|
|
|
Andrus Hämäläinen:
“Pilli ehitamise võib võrrelda kirjutamise
või maalimisega.
|
Pillimeister Andrus Hämäläinen
tekst: KADRI ROHT
Andrus Hämäläinen
(43) on Põlvamaal Vastse-Kuustes elav pillimeister. Paari
aastakümne jooksul on ta parandanud ja restaureerinud tohutul
hulgal pille.
Andrus Hämäläinen:
“Eks on ikka nii, et see tee, mida sillutad, saab su käimise
rajaks. Ja see on pikk protsess, mitte kahe-kolme aasta töö.
Pillimeistritest eelkäijaid mul suguvõsas pole. Isa
tegeles küll puidutööga, kuid mitte pillidega.
Minu elu on keerelnud kogu aeg muusika ja kitarri ümber.
Alustasin plaatide kogumisest, mida oli tol ajal üsna raske
kätte saada. Ei saa mainimata jätta paljusid mõjutanud
The Beatles’d. Südamesse läks ka folkmuusika. Melomaaniast
arenes huvi pilli ehituse vastu, sest see tundus veel sügavam
ja keerulisem. Uute kitarride ehitamiseks vajalikud teadmised
olengi saanud just vanade haigete pillide parandamise käigus.
Mulle on öeldud, et noor mees võiks millegi normaalsega
tegelda. Ilmselt on silmas peetud kindla ameti ja töökoha
olemasolu, kuid olen sellest hoolimata jäänud kõikumatuks
ja rajanud teed, mis häälestub minu sisemusega. Pillidega
tegelemise kõrval köidab mind veel vanamööbli
restaureerimine.”
Tööd
tuleb teha rõõmuga
Pilli valmistamine on
pikk protsess, mis algab materjali valimisega. Kui aga töötlemiseks
sobiv puu on juba olemas, saab uus kitarr valmis kahe kuni kolme
kuuga. Aeg varieerub, sest valmistamise juures on tähtis
olla rõõmsas meeleolus. Kui tekib tõrge,
on kõige õigem töö pooleli jätta
ja tegeleda hoopis millegi muuga. Alternatiiv võib isegi
olla mõne teise pilli parandamine.
Pilli ehitamise juures on tähtis loomingulisus – seda
võib võrrelda kirjutamise või maalimisega.
See pole tükitöö. Kui ühel päeval töö
ei edene, proovin järgmisel päeval. Väga olulist
rolli mängib emotsionaalne hetkeseis ja ümbritsev keskkond.
Meeleolusid võib kõigutada kõik. Olen inimene,
kes võtab endasse tohutult palju – isegi seda, mis
minusse ei puutu. Loomingulise tööga tegelevate inimeste
kontingent on paraku selline, kelle jaoks on probleemide üleelamine
raske, sest kõik tuleb väga sügavale sisse ja
sellest on raske vabaneda.
Pilli luu
ja liha
Mina olen alati rõhunud
sellele, et pill oleks kodumaisest materjalist. Kui üldiselt
hinnatakse hea pillipuuna roosipuud, pähklipuud ja mahagoni,
siis minu siht ja eesmärk on teha kitarre eestimaisest puidust
ning tõestada, et sellest saavad väga head pillid.
Meil on suurepärased vahtrapuud, saarepuud, tammepuud ja
kuusepuud. Tuleb arvestada, et puu looduslik kuivamine on umbes
viis aastat. Töö kiirkuivatatud puiduga võib
anda rohkesti tagasilööke. Ideaalne on kümme aastat
kuivanud materjal. Minu töökojas olev kõlalaua
materjal on kuivanud kümme kuni viisteist aastat.
Kitarr Mart
Johansonile
Uue pilli tellimuse
sain Mart Johansonilt läinud aasta aprillis, kuid siis oli
mul mitu tööd pooleli. Nüüd on see pill juba
mõnda aega olnud Mardi käte vahel.
Mart Johansonile kokku pandud kitarri kõlalaud on valmistatud
valitud peenikeste süüjoontega kuusest, põhi
ja küljed aga tehtud 1992. aastal Vastse-Kuuste pargis murdunud
vahtrast. Pilli kaela keskosa on saarepuust ja küljed vahtrapuust.
Sõrmlaud on samuti saarest. Need on tugevamad puud meie
metsades. Mart Johansoni kitarri vaher on pärit Vastse-Kuuste
mõisapargist. Puu tõestab oma väärtust
heakõlalise kitarrina – kõla on nii võimas,
et pillil mängides on selle vibratsiooni vastu keha tunda.
Pilli teeb eriliseks veel märgisüsteem. Rosetile on
kirjutatud kitarriomaniku nimi ruuni tähestikus. Mardi nime
kõik märgid omavad head tähendust ning paigutus
on tehtud nii, et need saaks mõjuda üksikult. Sellel
pillil pole midagi tehtud juhuslikult – kõik märgid
ja kujundid on läbimõeldud. Kui kuulasin esimest kontserti,
kus Mart mängis minu valmistatud pillil, tajusin, kui tugev
oli selle bioenergeetiline väli. Saalis istudes tunnetasin
seda füüsiliselt, nagu oleksin ise laval olnud.
Tulevik
Mis puudutab minu tegevust,
siis jään selle juurde, et kõik minu käte
vahel valmivad muusikariistad saavad olema eestimaisest puidust.
Parandan ka teisi keelpille, kuid kitarridega tegelemine on ala,
kus tahaksin areneda ja minna asjasse sügavuti. Hetkel valmistan
vabadel momentidel oma lõbuks kahe kaela ja kaheksateistkümne
keelega akustilist kitarri.
Loodan südamest, et mõni minu lastest hakkab kunagi
pillivalmistamise vastu huvi tundma. Kahju oleks jätta kõik
meistri tõed vaid enda teada.
|
|
|
