Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 



Helsingi kangelane Elmar Kivistik vasakul ja Gustav Lokotar paremal eskordivad Tallinna saabumisel 1937 Helsingis võidetud Argentiina karikat.

65 aastat eestlaste laskespordipeost Luzernis

tekst: Margit-Mariann Koppel

Juba 1937. aastal Helsingis tuli laskespordieliidil tunnistada eestlaste tublidust, kuid tõeline triumf saabus kaks aastat hiljem Luzernis, kus suutsime kaitsta Argentiina Karikat. Auhinda, mis kaalus tol ajal üles kõik kaotused ja võidud. Eesti laskespordi kuldaegu meenutab Heino Mahlapuu (74).

Laskespordi sündi tähistab aasta 1926, mil peeti võistlusi Pärnus ja Tondil. Eesti Laskurliidu moodustamiseni jõuti aga alles 26. aprillil 1931. Algatajateks olid Kaitseväe kolonel Otto Sternbeck, ja Kaitseliidu Tallinna maleva pealik kolonel Friedrich Pinka. Loodava Eesti Laskurliidu üheks eesmärgiks oli osavõtt maailmameistrivõistlustest, kus võisid osaleda ainult rahvusvahelise organisatsiooni liikmed. Samal aastal toimusid maailmameistrivõistlused tookord Poolale kuuluvas Lvovis. Seal olime veel õpipoiste staatuses tugevate laskeriikide Šveitsi, Soome, Rootsi ja Norra kõrval. Võistkondlikus vabapüssimatšis Argentiina Karikale tuli Eesti meeskond üheksa võistkonda hulgas seitsmendaks, lüües Prantsusmaad ja Poolat. Sisu oli meestel olemas.
Järgmine MM Granadas 1933 jäeti vahele, selle asemel tehti kodus “kuiva” ja “märga” trenni, eesmärgiks lüüa kahe aasta pärast šveitslasi. MM Roomas 1935 näitas, et õpipoistest olid saanud meistrid.

Tallinna “Arsenali” püssid panid tulemustele aluse

Meeskonna käsutuses olid Tallinna “Arsenali” tehases valmistatud relvad. Kodukootud välimusega “Arsenali” relva headus peitus rauasoonte väga puhtas lihvimises ning relvale sobitatud padrunites. Väärt mehed ja väärt relvad ning Roomast kujunes eelmäng Helsingi triumfile ning Luzerni laskepeole.
Maailmameistriks krooniti ja maailmarekordi püstitas väikepüssi põlveltlaskmises Tondi allohvitseride kooli veltveebel Gustav Lokotar, teiseks tuli meie esimene suurmeister Ernst Rull, meeskondliku tiitli pälvis ka Eesti viieliikmeline meeskond. Pidu jätkus järgmisel päeval lamadesasendist laskmises, kus Johannes Vilberg sai hõbeda ja meeskond tuli uue maailmarekordiga (1964 silma) maailmameistriks! Vabapüssi põlveltlaskmises pälvis MM-i tiitli kaitseliitlane Jaak Kärner, kes sai lisaks kõigi harjutuste kogusummas individuaalselt pronksmedali. Aga medalivõistlused ja matšilaskmised olid kõigest eelmäng traditsiooni kohaselt võistluste viimasel päeval peetavale võistkondlikule vabapüssimatšile Argentiina karikale.
Selle rändava auhinna Copa Argentina pani 1903. aastal Buenos Aireses peetud MM-il vabapüssimatši (3x 40 lasku 300 meetrilt) võitjameeskonnale välja Argentiina kaitseminister D. Pablo Richeri. Puhtast hõbedast karikas kujutab endast suurt okkalist karuohakaõit, mida hoiab kahte võidupärga kandev jumalanna Nike. Roheka marmoralusega hõbedast karikas kaalub ligi 30 kg. Karika modelleeris ja valas Hispaania päritolu kujur Torquato Tasso.
Teades nüüd Argentiina karika sünnilugu, naaseme Rooma, kus võistluste viimasel päeval, kui õhk oli pinevusest paks, läks meil korda põhisiht – alistada šveitslased, kes olid võitnud Argentiina karika juba 18 korda! Selles matšide matšis tuli Eesti meeskond Soome järel teiseks, jättes šveitslased kolmandaks!
Need kindla käega ja täpse silmaga mehed olid KL Sakala maleva relvur Jaak Kärner, raudteelane Ernst Rull, Tallinna KL mees Endel Rikand, üks KL Järva Maleva pealikutest August Liivik ja mees, kellest sai meie laskespordi esinumber läbi aegade, Tondi allohvitseride kooli veltveebel Elmar Kivistik.
Võidud tegi veelgi magusamaks see, et need saadi Eesti relvadega. Ei tasu arvata, et see nüanss jäi maailmas tähelepanuta. Koguni šveitslaste kuulus laskur ja relvatehase omanik Zimmermann saatis oma mehed tutvuma, mis päritolu relvadega eestlased võistlevad. Suur oli üllatus, kui ilmnes, et need välimuselt lihtsad relvad olid omatoodang. Siit algas “Arsenali” relvade müügiedu ja ka Zimmermann oli tellinud endale “Arsenali” relva. Isegi Moskva MM-il 1958 oli tulejoonel veel “Arsenali” püsse.


