|
|
|
Rariteetne foto kindral Al.
Jaaksonist 1939. a, pärineb Väino-Johannes Sõerde
erakogust.
Kindral
Aleksander Jaaksoni
eluloolised andmed
Sünd. 29. I 1892 Holdre v.
Õppis Tartu õpetajate seminaris, töötas
õpetajana. Peale sõjaväeteenistust määrati
Peterburi sõjakooli kursustele, teenis tsaariarmees.
1917 tuli Eesti rahvusvägedesse. Oli Vabadussõjas
6. Jalaväerügemendi II pataljoni ülem. Teda
autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga. Lõpetas
1922 sõjaväekursused, 1925 Kõrgema Sõjakooli,
1927 kõrgema sõjakooli Prantsusmaal ja 1936
eksternina TÜ õigusteaduskonna. Oli Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutuste ülema abi, hiljem
ülem. 1936-38 ja 1938-1939 haridusminister. Tema haridusministriks
oleku ajal võeti vastu ülikooliseadus, nii TÜ
kui ka TTÜ juurde asutati riigikaitselise õpetuse
instituut ja 1938 alustas tegevust Teaduste Akadeemia. 1939-40
oli Sõjavägede staabi ülem.
Aleksander Jaakson mõrvati nõukogude võimude
poolt 2. oktoobril 1942. aastal Vjatka surmalaagris. (Allikas:
EE, 14. Kd.)
|
Aleksander Jaakson jäi
kindraliks ka vanglas
tekst: VÄINO-JOHANNES
SÕERDE
Mälestuskillu
autor Väino-Johannes
Sõerde (s 1918) on
üks vähestest veel elavatest 1941. aastal vahistatutest
ja oli Kirovi vanglas, Vjatka surmalaagris koos peaminister Eenpalu,
minister Ipsbergi ja kindralite Jaaksoni, Tõrvandi ja teistega.
Sellest ajast on tallel mahukad mälestused, mille hulgast
avaldame eredad killud meie eelviimasest haridusministrist ja
viimasest sõjavägede staabiülemast kindralmajor
Aleksander Jaaksonist.
1941. aasta
25. juuni ööl vahistati Tartus samaaegselt õigusteaduse
üliõpilased Enn Reima, Boris Pastak ja meenutusridade
kirjutaja. Kõik olime Tondi Sõjakooli lõpetanud
noored reservohvitserid ja korp! Rotalia liikmed. Tartu vanglakambris
kohtusin kriminaalprotsessi professori, Riigikohtu prokuröri
Richard Rägoga. Alles oli ta mind eksamineerinud, nüüd
aga olime koos rahvavaenlastena kongis, kus oli õhupuudus
ja ruumi jätkus vaid põrandal külg külje
kõrval kükitamiseks. Tartu vanglast evakueeriti meid
6. juulil loomavagunites Kirovi vanglasse. Loomavagunis oli 44
meest, kellest aasta hiljem oli Vjatka surmalaagris elus veel
kolm. Olid surnud ka prof. Rägo, Reima ja Pastak. Nad jäid
puhkama igavesele unele maal, kus “nii vabalt hingata võib
rind”.
Neli rotalust
rahvavaenlaste tallis
Minu ees laual on album
vanade fotodega – mälestused üliõpilaspõlvest.
Fotolt vaatab vastu tõsise näoilmega frakki kandev
mees, korporatsioon Rotalia värvilint üle rinna. Meie
eelviimane haridusminister ja viimane Sõjavägede Staabiülem.
Mees kolmekordse kõrgharidusega: Eesti Vabariigi Kõrgem
Sõjakool, Prantsuse Kõrgem Sõjakool, Tartu
Ülikooli õigusteaduskond. Mulle ei meenu temaga kohtumised
korporatsioonis. Tema kõrval aga olin 1941. aastal Kirovi
vanglas ja 1942. aastal Vjatka sunnitöölaagris.
1941. aasta juulikuu alguses saabusime loomavagunis Kirovi vanglasse.
Meil, neljal rotalusel, õnnestus sattuda ühisesse
vangikambrisse ja saada narilaudadel kõrvuti kohad: kindralmajor
Jaakson, noored juristid Reima ja Pastak, ning mina – õigusteaduskonna
üliõpilane Sõerde. Kõik kolm: Reima,
Pastak ja mina olime Tondi Sõjakooli lõpetanud reservohvitserid.
Arvatavasti seetõttu, et olin kõige noorem, sobitas
vilistlane Jaakson minule lamamiskoha enda kõrvale. Ettenägelikult
oli tal kaasas vilditükk, mille ta laotas põiki narilaudadele
nii, et ulatus ka minu külje alla.
Vangikamber, see polnudki mingi kamber, vaid suurele riigile väärikas
tall kahesajale riigivaenlasele. Pikkus umbes 25-30 meetrit, laius
6-7 meetrit. Ruumi ühes otsas oli luugiga rauduks, mida vangivalvur
vajadusel meie silmitsemiseks avas. Teises otsas oli lae all trellitatud
aken, mis oli väljast kaetud puitkastiga. Kast oli ülalt
avatud, paistis kitsas taevariba. Mõlema seina ääres
ulatusid ühest ruumi otsast teise pikad kahekordsed narid.
Ei mingit mööblit, madratseid, tekke. Nurgas lõhnas
suur puidust tünn – “kuivkäimla”. Lebasime
laudadel vahistamisel seljas olnud tänavarõivastes
külg külje kõrval, peaaluseks söögiks
kasutatav savikauss.
Vastamisi
utoopiliste süüdistustega
Hiljem sain teada, et
kindralit süüdistati peale kõige muu vangikambris
“Kindralstaabi” moodustamises, rindeuudiste analüüsimises,
Punaarmee kokkuvarisemise aja prognoosimises ja vanglas ülestõusu
ettevalmistamises.
Jah, vangikambris toimusid igapäevased ettekanded poliitilistel
teemadel ja varjamatult vaenulikud Nõukogude Liidu vastased
sõnavõtud. Enamasti siiski kritiseeriti Pätsu,
et ta jättis unarusse sõjalise võimsuse väljaarendamise,
et ta argpükslikult kapituleerus 1939. aastal, et ta presidendina
kirjutas alla kõikidele aktidele, millised Moskva talle
esitas ja lammutas Eesti riikluse, et tal ei jätkunud mehisust
õigel ajal kasutada püstolit ja jäädvustada
end ajalukku rahvajuhina, kes ei paindunud vaenlase ees. Taolisi
süüdistusi esitasid peamiselt vabadussõjalaste
liikumisest osavõtjad.
Olime täielikus teadmatuses selles, mis sünnib välismaailmas.
Ainus valguskiir pimeduses oli, kui hinge kinni hoides kuulatasime
kauget lennukikõminat, see aga oli juba hiljem. Jääb
arusaamatuks, miks just kindral Jaakson langes täiendava
provokatsiooni ohvriks, süüdistatuna utoopilises vastupanujõudude
organiseerimises. Kambris oli peale tema mitu kõrgemat
sõjaväelast ja ministrit. Minust mõne sammu
kaugusel vastasnaril lamas Pätsu-Laidoneri-Eenpalu triumviraadi
kolmas suurustäht – Eenpalu. Ilmselt siis oldi juba
jõutud värvata informaator – koputaja. Kindral
Jaakson oli meie viimane Sõjavägede Staabiülem,
küllap seepärast.
“Tahan,
et pojast kasvaks mees, mitte tahtejõuetu unistaja!”
Ta oli uhke ja iseteadev.
Kohati tundus, et isegi vanglas on tema õlakutel kindralipagunid.
Esimene mulje temast jäi kui sõjamehest, kes on arvamusel,
et tõeline mees algab alles leitnandist. Peatselt aga koorus
välise karmi kesta alt tema isalikult hoolitsev iseloom ja
suured vaimsed teadmised. Lamades naril, jutustas ta vaikselt
oma elust, tõekspidamistest. Olin lõpetanud Tallinna
Reaalkooli ja minu küsimusele vastates selgitas ta, miks
lahkus haridusministri kohalt endine Reaalkooli direktor Nikolai
Kann ja miks tema sõjamehena asus haridusministeeriumi
juhtima.
Koltunud paberilehtedelt otsisin üles mõttekillud
tema iseloomustamiseks. Sõjaväeliselt range distsipliin
nõuab aukraadilt kõrgema ees valveseisangus esinemist
– kandade kokkulöömist, auandmist. Käsu saamisel
“just nii” vastamist, käsu kordamist ja –
täitmist. Mida käsutäitja mõtleb, see jääb
käsuandjale suletuks. Selle vahemüüri murdmiseks,
enne kui ta noori ohvitsere esitas aukraadis ülendamiseks,
kutsus ta neid enda juurde koju. Koduses miljöös –
sundimatus vestluses oli tal võimalik saada mingi ettekujutus
noore mehe elufilosoofiast.
