|
|
|
Punatähe all Tallinna vabastajate
monumenti on püütud linnavõimude poolt ühtäkki
kõigi langenute monumendiks kuulutada. Foto K. Mätik |
Kinnimakstud ajaloovõltsimine
tekst: Alfred Käärmann
Heldelt
kinnimakstud ajaloovõltsimine on ka Läänes inimesed
muutnud vaimseteks narkomaanideks, kes vajavad ikka uut süsti
valet, tõdeb 14. septembril 82-aastaseks saanud tuntud
Võrumaa metsavend ja vabadusvõitleja Alfred
Käärmann, keda
vaenati Gulagis 15 aastat.
Suve algul
külastasid teda kaks suurt filmigruppi, kes püüdsid
mõjutada rääkima seda, mis neile meeldib. Ameeriklased
hoiatasid: „Ärge rääkige SS-ist, ameeriklased
ei mõista seda.” Räägin vaid tõtt,
vastas jänkidele Alfred Käärmann.
Belgia filmitegija püüdis veenda, et kui sakslased oleks
võitnud, oleksid nad Eesti rahvale lõpu teinud!
“700-aastane lääne vallutajate võim küll
orjastas meid, kuid ei hävitanud ära. Viiskümmend
aastat Venemaa võimu on hävitanud parima osa meie
rahvast, arvuliselt kolmandiku,” kõlas Käärmanni
vastus, mis aga belglastele ei meeldinud.
Paljudest
rahvustest ajaloovõltsijad, sealhulgas eestlastest müüdavad
hinged, ründavad üha ägedamalt Eesti kaitsjaid
viimases suures sõjas. Kes need ajaloovõltsijad
siis on, küsib Alfred Käärmann ja vastab:
“Nende nimed leiate trükis ja kuulete raadios, nägusid
näete TV-s. Kes aga selle Eestimaa kaitsjate vastu suunatud
laimukampaania kinni maksab? See on meie tuhandeaastane surmavaenlane
Venemaa, kes on läbi aegade jäänud samaks, nagu
ta oli, väikeste rahvaste hävitajaks, naabermaade vallutajaks.
Venemaa vallutuspüüded ja rahvusmõrv Tšetšeenias
kestab!
Veel suuremad ajaloovõltsingute tellijad ja heldemad rahastajad
asuvad Läänes, kes Teise maailmasõja ajal toetasid
kommunistlikku Venemaad, vaikisid maha kommunismi kuriteod ja
müüsid Jalta konverentsil 1945. aastal kolm väikest
Baltimaad Stalinile, hüljates omaenda kuulutatud Atlandi
Harta!
Ühena kümnetest tuhandetest Eesti kaitsjatest punase
terrori vastu, olen osalenud Omakaitses, rindel 20. diviisis,
Narva ja Tartu lahingutes, kuni Eestimaad veel kaitsta oli…
Hiljem kaheksa aastat metsavend olles ei saanud me alistuda Surmavaenlasele,
kelle sihiks oli väikerahvuste hävitamine. Lähtudes
viimaste metsavendade soovist: “Kes meist ellu jääb,
rääkigu tõtt, kui aeg selleks tuleb.” See
aeg on ammu käes ja ühena vähestest ellujäänutest
olen ma seda kibedat tõtt ka avaldanud, kuigi see ei meeldi
Eesti vaenlastele ega nende poolt palgatud ajaloovõltsijatele.
Kui Nõukogude
Venemaa 1939 a. esitas Eestile ultimaatumi baaside lepingu sõlmimiseks,
ei esitanud ükski riik maailmas Venemaale protesti. Kui Venemaa
okupeeris Eesti 16. juunil 1940, oli maailma suurriikide suhtumine
sama. Peale juunipööret 1940 tekkisid üksikud metsavennad.
Kuni sõja alguseni üksikute metsavendade arv suurenes,
muutus massiliseks pärast Stalini 3. juuli kõnet:
“Kõik tuleb hävitada.”
Omakaitse asutati alt üles ja oli kogu saksa okupatsiooni
aja Eesti kohalik relvastatud jõud, kes hoidis ära
vene partisanisõja Eesti pinnal, vabastas Lõuna-Eesti
juba enne sakslaste tulekut. Olukord sõja algul oli selline,
et kogu riigi juhtkond oli vangistatud, mõrvatud või
Venemaale viidud, 14. juuni küüditamisega ka perekonnad.
Rahvas oli peata, relvadeta ja Surmavaenlase võimuses.
Ajaloovõltsijad
ja surnutega sõdivad haudade rüüstajad, marodöörid,
heidavad Eesti kaitsjatele ette sõdimist võõras
mundris. Kuid vaikivad, et esimese okupatsiooniaasta kestel vedas
punane okupant Venemaale kogu Eesti Kaitseväele kuulunud
varustuse, riietuse ja relvastuse. Lisaks veel eesti rahvale enne
sõda läänest ostetud esmatarbekaupade kolme aasta
tagavara: suhkur, maitseained, naha- ja riidekaubad, masinad,
valgustuspetrool, küünlad… Ajaloovõltsijad
süüdistavad eesti kaitsjaid kuulumises SS-vägedesse.
Teadlikult jäetakse mainimata, et Wehrmachti kuuluda võisid
vaid Saksa riigi kodanikud. Kõik teised välisriikide
kodanikud, nii vabatahtlikud kui mobiliseeritud, said kuuluda
vaid Waffen SS-i.
Ka sellest vaikitakse, kui 1944. aasta 3.– 9. veebruaril
toimunud mobilisatsiooniga kokkutulnud mehed jaotati kaheks: kes
olid teeninud Eesti kaitseväes, saadeti kohe rindele Piirikaitse
rügementidesse. Noored nagu mina, kes polnud sõjaväes
teeninud, koondati õppelaagritesse, tehnilise haridusega
poisid Kehra Autokooli. Miks Waffen-SS-i õppelaagritesse?
Aga seepärast, et juba enne sõja algust oli punane
okupant hävitanud Eesti Sõjakooli juhtkonna ja enne
sakslaste Eestisse jõudmist Eesti Sõjakooli enam
ei olnud. See oli juba “vene värk”.
Miks Eesti mehed läksid sõdima kommunistliku Venemaa
vastu? Sest alistumine Surmavaenlasele 1939/40 ei toonud kaasa
halastust ohvrile!
Nüüd on ajaloovõltsijad välja tulnud väitega,
et Uluotsa kuulutatud mobilisatsioon olevat olnud asjatu eestlaste
tapmine. Samal ajal needsamad akadeemilise kraadiga ajaloovõltsijad
vaikivad maha 1941. aasta mobilisatsiooniga Venemaale viidud ja
töölaagrites surnuks näljutatud eestlased. Millega
nende meeste näljasurm ja ellujäänute võitlus
Eesti Korpuses Eestimaa taasvallutamisel, vennatapulahingutes
Narva all, Avinurmes, Porkunis, Emajõe rindel, Tehumardil,
Kuramaal, oli õigustatud?
Praegusel ajal, kui
kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid rikutakse, küsin
ma ajaloo võltsijatelt ja surnutega sõdijatelt:
Millises vormis seisab sõduri kuju Tallinnas Tõnismäel?,
Millises vormis sõdivad praegu Eesti poisid Iraagis?
Kuidas mõista, et endised holocausti ohvrid teostavad praegu
rahvusmõrva palestiinlaste kallal?
Kas ei tuleks ümber kirjutada kogu maailma sõnaraamatud,
et: “Suurvõimu poolt alustatud sõda on demokraatia
kehtestamine ja väikerahva vastuhakk sellele terrorism?”
Siis saaksid paika II maailmasõja tulemused meil ja praegused
sõjad mujal maailmas?”
* * *
Alfred Käärmanni võitlused ei ole lõppenud,
nagu ei ole lõppenud Surmavaenlase rünnakud Eesti
vastu. Praegu on tal käimas võitlus Riigiarhiiviga.
Nimelt on Parteiarhiiv Tõnismägi 16 kuulutatud Eraarhiiviks
ja sealt ei taheta anda talle mingeid koopiaid haavatuna kinnivõetud
ja kohapeal ilma uurimise ja kohtuta mahalastud “bandiitide”
kohta… Käärmann on kindlal arvamisel, et mida Gorbatšov
avalikustas, ei tohi meie Riigikogu salastada. Ja temal kui imekombel
ellujäänud “bandiidil” peaks õigus
olema teada, milles neid pärast surma süüdistatakse.
Käärmann on püüdnud eelmainitud “tapetud
bandiiitide” omaste ja kodude kohta andmeid koguda kohapealt,
Taheva vallast. Vallategelased on aga noored, kes mujalt tulnud
ja vaenulikult meelestatud. Nemad midagi ei tea ega tahagi teada.
Selline on olukord Eestis Alfred Käärmanni hinnangul
Anno Domini 2004.
|
|
|
