|
|
|
Helsingi kangelane Elmar Kivistik
vasakul ja Gustav Lokotar paremal eskordivad Tallinna saabumisel
1937 Helsingis võidetud Argentiina karikat. |
65 aastat eestlaste laskespordipeost
Luzernis
tekst: Margit-Mariann
Koppel
Juba
1937. aastal Helsingis tuli laskespordieliidil tunnistada eestlaste
tublidust, kuid tõeline triumf saabus kaks aastat hiljem
Luzernis, kus suutsime kaitsta Argentiina Karikat. Auhinda, mis
kaalus tol ajal üles kõik kaotused ja võidud.
Eesti laskespordi kuldaegu meenutab Heino
Mahlapuu (74).
Laskespordi
sündi tähistab aasta 1926, mil peeti võistlusi
Pärnus ja Tondil. Eesti Laskurliidu moodustamiseni jõuti
aga alles 26. aprillil 1931. Algatajateks olid Kaitseväe
kolonel Otto Sternbeck, ja Kaitseliidu Tallinna maleva pealik
kolonel Friedrich Pinka. Loodava Eesti Laskurliidu üheks
eesmärgiks oli osavõtt maailmameistrivõistlustest,
kus võisid osaleda ainult rahvusvahelise organisatsiooni
liikmed. Samal aastal toimusid maailmameistrivõistlused
tookord Poolale kuuluvas Lvovis. Seal olime veel õpipoiste
staatuses tugevate laskeriikide Šveitsi, Soome, Rootsi ja
Norra kõrval. Võistkondlikus vabapüssimatšis
Argentiina Karikale tuli Eesti meeskond üheksa võistkonda
hulgas seitsmendaks, lüües Prantsusmaad ja Poolat. Sisu
oli meestel olemas.
Järgmine MM Granadas 1933 jäeti vahele, selle asemel
tehti kodus “kuiva” ja “märga” trenni,
eesmärgiks lüüa kahe aasta pärast šveitslasi.
MM Roomas 1935 näitas, et õpipoistest olid saanud
meistrid.
Tallinna
“Arsenali” püssid panid tulemustele aluse
Meeskonna käsutuses
olid Tallinna “Arsenali” tehases valmistatud relvad.
Kodukootud välimusega “Arsenali” relva headus peitus
rauasoonte väga puhtas lihvimises ning relvale sobitatud
padrunites. Väärt mehed ja väärt relvad ning
Roomast kujunes eelmäng Helsingi triumfile ning Luzerni laskepeole.
Maailmameistriks krooniti ja maailmarekordi püstitas väikepüssi
põlveltlaskmises Tondi allohvitseride kooli veltveebel
Gustav Lokotar, teiseks tuli meie esimene suurmeister Ernst Rull,
meeskondliku tiitli pälvis ka Eesti viieliikmeline meeskond.
Pidu jätkus järgmisel päeval lamadesasendist laskmises,
kus Johannes Vilberg sai hõbeda ja meeskond tuli uue maailmarekordiga
(1964 silma) maailmameistriks! Vabapüssi põlveltlaskmises
pälvis MM-i tiitli kaitseliitlane Jaak Kärner, kes sai
lisaks kõigi harjutuste kogusummas individuaalselt pronksmedali.
Aga medalivõistlused ja matšilaskmised olid kõigest
eelmäng traditsiooni kohaselt võistluste viimasel
päeval peetavale võistkondlikule vabapüssimatšile
Argentiina karikale.
Selle rändava auhinna Copa Argentina pani 1903. aastal Buenos
Aireses peetud MM-il vabapüssimatši (3x 40 lasku 300
meetrilt) võitjameeskonnale välja Argentiina kaitseminister
D. Pablo Richeri. Puhtast hõbedast karikas kujutab endast
suurt okkalist karuohakaõit, mida hoiab kahte võidupärga
kandev jumalanna Nike. Roheka marmoralusega hõbedast karikas
kaalub ligi 30 kg. Karika modelleeris ja valas Hispaania päritolu
kujur Torquato Tasso.
Teades nüüd Argentiina karika sünnilugu, naaseme
Rooma, kus võistluste viimasel päeval, kui õhk
oli pinevusest paks, läks meil korda põhisiht –
alistada šveitslased, kes olid võitnud Argentiina
karika juba 18 korda! Selles matšide matšis tuli Eesti
meeskond Soome järel teiseks, jättes šveitslased
kolmandaks!
Need kindla käega ja täpse silmaga mehed olid KL Sakala
maleva relvur Jaak Kärner, raudteelane Ernst Rull, Tallinna
KL mees Endel Rikand, üks KL Järva Maleva pealikutest
August Liivik ja mees, kellest sai meie laskespordi esinumber
läbi aegade, Tondi allohvitseride kooli veltveebel Elmar
Kivistik.