Rääkis oma pojast ja kuidas ta poega kasvatas. Naine
oli muretsenud klaveri tagasihoidlikuks musitseerimiseks. Ta viskas
klaveri välja, kui märkas, et poeg liigselt hakkas huvituma
musitseerimisest ja mõnigi kord oli ta tabanud, et poeg
improviseerib klaveri taga. “Elus ei jõuta kaugele
Schuberti sonaatidega. Elu on võitlus, kus teed tuleb raiuda
rusikatega,” seletas mulle kindral, “seetõttu
lendas klaver välja. Tahan, et pojast kasvaks mees, mitte
tahtejõuetu unistaja!”
“Kolonel
Jaaksoni siin kambris ei ole. Mina olen kindralmajor Jaakson.”
Märkmiku abil meenutan
üht vangikambris peetud järjekordset loengut. Ettekandjaks
oli kaugesõidu kapten – meremees, kes Pätsu kutsel
oli välismaalt tagasi pöördunud ja siis punavõimude
poolt vahistatud. Meremees süüdistas Moskva võimudele
alistunud Pätsu, kes, kasutades oma autoriteeti ja talle
veel säilitatud võimu, kutsus eestlasi välismaalt
tagasi ja – keelas kodumaalt lahkumise. Sajad meie vaimu-
ja majanduseliiti kuuluvad mehed, kes pärast “vastastikuse
koostöö ja sõpruse pakti” sõlmimist
ning punaarmee saabumist tajusid ohtu ja tahtsid lahkuda –
ei saanud seda teha. Päts keelas ja deklareeris, et tema
jääb oma rahva juurde ja lükkas nii nemad kui ka
kogu rahva punaterrori alla.
Meremees lõpetas oma sõnavõtu: “Need
mehed ja naised oleksid vabas maailmas suutnud mõndagi
meie kasuks teha.”
Siis muutis kõneainet ja leidis, et on vaja valida kambrivanem,
kes esindaks meie huve vangla administratsiooni ees. Tagantjärele
mõeldes nüüd – kui naiivsed meie siis olime,
mõeldes, et meil on veel mingil määral õigusi,
et oleme tsiviliseeritud ühiskonnas ja meil on võimalik
üldse midagi nõuda. Meremees müristas: “Valime
kambrivanemaks kolonel Jaaksoni!”
Kindral Jaakson tõusis minu kõrval istukile ja lõikas
vahele: “Esiteks. Minu kandidatuur on esitatud ilma minu
nõusolekuta. Teiseks. Kolonel Jaaksoni siin kambris ei
ole. Mina olen kindralmajor Jaakson.”
Kindral jäi kindraliks ka vanglas.
Meremees, kes oli välismaalt saabunud, ei teadnud, et kolonelile
anti 24. veebruaril 1940. aastal kindralmajori aukraad.
Ei pääsenud
huntide käest
Meie rahvuse hävitamine
algas 28. septembril 1939. aastal, kui Eesti Wabariigi president
ja NSV Liidu Presiidium sõlmisid vastastikuse abistamise
pakti. Märt Raua mälestustest saame teada, kuidas hindas
olukorda pärast baaside lepingu sõlmimist endine haridusminister
ja hilisem Sõjavägede staabiülem A. Jaakson:
“Kujutage endale ette säärane olukord. Mees sõidab
öösel läbi metsa ja näeb huntide karja lähenevat.
Abi kuskilt saada ei ole, sest ümberringi ei ole inimhinge…Ta
viskab huntide kätte oma palitu. Kiskjad hakkavad seda lõhkuma
ja mees võidab natuke aega…Meie oleme kiskjate kätte
juba rohkem visanud kui palitu, aga kas me seepärast hingega
pääseme, seda me veel ei tea.” (Märt Raud,
“Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja
nende ajastu”, Tallinn, Olion, 1991, lk. 225)
Ei pääsenud kindral huntide käest. Vjatka sunnitöölaagris
kohtusin temaga viimast korda 1942. aastal.
|
|
|