Kuulus ja ihaldatud auhind: Argentiina karikas, mille pani välja 1903 argentiina kaitseminister igavesti rändavana vabapüssimatshi võitjameeskonnale.

Argentiina karikas
oli kümme aastat, 1940-50, Eesti Rahva Muuseumi kogude nimekirjas. See evakueeriti Pilistverre, sealt Kiek in de Köki keldrisse, kus sõja üleelamine oli tõenäolisem. Rahvusvaheline Laskespordi Liit oli NSVL-lt karika tagasinõudmisel visa ja järjekindel. 1949. aastal Buenos Aireses peetavate võistluste ajal oli karikas juba üle antud Argentiina Moskva saatkonda, kuid autasustamisel karikat ei olnud ja võitja Soome seda oma valdusesse kohe ei saanud.
Kolmandat korda oli see kuulsaim laskespordiauhind Eestis 1989. aastal Eesti Spordimuuseumi näitusel. Kuid auhinna pakkimisel Tallinnas Laskurliidus 1939 murdus õielt okas, mida Viktor Raid säilitas 50 aastat. Aastal 1989 jõudis see okas Enn Voika vahendusel Spordimuuseumisse, kus seda kui Eesti laskespordi kuldaegade sõnatut tunnistajat säilitatakse tänini. Praegu on karika valdajateks tšehhid, kes võitsid selle 2002. aastal. Esimest korda oli Eestile võidetud Argentiina karikas Helsingis! Selle võiduga kaasnes auhinnana ka elus ilves, tänu kellele rajati Tallinna loomaaed ja kellest sai selle esimene asukas.

Argentiina karika võitmine Soome presidentide ja Mannerheimi silme all

1937. aastal sõitis üle lahe Helsingisse 32-liikmeline Eesti meeskond, lisaks veel kolm laskurit, kes läksid sinna omal käel. Väikepüssimatšidega tehti ilus algus. Põlveltlaskmises kordus Rooma lugu. Individuaalselt tuli maailmameistriks Tartu ratsarügemendi nooremallohvitser Harald Kivioja. Ei vedanud Gustav Lokotaril, kes jäi neljandaks. Ka Eesti meeskond kaitses varem saavutatut ja võitis MM tiitli, lastes täpselt sama palju silmi kui Roomas, 1897 silma. Püstiasendist laskmises lisandus uue meeskondliku maailmarekordi, 1852 silmaga teinegi MM-i tiitel. Maailmameistritiitli tõi ka sõjapüssiharjutus, kus Tondi sõjakooli veltveebel Kristjan Vilberg, Johannes Vilbergi vend, kordas püstiasendist maailmarekordit.
Ja taas jõudis kätte võistluste viimane päev, mida südamete põksudes oli oodatud. 8. augustil läks Helsingis vabapüssimatši tulejoonele 9 võistkonda, keda oli seiramas ligi kümnetuhande pealine publik, Soome ekspresident P. E. Svinhufvud ja president K. Kallio, samuti vägede ülemjuhataja C. G. E. Mannerheim. Teadagi, et pöialt hoiti soomlastele, kes olid selle karika Roomas võitnud. Kuid Eesti meeskond Elmar Kivistik, Gustav Lokotar, Harald Kivioja, Alfred Kukk ja August Liivik ei lasknul neil ootustel täituda. Ületades 38 silmaga endise maailmarekordi, olid eestlased sellele lisaks võitmatud ka kõigist asenditest laskmistes. Hõimurahvas soomlased jäid maha 33 silmaga ja šveitslased 45 silmaga.
Esimest korda oli Eestile võidetud Argentiina karikas! Selle võiduga kaasnes auhinnana ka elus ilves, tänu kellele rajati Tallinna loomaaed ja kellest sai selle esimene asukas.
Individuaalselt tõusis Helsingi võistluste kangelaseks Tondi allohvitseride kooli veltveebel Elmar Kivistik, kes röövis Zimmermannilt maailmarekordi, lastes 10 silma rohkem ja üllatas laskemaailma 1124 silmaga. See tulemus püsis 17 aastat. Lisaks võitis Kivistik kulla ka põlveltlaskmises, olles ainuke Eesti laskur, kes on tulnud individuaalselt kahekordseks maailmameistriks. Kokku on meie laskespordi särvaim täht Elmar Kivistik ennesõjaaegsetelt MM võistlustelt saanud 14 tiitlit. Saavutus, mida teistel ei ole vastu panna. 12 korda tulid maailmameistriteks Gustav Lokotar ja August Liivik ning 10 Harald Kivioja.
Loomulikult sai Helsingi kangelastele kodus osaks juubeldav vastuvõtt. Kui aurik sadamasse saabus, tervitas kahurpaat “Sulev” laskureid kümne aupauguga, mis märkisid Helsingis võidetud kümmet MM tiitlit. Kaitseväelane Gustav Lokotar oli Helsingis vabapüssiharjutustes kolmas ja see andis talle õiguse koos Elmar Kivistikuga kanda ihaldatud Argentiina karikat.
Riigihoidja Konstantin Päts autasustas maailmameistreid kuldtaskukelladega, mis anti üle 24. veebruaril 1938.
Helsingi MM-ist võttis osa ka suurmeister Kaarel Kübar, kelle tähetund saabus kaks aastat hiljem Luzernis, kus ta krooniti neljakordseks maailmameistriks. Helsingis teda veel riikidevaheliste matšide koosseisu ei lülitatud, küll aga osales medalilaskmistel, kus võitis viis kulda.

Luzernis sai esialgsest ebaõnnest laskepidu!

5. juulil algasid väikepüssimatšid, kus eesti meeskond pärjati lamadesasendist laskmises maailmameistriteks tulemusega, mis ületas Roomas püstitatud maailmarekordi. Pinget pakkuv hetk oli see, et täpselt sama palju silmi lasid rootslased, kuid et eestlaste esimese ja viimase tulemuse vahe oli väiksem, oli võit meie. “Arsenali” relvade paremust tõestas ka põlveltlaskmine, kus tulime samuti maailmameistriteks uue maailmarekordiga. Võidukasse võistkonda kuulus siin ka Kaarel Kübar.
Ja oligi jälle käes võistluste viimane päev 10. juuli 1939 ning võistluste kroon – võistkondlik vabapüssimatš Argentiina karikale. Enne võistlust ütles Gustav Lokotar, et võime kaotada teised matšid, aga kui võidame Argentiina karika, on kõik korras!
Võistluse algus ei tõotanud midagi head, sest ilm oli pilves, tuuline ning vihmane. Kaarel Kübara sõnul kasutas enamik meeskonnaliikmeid kerge laenguga padruneid, mis allusid tuulemängudele ja tihti ei tabanud 300 meetri kaugusel oleva märgi keskkohta. Pärast kaht esimest võistlust oli Eesti meeskond August Liivik, Harald Kivioja, Kaarel Kübar, Gustav Lokotar, Elmar Kivistik kolmandal kohal, Šveitsist taga 62 ja Soomest 28 silma. Võistkonna üks juhte, kindralmajor Otto Sternbeck, kes oli lubanud mehed karika kaitsmise korral viia kolmepäevasele bussiekskursioonile Šveitsi alpidesse, käis ringi, mokk ripakil. Vahede tagasitegemine näis ebareaalne. Esinumbrit Elmar Kivistikku tabas püstiasendist laskmisel ebaõnn, nii et ta võeti tulejoonelt ära ja saadeti puhkama. Eks segas seegi, et teda kui Helsingi maailmameistrit tuli jälgima arvukalt pealtvaatajaid. Lõpuks ta ikka kosus ja pärastised seeriad olid paremad. Pealelõunal ilm paranes, tuul jäi vaikseks ja hakkas juhtuma enneolematu! Eesti laskurite tulemused põlveltlaskmises andsid põhjuse, miks autasustamisel oli mastis k o l m Eesti lippu! Individuaalselt tuli maailmameistriks Kaarel Kübar, teine oli Harald Kivioja ja kolmas Elmar Kivistik. Neljas koht kuulus August Liivikule. Esikümnes oli ka Gustav Lokotar. Meeskonna kogutulemus oli 1800 silma ehk iga lask oli täpselt üheksas. See oli uus maailmarekord, mis oli Soomele kuulunud rekordist 34 silmaga parem ja sellega oli Argentiina karikas teistkordselt meie! Vähe sellest, tiitlite ja medalite arvult oli Eesti tõusnud laskemaailma parimaks!
Võistluste lõppedes täitis kindralmajor Otto Sternbeck lubaduse ja viis meeskonna kolmepäevasele ekskursioonile Šveitsi alpidesse.
Kui esimesel korral kandsid Argentiina karikat kaitseväelased, siis nüüd oli see au kaitseliitlastel: 1097 silmaga maailmameistriks tulnud August Liivikul ja individuaalselt viiendaks tulnud Kaarel Kübaral. Vastuvõtt oli muljetavaldav! Anti isegi vabad päevad, et inimesed saaksid minna kangelasi tervitama.

Laskesportlased poliitiliste keeristormide meelevallas

Eesti Laskurliit likvideeriti 1940. aastal, nagu kõik eestimeelsed organisatsioonid. Auhinnad deponeeriti Eesti Rahva Muuseumisse. 1941. aasta 18. jaanuaril suri kolonel Johannes Siir, osadel andmetel suusakrossil saadud infarkti, kuid need, kes matustel olid, kõnelesid, et tal oli peas kuulihaav. Meie laskespordi parimaid asjatundjaid kindralmajor Otto Sternbeck, kes oli ka teedeminister 1934 – 1937, lasti Sõjatribunali otsusel maha 23. juulil 1941. Helsingi kangelane Elmar Kivistik langes nõukogude allohvitserina sakslastele vangi. Oli saksa ajal Kosel ja Ravilas Omakaitse ülem. Kui venelased sisse tulid, sai temast metsavend kuni aastani 1949, mil tabati juuni lõpul Ulila lähedalt. Talle mõisteti 10 aastat. Suri 1973.
August Liiviku saatus oli kurvem. Kui venelased sisse tulid, oli üheks nõudmiseks, et tuleb ära anda KL poolt kõik relvad. Liivikule kui käsundusohvitserile anti korraldus korjata relvad ära Koeru vallast. 9 relva ei olnud nimekirjas. Kohalikud KL ülemad küsisid, mis nendega teha? Liivik olevat ütelnud, et ise teate, mis teete, andes sellega justkui nõu relvad ära peita. Relvad peidetigi ära, aga kohalik miilits Piibeleht sai haisu ninna ja need leiti üles. Kõigile neljale mehele, kes olid relvade varjamises osalised, mõisteti mahalaskmine 1942. aasta märtsis. Teised kolm lasti maha, aga Liiviku suhtes ei saadud otsust täita, sest ta oli haiglas, kus surigi 3. mail 1942.
Tondi sõjakooli kapten Alfred Kukk mobiliseeriti Nõukogude armeesse ja arreteeriti 1943 SMERSH-i poolt kui riigivastase grupi koosseisu liige. Mõisteti vangi. Tuli tagasi Eestisse, suri 1981. Kaarel Kübar elas esimese vene aja üle. Ta arreteeriti, kui venelased teist korda tulid. Mõisteti 10 aastat. Jäi ellu, tuli tagasi ja ehitas Tallinnasse Kivimäele maja. Suri tänavu 28. mail 97-aastasena, vanimana ja viimasena ennesõjaaegsetest maailmameistritest. Tänavu jaanuaris teda koos Ralf Kaupi ja Vello Raiega sünnipäeval õnnitlemas käies küsisin, miks teda kinni pandi? “Liiga hästi lasin, nad hakkasid kartma,” vastas Kübar naljatoonil.
Kurb oli ka Kristjan Vilbergi saatus, kes oli nõukogude armees ühe väeüksuse juhiks. Ei tea, kas ta ei osanud nii palju vene keelt, et korraldustest aru saada või olid muud arusaamatused, aga igatahes lasi politruk ta Porhovi all maha.
Neljanda mehena Eestis suurmeistrinormi täitnud allohvitser Jaan-August Krubergi (al. 1938 Kruusma) päästsid repressioonidest kuldsed käed. Ta käis kolmel korral ülekuulamisel ja ühel korral keegi NKVD-st küsis, et mis kasu te sellest saate, kui tema ära saadate? Kes teil siis masinaid parandab? Kruberg osales viiel korral Eesti-Soome maavõistlustel, mida peeti kokku kuus korda. Pääsemine 20-liikmelisse meeskonda oli iga eesti laskuri südamesoov. Algul saime muidugi soomlaste käest sugeda, aga kui lülitati sisse ka väikekaliiberpüss, hakkasid eestlased võitma ja viimane võit oli 1938.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv