|
|
|
Postsovetlik ajakirjandus vaikib
teadlikult maha ühe teise lähimineviku kommunismivangi,
kes Los Angeleses 18. juunil 1990 kohtumisel R. Reaganiga
teda ikestatud rahvastele osutatud toetuse ja iseenda vangistusest
vabastamise eest isiklikult tänas. Foto Nikluse erakogust.
|
Homo soveticusest eesti inimeseni
tekst: MART NIKLUS
Eesti
lähiajaloos kõnekal kuupäeval, 22. septembril
sai rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslane, antikommunistlikust
vastupanuliikumisest osavõtnu Mart-Olav
Niklus 70-aastaseks. Juubeliaastal
ilmus kirjastuselt “Iseseisvus” valikkogumik juubilari
artiklite, kõnede, avalike kirjade ja intervjuudega aastaist
1992-2003. Kogumikul on mõjus pealkiri: “Mind ei tapetud
õigel ajal”.
Alljärgnev
mõtisklus valmis juuniküüditamise aastapäevaks,
kuid jäi kahjuks Tartu Linnamuuseumis ajalookonverentsil
pidamata. Mart Niklus on veendunud, et ajaloolistest tähtpäevadest
peab siiski saama ka arupidamine oleviku üle. Ta on varmas
juhtima tähelepanu faktidele, sündmustele, arengutele,
hoiakutele või arvamustele, millest tänapäeva
Eestis räägitakse või kirjutatakse. Kuid ka teistsugustele
faktidele ja sündmustele, millest postsovetliku Eesti ideoloogia
või massimeedia eelistavad vaikida.
Anonüümne
okupatsioon, mil sinimustvalge oli keelatud
Alustan oma mõtisklust
Eesti lipust – mille aasta kuulutas president Arnold Rüütel
(NLKP liige aastatel 1964 – 1990) välja Tartus 2. veebruaril
2004, mille 120 aastapäeva tähistati 4. juunil eriti
pidulikult Otepääl.
Ees on kaks kaunilt kujundatud trükist: broshüür
“Eesti lipu 120 aastapäev” ja kakskeelne voldik
“Eesti lipp 120” . Kui võtta lähema vaatluse
alla võtta mõlema trükise tekstid, siis jah
– nendes räägitakse meie trikoloori saamisloost,
lipu kõrvaldamisest Pika Hermanni tornist Toompeal 1940.
aastal, kitsendustest lipu kasutamisel Saksa okupatsiooni ajal
alates 1941. aasta suvest, isegi ägedatest kokkupõrgetest
nende värvide avaliku kasutamise õiguse pärast
19. sajandi lõpul. Edasi tuleb juttu ühest anonüümsest
okupatsioonist, mil sinimustvalge oli Eestis avalikust elust kõrvaldatud,
“Läänes võis ta aga lehvida vabalt”
(Mis otstarbel? Kus?).
Kuid meie riigilippu nõukogude kommunistliku okupatsiooni
aastatel Eestis mitte üksnes ei peidetud, vaid aeg-ajalt
ka avalikult toodi lagedale või heisati. Selle eest said
antikommunistlikult, patriootlikult meelestatud eestlastele osaks
karmid karistused. Pidupäevakõnedes Otepääl
4. juunil kõnelesid president Arnold Rüütel ja
peaminister Juhan Parts küll paljusõnaliselt Eesti
lipu kaunidusest, isamaa armastusest, Euroopa Liidust, isegi eesti
rahvast ja eestlastest (praegusel ajal üpris moodi läinud
“eestimaalaste” ja “eesti inimeste” asemel).
Nad aga “unustasid” mainimata näiteks väliseestlase
dr jur Artur Taska teened Eesti lipu sünni ja edasise saatuse
uurimisel. Alustatud teemal võiks ju rohkematki rääkida.
Näiteks Eesti lipu puruksrebimisest bolševistlike elementide
poolt Tallinnas 17. juulil 1940, või ka “revolutsioonilise
ema” Olga Lauristini suhetest meie trikolooriga samal aastal.
Edasi näiteks Tallinna pronkssõduri juures lehvivatest
punalippudest jm. sovetlikust atribuutikast 23. veebruaril, 9.
mail ja 22. septembril – millele postsovetlikus Eestis võimulolijad
vaatavad läbi sõrmede. Loodetavasti aitab seesugustes
fenomenides selgust tuua Eesti Lipu Selts, mis asutati Tartus
30. mail 2004.
|
Mart Nikluse raamat
“Mind ei tapetud õigel ajal”.
Aastatel 1992-2003 valminud tekstide valimik
käsitleb kriitiliselt Eestis toimuvaid protsesse. Riikliku
iseseisvuse taastamine ei tähendanud Nikluse jaoks
vabadusvõitluse lõppu. Loobuti 1938. aasta
põhiseadusest ja Vabadussõjas väljavõideldud
riigipiirist. Venemaalt kompensatsiooni ning vabandusi ei
nõutud. Endiste kommunistide ja Nõukogude
võimu kollaborantide üle kohut pole mõistetud
ning Nürnberg-2 on Eesti Vabariigis jäänud
siiani vaid unistuseks.
|
Rahvuslipp
“Vanemuise katusel ja Aare Printsi kohtuasi
1977.a 24. veebruari hommikul nägid tuhanded
tööleminevad tartlased lehvimas sini-must-valge lippu
“Vanemuise” teatri suure maja katusel. Lipp lehvis umbes
kella 9-ni hommikul, siis võeti alla.
Umbes nädal hiljem hakkasid ametivõimud Tartus ja
ka mujal Eestis levitama juttu, et lipuheiskaja on leitud ja vahistatud.
Mõnedes juttudes täpsustati, et lipuheiskaja on sama
isik, kes juba kord varem oli heisanud sini-must-valge lipu Viljandis.
Märtsi algul vahistati Tartus Aare Prints (s. Halling), s.
1944, elukoht Tartus, Suur-Kaar 32, töötas Tartu Kurttummade
Ühingu töökojas mehaanik-lukksepana. A. Prints
on abielus, naine Maria ja üks laps.
1961.a oli A. Prints heisanud sini-must-valge lipu Viljandi Pauluse
kiriku torni. Tema üle mõisteti kohut ENSV KrK paragrahv
68 järgi. Karistuse – 3 aastat vabadusekaotust –
kandis Eestis.
Läbiotsimisel töökohas võeti A. Printsil
ära sportpüssiks ümber ehitatud harpuunpüss,
millega Prints koos töökaaslastega oli vahel märki
lasknud, kodust leiti kaks vana kasutamiskõlbmatut vintpüssi.
A. Printsi vastu algatati nähtavasti kaks kriminaalasja.
Julgeolek süüdistas teda sini-must-valge lipu heiskamises
“Vanemuise” katusele. A. Prints eitas süüdistust
ning kuna julgeolekul ei olnud ilmselt mingeid süütõendeid
tema vastu, siis lõpetati see süüdistus umbes
poolteist kuud hiljem, kusjuures julgeolek nõudis, et Prints
vaikiks lipuheiskamise süüdistusest. Püsima jäi
Tartu 1. Prokuratuuri süüdistus relvade ja laskemoona
ebaseaduslikus hoidmises.
Kohus toimus 12. mail 1977 Tartu 1. Rahvakohtus. Kohtus A. Prints
väitis, et ta on vanade püsside kollektsionäär.
Talle mõisteti ENSV KrK paragrahv 207 alusel 1 aasta ja
6 kuud tööd siseministeeriumi määramise järele,
ENSV piires. A. Prints määrati Jõgevale ehitustööle.
“Vanemuise” katusel lehvinud lipust ei lausutud kohtus
ühtegi sõna.
Ei ole teada, et ükski ametiisik oleks avalikult teatanud,
et lipuheiskajat ei ole tabatud. Allikas: “Lisandusi mõtete
ja uudiste vabale levikule Eestis”, I kogu.
Räägime
ohvrite kannatustest, vaikime vastupanust
Rahvuslikel leina- ja
mälestuspäevadel ei saada läbi muidu kui räägitakse
üksikasjalikult ohvrite kannatustest. Vastupanust või
kollaboratsionismist vaikitakse, mõnikord siiski mainitakse
ka okupatsioonide ja inimsusevastaseid kuritegusid, mis ei aeguvat.
Enamasti jäetakse kõrvale seesuguste kuritegudega
otseselt seotud mõisted kommunism (bolševism) ja nõukogude
kord – nagu poleks selliseid üldse eksisteerinudki!
Rahvale on hakatud sisendama, et okupatsioon toimus okupantideta
(muidugi ka nende kohalike käsilasteta), inimsusevastased
kuriteod – ilma kurjategijateta (sest et õigusriigis
oleksid sellised juba ammugi üles otsitud ja kohtu alla antud).
On koostatud tuhandetesse nimedesse küündivaid registreid
küüditatutest, kümnendikulise täpsusega arvestatud
välja Eestit tabanud inimkaotuste protsente. Kuskilt pole
aga leida samasuguse täpsusega koostatud või siis
vähemalt tõsiseltvõetavaid ülevaateid
küüditajatest, võõrvõimudega kaasajooksikutest,
eesti rahva reeturitest, “koputajatest”, sovetlikust
repressiivaparaadist, sellesuunalisest kommunistlikust ideoloogiast
ja praktikast (näiteks kes olid Boris Kumm, Karl Säre,
Neeme Ruus, Maksim Unt, Juliana Telman, Harald Haberman, Kaarel
Ird, Nikolai Karotamm jpt). Raske on saada adekvaatset infot selle
kohta, millega lõppes hiljutine küüditajate kohtuprotsess
Saaremaal, miks lasti repressiivmonstrumitel Idel Jakobsonil ja
Vassili Riisil Eesti Vabariigis elada kuni nende õndsa
lõpuni või millal võetakse kohtulikule vastutusele
viimatimainitute noorema põlvkonna repressiiventusiastid
Leonid Barkov, Marat Þukov, Anto Ots, Antti Talur…
Postimehes avaldatud artiklis “Mahasurutud valu ja vaev”
kõneleb ajakirjanik Imbi Paju küll emotsionaalselt
“totalitarismi haavadest”, mainides ühel korral
isegi NKVD-d ja ühte SS-laste poolt hävitatud küla
Prantsusmaal. Läheb aga vaikides mööda sellest,
mitu küla on kommunismiehitajad hävitanud okupeeritud
Eestis, kas pärast Stalini surma 1953. aastal ning sellele
järgnenud stalinismi hukkamõistmist poliitilised repressioonid
Eestis lakkasid või kestsid need uuenenud kujul kuni NLiidu
kokkuvarisemiseni edasi?
Analüüsides “Valget raamatut” leiab tuntud
ajaloolane Vello Helk, et selles leidub küll andmeid 1950.
aastal väljapuhastatud nn. juunikommunistidest, lugeja jääb
aga asjatult otsima selliseid nimesid nagu Jüri Kukk, Mart
Niklus, Enn Tarto ja teised, kellest said kommunistliku õigusemõistmise
ohvrid. “Sellega seoses pole ka andmeid NKVD ja KGB tegevuse
kohta, kes ju seisid nende protsesside taga. Kas pole juriste,
kes julgeksid kirjutada oma tookordsete, osalt ka praeguste kolleegide
õigusevastastest tegudest?” (V. Helk, erakiri, autori
allakriipsutus).
