Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 



Keraamik Evi Mardna teos “Bel canto”. Kaks vägevat maailma-jagajat laulmas MRP pealdisega noodiraamatust.

Ümberpöörd – sammu marss

tekst ja fotod: velly roots

Pronkssõdur on Eesti Vabariigi pealinna südamesse liiga kauaks jäänud. Millal leiab Eesti valitsus meelekindlust see mujale paigutada – Evi Mardna skulptuuride eeskujul leiduks sinna rohkesti sobivamaid monumente.

Kujutlegem hetkeks, et Tõnismäe pronkssõdur oleks samal ajal kui teisedki nõukogude okupatsiooniaega ülistavad monumendid teisale paigaldatud ja tema asemel kõrguks kunstnik Evi Mardna groteskne skulptuur “Bel canto”. Kaks vägevat maailmajagajat laulavad kaelakuti kavalalt muheldes ühest ja samast MRP pealdisega noodiraamatust, Hitleril selja taga peos püstol, Stalinil kinzhall. See või ka mõni teine niisama tabavalt meie minevikku üldistav poliitiline skulptuur oleks võinud juba üle kümne aasta Tõnismäel möödujate tähelepanu köita, selle asemel et sinna kujundada Eestit okupeerinud ja siia elama jäänud erusõjaväelaste ning muude kommunistide kultuspaika.
Need mõlemad “Bel canto”-mehed viisid ellu genotsiidipoliitikat, ainult et teine neist palju pikema aja jooksul, jõudes kurja teha ka mõõtmatult rohkem.
Juutidel on olnud nüüd juba kuuskümmend aastat aega kogu maailmale sisendada, nagu kuuluks neile kannatuste monopol. Kommunismi kuritegude hukkamõistmine toimub paraku vaevaliselt. Paari aastaga pole läänemaailmas kujundatud hoiakuid võimalik muuta, see vajab järjekindlat selgitustööd, aga keegi ei hakka seda meie eest ära tegema. Hale on kuulata meie diplomaatide hädaldamist, et meid ei mõisteta. Me ei tohi lõputult leppida, et keegi kusagil kaugel meie ajalugu omamoodi tõlgendab ja meile peale surub, missuguses mundris sõjamees Eesti riigis monumenti väärib või missugused pealdised siinsetel monumentidel peavad olema.
Üle kümne aasta oleme niigi hilinenud nendele vapratele meestele kogu meie rahva ja riigi nimel tänu avaldamast, kes lootusetus olukorras punaväe sissetungi püüdsid takistada ja iseseisva Eesti eest võitlusse astusid. Nende meeste auks sel suvel Sinimägedel püstitatud monumendi avamisest võttis osa meie riigikogust ainsana Trivimi Velliste, valitsusest polnud üldse kedagi. Kellele ja missugust signaali sellega taheti anda?
Tõnismäel käib aga Venemaa suursaadik 22. septembril Eesti okupeerimise auks pärga panemas. Või võtta tema kummardust vabandusena, et okupandid siia nii kauaks on jäänud?
Mida kauemaks pronkssõdur Tõnismäele jääb, seda absurdsemaks sekeldamine monumentide ümber muutub. Kas järgmise aasta 8. või siiski 9. mail, Euroopa päeval, tulevad ka teiste riikide suursaadikud Tõnismäele lilli tooma, et Teise maailmasõja lõpu ümmargust aastapäeva tähistada?


“Eesti pastlad ja balalaika”

“Ümberpöörd –,
sammu marss!”

Annab imetleda Evi Mardna fantaasiat oma töödele löövaid pealdisi välja mõelda. Vene kirsapaar “Ümberpöörd, sammu marss!” polnud muidugi mõeldud näituse- külastajale, vaid neile, kes meie kodumaale on liiga kauaks jäänud. Tohutu pressraud lõhestamas Eesti kaarti (“Nature morte maakaardiga”), eneseimetluses mõnulev medalitega ehitud Breþnev (“Peeglike, peeglike...”), kaks kössitavat pearättides ja puhvaikades mutikest (“Kaadrid otsustavad kõik”), karunahal laiutav alasti imik – Gorbatšov, kroon peas (“Sorry, Mischka”), Hruštšov, Breþnev, Gorbatšov (“Jäämäe veepealne osa”). Igaüks võib mõtiskleda, mis moodustas veealuse osa ja mis sealt siiamaani endast märku annab. Lenin, Stalin, Gorbatšov aerutamas, selg ees, nende poolt määratud sihi poole, Gorbatšovil perestroika päästerõngas kaelas (“Kolm meest paadis”), pasteldes Savisaar tinistab balalaikat (“Eesti pastlad ja balalaika”), katkistes kirsasaabastes Allik aga kannelt (“Vene kirsad ja kannel”), uued liigid Balti meres – kus kohver, seal kodu (“Kohverkalad”), sinine kameeleon kirjaga “Iga väike punane nüüd suur ja sinine”.

Evi Mardna poliitiline keraamika

Evi Mardna on oma keraamiliste poliitiliste skulptuuridega osanud vaimukalt üldistada ja välja naerda kogu nõukogude aja absurdikino. Groteskne, maailma vägevaid naeruvääristav monument võib anda palju mõjuvama ja selgema signaali kui paljusõnaline, meie puhul seni liigagi ettevaatlik selgitus. Evi Mardnal on selleteemalisi töid rohkesti, huumorimeel tundub tal olevat kaasasündinud.
Kunstiinstituudi lõpetamisel 1954. aastal valis ta diplomitööks “Kevade” kangelased, millega pälvis aga juhtkonna vastuseisu. Soovitati tõsiselt sotsrealismi juurde jääda, kujutada tööeesrindlasi ja mitte tegelda kerglaste teemadega. Mulgi sugemetega eestlasel, nagu Evi Mardna enda kohta ütleb, oli aga tugev annus jonni. Niisiis jätkas ta tööd eesti rahvale armsate tegelastega, kuni vastaspool lõpuks alla andis.
Esimene iseseisev näitus toimus 1979. aastal. Seal eksponeeritud töid ei osatud õieti mingi senise kategooria järgi liigitada: ei ole need pisi- ega dekoratiivplastika, pigem küllaltki suuremõõdulised keraamilised skulptuurid, arutati. Huumoriküllane lähenemine tõmbas vaatajal suu muigele (“Atleedid”, pritsimeeste priitahtlik puhkpilliorkester” jt).
Tarbekunstinäituste väljapanekutest kirjutades läks kriitika Evi Mardna taiestest kidakeelselt mööda, seevastu on need äratanud fotograafide ja tõenäoliselt ka ajalehtede toimetajate tähelepanu, kuna tollastest lehtedest võib leida päris palju fotosid tema keraamilistest skulptuuridest (“Portaalilõvid”, “Lohe Rävala moodi”, ühel kohal rabelev varesepoeg ”Nokk kinni-saba lahti” jt).
Tellimustöid pole Evi Mardna tahtnud teha peale ühe, aga sellegi eest saadud avansi maksis ta tagasi. Oli see oskamatus ühiskonna suundumustega kaasa ujuda ja tunnustust võita? Või ootas oma põhimõtetele truuks jääv kunstnik aega, mis ometi pidi ükskord kätte jõudma.
Keraamikanäitusel Kunstisalongis 1989. aastal äratas publiku siirast vaimustust ühiskonnakriitiline töö “Saadame teenitud puhkusele – hääletusmasina”. See oli aeg, kus Evi Mardna iroonilise altooniga huumor okupatsiooniaja totrust ja vaimupimedust kujutades sai avalikult kõlama hakata. Valmisid järjest uued vaimukad tööd ja kui kunstniku isikunäitus 1990. aasta jaanuaris Kunstisalongis aset leidis, oli publikumenu tohutu.
Samal aastal tehti talle ettepanek Tallinna Lillepaviljonis suurema näituse korraldamiseks. Seal käis erakordselt rohkesti näitusekülastajaid, ka palju välismaalasi. Mitmeidki skulptuure eksponeeriti hiljem Taanis ja ka Inglismaal. Londoni Thames Television PLC palus oma filmiseeria avamiseks kaht tööd: “Bel canto” ja “Primus inter pares” (kujutab Stalinit). Tänukirjas märgivad nad, et need tööd kutsusid esile elava arvamusavalduse ja briti publiku huvi andeka kunstniku vastu, aga samuti panid aluse protsessile, mis aitab mõista Eestis toimunut.
Aastatel 1990-1996 rändas Evi Mardna näitus mööda Eesti linnu ja sellel suvel oli huumoriküllane nõukogude absurdikino taas kõigile huvilistele avatud Okupatsioonimuuseumis. Kõige üle kõrgus kirillitsas CCCP – kunstnikule on need tähed alati meenutanud avatud lõugu, sellest ka näituse pealkiri: “Kõigi maade proletaarlased, põgenege!”

Tigeduseta huumor

See on tigeduseta huumor, mis Evi Mardna kujudelt meile vastu vaatab. Pisiplastika traditsioonilises tehnikas teostatud ja peensusteni viimistletud suurejoonelise üldistusega skulptuurid on kunstniku reageering meie ühiskonna probleemidele. “Skulptuur on mind alati huvitanud,” ütleb üle neljakümne aasta Kunstiülikoolis keraamikuid koolitanud Evi Mardna. Praegugi võimaldab keraamikaosakonna juhataja Leo Rohlin tal seal pisitasa tegutseda. Võibolla leiab mõnigi puhevile paisunud ennast imetlev tänapäeva ühiskonnategelane oma karikatuuri mõnel tulevasel näitusel.
Aga pronkssõdur on Eesti Vabariigi pealinna südamesse liiga kauaks jäänud. Millal leiab Eesti valitsus meelekindlust see mujale paigutada – Evi Mardna skulptuuride eeskujul leiduks sinna rohkesti sobivamaid monumente.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv