|
|
“Oi, oi oinalugu…”
tekst: Olaf Imelik
Venemaa
on oma poliitilise lüüasaamise pärast meie peale
pahane ja kättemaksuks selle eest, et me oma tublidusega
EL ja NATO liikmeks saime, norib nüüd meie kallal nagu
jonnakas kiusupunn.
Nii saab Venemaa propagandarünnakust
aru meie “kange ja sihikindel”, omaalgatuslikult Euroopa
Nõukogu peasekretäriks kandideerinud, jutukas välisminister,
kelle olemasolu Euroopa Nõukogus õigustavat juba
seegi, kuidas Nõukogu vanahärrad tema möödumisel
talle järele vaatavad.
Ennast ajakirjanduses
lambalembelisena tutvustav, värvifotodel oinaid kallistav
välisminister väidab küll, et ta pole naiivne (Arter
nr.6 2004), kuid ega see vene propagandarünnaku seletus tema
poolt varem lubatud “uuest” venepoliitikastki palju
maha jää. Ja kui mitte naiivseks, kuidas siis tuleks
nimetada optimistlikult tagurpidi arusaamist sellest, et Venemaa
“rahvusvahelistel foorumitel tehtud avaldused võitluse
vajadusest… rahvusliku sallimatusega /näitavad/, et
Moskvaski on aru saadud, kust nende king kõige rohkem pigistab.”
Ja et üldse hakkab Moskva loodetavasti oma rumalusest aru
saama, milles teda muidugi aitaksid “kõrgetasemelised
poliitilised dialoogid” meie välisministriga (Kristiina
Ojuland: “Kuidas edasi Venemaaga?” EPL 4. august 04)
Ega diplomaatiaga eriti hiilga ka meie meelekindluse kinnitamine,
kui terroristid meile naha vahele peaksid kippuma. Soengu kohale
sobiks aga suurepäraselt oreool surmapõlgavast “ministritasemel
visiidist Iraaki” (PM. 6.august 04).
Kas meie lugupeetud
välisminister tõesti arvab, et meid EL-i ja NATO liikmeks
oleks võetud, kui see Venemaale nii väga vastukarva
oleks olnud? Venemaa nägi ju väga hästi, et väljakujunenud
olukorras oli selline järeleandmine talle kõige kasulikum.
Et ebameeldivate külgede kõrval pakub meie neisse
organisatsioonidesse kuulumine talle meiega vägikaika vedamisel
ka uusi ja väga võimsaid võimalusi. Seni oli
meie peos hoidmise põhiliseks võtteks kas vanemate,
väärtegude või varanduse kaudu Venemaaga seotud
meeste-naiste andeka propaganda abil juhtpositsioonidele upitamine
meie vabariigi ulatuses. Nüüd saab neid aga siit kaudu
sokutada ka üleeuroopalistesse ja globaalsetesse struktuuridesse.
Nii tore oli ju kuulda, kui juba Europarlamendi avamise päeval
Läti venelaste europarlamendi saadik Läti vene koolilaste
piketti Strassbourgis heaks kiitis (PM 23.juuli 04)! Ja mis saab
Venemaale veel südant soojendavam olla, kui see, et meie
esindaja tema laimule küll kombekalt vastu punnib, kuid siiski
leiab, et Venemaal on õigus (vt. Jaak Allik “Äkki
valiks oma mängu” PM 16.juuli 04)?
Kas need uued võimalused
venelasele tulu toovad või mitte, oleneb meie diplomaatide
tahtest ja mõistusest. Eelduseks on, et nad oleksid meie
rahvusvabariigi säilimisest huvitatud ja vähemalt sama
sihikindlad, nagu Venemaa huvide eest seisjad. Määgida,
et oleme laimu vastu võimetud, et Venemaa, kuid ka EL parlamendi
parteiliste fraktsioonide sammud on “ettearvamatud”,
on samaväärslt rumal kui ohtlik. Selleks meil diplomaadid
ju ongi, et neid samme ette arvata ja omapoolseid preventiivseid
samme astuda! Kas tõesti on venelase propagandarünnakuid
nii raske ette aimata? Need toimuvad ju täiesti kindla skeemi
järgi.
Kuigi süüdistused
on absurdsed, ei pruugi eemalseisja seda alati taibata. Vastuvaidlematult
on õigus meie peaministril, et me ei tohi Venemaa laimukampaania
vastu võitlemiseks valida infosõja vormi, et meie
asi pole tõestada, et me pole kaamelid (PM 23. juuli 04).
