Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 



Lihula on loodusfilmide festivali jaoks parim paik Eestis. Asub ta ju keset Matsalu Rahvusparki, kus puutumatu loodus käegakatsutavas kauguses.

Lihula – loodusepealinna kandidaat

tekst: Aive Sarjas

Rahvusvahelise Loodusefilmide Festivali ajal sai Matsalus näha linde nii taevas kui kinolinal. Oli alanud lindude sügisrände haripunkt. Loodusfilmid on inimkultuuri peegeldus ja sellena osa meie rahvuskultuurist. Millisena peegeldus inimese ja looduse suhe ekraanilt vastu tänavu?

Reedeõhtuti linnast välja vuravaid lõputuid autokolonne vaadates tekib tunne, et eestlane on looduserahvas. Tung linnamüüride vahelt loodusesse minna on nii suur, et oleme nõus täiesti vabatahtlikult isegi liiklusummikutes istuma. Kuidas teisiti seletada seda, et suur osa meist nädala viimasel tööpäeval igal võimalusel juba poolest lõunast (vähemalt mõttes) tööasju kokku korjama hakkab ja kiiresti-kiiresti linnatolmu jalgelt pühkida igatseb? Või seda, et võtame privaatse loodusega olemise nimel ette kolme-neljatunniseid autosõite mööda vähem või rohkem lagunenud maanteid Eestimaa teise otsa?
Tegelikult võiks ju ka teleka ees istuda ja loodusfilme vaadata. Tänapäevane televisioon on võimas – toob meile koju kätte Aafrika savannid ja Lõuna-Ameerika vihmametsad, vajadusel ka antarktilised lumeväljad. Kõik see on ainult paari nupulevajutuse kaugusel. Aga meie ihkame midagi enamat. Tahame iga ihurakuga looduse sees olla, mitte telepurgist pakutavat konservi nautida. Ja õnneks on meil see võimalus veel olemas. Meie lastel ja lastelastel loodetavasti ka. Kuid ainult siis, kui täna targalt käitume ja homse peale mõtleme.
Septembri viimasel nädalavahetusel aset leidnud II Matsalu Loodusfilmide Festival on just selleks ellu kutsutud, et juhtida tavalisi inimesi looduse-, filmi- ja fotomeeste kaamerate vahendusel loomade-lindude-nähtuste juurde, mida tasub tähele panna ning alal hoida. Ikka selleks, et ka järeltulevatel põlvedel oleks mõnikord võimalus metsas põtra kohata või rebasega tõtt vaadata.

Loodusepealinn Lihula

Festivali avamisel näidati saalisolijaile lihtsaid sümboleid kasutades, et aasta tagasi esimese festivali aegu mulda visatud (filmi)seeme on Lihulas elujõuliseks taimeks sirgunud.
Kohal viibis kultuuriminister Paet, keskkonnaminister Reiljan saatis tervituskirja, mille kantsler Vare ka ilmekalt ette kandis. Otse loomulikult oli platsis vallavanem Madisson. Tõelise elevuse tekitas saalisolijate hulgas aga filmimees ja Riigikogu liige Mark Soosaar, kes alustas oma tervituskõnet umbes nii: “Kui ma täna oma kolleegidele Riigikogus ütlesin, et lähen Lihulasse, sest seal avatakse… – nad kahvatasid, kuid kui jätkasin, et loodusfilmide festival, siis nad naeratasid!”
Kõik sõnavõtnud tõdesid, ja neil, kes sõna ei võtnud, tuli nõustuda, et Lihula on loodusfilmide festivali jaoks parim paik Eestis. Asub ta ju keset Matsalu Rahvusparki, kus puutumatu loodus käegakatsutavas kauguses. Eriti veel lindude sügisese rände ajal, mil vaatepilt rannaniitudel nii võimas, et võtab hingetuks. Lisaks tiivulistele pakkus nelja festivalipäeva jooksul ohtralt vaatamisväärset – filmid, fotonäitused, matkad, ekskursioonid ja mis kõik veel. Isegi üks väike loodusteemaline klaasikunsti näitus.
Ja veel – ürgseid loodushääli matkiva ning ürituse teema ja atmosfääriga täiuslikult sobiva muusikalise kava “Improvisatsioonid häälele ja kitarrile” tõid festivalil vaatajate-kuulajate ette laulja Priit Lehto ning kitarrist Robert Jürjental.
Pärispealinn meil juba on, suve-, kevad- ja suusapealinn ka. Lihula võiks oma kandidatuuri vabalt loodusepealinna valimise konkursile üles seada. Leiduks vaid keegi, kes konkursi korraldaks.

Mis teeb Matsalu festivali eriliseks ja atraktiivseks?

Festivaliprogramm koosnes 35 võistlevast filmist jaotatuna kahte kategooriasse: “Linnud” ning “Inimene ja loodus”. Mõnel päeval kestis programm üheksast hommikul kümneni õhtul. Isegi kõige vastupidavamale inimesele oli see väsitav. Hoolimata sellest jätkus filmi- ja fotomeestel aega ka omavahel suhelda. Eelmise aasta võidufilmi autor ning selleaastane þürii liige rootslane Tom Arnbom nimetas Matsalu festivali puhul väga positiivseks võimalust kolleegidega kogemusi vahetada, uusi tutvusi luua ja koostöögruppe tekitada. Suurtel festivalidel selleks sageli aega ei jää.
Ka þürii esimees Jeffrey Boswall rõhutas, et festivali omapäraks ja võluks on just tema väiksus. BBC-s töötanud loodusfilmide grand old man tõdes, et Matsalu festival oli väga hästi korraldatud. Sujus kõik – alates programmist ja avalikkuse teavitamisest ning lõpetades zhürii kohtlemisega.
Matsalu festivali puhul on veel üks seik eriline. Nimelt naudivad üksteise töid ja tegemisi rõõmsalt õlg-õla kõrval koos elukutselised ja asjaarmastajad. Seda eelkõige fotograafia valdkonnas. Näitusi oli nii loodusfotograafia tippudelt kui harrastajatelt. Klaasikunstnik Anne Tipner, kellelt olid väljas klaasitööd ja fotod, hakkas pildikujutiste ülesvõtmisega tõsisemalt tegelema alles aasta tagasi. Näitusel “Eesti loodusfoto” eksponeeriti hulgaliselt laste ja noorte poolt jäädvustatud looduspilte. Ja olgem ausad, nii mõnelgi juhul mõjus lapse pildistatu täiskasvanud loodusemeeste töödest oma värskuses ja uudsuses loovamalt.
Taolise sõbraliku õhkkonna põhjus peitub ilmselt selles, et olles looduseinimene, pole tähtsust, kas teenid pildi tegemisega igapäevast leiba või sisustad vaba aega. Oluline on looduse ja fotografeerimise kui protsessi nautimine. Soome loodusfotograafia guru Lassi Rautianeni slaidiesitlusel teenisid ohtralt naerupahvakuid seletused sellest, kuidas lindude-loomade eest päevadeks varjeonni peitu pugenud kaameratega mehed (kuid vahel ilmselt ka naised) ihulisi vajadusi rahuldavad. On ju seegi osa loodusest ning pilditegemise protsessist.

Oma mina otsimas

Festivalile pääsu taotles oluliselt rohkem filme neist, mis selle õiguse ka said. Publikut jagus kinosaali, fotonäitustele ja matkadele hulgaliselt kõigil neljal päeval. Korraldustoimkonna sõnul käis neil päevil nõukogudeaegselt pompöössest Lihula kulutuurimajast läbi rohkem kui 5000 inimest. Ja seda on palju, rõõmustavalt palju.
Jeffery Boswalli sõnul ei tohiks festival enam mahuliselt (just filmide arvu silmas pidades) kasvada ning peaks keskenduma eelkõige elule metsikus looduses, kuid ka keskkonnale ning sellega seotud probleemidele. Tegijate-osalejate ring võiks nii tema kui Tom Arnbomi arvates piirduda põhjamaadega. Selliselt piiritletud üritusel oleks umbes 15 – 20 maailma eri paigus toimuvate loodusfilmide festivalide seas kindel ning auväärne koht.
Eesti loodusfilmide suurmehe Rein Marani arvates hakkab üks filmifestival tõelist nägu omandama umbes viiendal toimumisaastal. Ja nii see on – Matsalu festival alles otsib oma tõelist mina.

* * *

Festivali korraldajad:
Tiit Mesila – festivali direktor;
Ago Ruus – filmiprogrammi juht;
Arne Ader – fotoprogrammi juht;
Tiit Madisson – korraldustoimkonna juht.

Preemiad:
Festivali zhürii koosseisus Jeffery Boswall (esimees), Tom Arnbom, Peep Lassmann,
Kaja Lotman ja Mati Põldre otsustas välja
anda II Matsalu Loodusfilmide Festivali preemiad alljärgnevalt:

Festivali peapreemia, Grand Prix –
"Pelikani odüsseia", Iisrael/Holland,
rezhissöör Moshe Alpert.

Kategoorias "Inimene ja loodus"
I preemia "Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel", Saksamaa, rezhissöör Aija Bley
II preemia "Põhjala rändurid", Venemaa,
rezhissöör Vassiliy Sarana
III preemia "Jääaja hobune", Rootsi/Island,
rezhissöör Páll Steingrimsson

Kategoorias "Linnud"
I preemia "Rõõm kohtuda, künnivares",
Rootsi, rezhissöör Tina-Marie Qwiberg
II preemia "Alk – lendav pingviin",
Soome, reþissöörid Kari Kemppainen,
Pekka Mandart
III preemia "Sinine ime", Saksamaa,
rezhissöör Michael Sutor

Matsalu Rahvuspargi auhind: “Rannikuelu”, Norra, reþissöör Oivind Sandberg

Eestimaa Looduse Fondi auhind: “Sügis Obi jõel”, Eesti / Norra, rezissöör Janno Simm



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv