|
|
|
11. septembril täienes
kivikangur nelja uue kiviga: metsavendadele, vabadusvõitlejatele,
soomepoistele ja tööpataljonlastele. Foto K. Mätik
|
Kommunistliku genotsiidi
ohvrite memoriaal Pilistveres
tekst: VELLO SALUM
Pilistvere kihelkonna kauaaegne hingekarjane
Eestimaa
keskel Pilistveres on jätkunud kommunistliku genotsiidi ohvritele
memoriaali rajamine, mis sai alguse hingedepäeval, 2. novembril
1988. aastal. 11. septembril täienes kivikangur nelja mehekõrguse
kiviga metsavendadele, vabadusvõitlejatele, soomepoistele
ja tööpataljonlastele.
Nüüd
on Pilistvere ainus paik, kus saab austada neid mehi, kes võitlesid
Eesti iseseisvuse eest.
Eestlaste elujõudu tõestas 1988. aastal väga
rohke osavõtjate arv ning tahe ja innustus, millega memoriaali
rajamist alustati. Seda tehti ühise talgutööga
paiga ettevalmistamisel ja mõttetalgutega nii Pilistveres
kui paljudes paikades üle Eesti.
Memoriaali keskmes on murekivide kangur, kuhu on toodud kive igast
Eesti kihelkonnast ja ka paljude väliseestlaste poolt. Tartu
tudengite luuleteatri “Valhalla” ettepanek rajada kivikangur
põhineb vanale rahvatavale, et kohta, kus toimus veretöö,
asetati kive. Ka ei olnud 1988. aastal sugugi kindel, milline
ausammas alles jääb, eriti kui see oli suunatud tollase
ainupartei inimsusevastaste kuritegude paljastamisele. Siit ka
pragmaatiline põhjendus – kivihunnikut on kõige
raskem lõhkuda. Ka ei saa kivikangur kunagi valmis, siia
tuuakse kive põlvest põlve, meenutamaks neid, kes
hukkusid kaugel Siberis. Tuues oma murekivi ja asetades selle
vaikselt kivikangrusse, paneme me maha ka oma tänased olmemured,
mis tunduvad tühised, kui võrdleme neid sunnitöölaagris
olnute murede ja vaevadega. Minevikuraskuste tundmine aitab meil
näha eestluse elujõudu, mida ei ole suutnud murda
ükski vägivallariik. Oma rahva ajaloo ja ristirahva
kannatuste tee tundmine aitab meil näha selgemini tulevikuriiki,
õiglasemat õigusriiki. Ajaloos tehtud vigade tundmaõppimine
aitab vältida nende kordamist.
Võrreldes 16 aasta jooksul tehtud fotosid, on kivikangur
kasvanud ja täienenud veel täismehe kõrgust ületavate
maakonnakividega, mis seisavad poolkaares kivikangrust idas. Maakonnakivid
on kujundatud Viljandi kunstniku Aate-Heli Õuna poolt.
|
Altarikivi
|
Üle-Eestiline kommunistliku.
genotsiidi ohvrite memoriaal koosneb kolmest osast:
murekivide kangur koos 13 maakonnakiviga ja teiste nimeliste mälestuskividega;
mälestuspuude hiis, kuhu on istutatud üle 1000 puu (siberi
seedermännid, nulud, tammed, teised puud ja ilupõõsad,
memoriaali keskosa haljastusprojekti autor on maastikuarhitekt
Andres Levald);
kommunistlikule genotsiidile pühendatud muuseum, mille kohta
EV Kultuuriministeerium tellis juba 1993. aastal projekti eesti
ühelt kõige nimekamalt naisarhitektilt Valve Pormeistrilt.
Monumentaalne kivist rehehoone külgedel olevate sammastega
asub vahetult EV esimese justiitsministri Jüri Vilmsi haua
läheduses. Memoriaali asukoha valikul saigi määravaks
tahe seostada seda Eesti iseseisvuse esimese märtri Jüri
Vilmsi hauaga. Muuseumi projekt ja ümberehitamiseks mõeldud
hoone on olemas, puudub vaid raha teostuseks.
Et sponsorite toetusel õnnestus Navesti jõe soostunud
ja võsastunud luha asemele rajada ilus saartega tehisjärv,
siis muutus mõttekaks taastada selle kaldal põliste
tammede vahel asuv ajalooline Pilistvere koguduse pastoraat, kus
1687. aastal toimus Pilistvere piiblikonverents, mida filoloogid
nimetavad eesti esimeseks keelekonverentsiks. Hoonest olid järel
ainult võlvitud keldrid, taastamisega tehti algust 1994.
aastal. Nüüd on Pilistvere ajalooline pastoraat ühtlasi
memoriaali peahoone, kus on Eesti ajaloomuuseumi poolt koostatud
temaatiline püsinäitus ja arhiiv.
25. märtsil 1999,
teise suurküüditamise 50. aastapäeval avati näitus
ja pühitseti Eesti Kirikute Nõukogu presidendi piiskop
Einar Soone ja teiste kirikute juhtide poolt memoriaali dominant
– roostevabast terasest rist koos altarikiviga, millel on
tekst: “Kommunistliku genotsiidi ohvreid Eestis 206 100”,
tähistamaks kommunistliku genotsiidi ohvrite üldarvu
Eestis, mis on tervelt 1/5 kogu Eesti rahvast.
Pilistvere memoriaali rajajateks on olnud Eesti Muinsuskaitse
Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Õigusvastaselt
Represseeritute Liit Memento, Kõo vallavalitsus, a/s Graniit,
Eesti Looduskaitse Selts jt. Kogu aastatepikkune ettevõtmine
on teoks saanud tänu paljudele vabatahtlikele.
11. septembril sel aastal täienes kivikangur nelja mehekõrguse
mälestuskiviga – metsavendadele, vabadusvõitlejatele,
soomepoistele ja tööpataljonlastele. Kivid kujundas
Endel Palmiste ja pühitses Viljandi praost ass. Jaan Tammsalu.
Päevakohaste sõnavõttudega esinesid EV justiitsminister,
Riigikogu ja europarlamendi saadikud ja mälestuskivid püstitanud
ühenduste juhid.
Pilistvere on nüüdseks
ainus koht Eestis, kus saab mälestada neid eesti mehi, kes
erinevatesse mundritesse topituna võitlesid tegelikult
Eesti iseseisvuse eest. Mälestuspargi planeerimine jätkub
EPÜ prof Koit Alekannu juhtimisel.
Pilistvere rahvas tänab kõiki, kes on andnud oma panuse
memoriaali heaks. Eriti Eesti edukaid ettevõtjaid, kes
oma toodanguga on memoriaali peahoone ehitust toetanud.
|
|
|