Päris vait me aga olla ka ei või. Kas meil poleks
õigem rääkida neist “ettearvatamatu”
laimu bukettidest ja nende eesmärgist juba enne, kui Kreml
neid oma rämedalt kõmiseva ruuporiga üle ilma
räuskab? Süüdlaslik eneseõigustamine ja
virisemine ei vii kuskile. Kui palju aitab oma häda võõrale
kaebamine, näitab habemega anekdoot: “Kuidas käsi
käib?” “Väga räbalasti. Naine jooksis
ära, lapsed on haiged, töölt sain lahti, maja põles
maha…” “Hahahahaa! Tore!” – patsutus
seljale ja küsija sammub järgmise külalise juurde.
Nii see selles ebaõiglases
maailmas kord juba on, et poolehoiu pälvib tugev, aga mitte
nõrk, kes karjub, kui teda lüüakse. Aga ka siira
kaastunde varjatud saatjaks on üleolek ja isegi põlgus.
Kuid kõik need süüdistused,
mida Venemaa meie vastu kasutab, on ju naeruväärsed.
Seetõttu saab neile ainuõigeks reaktsiooniks olla
ainult naer! Meie diplomaadil peab jätkuma nii palju intelligentsust
ja huumori meelt, et nende alusetute süüdistuste kuuljaid
naerma panna. Väljanaerdud laimaja on aga ise oma laimu ohvriks
langenud. Sõpru võidetakse naerdes, mitte nuttes!
Vaatamata sellele, kuidas
mõni kõigist targem reporter või poliitik
seda kommenteerib, pole ju selle jälle lahvatanud “ootamatu”
propagandarünnaku puhul sugugi tegemist mingisuguse kiusu
vedamisega. Kes poliitikas näeb viha ja vaenu, sõprust
ja ustavust, see pole poliitik, vaid poliitika ohvriks langenud
lollpea. Poliitikal on üksainukene sisu ja siht – omakasu.
Venemaa poliitilika töötab nagu kellavärk ja meie
vastu suunatud rünnakud, näigu need nii absurdsed kui
tahes, on väga hästi läbimõeldud ja täidavad
oma otstarbe suurepäraselt. Ei mõtle ju neist hädakella
löövatest vene poliitikutest ükski, et venelastele
Eestis või Lätis liiga tehakse ja et neil siin halb
on elada. Siia koloniseeritud lihttööliste massi kõrval,
keda võib küll ähvardada töötus, kellele
aga sel puhul töötu abiraha maksame muidugi meie, moodustavad
meie maal ka kõige jõukama elanikkonna kihi siia
koloniseeritud venelased ja oligarhe leidub nende hulgas vist
veel rohkem, kui kõike unustava innuga Venemaaga äri
ajavate eestlaste hulgas.
Pahaks panna pole meil
neile, lakkamatult oma joru ajavatele Venemaa poliitikutele aga
midagi. Poliitika on poliitika ja kui nende asemel oleksime meie,
ei jätaks ka meie seda siia koloniseeritud, väga mitmest
aspektist paljulubavat segaseltskonda oma poliitilise tööriistana
ärakasutamast.
Kas poleks
õigem Euroopaga suhtlema saata tõsiselt võetav
ja asjatundlikult meie huvisid kaitsev inimene.
Raskem on meil leppida
meie omaaegsete tippkommunistide järeltulijatega. Muidugi
ei vastuta lapsed oma vanemate pattude eest. Kuid nii mõnedki
neist on oma vanemate tõekspidamistele truuks jäänud,
peavad nende ideaale pühaks ja jätkavad nende pooleli
jäänud tegusid. Meile räpasena tunduvaid sihte
rahvusliku retoorika taha peites – ja tänu oma mõttekaaslaste
oskuslikult läbiviidud propagandale – on neist nii mõnedki
meie parlamenti sattunud. Olgu pealegi – demokraatia demokraatiaks.
Kuid kas pole lausa tulega mängimine saata rahvusvahelistele
foorumitele meid esindama nende lapsi, kes meid karu lõugade
vahele lükkasid? Miks oli vaja just nende seast valida OSCE
Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juht? Eespool märgitud
Jaak Alliku artikkel räägib ise enda eest: imestuse
kõrval, et venelane meid jälle ründab, leiab
ta, et peaksime siin elavate venelaste kiusamise järgi jätma!
Sellega ta ju võimendab venelase demagoogiat, et meil siia
koloniseeritutele liiga tehakse!
Mis seal parata –
eks lastetuba annab ennast ka vanas eas tunda. Muidugi on juba
ammu unustusehõlma langenud ka tema õekese –
palju ülistatud poliitika autoriteedi, meie ajakirjanduse
“matriarhi”, omaaegse kodakondsuse nullvariandi taotleja
– kümne aasta tagused sõnavõtud välismaal,
kus ta vend Jaagu kombel venelaste süüdistusi ja nõudmisi
õigustas. Solidaarsust oma vanematele võib välja
lugeda ka tema mõni päev peale vennakest avaldatud
artiklist (Marju Lauristin “Parem- ja vasakpoolsus kui stiil”
EPL 19. juuli 04), kus ta oma mõttekaaslaste eeskujul valitsuse
paati püüab kõigutada ja mannetu osavõtuprotsendiga
eurovalimisi Res Publicale umbusaldusavalduseks keerata.
Ei saagi päris
täpselt aru, miks see Res Publica “uus poliitika”
meedial nii hammaste vahel on. Sipleb ju see “äraostmatute”
vilumatu tuumik oma ülimalt pikaaegsete vilumustega koalitsioonipartnerite
–“rahvusvahelise mehe” Kallase Reformipartei ja
praeguse presidendi paika pannud Rahvapartei – “vanamoodi
poliitika” tangide vahel, peab aga vastust andma ka nendest
parteidest pärit ministrite viltulöömiste eest.
Kui me ei saa pahaks
panna seda propagandakära, mida venelane oma huvides meie
vastu idast, läänest ja ka siitsamast teeb, siis seda
peaksime küll pahaks panema, kuidas meie ise sellele kaasa
aitame. Kes rumalusest, kes hirmust, kes omakasust. Kui valitsuse
tegemistel vähegi isamaalist hõngu küljes on,
saab ta nii vasemalt kui paremalt, nii et lajatab. Küll on
valitsus alati teinud kõik selleks, et meie põllumajandust
ja muud majandust põhja lasta, haridust ja üldse kõiki
asju korraldada nii, et meil võimalikult halb elada oleks.
Eks see kriitikata kriitika on kellelegi kasulik. Aga kellele?
Selleks propaganda ju ongi, et üks selle peale sisse kukuks
ja teine sellest kasu saaks. Aga kes? Eriti kergesti kukume sisse
muidugi meie, kes me oleme harjunud rusikapropagandaga ega saa
aru, kui seda siidkinnastes tehakse.
Kus on aga mõistus,
kui meie meedia on järjest üllatunud ja ehmatanud, kui
“juba paranema hakanud suhete” foonil idast uus “ootamatu”
rünnak tuleb! Ikka veel ei saa see rumal Venemaa aru, kui
tublid me oleme, kui sõnakuulelikult me kõiki tema
ükskõik kust kaudu esitatud nõudmisi täidame
ja kui hea siin venelastel elada on. Kõiki neid hädaldamisi,
ootamatusi ja eneseõigustusi lugedes saab üha selgemaks,
et kedagi lollitatakse. Raske on aga aru saada kes keda? Kas lasevad
meie poliitikud ja ajakirjandus Venemaal ennast lollitada või
lollitavad meie poliitikuid ajakirjandust või ajakirjandus
meid? Või on see üksteise lollitamine üheks totaalseks
lollitamiseks “lõimunud”?
Kui aga meie diplomaat
peab Venemaa meie uuesti allaneelamisele suunatud sihikindlat
tegevust vaid vihaseks jonniks, mida keegi tõsiselt ei
võta ja arvab, et kõik see laim, mida Venemaa meile
koloniseeritud venelaste kiusamisest ja võimatult halvast
olukorrast ikka ja jälle pasundab, on ainult meie näägutamine,
siis kerkib küsimus, kas poleks õigem selline poliitik
rutem kui muidu koju kutsuda.ja Euroopaga suhtlema saata keegi
tõsiselt võetav, olukorras orienteeruv ja asjatundlikult
meie huvisid kaitsev inimene. Väga raske on aru saada, millised
just välisministeeriumiga seotud parteilised (äri?)huvid
on Reformierakonnale tähtsamad, kui rahvuslikud huvid, et
ta vaatamata ilmsele küündimatusele seda ministeeriumit
enda käes peab hoidma. Kui koalitsioonivalitsuses ministri
kohad parteide vahel nii apteegikaalu täpsusega ära
on jaotatud, Reformierakond enda ridadest aga kedagi sobivamat
välisministriks ei leia, siis vahetagu ometi kohad ümber
ja võtku asemele kas või põllumajandusministri
koht, kus oinastega on palju rohkem tegemist kui Euroopa Nõukogus.
Et meid EL-i või
NATO-sse võeti selleks, et meid kaitsta, on must huumor.
Venemaa saab sellest väga hästi aru – meie kahjuks
ikka veel mitte – et sõpru on meil ainult seni, kuni
meist on kellelegi kasu. Milline see kasu aga on? Et EL-il on
vaja meie keelt või kultuuri, on ainult mõnede meie
naiivsete filantroopide soovunelm. Et NATO-le on vaja meie mõnekümne
mehelist hästi väljaõpetatud üksust, on
mõttetus. Kes meie uutest liitlastest ei tahaks aga olla
hea sõber suure ja vaeselt rikkaVenemaaga, tükikest
tema piiritust turust oma kaaslaste eest ära napsata ja selle
nimel kas või vanakuradi vanaemaga tantsu lüüa!
Meie diplomaatide ülesanne on aga meie habrastele sõpradele
selgeks teha, et mõne magusa suutäie eest Baltikumi
laval toimuvale kasatšoki vehkimisele plaksutamine, tšaštuškade
kannatlik ärakuulamine ja oma torupilliga kaasa törtsutamine
läheb maksma rohkem, kui see maiuspala väärt on.
Et meie julgeolek on ka nende julgeolek. Ja et seetõttu
pole sugugi kindel, kellel on kellest rohkem kasu, kas Baltikumil
EL-ist ja NATO-st või hoopiski vastupidi.
Head sõbrad
on need, kellel on ühised huvid. Kindlad sõbrad aga
need, kellel on ühised ohud.
Pole kahtlust, et EL
raamides peab meil olema tihe kontakt oma ülemere naabritega,
Skandinaavia riikidega. Mitte sugugi vähem tähtis pole
aga tihe koostöö meie naabritega-saatusekaaslastega
siinpool merd – Lätiga ja Leeduga. Meie koostöö
nendega on meie idanaabrile alati vastukarva olnud ja on seda
muidugi ka nüüd. Võib-olla tänu temale on
meie informeeritus Läti-Leedu poliitilistest jõududest
äärmiselt pealiskaudne. Arvata võib, et need
on sama amorfsed nagu meilgi ja väga tõenäoselt
ei tea ka nemad ise kuigi hästi, kes on oma ja kes on võõras.
Meie teame küll presidendiskandaalist Leedus, aga kas seal
kõrvaldati Venemaaga kokkumängija või oli see
venelase provokatsioon rahvuslase kõrvaldamiseks? Teame
ka, kui Lätis asendub ühe partei valitsus teisega, kuid
kas see on võit Lätile või tema idanaabrile,
jääb meile teadmata.
Kui aga tahame, et Baltikumi
idapoliitika oleks sisukam, kui meie parlamendi väliskomisjoni
esimehe poolt soovitatud “Venemaa hõlvamise* (!!)uus
sisu” (Marko Mihkelson “Eesti vajab Venemaa-strateegiat”,
PM 22. juuli 04), vaid selline, et meie idanaaber meid tõsiselt
võtaks ja meie nõudmisi arvestaks, peame paratamatult
selle poliitika väljatöötama ja sellega esinema
kolmekesi koos ja mitte tal laskma meid üksteise vastu välja
mängida. Seetõttu – mis toimub Läti-Leedu
poliitilisel areenil, on meile sama tähtis kui see, mis toimub
meil kodus. Ja vastupidi.
Et Läti ja Leedu
meiega presidendi tasemel praegu usalduslikku suhet ei leia, on
mõistetav. Ega see koalitsioonivalitsuste tasemelgi kuigi
kerge pole. Kuid välisministeeriumi tasemel, olgu see kerge
või raske, on see möödapääsmatu. Meie
välisministrite tegevus peab olema täpselt koordineeritud
ega tohi kahjustada Baltikumi mainet. Selleks peame aga olema
täpselt informeeritud sellest, kes juhib Läti ja kes
juhib Leedu välispoliitikat. Peame teadma millised on välisministri
vaated, taotlused ja võimed, kas tema jutul on kaalu või
koosneb see ainult päheõpitud käibefraasidest.
Sama peavad teadma nemad ka meie kohta.
Kui see “kolmainus”
koosneb tarkadest ja usaldatavatest meestest-naistest, kõrgel
tasemel poliitikutest, siis ei pruugi me Venemaa ega kellegi teise
“ettearvamatute” sammude pärast muret tunda.
* * *
*hõlvama – midagi uut
ja suurt kasulikuks ja omaseks tegema, enda kasuks rakendama /ÕS
1999
|
|
|
