|
|
|
Ärkamisaja sümbol,
rahvaluule- ja keeleteadlane Jakob Hurt.
|
Hurda Jakobil oll’ kolm
vainlast: pini, pikne ja laskõriista
tekst: K&E
Tänavu möödus
meie ärkamisaja sümboli, rahvaluule- ja keeleteadlase
Jakob Hurda sünnist 165 aastat. Tema pärandi talletamiseks
loodi Eesti Rahva muuseum ja tänu Jakob Hurdale võib
Kirjandusmuuseum uhkeldada maailma suurima rahvaluule koguga.
Lihtsa koolmeistri pojana sündinud mehest räägib
mahlakas võro keeles tema õe lapselapselaps Liina
Kähr.
Jakobi esä
luutsi, et pujast saa kuulmeistri
Kõgo kipõmbal
hainaaol, hainakuu 22. päival 165 aastakka tagasi sündü
Põlva lähkül Himmastõn Lepä talon
keriguoppaja ja rahvaluulõkorjaja Hurda Jakob.
Jakobi esä Jaan (1818 – 1861) olle kehvä tervüsega,
viimädse eloaasta peris pümme. Timä olle kuulmeistri,
opas Lepä talo kambrin latsi. Imä Mari (1818 –
1898) olle tukõv talonaanõ, kelle olgõ pääl
ollegi talotüü. Kõnõldas, et imä
olle külä parõmpit pernaisi ja ilosampi tütrikka.
Jakob oll’ perre edimäne lats. Edimäidsist elopäivist
pääle võtt imä tä hainakaari pääle
üten. Latsõn ollõv Jakob olnu kehvä tervüsega,
käümä nakanu viil katõaastadsõlt.
Lugõma opsõ esä mant. 10 aasta vanudsõlt
vei esä tä Mamastõhe kihlkunnakuuli. Nädälis
anti üten leeväkott, kon leeväkõrvadsõs
kapsta ja heering.
Esä luutsõ, et Jakobist saa kuulmeistri, timä
tüü edesiviijä. A saa-as. Teno kõvalõ
tüütegemisele ja häile toetajilõ lõpõt
Jakob 1864. aastal Tarto ülikoolin usutiidüse eriala.
Eugenie armast
ja aust väega umma miist
Kõik suvõ
tüüt Jakob kodotalon. 1860. aastal avit kodotallo suurõmbas
ehitä ja samal suvõl alost ka vanavara korjamist.
Edimädse salmi kirot üles sõsara Evi käest.
1866. aastal kihlu Hurt uma kooliaigsõ toetaja, kooliinspektor
Carl Oetteli tütre Eugeniega (1847 – 1918) ja laulatus
olle 1868. aastal. Näil sündü kuus last, kinkist
kats kuuli är jo latsõstpääst.
Peräst tuud olle Hurt pastor Otõpääl ja
Peterburin. Otõpääl tüütamise aigu
pidäsi ütõ jutlusõ ka Põlva kerkon.
Illos suvõpäiv olle olnu ja rahvast väega hulga.
Jakob käve lihtsäle rõivin, olle tüsedämb,
pallõ päälaega, tsipa hajamiilne. Tä oll’
lahkõ, a saman tõsinõ, nalla tii es. A Eugenie
(perreringin kutsuti tedä Jennis) olle tuu iist väega
elläv, seltskunna-armastaja, musikaalnõ. Abielo olle
näil õnnõlik. Eugenie armast ja aust väega
umma miist. Tihti käve Jakob kotost är, sõs vahetõdi
kirjo.
Jakob olle väega täpsä ja kõrra-austaja.
Hummogu tull’ üles kell 7, tekk võimlõmist,
et “veri käümä panda”. Magama jõudsõ
ütõ-katõ aigu üüse.
Lemmiksöök olle täl kesväjahukört. Kõgõ
parõmbat körti mõistsõ kiitä õnnõ
sõsar Eva, kiä elli Lepäl. Ka kalasüüke
ja sakõsit kapstit armast tä.
Hul’kõ
latsiga mõtsan
Jakobilõ miildü
väega luudus. Tä käve pallo latsi ja latsõlatsiga
mõtsan ja nurmi pääl, kos opas näid hainu
ja eläjit tundma. A Jakob käve alati kepiga, miä
olle käen pinne hirmutamisõs: noid tä peläs.
Otõpää-aol elli ka imä Mari Jakobi perren
ja avit majapidämisen. Jenni hoolõs olli latsõ,
Jakobil kodotöie jaos aigu es jää. Otõpääl
sai Jakob piksehirmu: kõrd kerigu man tüüten
sai tä pikselöögi ja vanan iän viil üte.
Nii ollgi täl kolm vainlast: pini, pikne ja laskõriista.
Hurda Jakob hoitsõ väega umma koto. Peterburin tüüti
kolm sõsara Evi poiga. Ku noist kiäki Himmastõn
käve, sõs pidi alati onolõ kõnõlõma,
kui koton eletäs.
