|
|
|
Keraamik Evi Mardna teos “Bel
canto”. Kaks vägevat maailma-jagajat laulmas MRP
pealdisega noodiraamatust. |
Ümberpöörd
– sammu marss
tekst ja fotod: velly
roots
Pronkssõdur
on Eesti Vabariigi pealinna südamesse liiga kauaks jäänud.
Millal leiab Eesti valitsus meelekindlust see mujale paigutada
– Evi Mardna
skulptuuride eeskujul leiduks sinna rohkesti sobivamaid monumente.
Kujutlegem
hetkeks, et Tõnismäe pronkssõdur oleks samal
ajal kui teisedki nõukogude okupatsiooniaega ülistavad
monumendid teisale paigaldatud ja tema asemel kõrguks kunstnik
Evi Mardna groteskne skulptuur “Bel canto”. Kaks vägevat
maailmajagajat laulavad kaelakuti kavalalt muheldes ühest
ja samast MRP pealdisega noodiraamatust, Hitleril selja taga peos
püstol, Stalinil kinzhall. See või ka mõni
teine niisama tabavalt meie minevikku üldistav poliitiline
skulptuur oleks võinud juba üle kümne aasta Tõnismäel
möödujate tähelepanu köita, selle asemel et
sinna kujundada Eestit okupeerinud ja siia elama jäänud
erusõjaväelaste ning muude kommunistide kultuspaika.
Need mõlemad “Bel canto”-mehed viisid ellu genotsiidipoliitikat,
ainult et teine neist palju pikema aja jooksul, jõudes
kurja teha ka mõõtmatult rohkem.
Juutidel on olnud nüüd juba kuuskümmend aastat
aega kogu maailmale sisendada, nagu kuuluks neile kannatuste monopol.
Kommunismi kuritegude hukkamõistmine toimub paraku vaevaliselt.
Paari aastaga pole läänemaailmas kujundatud hoiakuid
võimalik muuta, see vajab järjekindlat selgitustööd,
aga keegi ei hakka seda meie eest ära tegema. Hale on kuulata
meie diplomaatide hädaldamist, et meid ei mõisteta.
Me ei tohi lõputult leppida, et keegi kusagil kaugel meie
ajalugu omamoodi tõlgendab ja meile peale surub, missuguses
mundris sõjamees Eesti riigis monumenti väärib
või missugused pealdised siinsetel monumentidel peavad
olema.
Üle kümne aasta oleme niigi hilinenud nendele vapratele
meestele kogu meie rahva ja riigi nimel tänu avaldamast,
kes lootusetus olukorras punaväe sissetungi püüdsid
takistada ja iseseisva Eesti eest võitlusse astusid. Nende
meeste auks sel suvel Sinimägedel püstitatud monumendi
avamisest võttis osa meie riigikogust ainsana Trivimi Velliste,
valitsusest polnud üldse kedagi. Kellele ja missugust signaali
sellega taheti anda?
Tõnismäel käib aga Venemaa suursaadik 22. septembril
Eesti okupeerimise auks pärga panemas. Või võtta
tema kummardust vabandusena, et okupandid siia nii kauaks on jäänud?
Mida kauemaks pronkssõdur Tõnismäele jääb,
seda absurdsemaks sekeldamine monumentide ümber muutub. Kas
järgmise aasta 8. või siiski 9. mail, Euroopa päeval,
tulevad ka teiste riikide suursaadikud Tõnismäele
lilli tooma, et Teise maailmasõja lõpu ümmargust
aastapäeva tähistada?
|
“Eesti pastlad ja balalaika”
“Ümberpöörd
–,
sammu marss!”
Annab imetleda Evi Mardna fantaasiat oma töödele
löövaid pealdisi välja mõelda. Vene
kirsapaar “Ümberpöörd, sammu marss!”
polnud muidugi mõeldud näituse- külastajale,
vaid neile, kes meie kodumaale on liiga kauaks jäänud.
Tohutu pressraud lõhestamas Eesti kaarti (“Nature
morte maakaardiga”), eneseimetluses mõnulev
medalitega ehitud Breþnev (“Peeglike, peeglike...”),
kaks kössitavat pearättides ja puhvaikades mutikest
(“Kaadrid otsustavad kõik”), karunahal
laiutav alasti imik – Gorbatšov, kroon peas (“Sorry,
Mischka”), Hruštšov, Breþnev, Gorbatšov
(“Jäämäe veepealne osa”). Igaüks
võib mõtiskleda, mis moodustas veealuse osa
ja mis sealt siiamaani endast märku annab. Lenin, Stalin,
Gorbatšov aerutamas, selg ees, nende poolt määratud
sihi poole, Gorbatšovil perestroika päästerõngas
kaelas (“Kolm meest paadis”), pasteldes Savisaar
tinistab balalaikat (“Eesti pastlad ja balalaika”),
katkistes kirsasaabastes Allik aga kannelt (“Vene kirsad
ja kannel”), uued liigid Balti meres – kus kohver,
seal kodu (“Kohverkalad”), sinine kameeleon kirjaga
“Iga väike punane nüüd suur ja sinine”.
|
Evi
Mardna poliitiline keraamika
Evi Mardna on oma keraamiliste poliitiliste skulptuuridega osanud
vaimukalt üldistada ja välja naerda kogu nõukogude
aja absurdikino. Groteskne, maailma vägevaid naeruvääristav
monument võib anda palju mõjuvama ja selgema signaali
kui paljusõnaline, meie puhul seni liigagi ettevaatlik
selgitus. Evi Mardnal on selleteemalisi töid rohkesti, huumorimeel
tundub tal olevat kaasasündinud.
Kunstiinstituudi lõpetamisel 1954. aastal valis ta diplomitööks
“Kevade” kangelased, millega pälvis aga juhtkonna
vastuseisu. Soovitati tõsiselt sotsrealismi juurde jääda,
kujutada tööeesrindlasi ja mitte tegelda kerglaste teemadega.
Mulgi sugemetega eestlasel, nagu Evi Mardna enda kohta ütleb,
oli aga tugev annus jonni. Niisiis jätkas ta tööd
eesti rahvale armsate tegelastega, kuni vastaspool lõpuks
alla andis.
Esimene iseseisev näitus toimus 1979. aastal. Seal eksponeeritud
töid ei osatud õieti mingi senise kategooria järgi
liigitada: ei ole need pisi- ega dekoratiivplastika, pigem küllaltki
suuremõõdulised keraamilised skulptuurid, arutati.
Huumoriküllane lähenemine tõmbas vaatajal suu
muigele (“Atleedid”, pritsimeeste priitahtlik puhkpilliorkester”
jt).
Tarbekunstinäituste väljapanekutest kirjutades läks
kriitika Evi Mardna taiestest kidakeelselt mööda, seevastu
on need äratanud fotograafide ja tõenäoliselt
ka ajalehtede toimetajate tähelepanu, kuna tollastest lehtedest
võib leida päris palju fotosid tema keraamilistest
skulptuuridest (“Portaalilõvid”, “Lohe Rävala
moodi”, ühel kohal rabelev varesepoeg ”Nokk kinni-saba
lahti” jt).
Tellimustöid pole Evi Mardna tahtnud teha peale ühe,
aga sellegi eest saadud avansi maksis ta tagasi. Oli see oskamatus
ühiskonna suundumustega kaasa ujuda ja tunnustust võita?
Või ootas oma põhimõtetele truuks jääv
kunstnik aega, mis ometi pidi ükskord kätte jõudma.
Keraamikanäitusel Kunstisalongis 1989. aastal äratas
publiku siirast vaimustust ühiskonnakriitiline töö
“Saadame teenitud puhkusele – hääletusmasina”.
See oli aeg, kus Evi Mardna iroonilise altooniga huumor okupatsiooniaja
totrust ja vaimupimedust kujutades sai avalikult kõlama
hakata. Valmisid järjest uued vaimukad tööd ja
kui kunstniku isikunäitus 1990. aasta jaanuaris Kunstisalongis
aset leidis, oli publikumenu tohutu.
Samal aastal tehti talle ettepanek Tallinna Lillepaviljonis suurema
näituse korraldamiseks. Seal käis erakordselt rohkesti
näitusekülastajaid, ka palju välismaalasi. Mitmeidki
skulptuure eksponeeriti hiljem Taanis ja ka Inglismaal. Londoni
Thames Television PLC palus oma filmiseeria avamiseks kaht tööd:
“Bel canto” ja “Primus inter pares” (kujutab
Stalinit). Tänukirjas märgivad nad, et need tööd
kutsusid esile elava arvamusavalduse ja briti publiku huvi andeka
kunstniku vastu, aga samuti panid aluse protsessile, mis aitab
mõista Eestis toimunut.
Aastatel 1990-1996 rändas Evi Mardna näitus mööda
Eesti linnu ja sellel suvel oli huumoriküllane nõukogude
absurdikino taas kõigile huvilistele avatud Okupatsioonimuuseumis.
Kõige üle kõrgus kirillitsas CCCP – kunstnikule
on need tähed alati meenutanud avatud lõugu, sellest
ka näituse pealkiri: “Kõigi maade proletaarlased,
põgenege!”
Tigeduseta huumor
See on tigeduseta huumor, mis Evi Mardna kujudelt meile vastu
vaatab. Pisiplastika traditsioonilises tehnikas teostatud ja peensusteni
viimistletud suurejoonelise üldistusega skulptuurid on kunstniku
reageering meie ühiskonna probleemidele. “Skulptuur
on mind alati huvitanud,” ütleb üle neljakümne
aasta Kunstiülikoolis keraamikuid koolitanud Evi Mardna.
Praegugi võimaldab keraamikaosakonna juhataja Leo Rohlin
tal seal pisitasa tegutseda. Võibolla leiab mõnigi
puhevile paisunud ennast imetlev tänapäeva ühiskonnategelane
oma karikatuuri mõnel tulevasel näitusel.
Aga pronkssõdur on Eesti Vabariigi pealinna südamesse
liiga kauaks jäänud. Millal leiab Eesti valitsus meelekindlust
see mujale paigutada – Evi Mardna skulptuuride eeskujul leiduks
sinna rohkesti sobivamaid monumente.
|
|
|
