Kultuur ja Elu 3/2004


Kultuur ja Elu 2/2004

 

 

 

 



Raamat "Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas"

Korp! Filiae Patriae artiklite ja elulugude kogumik on müügil raamatupoodides ja korporatsiooni majas Tartus, Struve 4 (omahinnaga 135.-).

 

Mineviku varjud tänases päevas

tekst: KADI GRICHIN
Kogumiku komisjoni liige

Okupatsioonide käigus kaotas
Eesti umbes 17,5% oma sõjaeelsest rahvastikust. Sõda nõudis oma ohvrid, ent inimeste füüsiline hävitamine ideoloogilistel kaalutlustel enne ja pärast sõda on jätnud eesti rahvale sõjast valusamad jäljed.

Juuniküüditamise kurvaks aastapäevaks ilmunud kogumikust "Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas" ei leia küll vastust küsimusele, miks kõik need alandused ja läbielamised toimusid, aga ometi on see omamoodi mälestusmärgiks kõigile kannatanuile. On äärmiselt oluline, et me ei unustaks toimunut, et ka uued põlvkonnad oskaksid – loodetavasti küll mitte iseenda, vaid rahvuskaaslaste läbielamusi mäletades – kord oma lapselapse küsimusele vastata tõsiste, inimsaatusi nii palju muutnud ajaloosündmuste kohta.
Karolina Johanson toob raamatu koostajate poolses eessõnas välja kolm põhjust, miks peame mälestust oma ajaloo kurjematest tahkudest meeles pidama ja järgnevatele põlvedele edasi andma:
Esiteks selleks, et kommunismi ajal elanud ja oma rahvale ja kaotatud riigile truuks jäänud eestlaste kannatused ja surm poleks olnud asjatud. Unustamisega toetaksime nende punaideoloogide kätetööd, kelle eesmärgiks oli rahva ajaloolise identiteedi hävitamine. Unustades need tuhanded kaotatud hinged, tervitaksime oma anastajate tegevuse õnnestumist.
Teiseks, et vältida samalaadsete sündmuste ja nähtuste kordumist. Tänapäeva inimõigustega raamitud maailmas kõlab see veidi utoopiliselt, kuid vaadakem otsa faktidele. Kommunism oma reaalsuses eksisteerib edasi, avalik hukkamõist kommunismi kuritegudele on veel andmata.
Kolmandaks: et hinnata õigesti oma praeguse elu prioriteete. Tundes ja teades ajalugu, oskame ehk paremini seada eesmärke ja hinnata oma elu väärtust ning mõista, kui suur õnn on hingata Eesti vabaduse õhku täiel rinnal!

Meie kõigi lugu

29.–30. novembril 2002 toimus Tartus korporatsioon Filiae Patriae noorte tudengineiude eestvedamisel konverents ”Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas”. Oluline mõte nii konverentsi korraldamisel kui ka hiljem kogumikku koostama asudes oli, et küüditamine on suuremal või väiksemal määral puudutanud meie kõikide perekonnalugu. Sestap peaks teema jäädvustamine olema laiemate ringkondade, nii noorte kui vanade ja ka avaliku sektori kohustus ajaloo ees.
Küüditamist on kogumikus käsitletud nii ajaloolisest kui ka õiguslikust vaatepunktist. Põhjaliku ülevaate küüditamise erinevatest etappidest, selle teostamisest ja tagajärgedest annab teadur Aigi Rahi-Tamm, kel on Tartu Ülikoolis valminud ka doktoritöö küüditamistest Eestis.
Küüditamise seosest relvastatud vastupanuliikumise tõusu ja langusega kirjutab poliitik ja ajaloolane Mart Laar. Erioperatsioon “Priboi” ehk küüditamine olevatki ju olnud seotud “fašistide ja metsavendade terroristlike bandformeeringute” abistajate vastaste meetmetega. Kuidas võiks veel küünilisemalt õigustada enam kui 20 000 inimese, põhiliselt naiste ja laste Siberisse saatmist, küsib ka jurist Martin Arpo, käsitledes aegumatuid kuritegusid toime pannud isikute vastutusele võtmist Eestis.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse juhatuse liige Toomas Hiio analüüsib inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi ajaloo uurimist Eestis. Ka tema on leidnud, et lähiajaloo uurimisel jäetakse küsimus "miks?" Eestis tihti küsimata – mõnikord kartusest, mõnikord peetakse küsimuse esitajat koguni portselanipoes laamendavaks elevandiks.
Senini on küüditamise põhjalikuma uurimisega tegelenud okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon (ORURK), mille tööst annab kogumiku lehekülgedel ülevaate komisjoni tegevesimees Peep Varju. Uurimistöö rasketel momentidel on 9267 saatusekaaslast 14. juunist 1941 seisnud moraalselt uurijate kõrval, toetamaks võitlust selle eest, et nende hääl ei kaoks olematusse.
Hinnates toimunut õiguslikust aspektist, leiab Enn Sarv artiklis ”Okupatsioonikuriteod rahvusvahelises ja Eesti õiguses”, et üksikute raskete rikkumiste haaval vaadeldes oli nõukogude võimu okupatsioonikuritegudest Eestis kõige massilisem just Eesti kodanike deporteerimine ja ümberasustamine, Eesti kodanike ilmajätmine õigustest õiglasele ja korralisele kohtule (ehk teisiti öeldult: lausvägivald Eesti kodanikkonna kallal) ning okupantriigi kodanike teadlik asustamine okupeeritud Eestisse.
Artiklis “Nõukogude genotsiid? Massiküüditamine Balti riikides ja rahvusvaheline õigus” toob õigusteaduste doktor Lauri Mälksoo muu hulgas välja, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal haihtus kuhugi endise kommunistliku partei ja nõukogude riigi vastutus massirepressioonide eest. Rahvusvaheliselt on Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon, kes paistab olevat valinud kõige lihtsama tee: vabastanud end eelmise riigi negatiivsest pärandist ning loobunud vastutusest Nõukogude Liidu kuritegude eest. Siiani ei ole Venemaa Föderatsioon avalikult tunnistanud Balti riikide ebaseaduslikku okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ega ka vabandanud massirepressioonide eest.

Küüditamine ja tudengid

Küüditamine puudutas otseselt ka akadeemilisi üliõpilasorganisatsioone: nt korp! Filiae Patriae liikmeskonnast küüditati või arreteeriti 24 liiget. Vaid üks neist 1949. aastal, kõik ülejäänud 1941. aastal. Neist neli surid Siberis ja kahe liikme edasise saatuse kohta puuduvad andmed. Ülejäänud pöördusid vabastamise järel Eestisse tagasi. Kogumiku teises osas ongi kirjas kuus elulugu: Robert Tasso, Aino Roots, Henriette Kärsna-Iisrael, Väino-Johannes Sõerde, Lucia Rohtlaan, Jüri Haabpiht – kõik 1941. aastal küüditatud. Kõigi lugude autoreid ühendab lisaks traagilisele elusaatusele ka kuulumine mõnda akadeemilisse üliõpilasorganisatsiooni. Nende elulood on kogu traagikast hoolimata siiski omamoodi õnnelikud – nemad jäid katsumustest hoolimata ellu ja jõudsid tagasi. Filiae Patriae vilistlasel Lucia Rohtlaanel õnnestus see, tõsi, alles 1998. aastal! Küüditamine muutis siiski nende inimeste elusaatuse jäädavalt teiseks. Tagasi pöördudes ei saanud oma elu jätkata sealt, kus see 1941. aastal pooleli jäi – kes oli kaotanud mehe, kes lapsed, kes kodu. Või nagu mõtiskles Aino Roots oma eluloo üle: ”Tolle küüditamise pärast om ikke kogu elu keeratu nigu särk pahupoole pääle – kannad küll, aga ta om pahupidi...”
See raamat ongi pühendatud meie paljunäinud vilistlastele, kes hoidsid võõrsil katsumuste kiuste kinni eestlusest ja pidid taluma talumatut.

Mäletagem!

Meie osaks, kes me oma isiklike probleemidega pikitud argipäevas ei suuda iialgi ette kujutada küüditatute tegelikke läbielamisi, jääb austada oma rahvuskaaslasi vähemalt nii palju, et me ei unusta toimunut ja kedagi, kes küüditamise kuriteo läbi on kannatanud. Tihti on kergem halb unustada, kuid küüditamise ohvrite mäletamine ja mälestamine, olgu siis mõtte, sõna või teoga – olgu või küüditamiskogumiku väljaandmise näol – on see, mida me teha saame. Isegi siis, kui paljude jaoks on juba liiga hilja – mõeldes Siberi katsumustest hoolimata alati elurõõmsa vilistlase Hensi peale, kes läks meie seast igavikuradadele enne, kui pühendusega küüditamiskogumik temani jõudis…
Antud kogumikuga on korporatsioon Filiae Patriae tahtnud lisada veel ühe meenutava ja uuriva killu Eesti rahva ühisesse mällu. Sest nagu ütleb kirjanik Jaan Kross kogumiku sissejuhatavas mõtiskluses: “Meil, kes me oleme ohvrid või ohvrite lapsed või lapselapsed, on see igatahes võimalik. Sellepärast me tahamegi: jätke meile vabadus ise otsustada, kui kaua ja keda oma hukatuist ja hukkunuist me mäletame! Ärge jutlustage meile ka ajakirjanduse kaudu mäletamisest loobumist. Sest side olevat katkenud. Olgem lihtsalt ja solidaarselt tänulikud igaühele, kes peab veel tarvilikuks mäletada.”


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv