|
|
|
Leedu partisanide juhi kindral
Jonas Zhemaitis (alias Vytautas) mälestussammas Vilniuses,
Kaitseministeeriumi hoone ees.
|
60 aastat partisanisõja
algusest Leedus
tekst ja foto: GUNNAR
LAEV
EVL juhatuse esimees
Leedu
riik ja rahvas tähistavad käesoleval aastal 60 aasta
möödumist nõukogudevastase partisanisõja
algusest. Relvastatud võitlus iseseisva Leedu vabariigi
taastamise eest algas kohe, kui Nõukogude väed juulis
1944 taasokupeerisid Leedu.
Partisanivõitlus
Nõukogude okupatsioonivõimude vastu kestis kuni
1953. aastani, olles oma ulatuse ja kestvuse poolest üks
suuremaid kogu 20. sajandi Euroopas. Selles ebavõrdses
võitluses Nõukogude regulaarvägede ja NKVD
üksuste vastu hukkus 22 000 partisani ja nende abistajat.
Kõik kolm Balti vabariiki, Eesti, Läti ja Leedu, mis
1940. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeriti ning seejärel
sõjategevuse käigus Saksa okupatsiooni alla langesid,
asusid 1944. aastal taas idast pealetungivate Nõukogude
vägede vastu. Erinevus oli selle võitluse viisis.
Kui eestlaste võitlus kulmineerus regulaarvägede koosseisus
kaitselahingutes 1944. aasta suvel, siis leedulaste partisanisõda
algas maa okupeerimise järel Nõukogude vägede
poolt ja kestis selle järel veel 9 aastat. Partisanisõja
kõige aktiivsem periood kestis kuni 1949. aastani, seejärel
mõnevõrra rauges. Leedu Genotsiidi ja Vastupanuliikumise
Uurimiskeskuse hinnangul hoidis partisanide aktiivne tegevus kogu
Leedu territooriumil tagasi etniliste venelaste juurdevoolu Leedusse
sõjajärgsetel aastatel. Mistõttu praegu on
etniliste venelaste osakaal Leedu rahvastikust vaid 6%, samal
ajal kui Eestis ja Lätis on see 25-30%.
Suur osa partisane hukkus relvavõitluses. Kes pääses
eluga, arreteeriti ja saadeti Siberi vangilaagreisse või
hukati. Leedu partisanide organisatsiooni juhi kapten Jonas Ceponise
sõnul on praegu elus veel vaid umbes 300 endist partisani.
Leedu partisanide tähtsündmust
tähistati 16. mail k. a pidulikult pealinnas Vilnuses. Leedu
vabadusvõitlejate organisatsiooni kutsel osales allakirjutanu
pidustustel Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esindajana. Kohal
oli ka Läti partisanide organisatsiooni delegatsioon eesotsas
esimees Ojars Stefansiga.
Pidustused algasid partisanide-veteranide ja külaliste rivistusega
Katedraali väljakul Vilniuse kesklinnas. Järgnes vaimulik
talitus Katedraalis. Pärast talituse lõppu liitusid
veteranidega kaitseväe kadetid, kes võtsid kanda partisaniüksuste
ja külaliste lipud. Tervituskõnedega pöördusid
veteranide poole Leedu Vabariigi President, kaitseminister, kaitsevägede
ülemjuhataja, Läti kaitsevägede ülemjuhataja
ja Leedu partisanide organisatsiooni juht. Seejärel toimus
kaitsevägede paraad.
Külalistel oli võimalik osaleda ka partisanidele riiklike
autasude kätteandmise tseremoonial Leedu Vabariigi Presidendi
palees.
Pärast kaitsevägede paraadi lõppu liiguti kolonnis
lähedal asuva Kaitseministeeriumi hoone juurde, kus President,
kaitseminister, kaitsevägede ülemjuhatajad ja külalised
asetasid pärjad ministeeriumi hoone ees oleva, NKVD poolt
1954. a. hukatud Leedu partisanide juhi Jonas Zhemaitise (alias
Vytautas) mälestussamba jalamile.
Välise sära
taga võis tunda leedu rahva kaugema ajaloo hiilguse kuma,
kuid vestlustes partisanide-veteranidega tulid ilmsiks samad probleemid,
mis vaevavad meiegi vabadusvõitlejaid – laiema riikliku
ja ühiskondliku tunnustuse puudumine. See avaldus ka sama
päeva õhtuses teleuudistesaates, milles näidati
küll fragmente päevasündmustest, kuid mitte selle
peategelasi – partisane-veterane. Neist leedu rahva kangelaslikest
ajaloosündmustest möödunud ligi pool nõukogulikku
aastasajandit on teinud oma töö, peale on kasvanud uued
põlvkonnad, kes ei suuda toimunut ja selle ajaloolist tähendust
alati vääriliselt hinnata.
Artikkel on avaldatud EVL infolehes
“Vaba sõna” nr 12, juuni 2004.
|
|
|
