|
|
|
Võim ründab relvitut
rahvast totalitaarriikidele omasel viisil – kiivrites,
kumminuiadega, gaasiballoonidega ja ründekoertega. Foto
A. Tarmula. |
Kurat, mis riik see on?
tekst: JAANIKA KRESSA
Mälestusmärk
eesti meestele püsis Lihulas vaid kaks nädalat. Seejärel
võttis politsei selle valitsuse korraldusel maha, kasutades
ausammast kaitsnud rahva vastu gaasi ja nuiasid, ässitades
inimeste kallale koeri.
Mälestusmärk
eesti meestele püsis Lihulas vaid kaks nädalat. Seejärel
võttis politsei selle valitsuse korraldusel maha, kasutades
ausammast kaitsnud rahva vastu gaasi ja nuiasid, ässitades
inimeste kallale koeri. Peaminister
Juhan Partsil, keda Lihula inimesed tol õhtul kõverkaelaks
kutsusid ja keda rahvasuu vaevalt enam teisiti nimetab, oli hiljem
selgituseks teatada, et tahab olla NATO-le ja EL-le meele järgi.
Niisiis mitte oma rahvast ei teeni Eesti valitsus, vaid esindab
hoopis mingite teiste, võõraste rahvaste huve.
Raske omasid
süüdistada ja vihata
Keskealised ja vanemad
eestlased on harjunud, et umbkeelsed võimuesindajad neid
elama ja ajalugu unustama õpetavad. Me mäletame kuklasse
lükatud mütsidega, rumalate nägudega ja alati pesemata
vene miilitsaid, kes kolmekaupa ringi liikusid. Neid teadsime
me põlastada ja jälestada, neist oli parem eemale
hoida. Need tegelased reguleerisid meie laulupidusid ning teisi
suuremaid ja väiksemaid sündmusi. Nad olid alati valmis
heameelega meie vastu vägivalda kasutama, sest me kõik
olime potentsiaalsed vaenlased, kes ei armastanud kehtivat korda
ja vihkasime südamest riiki, milles elasime.
Raske on ette kujutada eesti politseid vabaduse 12. aastal surnuaeda
lagastamas. Raske on kedagi süüdistada või süüdlasi
vihata – omad eestlased ju. Teismeliste laste emana tahan
koos uudistes nähtud Lihula elanikuga küsida: ”Kurat,
mis riik see on?”
|
Meenutus küünlaketist
Tallinnast Lihulani 09.09. 2004. a. Eestis on paik, kus peab
olema ruumi erinevatele mälestustele. Meil on õigus
oma ajaloole ja kohustus mäletada ja mälestada iseseseisvuse
eest võidelnuid. |
Rahvas, kes
ennast juhtida ei oska
Ausamba avamisel Lihulas
viibides tundsin sisimas, nagu oleksin ajas 15 aastat tagasi rännanud.
Kohale tulnud rahva õhin ja sõnavõtud, millest
kumas läbi, nagu tehtaks midagi keelatut ja riigivastast,
kuulusid oma tonaalsuselt rohkem aastasse 1989. Tookord arvasin,
et inimesed pingutavad üle, et tuleb vahet teha oma ja võõra
riigi vahel. See, kes eksis, olin mina. Eestlastel ei ole aastal
2004 ikka oma riiki.
Pole midagi ütelda vanadele meestele, kes noorena Eesti eest
sõtta läksid. Pole midagi ütelda poistele, kes,
kui vaja, ka praegu läheksid. Oleme rahvas, kes mõistab
küll sõdida, aga ennast juhtida ja juhte valida ei
oska.
Meie põhiseaduses seisab: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu
demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja
on rahvas.” Seda demokraatiat pole aga keegi näinud,
seda pole kunagi olemas olnud.
Demokraatia defitsiidist ja ühe kildkonna müügimeeste
kambahuvidest tulenevalt tekkis Eesti Vabariigis olukord, kus
kord juba relvaga vabaduse välja võidelnud mehed pidid
kogunema uueks võitluseks. Diktaator ignoreeris eesti rahva
valikut 1934. aastal, ka siis kasutati Eestis toorest jõudu
ja vägivalda oma rahva vastu, eirates demokraatia esmaseid
nõudeid. Nii pole Lihulas toimunu midagi uut ega pane imestama
neid, kes ajalugu ja eesti valitsejaid tunnevad.
Täna saame vaid nentida fakti, et Vabadussõjalaste
Liit, mis “demokraatlikus” Eestis päise päeva
ajal lihtsalt suukorvistati ja hävitati, oli kõige
suurema liikmeskonnaga erakond Eesti ajaloos. Küll diktaator
juba teadis, mis oli rahvale parim valik: Venemaa ees saba liputada,
lömitada ja lõpuks ilma vastupanuta alla anda.
Mitte lõpp,
vaid algus
Kui me praegu tunnustaksime
1941. aastal vabatahtlikult või 1944. aastal Jüri
Uluotsa kutsel sõtta läinud mehi, peaksime samas koheselt
andma hinnangu ka neile, kes Eesti ilma vastupanuta ära andsid,
demokraatia tapsid ja esimese Vabadussõja sangareid mõnitasid.
Lihula sündmused tõestavad, et uusbolševikud
ja teised poliitilised seiklejad võivad küll missikandidaatide
kombel iseennast proovile panna ja endale mujal maailmas uusi
tuttavaid saada, kuid eesti rahva mõõt saab nende
jama jätkudes mõne aja pärast täis. See
pole millegi lõpp, vaid algus. Varemetest tõuseb
kättemaks niikuinii.
|
|
|
