|
|
|
"Miks mitte olemasoleval
sambal lihtsalt silti vahetada, et obelisk vastaks oma tegelikule
(põgenemise) ideele, mille nimel ta ehitati. Seal
võiks olla lihtsalt aastaarvud, mil vene väed
on olnud sunnitud Eestist lahkuma."
1582 – Jam-Zapolski rahu Poolaga.
1583 – Pljussa rahu Rootsiga, Liivi sõja lõpp.
1617 – Stolbovo rahuleping.
1661 – Kärde rahuleping Rootsiga.
1918 – Punalaevastiku põgenemine Tallinnast,
mille auks püstitati Maarjamäe obelisk.
1919 – lüüasaamine lahingutes eesti vägedega.
1941 – taganemine Eesti piiridest lahingutes saksa
vägede ja eesti metsavendadega.
1994 – Eesti-Vene leping.
|
“Kangelaslikust”
jääretkest
tekst: VALDEKO POTISEP
Maarjamäe
obelisk pole püsti pandud mitte sõjas langenuile,
vaid tolleaegse ametliku versiooni järgi “Balti laevastiku
kangelasliku jääretke” auks.
22.05.04 kirjutas ajaleht Postimees:
„Maarjamäel seisavad kõrvuti vaenlaste mälestusmärgid:
Eesti vabadusvõitlejate ühendused avavad sel suvel
Nõukogude sõjaväe mälestusmärgina
tuntud Tallinna Maarjamäe memoriaali juurde uue mälestusväljaku,
mis valmib 1944. aastal punavägede vastu võidelnute
auks. Uus, hallist graniidist kivisillutisega kolmnurkne mälestusväljak
tuleb Teise maailmasõja järel punaväe auks rajatud
hiigelobeliski vahetusse naabrusse ning seda ilmestavad 16 nimetahvlit
1944. aastal Punaarmee vastu võidelnud väeosade nimedega
ja kolm suurt risti.“
Samal päeval, kui ilmus Postimehes ülaltsiteeritud artikkel
Maarjamäe mälestusväljaku kohta, ilmus seal ka
hulgaliselt kommentaare samal teemal. Üldmulje neist jäi
selline, et suurel osal kommentaatoreist pole aimugi, et Maarjamäe
obelisk pole püsti pandud mitte sõjas langenuile,
vaid tolleaegse ametliku versiooni järgi “Balti laevastiku
kangelasliku jääretke” auks. (Vt ENE V, lk 8 ja
ENE III, lk 287). Teised atribuudid nagu Nikonovi puu, igavene
tuli, “massiväljak”, hiljem ka mälestusväljak
sõjas langenud saksa sõduritele jne poogiti sinna
juurde manustena, millel hoopis teine tähendus.
Tegelikult oli see “kangelaslik” jääretk lihtsalt
suure Vene laevastiku ja kommunistliku hirmuvalitsuse kabuhirmus
põgenemine Keila poolt lähenevate väikeste saksa
jalaväeüksuste eest 1918. aasta veebruaris. Selles valguses
on Maarjamäe obelisk vist kogu maailmas unikaalne nähtus
kui ausammas argpüksidele.
Kes teab, kuidas niisugune idee üldse ENSV-aegsete eesti
asjameeste pähe tekkis? Võibolla nõudis Moskva,
et okupatsiooni põlistamiseks tuleb Tallinna mingi sammas
püsti panna, aga siinsed vasallid arvasid heaks peremehe
arvel veidi nalja visata? (Lühter on lühter – nagu
arutles Räpsi Rein). Nii või teisiti – püsti
ta on ja kes teda ikka lõhkuma hakkab. Las ta seisab. Aga
kui meenutada, et tänavu täitus 10 aastat sellest, kui
vene väed järjekordselt Eestist lahkusid, siis kas poleks
mõttekas seda sündmust tähistada teise, täpselt
samakujulise obeliskiga otse praeguse kõrvale? Tekkinud
paarikene tuleks suhteliselt odav kätte, oleks originaalne
ning annaks mõtlemisainet nii omadele kui võõrastele.
Aga kui selleks raha või julgust napib, siis võiks
olemasoleval sambal lihtsalt silti vahetada, et obelisk vastaks
oma tegelikule ideele, mille nimel ta ehitati. Seal võiks
olla lihtsalt aastaarvud, mil vene väed on olnud sunnitud
Eestist lahkuma.
|
|
|
