|
|
|
Linnus Gutenberg Balzers´is.
|
Liechtenstein hindab rahvuslikku
identiteeti
tekst: k&e
Liechtenstein on
Euroopa pisimaid riike, vaid 160 km2. Kuid vahel võib väikeriik
olla suurem kui suurriik. Liechtensteinil jätkus näiteks
julgust hääletada OSCE avaistungil Venemaa poolt peale
surutud resolutsiooni päevakorda võtmise vastu. Missugune
on Liechtensteini kultuuripoliitika ja kuidas vastutab riik kultuuri
arengu eest?
Kultuuripärand
kujundab meie identiteeti ja maa imagot. Liechtensteinist rääkides
on siin olulisimat mõju väärtuste kujunemisele
avaldanud kristlus. Rohkem kui 80% elanikkonnast (34000 inimest)
on katoliiklased. Asudes tähtsal Põhjast Lõunasse
viival teel, oli riik sajandite vältel erinevate kultuuride
kokkupõrgete ja segunemise tandriks, mis on vajutanud kultuurimällu
kestva jälje. Rohumaade nimed pärinevad Rooma impeeriumi
päevilt, iidsed matmispaigad on tunnistajad paganlusest,
iseseisvusaegsed ehitused ja kirikud on kontrastiks põlisele
taluarhitektuurile.
Mõjuvõimsate naabrite Šveitsi ja Austria tõttu
on Liechtensteinil algupäraseid tavandeid vähe. Kohalikud
kombed põhinevad nii kristlikul kui paganlikul kultuuril,
legendidel ja igapäevaelul. Võib öelda, et vaatamata
pikale kirevale poliitilisele ajaloole, on Liechtenstein riik,
kus alles luuakse oma traditsioone.
Sügis
paneb lehmadele südamed kaela
Et käes on sügis,
siis näiteks üks selle aastaaja huvitavamaid kombeid
on “Kuhherzie” ehk “Väikesed lehmasüdamed”.
See tava pärineb keskajast ning on omane vaid maa ülaosale.
Minevikus nikerdasid talumehed Alpides käepärastest
materjalidest väikseid südameid, mis riputati külge
parimatele lüpsilehmadele. Kunstlilled ja kirevad riideribad
väljendasid samuti rõõmu ning tänulikkust
selle eest, et kari suudeti mägedest kaotusteta tagasi tuua.
Kui Alpides juhtub õnnetusi, siis lehmadele südameid
külge ei seota. Iga farmer on uhke selle üle, kui tema
laudaust ehib palju puust südameid.
Rahvuspühal, mida peetakse Vürst Franz-Joseph II sünnipäeva
auks, tähistatakse ühtlasi rukkimaarjapäeva ehk
Maarja Uinumispüha. Hommik algab Vaduzi lossi all laiuval
rohumaal peetava piduliku missaga, kus kõnelevad ka vürst
ning parlamendi esimees. Seejärel külastavad inimesed
vürsti aeda. Pärastlõunal peetakse Vaduzi kesklinnas
suur festival, mis lõpeb suurejoonelise tulevärgiga.
Liechtensteini vürstiperekond on vanimaid aadliperekondi
Euroopas. Esiisa Hugo Liechtensteini on mainitud aastal 1136.
Vürst Franz-Joseph II oli valitsevatest vürstidest esimene,
kes aastal 1938 püsivalt Vaduzi elama kolis.
Kultuur on
riigi vastutus
Eesti ja Liechtensteini
kultuuripoliitikat võrreldes on sarnasus selles, et mõlemal
maal on riiklik kultuuripoliitika. Kuid kui meil Eestis valitseb
visioonide, ambitsioonide, pretensioonide ja mänedþmendi
puudus, siis Liechtenstein seda probleemi ei põe, vaid
tegutseb kultuuri vallas nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel
tasandil väga vilkalt. Kui meil jagab ministeerium vaid raha,
siis Liechtensteinis pakutakse riigi poolt ka kultuuri tegemiseks
vajalikku infrastruktuuri.
Liechtenstein tunnustab kultuurimaana kultuuri tohutut väärtust
rahvusliku identiteedi loomisel ja säilitamisel. Üks
olulisi identiteedikandjaid on teadagi keel ja kuigi riigikeeleks
on siin saksa keel, räägitakse igapäevaelus kohalikku
alamsaksa dialekti. Juba see eristab liechtensteinlasi naabritest.
Ka rahvariietel on kindel osa iseolemises. Neid kantakse nii perekondlikel
üritustel kui kohalikel ja rahvuslikel sündmustel. Kindlasti
võivad liechtensteinlased olla uhked oma kunstkäsitöö
ja postmarkide disaini üle. Väheste loodusvarade tõttu
on liechtensteinlased panustanud oskustööjõudu
vajavate tööstusharude arendamisse – asi, mille
vajadusest meil vaid räägitakse. Nemad on leidnud selles
vallas oma koha, olles ühed maailma parimad kunsthammaste
tegijad, vilunud tipptehnoloogiliste seadmete meistrid ja väga
head veinivalmistajad.
Kultuurikontseptsiooni
7 põhimõtet
Kultuur tähendab
Liechtensteinis:
- osa rahvuslikust identiteedist
- inimese loometahte väljendust
- püsiväärtuste säilitamist
- elavaid traditsioone
- modernseid kunstiüritusi
- kaasaegsete trendide tutvustamist
- kultuurialast suhtlemist maailmaga
Kultuuripoliitikat hakati Liechtensteinis
teiste Euroopa riikidega võrreldes viljelema küllaltki
hilja, alles 1960-ndatel aastatel. Selles mõttes on tegu
täiesti rohelise riigiga. Mahajäämus oli tingitud
osalt sellest, et valitsev vürst resideerus kuni aastani
1938 Viinis, jättes riigi ilma kultuurist huvitatud ja majanduslikult
jõukatest inimestest, kes oleks suutnud luua kultuurikeskuse.
Majanduslik tõus 1950-ndatel soodustas kultuuri arengut
ja andis riigile selles vallas kindla missiooni. Nii katoliku
kirik kui Ajalooline Assotsiatsioon olid organid, mis kujundasid
riigi kultuuri 20. sajandil. Rahvusmuusemi, Arheoloogia ühingu
ja Ajalooliste monumentide ning kultuuriväärtuste säilitamise
ühingu loomine algatati Ajaloolise Assotsiatsiooni poolt.
Asutamisest alates on pälvitud toetust endiselt riigipealt
vürst Johann II von Liechtensteinilt, kes oli kultuurihuviline
ja kelle perekonna kogud, sealhulgas hinnalised kunstiteosed,
toodi pealinna Vaduzi 1938, kui vürst siia kolis.
Helilooja Josef Gabriel Rheinberger ja maalija Ferdinand Nigg
on Liechtensteini kultuuri esimesed pioneerid, kuigi mõlemad
töötasid peamiselt Saksamaal. Koos teiste loovisiksustega,
kes olid oma riikidest poliitiliste tormide eest Liechtensteini
põgenenud, sealhulgas vene maalikunstnik Jevgeni Zotow,
lõid nad oma töödega kultuuri arenguks soodsa
pinnase.
Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel loodi mitmeid
tähtsaid kultuuritempleid: Rahvusraamatukogu, riiklik nõukoda
kultuurialastes küsimustes ja fond “Pro Liechtenstein”,
samuti muusikakool ning riiklik kunstikollektsioon.
1990-ndatel algas kultuuripoliitikas uus faas. Peasihid on veelgi
tõhusam kultuuriürituste tutvustamine, kultuuripildi
kujundamine ja koordineerimine. Oluliseks etapiks sel teel oli
Kultuuri Promotsiooni Akti vastuvõtmine ning Kultuuri-
ja Spordiministeeriumi juurde keskse kultuuriküsimustega
tegeleva üksuse loomine.
Aastal 2001 kulutati Liechtensteinile riigi poolt kultuuri heaks
22 miljonit šveitsi franki.
Liechtensteinlased, kes teevad tihedalt koostööd Euroopa
Liidu struktuuridega, olemata siiski Euroopa Liidu liikmed, rõhutavad
suhetes Euroopaga, et üksteisele lähenemine ei pea tähendama
samasuguseks muutumist ega erisuste nivelleerimist, vaid rahulikku
kooseksisteerimist, üksteise tundmaõppimist ning eripäradega
arvestamist. Sest see, mis teeb meid erinevaks, moodustabki meie
identiteedi.
|
|
|
