisega ka kuigipalju. Oli paras hetk kasutada lapsepõlves õpitud trikki lasta mööda käsipuud alla. Üks trepp läks otse õue ja teine trepp prokuröride ruumi. Kui taibati, et Heinot pole, ootasid kõik, millal ta välja ilmub. Välja ilmus ta küll, aga hoopis teises kvartalis ja seda läbi prokuröride ruumi. Sellise jultumuse peale lihtsalt keegi ei tulnud. Heino Jalakas oli haihtunud õhku ja kõik.
Tal oli korter, kust keegi ei teadnud otsida. Omaette vürts on see, et jurist mängis Heinoga kokku ja tuli pärast sinna rääkima edasistest sündmustest. Et sel ajal purjus inimestele tähelepanu ei pööratud, võtsid Heino ja jurist üksteisel käe alt kinni ja astusid laulu ja lällamise saatel kesklinnast raudteejaama. Heino sõitis Kehtnasse ja vahetas riided. Eestis polnud end enam võimalik varjata, nägu oli juba tuttav. Nii hakkas arenema idee minna Soome. Oli teada küll, et Soome annab välja, aga Oulu kaudu oleks saanud ilusti Rootsi, kus oma küla inimesed ees. Et idee teostamiseks raha saada, aeti koos ühe metsavennast semuga samagonni, mida müüdi Tallinna restoranidesse.

Poliitvang Heino Jalakas Intas.

Reetmine

Koos sõbraga mindi Soome 1951. aasta augustis. Kaks nädalat seigeldi sealsetes metsades. Piiridelt mindi puhtalt üle. Tallad olid haisva materjaliga üle tõmmatud, et koerad ei võtaks jälgi. Kahjuks ei teatud, et Karjala maastik on nii raske. Paar-kolm päeva tuli ajada söömata läbi ning nälga marjadega leevendada. Soomes mindi majadesse leiba küsima. Ei osatud arvata, et see on äraandjate peale sattumine, aga juba esimesest kohast saadeti poiss Soome piirivalvekordionisse. Sealt ei antud leiba ka. Teises talus oli hoopis teine suhtumine ja peremees rääkis, et peate vaatama, et siin ei ole see asi nii lihtne, kui juba piirivalve tuli. Heino pakkus piirivalvele, et nad pole soomlastele miskit kurja teinud, lasku neil minna. Helsingi vanglast sai kiri saadetud isegi Soome presidendile, aga muidugi ei tulnud mingit vastust. Kui jaamas hakati vange tapiks rongi peale laadima, proovis Heino ka ära hüpata, aga Soome politsei väljaõpe oli nii hea, et see katse ebaõnnestus.
Esialgu lubasid venelased Heino Jalaka maha lasta ja kui ta oleks neile tõtt rääkinud, siis oleksid nad kahtlemata seda ka teinud. Kuid lõpuks anti 25 + 5, mida hiljem vähendati 20 aastale. “Sellest istusin ära 8,5 aastat. Algul Intas ja siis viidi Vorkutast veel 60 km edasi põhja, täiesti maailma äärde,“ ütleb Heino Jalakas.
Heino Jalakas on näinud nii Pätsi kui Laidoneri. Pätsiga on ta Kadrioru lossis valves olles isegi juttu ajanud. “Vastuhaku korral oleksime vastu pidanud nädal-poolteist ja kõik surma saanud. Ja kui meid oleks kõiki maha materdatud, kas Stalin oleks meie rahva siia alles jätnud?” ei heida Heino Jalakas, teades toonast olukorda, meie riigijuhtidele midagi ette.