Võidud tegi veelgi magusamaks see, et need saadi Eesti
relvadega. Ei tasu arvata, et see nüanss jäi maailmas
tähelepanuta. Koguni šveitslaste kuulus laskur ja relvatehase
omanik Zimmermann saatis oma mehed tutvuma, mis päritolu
relvadega eestlased võistlevad. Suur oli üllatus,
kui ilmnes, et need välimuselt lihtsad relvad olid omatoodang.
Siit algas “Arsenali” relvade müügiedu ja
ka Zimmermann oli tellinud endale “Arsenali” relva.
Isegi Moskva MM-il 1958 oli tulejoonel veel “Arsenali”
püsse.
|
Kuulus ja ihaldatud auhind: Argentiina
karikas, mille pani välja 1903 argentiina kaitseminister
igavesti rändavana vabapüssimatshi võitjameeskonnale.
Argentiina karikas
oli kümme aastat, 1940-50, Eesti Rahva Muuseumi kogude
nimekirjas. See evakueeriti Pilistverre, sealt Kiek in de
Köki keldrisse, kus sõja üleelamine oli
tõenäolisem. Rahvusvaheline Laskespordi Liit
oli NSVL-lt karika tagasinõudmisel visa ja järjekindel.
1949. aastal Buenos Aireses peetavate võistluste
ajal oli karikas juba üle antud Argentiina Moskva saatkonda,
kuid autasustamisel karikat ei olnud ja võitja Soome
seda oma valdusesse kohe ei saanud.
Kolmandat korda oli see kuulsaim laskespordiauhind Eestis
1989. aastal Eesti Spordimuuseumi näitusel. Kuid auhinna
pakkimisel Tallinnas Laskurliidus 1939 murdus õielt
okas, mida Viktor Raid säilitas 50 aastat. Aastal 1989
jõudis see okas Enn Voika vahendusel Spordimuuseumisse,
kus seda kui Eesti laskespordi kuldaegade sõnatut
tunnistajat säilitatakse tänini. Praegu on karika
valdajateks tšehhid, kes võitsid selle 2002.
aastal. Esimest korda oli Eestile võidetud Argentiina
karikas Helsingis! Selle võiduga kaasnes auhinnana
ka elus ilves, tänu kellele rajati Tallinna loomaaed
ja kellest sai selle esimene asukas.
|
Argentiina
karika võitmine Soome presidentide ja Mannerheimi silme
all
1937. aastal sõitis
üle lahe Helsingisse 32-liikmeline Eesti meeskond, lisaks
veel kolm laskurit, kes läksid sinna omal käel. Väikepüssimatšidega
tehti ilus algus. Põlveltlaskmises kordus Rooma lugu. Individuaalselt
tuli maailmameistriks Tartu ratsarügemendi nooremallohvitser
Harald Kivioja. Ei vedanud Gustav Lokotaril, kes jäi neljandaks.
Ka Eesti meeskond kaitses varem saavutatut ja võitis MM
tiitli, lastes täpselt sama palju silmi kui Roomas, 1897
silma. Püstiasendist laskmises lisandus uue meeskondliku
maailmarekordi, 1852 silmaga teinegi MM-i tiitel. Maailmameistritiitli
tõi ka sõjapüssiharjutus, kus Tondi sõjakooli
veltveebel Kristjan Vilberg, Johannes Vilbergi vend, kordas püstiasendist
maailmarekordit.
Ja taas jõudis kätte võistluste viimane päev,
mida südamete põksudes oli oodatud. 8. augustil läks
Helsingis vabapüssimatši tulejoonele 9 võistkonda,
keda oli seiramas ligi kümnetuhande pealine publik, Soome
ekspresident P. E. Svinhufvud ja president K. Kallio, samuti vägede
ülemjuhataja C. G. E. Mannerheim. Teadagi, et pöialt
hoiti soomlastele, kes olid selle karika Roomas võitnud.
Kuid Eesti meeskond Elmar Kivistik, Gustav Lokotar, Harald Kivioja,
Alfred Kukk ja August Liivik ei lasknul neil ootustel täituda.
Ületades 38 silmaga endise maailmarekordi, olid eestlased
sellele lisaks võitmatud ka kõigist asenditest laskmistes.
Hõimurahvas soomlased jäid maha 33 silmaga ja šveitslased
45 silmaga.
Esimest korda oli Eestile võidetud Argentiina karikas!
Selle võiduga kaasnes auhinnana ka elus ilves, tänu
kellele rajati Tallinna loomaaed ja kellest sai selle esimene
asukas.
