|
|
|
Lihula on loodusfilmide festivali
jaoks parim paik Eestis. Asub ta ju keset Matsalu Rahvusparki,
kus puutumatu loodus käegakatsutavas kauguses.
|
Lihula – loodusepealinna
kandidaat
tekst: Aive Sarjas
Rahvusvahelise Loodusefilmide
Festivali ajal sai Matsalus näha linde nii taevas kui kinolinal.
Oli alanud lindude sügisrände haripunkt. Loodusfilmid
on inimkultuuri peegeldus ja sellena osa meie rahvuskultuurist.
Millisena peegeldus inimese ja looduse suhe ekraanilt vastu tänavu?
Reedeõhtuti linnast
välja vuravaid lõputuid autokolonne vaadates tekib
tunne, et eestlane on looduserahvas. Tung linnamüüride
vahelt loodusesse minna on nii suur, et oleme nõus täiesti
vabatahtlikult isegi liiklusummikutes istuma. Kuidas teisiti seletada
seda, et suur osa meist nädala viimasel tööpäeval
igal võimalusel juba poolest lõunast (vähemalt
mõttes) tööasju kokku korjama hakkab ja kiiresti-kiiresti
linnatolmu jalgelt pühkida igatseb? Või seda, et võtame
privaatse loodusega olemise nimel ette kolme-neljatunniseid autosõite
mööda vähem või rohkem lagunenud maanteid
Eestimaa teise otsa?
Tegelikult võiks ju ka teleka ees istuda ja loodusfilme
vaadata. Tänapäevane televisioon on võimas –
toob meile koju kätte Aafrika savannid ja Lõuna-Ameerika
vihmametsad, vajadusel ka antarktilised lumeväljad. Kõik
see on ainult paari nupulevajutuse kaugusel. Aga meie ihkame midagi
enamat. Tahame iga ihurakuga looduse sees olla, mitte telepurgist
pakutavat konservi nautida. Ja õnneks on meil see võimalus
veel olemas. Meie lastel ja lastelastel loodetavasti ka. Kuid
ainult siis, kui täna targalt käitume ja homse peale
mõtleme.
Septembri viimasel nädalavahetusel aset leidnud II Matsalu
Loodusfilmide Festival on just selleks ellu kutsutud, et juhtida
tavalisi inimesi looduse-, filmi- ja fotomeeste kaamerate vahendusel
loomade-lindude-nähtuste juurde, mida tasub tähele panna
ning alal hoida. Ikka selleks, et ka järeltulevatel põlvedel
oleks mõnikord võimalus metsas põtra kohata
või rebasega tõtt vaadata.
Loodusepealinn
Lihula
Festivali avamisel näidati
saalisolijaile lihtsaid sümboleid kasutades, et aasta tagasi
esimese festivali aegu mulda visatud (filmi)seeme on Lihulas elujõuliseks
taimeks sirgunud.
Kohal viibis kultuuriminister Paet, keskkonnaminister Reiljan
saatis tervituskirja, mille kantsler Vare ka ilmekalt ette kandis.
Otse loomulikult oli platsis vallavanem Madisson. Tõelise
elevuse tekitas saalisolijate hulgas aga filmimees ja Riigikogu
liige Mark Soosaar, kes alustas oma tervituskõnet umbes
nii: “Kui ma täna oma kolleegidele Riigikogus ütlesin,
et lähen Lihulasse, sest seal avatakse… – nad kahvatasid,
kuid kui jätkasin, et loodusfilmide festival, siis nad naeratasid!”
Kõik sõnavõtnud tõdesid, ja neil,
kes sõna ei võtnud, tuli nõustuda, et Lihula
on loodusfilmide festivali jaoks parim paik Eestis. Asub ta ju
keset Matsalu Rahvusparki, kus puutumatu loodus käegakatsutavas
kauguses. Eriti veel lindude sügisese rände ajal, mil
vaatepilt rannaniitudel nii võimas, et võtab hingetuks.
Lisaks tiivulistele pakkus nelja festivalipäeva jooksul ohtralt
vaatamisväärset – filmid, fotonäitused, matkad,
ekskursioonid ja mis kõik veel. Isegi üks väike
loodusteemaline klaasikunsti näitus.
Ja veel – ürgseid loodushääli matkiva ning
ürituse teema ja atmosfääriga täiuslikult
sobiva muusikalise kava “Improvisatsioonid häälele
ja kitarrile” tõid festivalil vaatajate-kuulajate
ette laulja Priit Lehto ning kitarrist Robert Jürjental.
Pärispealinn meil juba on, suve-, kevad- ja suusapealinn
ka. Lihula võiks oma kandidatuuri vabalt loodusepealinna
valimise konkursile üles seada. Leiduks vaid keegi, kes konkursi
korraldaks.
Mis teeb
Matsalu festivali eriliseks ja atraktiivseks?
Festivaliprogramm koosnes
35 võistlevast filmist jaotatuna kahte kategooriasse: “Linnud”
ning “Inimene ja loodus”. Mõnel päeval kestis
programm üheksast hommikul kümneni õhtul. Isegi
kõige vastupidavamale inimesele oli see väsitav. Hoolimata
sellest jätkus filmi- ja fotomeestel aega ka omavahel suhelda.
