|
|
|
Raamat "Eestlaste küüditamine.
Mineviku varjud tänases päevas"
Korp! Filiae Patriae artiklite ja elulugude
kogumik on müügil raamatupoodides ja korporatsiooni
majas Tartus, Struve 4 (omahinnaga 135.-).
|
Mineviku varjud tänases
päevas
tekst: KADI GRICHIN
Kogumiku komisjoni liige
Okupatsioonide
käigus kaotas
Eesti umbes 17,5% oma sõjaeelsest rahvastikust. Sõda
nõudis oma ohvrid, ent inimeste füüsiline hävitamine
ideoloogilistel kaalutlustel enne ja pärast sõda on
jätnud eesti rahvale sõjast valusamad jäljed.
Juuniküüditamise
kurvaks aastapäevaks ilmunud kogumikust "Eestlaste küüditamine.
Mineviku varjud tänases päevas" ei leia küll
vastust küsimusele, miks kõik need alandused ja läbielamised
toimusid, aga ometi on see omamoodi mälestusmärgiks
kõigile kannatanuile. On äärmiselt oluline, et
me ei unustaks toimunut, et ka uued põlvkonnad oskaksid
– loodetavasti küll mitte iseenda, vaid rahvuskaaslaste
läbielamusi mäletades – kord oma lapselapse küsimusele
vastata tõsiste, inimsaatusi nii palju muutnud ajaloosündmuste
kohta.
Karolina Johanson toob raamatu koostajate poolses eessõnas
välja kolm põhjust, miks peame mälestust oma
ajaloo kurjematest tahkudest meeles pidama ja järgnevatele
põlvedele edasi andma:
Esiteks selleks, et kommunismi ajal elanud ja oma rahvale ja kaotatud
riigile truuks jäänud eestlaste kannatused ja surm poleks
olnud asjatud. Unustamisega toetaksime nende punaideoloogide kätetööd,
kelle eesmärgiks oli rahva ajaloolise identiteedi hävitamine.
Unustades need tuhanded kaotatud hinged, tervitaksime oma anastajate
tegevuse õnnestumist.
Teiseks, et vältida samalaadsete sündmuste ja nähtuste
kordumist. Tänapäeva inimõigustega raamitud maailmas
kõlab see veidi utoopiliselt, kuid vaadakem otsa faktidele.
Kommunism oma reaalsuses eksisteerib edasi, avalik hukkamõist
kommunismi kuritegudele on veel andmata.
Kolmandaks: et hinnata õigesti oma praeguse elu prioriteete.
Tundes ja teades ajalugu, oskame ehk paremini seada eesmärke
ja hinnata oma elu väärtust ning mõista, kui
suur õnn on hingata Eesti vabaduse õhku täiel
rinnal!
Meie kõigi lugu
29.–30. novembril
2002 toimus Tartus korporatsioon Filiae Patriae noorte tudengineiude
eestvedamisel konverents ”Eestlaste küüditamine.
Mineviku varjud tänases päevas”. Oluline mõte
nii konverentsi korraldamisel kui ka hiljem kogumikku koostama
asudes oli, et küüditamine on suuremal või väiksemal
määral puudutanud meie kõikide perekonnalugu.
Sestap peaks teema jäädvustamine olema laiemate ringkondade,
nii noorte kui vanade ja ka avaliku sektori kohustus ajaloo ees.
Küüditamist on kogumikus käsitletud nii ajaloolisest
kui ka õiguslikust vaatepunktist. Põhjaliku ülevaate
küüditamise erinevatest etappidest, selle teostamisest
ja tagajärgedest annab teadur Aigi Rahi-Tamm, kel on Tartu
Ülikoolis valminud ka doktoritöö küüditamistest
Eestis.
Küüditamise seosest relvastatud vastupanuliikumise tõusu
ja langusega kirjutab poliitik ja ajaloolane Mart Laar. Erioperatsioon
“Priboi” ehk küüditamine olevatki ju olnud
seotud “fašistide ja metsavendade terroristlike bandformeeringute”
abistajate vastaste meetmetega. Kuidas võiks veel küünilisemalt
õigustada enam kui 20 000 inimese, põhiliselt
naiste ja laste Siberisse saatmist, küsib ka jurist Martin
Arpo, käsitledes aegumatuid kuritegusid toime pannud isikute
vastutusele võtmist Eestis.
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse juhatuse
liige Toomas Hiio analüüsib inimsusevastaste kuritegude,
sõjakuritegude ja genotsiidi ajaloo uurimist Eestis. Ka
tema on leidnud, et lähiajaloo uurimisel jäetakse küsimus
"miks?" Eestis tihti küsimata – mõnikord
kartusest, mõnikord peetakse küsimuse esitajat koguni
portselanipoes laamendavaks elevandiks.
Senini on küüditamise põhjalikuma uurimisega
tegelenud okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik
komisjon (ORURK), mille tööst annab kogumiku lehekülgedel
ülevaate komisjoni tegevesimees Peep Varju. Uurimistöö
rasketel momentidel on 9267 saatusekaaslast 14. juunist 1941 seisnud
moraalselt uurijate kõrval, toetamaks võitlust selle
eest, et nende hääl ei kaoks olematusse.
Hinnates toimunut õiguslikust aspektist, leiab Enn Sarv
artiklis ”Okupatsioonikuriteod rahvusvahelises ja Eesti õiguses”,
et üksikute raskete rikkumiste haaval vaadeldes oli nõukogude
võimu okupatsioonikuritegudest Eestis kõige massilisem
just Eesti kodanike deporteerimine ja ümberasustamine, Eesti
kodanike ilmajätmine õigustest õiglasele ja
korralisele kohtule (ehk teisiti öeldult: lausvägivald
Eesti kodanikkonna kallal) ning okupantriigi kodanike teadlik
asustamine okupeeritud Eestisse.
Artiklis “Nõukogude genotsiid? Massiküüditamine
Balti riikides ja rahvusvaheline õigus” toob õigusteaduste
doktor Lauri Mälksoo muu hulgas välja, et pärast
Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal haihtus kuhugi
endise kommunistliku partei ja nõukogude riigi vastutus
massirepressioonide eest. Rahvusvaheliselt on Nõukogude
Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon, kes
paistab olevat valinud kõige lihtsama tee: vabastanud end
eelmise riigi negatiivsest pärandist ning loobunud vastutusest
Nõukogude Liidu kuritegude eest. Siiani ei ole Venemaa
Föderatsioon avalikult tunnistanud Balti riikide ebaseaduslikku
okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ega ka vabandanud massirepressioonide
eest.
Küüditamine
ja tudengid
Küüditamine
puudutas otseselt ka akadeemilisi üliõpilasorganisatsioone:
nt korp! Filiae Patriae liikmeskonnast küüditati või
arreteeriti 24 liiget. Vaid üks neist 1949. aastal, kõik
ülejäänud 1941. aastal. Neist neli surid Siberis
ja kahe liikme edasise saatuse kohta puuduvad andmed. Ülejäänud
pöördusid vabastamise järel Eestisse tagasi. Kogumiku
teises osas ongi kirjas kuus elulugu: Robert Tasso, Aino Roots,
Henriette Kärsna-Iisrael, Väino-Johannes Sõerde,
Lucia Rohtlaan, Jüri Haabpiht – kõik 1941. aastal
küüditatud. Kõigi lugude autoreid ühendab
lisaks traagilisele elusaatusele ka kuulumine mõnda akadeemilisse
üliõpilasorganisatsiooni. Nende elulood on kogu traagikast
hoolimata siiski omamoodi õnnelikud – nemad jäid
katsumustest hoolimata ellu ja jõudsid tagasi. Filiae Patriae
vilistlasel Lucia Rohtlaanel õnnestus see, tõsi,
alles 1998. aastal! Küüditamine muutis siiski nende
inimeste elusaatuse jäädavalt teiseks. Tagasi pöördudes
ei saanud oma elu jätkata sealt, kus see 1941. aastal pooleli
jäi – kes oli kaotanud mehe, kes lapsed, kes kodu. Või
nagu mõtiskles Aino Roots oma eluloo üle: ”Tolle
küüditamise pärast om ikke kogu elu keeratu nigu
särk pahupoole pääle – kannad küll, aga
ta om pahupidi...”
See raamat ongi pühendatud meie paljunäinud vilistlastele,
kes hoidsid võõrsil katsumuste kiuste kinni eestlusest
ja pidid taluma talumatut.
Mäletagem!
Meie osaks, kes me oma isiklike probleemidega
pikitud argipäevas ei suuda iialgi ette kujutada küüditatute
tegelikke läbielamisi, jääb austada oma rahvuskaaslasi
vähemalt nii palju, et me ei unusta toimunut ja kedagi, kes
küüditamise kuriteo läbi on kannatanud. Tihti on
kergem halb unustada, kuid küüditamise ohvrite mäletamine
ja mälestamine, olgu siis mõtte, sõna või
teoga – olgu või küüditamiskogumiku väljaandmise
näol – on see, mida me teha saame. Isegi siis, kui paljude
jaoks on juba liiga hilja – mõeldes Siberi katsumustest
hoolimata alati elurõõmsa vilistlase Hensi peale,
kes läks meie seast igavikuradadele enne, kui pühendusega
küüditamiskogumik temani jõudis…
Antud kogumikuga on korporatsioon Filiae Patriae tahtnud lisada
veel ühe meenutava ja uuriva killu Eesti rahva ühisesse
mällu. Sest nagu ütleb kirjanik Jaan Kross kogumiku
sissejuhatavas mõtiskluses: “Meil, kes me oleme ohvrid
või ohvrite lapsed või lapselapsed, on see igatahes
võimalik. Sellepärast me tahamegi: jätke meile
vabadus ise otsustada, kui kaua ja keda oma hukatuist ja hukkunuist
me mäletame! Ärge jutlustage meile ka ajakirjanduse
kaudu mäletamisest loobumist. Sest side olevat katkenud.
Olgem lihtsalt ja solidaarselt tänulikud igaühele, kes
peab veel tarvilikuks mäletada.”
|
|
|
