Kultuur ja Elu 3/2004

Kultuur ja Elu 2/2004

Merle Karusoo rõhutab toimuvast arusaamise vajadust. Selleks, et aru saada, on vaja teada. Et teada saada, on vaja rääkida. Rääkida on vaja, sest mahavaikimine hakkab meid mürgitama.

Merle Karusoo:
“Ajalugu ongi elulugude summa”

K&E intervjuu

Teatrilavastajal Merle Karusool täitus südasuvel kuus aastakümmet. Elulugusid hakkas ta talletama hetkel, kui mõistis, et eestlaste elulood on keelatud. Praegu on topeltmoraal tema arvates isegi suurem kui stagnaajal, tundub, et meie elulood on keelatud ka aastal 2004.

Pr Karusoo, olete saatuslike aegade laps. Sündisite 1. juulil aastal 1944. Mis ajast Teie mälu peale hakkab?
Merle Karusoo: "Ei oska öelda, kui vana ma olin, kui mõnikord oli öösel vaja meie Tallinna ühetoalisse korterisse paigutada maalt sugulasi. Siis pandi mind magama kööki pliidi peale. See oli üks mõnusamaid magamiskohti, mis lapsepõlves olnud. Arvatavasti pandi mind sinna selleks, et laps ei kuuleks, mida suured inimesed räägivad. Tagantjärele olen hakanud mõtlema, et see võis olla seotud pakkide viimisega Patareisse või midagi niisugust, sest Patareis teatavasti võeti vastu pakke erinevatele gruppidele erinevatel päevadel; või siis märtsiküüditamise perioodiga. Ma ei tea, sellepärast, et oma vanaema eluajal ei osanud ma seda tema käest küsida."

Oma sugulaste saatusest saite teada hiljem?
Ikka. Minu ema õde oli vangis Astrahanis. Viidi ta ära 1950-ndate algul, kui mina käisin juba koolis. Mäletan seda päeva, kui vanaema tuli mulle ja täditütrele kooli järele, et näeksime tädi veel viimast korda. Jooksime koju ja nägime seda "kongi" ja tädi nägu läbi võretatud akna, koguni kaks korda. Esmalt, kui ta hakkas sõitma tupiktee poole, kus pidi ümber pöörama, ja siis, kui auto majast veel kord mööda sõitis. Mäletan, kuidas meie ja veel majas elavad sugulased ning majaelanikud olime kogunenud paraadna ukse ette.
Samuti oli vangilaagris ema teise õe abikaasa. Tema naases alles 1957. aastal.

Kas need sündmused said määravaks ka Teie hoiakute ja maailmavaate kujunemisel?
Tol ajal kindlasti mitte, sest sa võid asju näha ja mingil tasandil aru saada, aga sügavamalt mõista - see võtab aega. Arvan, et arusaamise süvenemine teeb inimese elus mitmeid ringe. Ja milline neist arusaamistest see päris on, milline on see õige ja milline on see eluks kõige vajalikum? Arvan, et seda vist ei teagi keegi.

Kodust algab kõik. Kas Teie saite oma rahvusliku maailmavaate kodust kaasa?
Kodus oli niimoodi ja ilmselt mitte ainult minu kodus, et vanavanemate meelsus erines vanemate meelsusest. Sest kui vanemad olid väga noored, siis pidid nad ju oma elu elama selles meile pealesurutud ühiskonnas. Selleks, et saada elu elada, pidid nad sellega kaasa minema. Ega keegi ju ei teadvustanud, mis see kaasaminemine on või milline samm eluteel on kaasaminemine ja milline mitte. Arvan, et ka siis nooremad inimesed lihtsalt kaua aega ei saanud aru, mis toimub. Kuid ega tänapäevalgi ole neid inimesi nii palju, kes on teadvustanud, mis selle 50 aasta jooksul toimus ja mis asi see õieti oli. Ja ma ei ole kindel, kui hästi Eesti ajalugu tuntakse või mida tähendab tundmine? Üks asi on see, et võin teada faktoloogiat, aga ma ei pruugi teada selle tähendust.

Nõukogude aeg oli silmakirjalikkuse maskeraad. Oli avalik pseudoelu, teine oli see, mida elati koduseinte vahel…
Niimoodi räägitakse, et elati topeltelu. Peaksin pikalt selle üle mõtlema, enne kui kinnitada. Ega ma vist ei usu, et väga paljud topeltelu elasid. Selleks pidi aru saama, mis toimub. Aga eeldan, et suures osas ei saadud aru. Sest seesama tädi, kes Astrahanis naistelaagris oli, rääkis, et nad kõik mõtlesid niimoodi, et mina tean, et mina ei ole süüdi, aga ju ikka need teised on süüdi, miks nad muidu kinni on võetud? Et viga on tehtud minuga, aga seda, et viga on tehtud kõigiga või õigemini, et polegi mingisugust viga, et see ongi eesmärk, niimoodi peabki olema - seda ei suutnud inimesed uskuda. Arvan, et nad ei suuda seda praegugi uskuda, sest kui nad suudaksid, siis kuidas saab Eesti valitsus lubada, et okupeeriv riik tähistab oma vallutuse aastapäeva vabariigi pealinnas täiesti avalikult?
Arvan, et see silmakirjalikkus ja topeltmoraal on praegu isegi suurem, sest nüüd on ju võimalus teada saada ja aru saada, mis tegelikult juhtus. Aga see arusaamine tuleb meil väga samm-sammult.

Te olete eestlaste ajaloo traagilistest lehekülgedest teinud lavalisi kompositsioone "Aruanne", "Kured läinud, kurjad ilmad", Sügis 1944", "Küüdipoisid", sari "Eesti elulood". Miks just need teemad?
Tehes Lavakunstikateedri 10. lennuga diplomilavastusi "Meie elulood" ja "Kui ruumid on täis", mis olid nende noorte, nende vanemate ja vanavanemate elulugudest, sain aru, et need on keelatud. Et eestlase elulood on keelatud. Ja kui sain aru, et need elulood on keelatud, siis hakkasingi koguma.
On teemad, mida olen tahtnud ise enese jaoks läbi mõtelda ja see teatritöö ning elulugude kogumine on kõige parem võimalus, mida tean.

Eestlaste elulood on oma dramaatikaga inimhinge uurivale teatriinimesele kingitus. Paremat ainest on raske tahta?
Nii ongi. Kui hakkasin selle tööga tegelema, siis kaua aastaid oli just see minu jaoks kõige emotsionaalsem lugemismaterjal. Aga selleks, et need elulood rääkima hakkaksid, peab teadma taustsüsteemi. Kui ei tea, siis on nad väheinformatiivsed ja võivad olla ka igavad. Mõtlen, et miks siis on nii, et kui vanavanemad tahavad lastelastele oma lugusid rääkida, siis lapselapsed tüdinevad? Aga kui võtta sellesama vanavanema lugu ja näiteks lavale panna, siis avastatakse see uue nurga alt. Siis muutub see äkki väärtuslikuks. See on ilmselt sellesama konteksti pärast, mida tean ja kuhu ma oskan selle loo paigutada.

1980-ndate lõpul algatasite mälu päästmise aktsiooni - elulugude kogumise. Tuletame meelde üht olulist, 11 aastat kestnud etappi Teie elus Pirgu Arenduskeskuse mälusektori juhatajana aastatel 1987-1998.
See on tõesti olnud oluline aeg ja arvan, et eestlaste elulugude kogumises üldse. Sellepärast, et eluloo intervjuusid nii, nagu meie seda tegime ja teeme, teised ei tee, vähemalt valdavalt mitte.
Elasime Raplamaal, Pirgu mõisas, mis oli ka eesti ajal olnud kultuurielu tsentrum ja rahva kogunemise koht. Meil oli ülesanne kaardistada, millised vajadused on vanadel inimestel seal ümbruskonnas. Et kas sotsiaalhooldus ulatub nende kõigini, kuidas nad omadega toime tulevad, milliseid probleeme on. See viiski meid vanade inimeste juurde. Alustasime inimeste käest küsimisega, et mis selles kohas on varem toimunud, siis, kui meid seal veel ei olnud. Sealt see pilt avanema hakkas. Lihtsalt kogusime elulugusid, et jõuda küsida, ja alustasime enne 1920-ndat sündinutest, sest et need inimesed on ärateelised. Sealt kujunes seisukoht, mida jagan praegugi, et mälu on tegelikult rahva ühisomand ja seda ei tohiks enesega hauda kaasa viia. Sest muidu meie ei tea. Kui nemad ei räägi, siis meie ei tea. Aga selleks, et teada saada, on vaja ise teada. Mäletan, kui üks noormeestest läks intervjuud tegema ja see muutus tühisemaks hetkest, kui mees ütles talle, et 25. tegime seda ja seda, kas teate, mis päev see on? Ja kui poiss vastas talle, et ei tea (mõeldud on 1949. aastat), siis seda liini pidi jutt enam edasi ei läinud. Oli veel aeg, kus küüditamistest sõnaselgelt avalikult ei räägitud.
Kui inimesi minnakse intervjueerima, siis tavaliselt on kindel teema, millele keskendutakse. Kui meie teeme eluloointervjuu, siis laseme inimesel sellel hetkel kogu seda lugu läbi oma jutustuse ise luua. Tihti on ka teema, millele tahame keskenduda, aga sellegi poolest teeme intervjuu ikkagi tervikuna. On tarvis, et inimene keskenduks iseendale. Teema puhul keskendub inimene vaid sellele ja ma ei saagi teada, kes see on, kes mulle seda räägib. Iga inimese jutus peituvad ju teatud hoiakud ja arvamused. Ma ei tea, kelle omad nad on, kui ei tea sellest inimesest isegi seda, kas teda uskuda või ei.

Nagu hiljutised sündmused näitavad, on eestlaste elulood keelatud ka aastal 2004? Utreeritult öeldes: kui rääkida julged, oled provokaator?
Hakkasime neid nähtusi nimetama mälutõketeks. Igal ajastul on omad mälutõkked. Olid Eesti Vabariigi algusaegadel, loomulikult läbi kogu okupatsiooni ja on ka praegu. Me alati lihtsalt ei tea, mis asjad need on. Seda saab natuke hiljem aru, mis on keelatud teemad täna.
Kahju, et selle Lihula monumendiga niimoodi läks. Kahju sellepärast, et just nimelt Lihula monument oleks olnud võimalus rääkida nendest teistest monumentidest, mis on igal pool püsti, punane viisnurk peal. Mina näiteks ei tea, kas need on hauakohad või kelle hauakohad need on? Kui me ikka tõesti oleme sõltumatud, siis peaks kõik need obeliskid, välja arvatud need, mis on kalmistutel, sest kalmisturahu on igal juhul püha, olema kadunud enne, kui tuleb see nõndanimetatud võidupüha.
Kuid Tõnismäe monumendil on minu jaoks teistsugune tähendus. Seda meest ei ole kahjuks enam elavate kirjas, kes mulle rääkis, et monumendi prototüüp ei ole see, keda on välja pakutud, vaid keegi, kes sõdis Saksa sõjaväes. Nii et selle pronksist vene sõduri telkmantli all on tegelikult SS-i poolt käele tätoveeritud veregrupp. Minu jaoks on see SS veregrupi märgiga, vene mundrisse topitud ja viisnurk pähe pandud, leinav eesti mees. Seda minu tähendust rikub ära muidugi see, et seal käivad palvetamas meie tegelikud okupatsiooniväed.

Te olete ka raamatusarja "Eesti rahva elulood" algatajaid ja ühenduse "Eesti elulood" juhatuse liige. Millega see ühendus tegeleb?
Oleme Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna töötaja Rutt Hinrikusega ammu tuttavad ja teame, et elulugusid ühel või teisel moel on kogutud igal pool. Kõikidel väikestel muuseumidel on eluloolist materjali, millest teised midagi ei tea. Pidasime vajalikuks kokku tulla, luua ühendus ja püüda kaardistada seda, mis meil üldse olemas on. Hakkasime tegema elulugude kogumise võistlusi, kuigi teame, et võistlus on väga narr sõna selle jaoks, aga pole osanud seda teisiti nimetada. On olnud mitmeid temaatilisi kogumisi, mille kaudu saime väga palju väga head materjali. Siis tuli mõte anda välja 100 elulugu, mis ongi selle sarja kaks esimest köidet. Nüüd on ilmunud ka kolmas. Tõeline varandus ja seda on käsikirjade osakonnas palju.
Selleks, et aru saada ja vastuolusid ületada, on vaja rääkida. Need elulood ongi tegelikult inimeste rääkimine ja laskmine üksteisele rääkida, ilma igasuguse vaidlemiseta. Kui me midagi maha vaikime, siis see hakkab meid mürgitama. Me ei tohiks midagi maha vaikida, aga samas ei tohiks rääkida selleks, et süüdistada.
Vennatapusõda algas ju sellest, kui avati piir vene vägedele. Kuidas siis eesti poisid pidid edasi mõtlema? Nad olid kõik kasvatatud patriootlikus vaimus ja nad olid patrioodid. Alati on erandeid, aga ma räägin rahvast tervikuna. Piiri avamine näitas meestele kätte, et toimige oma parema äranägemise järgi. Mida sai parem äranägemine võimaldada neile, kes olid sellal Eesti sõjaväes? Vist oli ainus asi Velikije Luki all üle minna? Teiseks, kust teadsid korpusemehed, et siin oli Tiefi valitsus? Nad teadsid, et kõik mehed on tapetud ja ainult sakslased olidki sees. Muidugi tundsid nad ennast vabastajatena, kui siia tulid. Ma ei räägi praegu jeestlastest, kes nendega kaasa tulid, vaid neist poistest, kes siit läksid ja keda peeti surnuteks. Kujutage nüüd ette, tulid tagasi isad, pojad, vennad, abikaasad! Selge, et valati ka rõõmupisaraid. Minu isa peres oli neli venda, kaks neist olid ühel, kaks teisel pool. Nii oli paljudes peredes.