Eelmise aasta võidufilmi autor ning selleaastane þürii
liige rootslane Tom Arnbom nimetas Matsalu festivali puhul väga
positiivseks võimalust kolleegidega kogemusi vahetada,
uusi tutvusi luua ja koostöögruppe tekitada. Suurtel
festivalidel selleks sageli aega ei jää.
Ka þürii esimees Jeffrey Boswall rõhutas, et
festivali omapäraks ja võluks on just tema väiksus.
BBC-s töötanud loodusfilmide grand old man tõdes,
et Matsalu festival oli väga hästi korraldatud. Sujus
kõik – alates programmist ja avalikkuse teavitamisest
ning lõpetades zhürii kohtlemisega.
Matsalu festivali puhul on veel üks seik eriline. Nimelt
naudivad üksteise töid ja tegemisi rõõmsalt
õlg-õla kõrval koos elukutselised ja asjaarmastajad.
Seda eelkõige fotograafia valdkonnas. Näitusi oli
nii loodusfotograafia tippudelt kui harrastajatelt. Klaasikunstnik
Anne Tipner, kellelt olid väljas klaasitööd ja
fotod, hakkas pildikujutiste ülesvõtmisega tõsisemalt
tegelema alles aasta tagasi. Näitusel “Eesti loodusfoto”
eksponeeriti hulgaliselt laste ja noorte poolt jäädvustatud
looduspilte. Ja olgem ausad, nii mõnelgi juhul mõjus
lapse pildistatu täiskasvanud loodusemeeste töödest
oma värskuses ja uudsuses loovamalt.
Taolise sõbraliku õhkkonna põhjus peitub
ilmselt selles, et olles looduseinimene, pole tähtsust, kas
teenid pildi tegemisega igapäevast leiba või sisustad
vaba aega. Oluline on looduse ja fotografeerimise kui protsessi
nautimine. Soome loodusfotograafia guru Lassi Rautianeni slaidiesitlusel
teenisid ohtralt naerupahvakuid seletused sellest, kuidas lindude-loomade
eest päevadeks varjeonni peitu pugenud kaameratega mehed
(kuid vahel ilmselt ka naised) ihulisi vajadusi rahuldavad. On
ju seegi osa loodusest ning pilditegemise protsessist.
Oma mina
otsimas
Festivalile pääsu
taotles oluliselt rohkem filme neist, mis selle õiguse
ka said. Publikut jagus kinosaali, fotonäitustele ja matkadele
hulgaliselt kõigil neljal päeval. Korraldustoimkonna
sõnul käis neil päevil nõukogudeaegselt
pompöössest Lihula kulutuurimajast läbi rohkem
kui 5000 inimest. Ja seda on palju, rõõmustavalt
palju.
Jeffery Boswalli sõnul ei tohiks festival enam mahuliselt
(just filmide arvu silmas pidades) kasvada ning peaks keskenduma
eelkõige elule metsikus looduses, kuid ka keskkonnale ning
sellega seotud probleemidele. Tegijate-osalejate ring võiks
nii tema kui Tom Arnbomi arvates piirduda põhjamaadega.
Selliselt piiritletud üritusel oleks umbes 15 – 20 maailma
eri paigus toimuvate loodusfilmide festivalide seas kindel ning
auväärne koht.
Eesti loodusfilmide suurmehe Rein Marani arvates hakkab üks
filmifestival tõelist nägu omandama umbes viiendal
toimumisaastal. Ja nii see on – Matsalu festival alles otsib
oma tõelist mina.
* * *
Festivali korraldajad:
Tiit Mesila – festivali direktor;
Ago Ruus – filmiprogrammi juht;
Arne Ader – fotoprogrammi juht;
Tiit Madisson – korraldustoimkonna juht.
Preemiad:
Festivali zhürii koosseisus Jeffery Boswall (esimees), Tom
Arnbom, Peep Lassmann,
Kaja Lotman ja Mati Põldre otsustas välja
anda II Matsalu Loodusfilmide Festivali preemiad alljärgnevalt:
Festivali peapreemia, Grand Prix –
"Pelikani odüsseia", Iisrael/Holland,
rezhissöör Moshe Alpert.
Kategoorias "Inimene ja loodus"
I preemia "Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia
vahel", Saksamaa, rezhissöör Aija Bley
II preemia "Põhjala rändurid", Venemaa,
rezhissöör Vassiliy Sarana
III preemia "Jääaja hobune", Rootsi/Island,
rezhissöör Páll Steingrimsson
Kategoorias "Linnud"
I preemia "Rõõm kohtuda, künnivares",
Rootsi, rezhissöör Tina-Marie Qwiberg
II preemia "Alk – lendav pingviin",
Soome, reþissöörid Kari Kemppainen,
Pekka Mandart
III preemia "Sinine ime", Saksamaa,
rezhissöör Michael Sutor
Matsalu Rahvuspargi auhind: “Rannikuelu”,
Norra, reþissöör Oivind Sandberg
Eestimaa Looduse Fondi auhind: “Sügis
Obi jõel”, Eesti / Norra, rezissöör Janno
Simm
|
|
|