Individuaalselt tõusis Helsingi võistluste kangelaseks
Tondi allohvitseride kooli veltveebel Elmar Kivistik, kes röövis
Zimmermannilt maailmarekordi, lastes 10 silma rohkem ja üllatas
laskemaailma 1124 silmaga. See tulemus püsis 17 aastat. Lisaks
võitis Kivistik kulla ka põlveltlaskmises, olles
ainuke Eesti laskur, kes on tulnud individuaalselt kahekordseks
maailmameistriks. Kokku on meie laskespordi särvaim täht
Elmar Kivistik ennesõjaaegsetelt MM võistlustelt
saanud 14 tiitlit. Saavutus, mida teistel ei ole vastu panna.
12 korda tulid maailmameistriteks Gustav Lokotar ja August Liivik
ning 10 Harald Kivioja.
Loomulikult sai Helsingi kangelastele kodus osaks juubeldav vastuvõtt.
Kui aurik sadamasse saabus, tervitas kahurpaat “Sulev”
laskureid kümne aupauguga, mis märkisid Helsingis võidetud
kümmet MM tiitlit. Kaitseväelane Gustav Lokotar oli
Helsingis vabapüssiharjutustes kolmas ja see andis talle
õiguse koos Elmar Kivistikuga kanda ihaldatud Argentiina
karikat.
Riigihoidja Konstantin Päts autasustas maailmameistreid kuldtaskukelladega,
mis anti üle 24. veebruaril 1938.
Helsingi MM-ist võttis osa ka suurmeister Kaarel Kübar,
kelle tähetund saabus kaks aastat hiljem Luzernis, kus ta
krooniti neljakordseks maailmameistriks. Helsingis teda veel riikidevaheliste
matšide koosseisu ei lülitatud, küll aga osales
medalilaskmistel, kus võitis viis kulda.
Luzernis
sai esialgsest ebaõnnest laskepidu!
5. juulil algasid väikepüssimatšid,
kus eesti meeskond pärjati lamadesasendist laskmises maailmameistriteks
tulemusega, mis ületas Roomas püstitatud maailmarekordi.
Pinget pakkuv hetk oli see, et täpselt sama palju silmi lasid
rootslased, kuid et eestlaste esimese ja viimase tulemuse vahe
oli väiksem, oli võit meie. “Arsenali” relvade
paremust tõestas ka põlveltlaskmine, kus tulime
samuti maailmameistriteks uue maailmarekordiga. Võidukasse
võistkonda kuulus siin ka Kaarel Kübar.
Ja oligi jälle käes võistluste viimane päev
10. juuli 1939 ning võistluste kroon – võistkondlik
vabapüssimatš Argentiina karikale. Enne võistlust
ütles Gustav Lokotar, et võime kaotada teised matšid,
aga kui võidame Argentiina karika, on kõik korras!
Võistluse algus ei tõotanud midagi head, sest ilm
oli pilves, tuuline ning vihmane. Kaarel Kübara sõnul
kasutas enamik meeskonnaliikmeid kerge laenguga padruneid, mis
allusid tuulemängudele ja tihti ei tabanud 300 meetri kaugusel
oleva märgi keskkohta. Pärast kaht esimest võistlust
oli Eesti meeskond August Liivik, Harald Kivioja, Kaarel Kübar,
Gustav Lokotar, Elmar Kivistik kolmandal kohal, Šveitsist
taga 62 ja Soomest 28 silma. Võistkonna üks juhte,
kindralmajor Otto Sternbeck, kes oli lubanud mehed karika kaitsmise
korral viia kolmepäevasele bussiekskursioonile Šveitsi
alpidesse, käis ringi, mokk ripakil. Vahede tagasitegemine
näis ebareaalne. Esinumbrit Elmar Kivistikku tabas püstiasendist
laskmisel ebaõnn, nii et ta võeti tulejoonelt ära
ja saadeti puhkama. Eks segas seegi, et teda kui Helsingi maailmameistrit
tuli jälgima arvukalt pealtvaatajaid. Lõpuks ta ikka
kosus ja pärastised seeriad olid paremad. Pealelõunal
ilm paranes, tuul jäi vaikseks ja hakkas juhtuma enneolematu!
Eesti laskurite tulemused põlveltlaskmises andsid põhjuse,
miks autasustamisel oli mastis k o l m Eesti lippu! Individuaalselt
tuli maailmameistriks Kaarel Kübar, teine oli Harald Kivioja
ja kolmas Elmar Kivistik. Neljas koht kuulus August Liivikule.
Esikümnes oli ka Gustav Lokotar. Meeskonna kogutulemus oli
1800 silma ehk iga lask oli täpselt üheksas. See oli
uus maailmarekord, mis oli Soomele kuulunud rekordist 34 silmaga
parem ja sellega oli Argentiina karikas teistkordselt meie! Vähe
sellest, tiitlite ja medalite arvult oli Eesti tõusnud
laskemaailma parimaks!
Võistluste lõppedes täitis kindralmajor Otto
Sternbeck lubaduse ja viis meeskonna kolmepäevasele ekskursioonile
Šveitsi alpidesse.
Kui esimesel korral kandsid Argentiina karikat kaitseväelased,
siis nüüd oli see au kaitseliitlastel: 1097 silmaga
maailmameistriks tulnud August Liivikul ja individuaalselt viiendaks
tulnud Kaarel Kübaral. Vastuvõtt oli muljetavaldav!
Anti isegi vabad päevad, et inimesed saaksid minna kangelasi
tervitama.
Laskesportlased poliitiliste
keeristormide meelevallas
Eesti Laskurliit likvideeriti 1940. aastal,
nagu kõik eestimeelsed organisatsioonid. Auhinnad deponeeriti
Eesti Rahva Muuseumisse. 1941. aasta 18. jaanuaril suri kolonel
Johannes Siir, osadel andmetel suusakrossil saadud infarkti, kuid
need, kes matustel olid, kõnelesid, et tal oli peas kuulihaav.
Meie laskespordi parimaid asjatundjaid kindralmajor Otto Sternbeck,
kes oli ka teedeminister 1934 – 1937, lasti Sõjatribunali
otsusel maha 23. juulil 1941. Helsingi kangelane Elmar Kivistik
langes nõukogude allohvitserina sakslastele vangi. Oli
saksa ajal Kosel ja Ravilas Omakaitse ülem. Kui venelased
sisse tulid, sai temast metsavend kuni aastani 1949, mil tabati
juuni lõpul Ulila lähedalt. Talle mõisteti
10 aastat. Suri 1973.
August Liiviku saatus oli kurvem. Kui venelased sisse tulid, oli
üheks nõudmiseks, et tuleb ära anda KL poolt
kõik relvad. Liivikule kui käsundusohvitserile anti
korraldus korjata relvad ära Koeru vallast. 9 relva ei olnud
nimekirjas. Kohalikud KL ülemad küsisid, mis nendega
teha? Liivik olevat ütelnud, et ise teate, mis teete, andes
sellega justkui nõu relvad ära peita. Relvad peidetigi
ära, aga kohalik miilits Piibeleht sai haisu ninna ja need
leiti üles. Kõigile neljale mehele, kes olid relvade
varjamises osalised, mõisteti mahalaskmine 1942. aasta
märtsis. Teised kolm lasti maha, aga Liiviku suhtes ei saadud
otsust täita, sest ta oli haiglas, kus surigi 3. mail 1942.
Tondi sõjakooli kapten Alfred Kukk mobiliseeriti Nõukogude
armeesse ja arreteeriti 1943 SMERSH-i poolt kui riigivastase grupi
koosseisu liige. Mõisteti vangi. Tuli tagasi Eestisse,
suri 1981. Kaarel Kübar elas esimese vene aja üle. Ta
arreteeriti, kui venelased teist korda tulid. Mõisteti
10 aastat. Jäi ellu, tuli tagasi ja ehitas Tallinnasse Kivimäele
maja. Suri tänavu 28. mail 97-aastasena, vanimana ja viimasena
ennesõjaaegsetest maailmameistritest. Tänavu jaanuaris
teda koos Ralf Kaupi ja Vello Raiega sünnipäeval õnnitlemas
käies küsisin, miks teda kinni pandi? “Liiga hästi
lasin, nad hakkasid kartma,” vastas Kübar naljatoonil.
Kurb oli ka Kristjan Vilbergi saatus, kes oli nõukogude
armees ühe väeüksuse juhiks. Ei tea, kas ta ei
osanud nii palju vene keelt, et korraldustest aru saada või
olid muud arusaamatused, aga igatahes lasi politruk ta Porhovi
all maha.
Neljanda mehena Eestis suurmeistrinormi täitnud allohvitser
Jaan-August Krubergi (al. 1938 Kruusma) päästsid repressioonidest
kuldsed käed. Ta käis kolmel korral ülekuulamisel
ja ühel korral keegi NKVD-st küsis, et mis kasu te sellest
saate, kui tema ära saadate? Kes teil siis masinaid parandab?
Kruberg osales viiel korral Eesti-Soome maavõistlustel,
mida peeti kokku kuus korda. Pääsemine 20-liikmelisse
meeskonda oli iga eesti laskuri südamesoov. Algul saime muidugi
soomlaste käest sugeda, aga kui lülitati sisse ka väikekaliiberpüss,
hakkasid eestlased võitma ja viimane võit oli 1938.
|
|
|