Kuidas Te suhtute meedias levitatavatesse hoiakutesse, kus kutsutakse üles mäletamisest loobuma, sest side nende sündmustega olevat katkenud?
See on nii rumal, et ei ta, kas peabki sellest rääkima? Selles mälus on ju meie identiteet. Loomulikult võib suust välja tulla igasuguseid sõnu, ka seda, et identiteet ei ole tähtis. Aga identiteet on kõige tähtsam, mis inimesel üldse on. Võiks ju jälgida inimesi ja rahvaid, kellel on olnud identiteedikriis või kes on pidanud sellest loobuma. Neid ei ole enam olemas. Ei inimesi isiksustena ega rahvaid rahvusena. Primitiivselt väljendudes nad kas joovad end surnuks või poovad üles. Seda ei ole palju uuritud, aga maksaks uurida. See on ohvrisündroom, mida võiks kaardistada, sest siis oleks mingi alus seista vastu neile, kes ütlevad, et identiteet ei ole oluline. Või et mälu ei ole oluline.

Tundub, et suurtest üleminekutest tingitud ebastabiilsuse tõttu oleme sattunud identiteedikriisi. Või peitub rapsimine ajalookäsitluste osas psühholoogilises pantvangisündroomis, kus ohver samastab end agressori mõttelaadiga, hakates viimast koguni õigustama?
Nagu olen aru saanud, nooremad inimesed siiski identiteedikriisis ei ole. On kasvamas peale uus põlvkond, kes just nimelt nüüd hoiab kinni endaks olemisest. Ma ei tea, kas meil on niivõrd ohvrisündroom, kuivõrd pigem tõesti pantvangisündroom. Me lihtsalt ei julge oma võitlejaid tunnustada. Praegu Lihulas püüdsime. Ei tulnud välja. Tulid hoopis uued võitlejad oma plastikkilpidega ja ….
Rääkides aga pantvangisündroomist, siis viimasel ajal olen palju mõelnud muulastele, kes meil siin on. Nad on ise pärit enamasti nendest N Liidu rahvustest, kes olid mööda Venemaad laiali paisatud. Need noored ise ei tea oma päritolu. Tihtipeale nimetavad nad oma vanavanemate päritolu kohaks areaali, kus oli Gulagi arhipelaag. Aga nad ei tea, et see oli Gulagi arhipelaag, kusjuures enne ei olnud seal midagi. Tähendab, need vanavanemad peavad olema kuskilt küüditatud inimesed, aga nad ei tea seda, ei ole seda uurinud ja kaitsevad meie vastu… siis mida? Nad ei tea, mida nad kaitsevad. Nad ütlevad, et me oleme venelased ja ütlevad seda sellepärast, et ainus keel, mida nad räägivad, on vene keel. See ongi pantvangisündroom. Ma ei tea, miks meie vastu ei hakka, miks ei reageeri, kui Venemaa jälle räägib rahvusvähemustest ja nende inimõiguste mittearvestamisest? See, et oleme vait nagu lambukesed, on ka pantvangisündroom.

Praegu on teil käsil üks väga põnev projekt, millest peaks sündima ka lavastus?
See lavastus on neist Eesti poistest, kes sõdisid vene vägede koosseisus Afganistanis 1979-1989. Minu käest on varem küsitud, et kas me peaks minema Iraaki? Mina ei olnud siis vastuseks valmis, sest mul ei ole paljude asjade kohta seisukohta ja ma ei taha avaldada lihtsalt arvamust. Olen sellise aeglase mõtlemisega, pean pikalt mõtlema, enne kui oma vastust tean. Nüüd juba tean, et ei oleks tohtinud minna. Me ei peaks olema Iraagis, sest see on okupatsioon ja oleme seega jälle okupatsioonivägedes. Seda, mis on Iraagis, uurida ei saa, sest see on liiga lähedal. Aga saab mõtelda selle üle, mis oli tol ajal Afganistanis ja seda ma täpselt teengi.

Jakob Hurt päästis vanavara ja rahvaluule. Tänu temale on Eesti Rahva Muuseum ja Kirjandusmuuseum. Teie tegelete mäluvara päästmisega. Proua Karusoo, te olete nagu naissoost Jakob Hurt.
Seda au ei saa ma enda peale küll võtta, sest meid on ikkagi palju, kes selle tööga on tegelnud. Üksi ei tee siin midagi ära. Aga kunagi anti välja Jakob Hurda medal ja tõepoolest, mul on see olemas. Olen selle üle tänase päevani uhke. See on ikka suur au.