Jakobi imä kuuli 1898. aasta sügüse. Matminõ
olle Põlva surnuaida (kalm om alalõ), matsõ
pastor Schwartz. Havva kaibsõva sõsara Eva puja
Max ja Samuel. Haud voodõrdõdi kuusõossõga.
Jakobilõ ollõv imä viimäne asõ
väega miildünü ja tä and kummalõgi
sõsarõpujalõ kolm hõpõruublit.
Jakob kitnü ka pastor Schwartzi ilosa matussõtallitusõ
iist. Matussõlisõ olli ütelnü Jakobilõ,
et tä ütlesi midägi imäle. Tä olle mõtõlnu
vähä aigu ja sõs laulõti “Ema südant”,
esi oll’ tä ütelnü sõnno ette.
Jakob esi kuuli jõulukuul 1906. aastal (vahtsõ kalendri
perrä 13. 01. 1907), põhjusõs oll’ lahkilännü
pümmesuul. Matidsil Tarton Raadi kalmistul oll väega
pallo rahvast olnu.
Kähri Liina,
Hurda Jakobi sõsara latsõlatsõlats
Artikkel on ilmunud ajalehes
Uma leht”, nr. 14, 20. 06. 2004
* * *
|
Jakob Hurt ja Otepää
|
Jakob Hurda kaheksa
tegusat aastat Otepääl
Kultuurilooliste huvidega
inimese lugemislauale tõi juunikuu rõõmsa
üllatuse. Otepääl esitleti tuntud kodu-uurija Heino
Mägi sulest Jakob Hurda 165. sünniaastapäevaks
ilmunud raamatut “Jakob Hurt ja Otepää”. Värske
pilguheit rahvusliku liikumise ühe eestvedaja kaheksale tegusale
aastale Otepääl perioodil 1872 – 1880.
Kaante vahele on koondatud tõlge Jakob Hurda ametiaja ülevaatest
Otepääl, mille ta on kiriku kroonikaraamatusse saksa
keeles kirjutanud; peatükk “Hurt Otepääs”
A. Mohrfeldti raamatust “Jakob Hurt Eesti ärkamisaja
suurkujusid” (Tartu, 1934) ja väljavõte H. Mägi
uurimusest “Jakob Hurt pedagoogina” (avaldatud Nõukogude
Pedagoogika ja Kool. XVII 1978). Lisatud on Jakob Hurda elu ja
tegevuse lühikroonika.
Mees, kelle süda tuksus vanavarale ja hing eesti keelele,
tegi Otepääl oma kõige suuremad tööd
ja võitles kõige suuremad võitlused. Ta oli
valitud Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli Asutamise
Peakomitee presidendiks. 1875. aastal ilmus Vana Kannel I esimene
vihik. Loomulikult alustas J. Hurt oma kodukoha, Põlva
kihelkonna, rahvalaulude avaldamisest.
Külainimeste palvel 1872. a Otepääle kirikuõpetajaks
tulles leidis ta koolid eest täiesti algelises seisukorras
niihästi kooliruumide kui õppetöö poolest.
Jakob Hurt võttis ülesandeks tuntavaid puudusi parandada
ja töövili sai laste juures õppetulemuste paranemise
näol peagi ilmsiks. Agaramaid õpilasi premeeris ta
kooli kontrollimise ajal raamatutega (!).
Koolimajad uueks
Uus koolimaja oli vaid Vastse-Otepääl, kõiki
teisi tuli uuendada. Ümber ehitati või laiendati koolimajad
Pilkuses, Vidrikus, Päidlas, Neerutis, Paluperas ja Nõunil.
Uued koolimajad ehitati Pühajärvel, Ilmjärvel,
Nüplis, Kastolatsis ja Pangodis. Vanas köstrimajas tegutsenud
Otepää kihelkonnakoolile ehitati tolle aja kohta ultramoodne
kivimaja. Kooliõpetajatega hakkas Hurt konverentse pidama,
kus anti proovitunde ning arutati kuuldu ja nähtu üle.
Kõige tublimad kooliõpetajad olid J. Hurda hinnangul
tema ajal Jaan Väärsi Pühajärvel ja Johan
Neumann Päidlas.
Vabal ajal mängis Jakob Hurt lastega, aidates neil mõnikord
koguni rotte ahjuroobiga taga ajada, kui need läksid liiga
julgeks. Talle meeldis vaadelda taevatähti, lemmikpaikadeks
olid mets ning aed. Kui ta lastega Palukametsa läks, oli
see kõige õnne kroon. Seltskonnaga liitus heal meelel
ka vanaema Mari, kes oli laste lähem sõber, avitaja
ning muretseja.
Otepäälased on püüdnud igati põlistada
mälestust armastatud Jakob Hurdast. Lisaks J. Hurda tänavale,
ausambale kirikumõisa pargis ja bareljeefile kirikus on
kavas J. Hurda muuseumitoa sisustamine kirikumõisas. Ikka
selleks, et anda Eesti eluköis ja eestluse tuletungal edasi
tulevastele põlvedele.
Trükise kulusid aitasid katta Otepää vallavalitsus,
Kultuurkapitali Valgamaa ekspertgrupp ja Eesti Vabariigi Valitsus.
|
|
|