Seoses öelduga tuleb märkida, et kommunismi hukkamõistmisest
on vähemalt tänapäeva Eestis kujunenud täpselt
samasugune farss nagu omaaegne targutamine süümevandest
(markantsemad sellega seotud skandaalsed isikud – Mihkel
Pärnoja ja Edgar Spriit). Mõistetakse küll hukka
kommunismi, ei peeta aga heaks tooniks hukka mõista ikka
veel haljal oksal istuvaid kommuniste…
Europarlamendi valimistel sinna pääsenud kuuest eestlasest
on vähemalt pooled komsomoli või kompartei kasvandikud,
näiteks Toomas Savi (NLKP liige aastatel 1961 – 1990),
Siiri Oviir (1976 – 1990), jättes siinkohal kõrvale
Brüsselis juba varem endale sooja koha vaadanud tippkommunisti
Siim Kallase (NLKP liige aastatel 1972 – 1990). Viimatimainitu
punase mineviku kohta oli rahvusvahelisel tasandil küll veidike
norimist, siis aga leidis “sädelev poliitik”, et
antikommunistlikud tunded tema suhtes pole õiglased ning
et “oma karjääri jooksul kommunistlikus parteis
andsin ma väga selge ja tugeva panuse kommunismi ja Nõukogude
Liidu kokkukukkumisse. See on olulisem kui lihtsalt selle partei
liikmeks olemine” (Postimees 16. 04. 2004). Jumal tänatud,
et “aatekaaslased” Siim Kallast õigel ajal ei
paljastanud ning et pürgimisel ühest liidust teise ei
saanud talle osaks näiteks Jaan Anvelti (1884 – 1937)
või August Korgi (1887-1937) saatus!
Seetõttu oleks naiivne ja absurdne loota, et Brüsselisse
pääsenud lähimineviku kommunismiehitajad hakkaksid
seal Eesti riigi ja ühiskonna desovjetiseerimisel ära
tegema sedasama tööd, mida me ise siinsamas n-ö
käeulatuses, nüüd juba ligi pooleteise aastakümne
jooksul oleme jätnud tegemata.
Europarlamenti oleks eesti rahvas võinud ju valida ka teistsuguse
mineviku, koolituse, kasvatuse ja maailmavaatega inimesi –
selliseid, kes ei läheks sinna üksnes oma poliitilist
edevust rahuldama ja taskuid täitma. Poliitililise ebaküpsuse
ja kergeusklikkuse tõttu ta seda kahjuks ei teinud…
Millest vaikitakse vabariigi aastapäeval?
Juhtiksin tähelepanu sellele, missuguses vaimus on tänapäeval
hakatud tähistama Eesti Vabariigi aastapäevi, millest
pidukõnedes räägitakse, millest aga vaikitakse.
Lipuheiskamisel räägitakse meelsasti eestlaste muistsest
vabadusvõitlusest, “laulvast revolutsioonist”
ja iseseisvuse taastamisest 1990ndatel aastatel, vastumeelselt
Kodanike Komiteede liikumisest ja Eesti Kongressist ligikaudu
samal ajal, hoopiski vaikitakse maha rahvuslik avalik vastupanuliikumine
(dissidentlus, metsavendlus, väliseestlaste võitlus
Eesti Vabariigi vabaduse eest maailmaorganisatsioonides, Eesti
NSV välisministri Arnold Greeni roll ÜRO 17. istungjärgul
1962 aastal “imperialistlikele hääletorudele”
vastulöögi andmises “meie siseasjadesse sekkumise”
eest…)
Tartu rahulepingu 84. aastapäevale pühendatud kõnedes
Tartu 2. veebruaril 2004 räägiti küll sinimustvalgest
lipust, vabaduseihast ja demokraatiast, poliitvangidest ja õpingutest
Moskvas, mitte aga sellest, mis on Eesti omariikluse nurgakivist
saanud tänapäeval. Jaan Poska nime mainiti otsekui moka
otsast ühelainsal korral, Euroopa Liitu aga vähemalt
seitse korda…
Muusemi ekspositsioonid
kuuluvad etnograafia valda
Kistler-Ritso Fondi
rahadega asutatud Okupatsioonide Muuseumi ekspositsioon nõukogudeaegsetest
viinapudelitest, pesupulbripakkidest, kõikvõimalikest
pigem etnograafia valdkonda kuuluvatest esemetest jätab üsnagi
veidra mulje. Arusaadavatel põhjustel puudus muuseumis
tõsiseltvõetav ekspositsioon eesti soost kvislingitest
ja petäänidest, þivkovidest ja honekkeridest,
kõnelemata ülevaate andmisest seesuguste kanoniseerimisest
ja laiutamisest tänapäeva Eestis.
KGB Kongide Muuseumis Tartus on avalikkusele vaatamiseks välja
pandud küll Enn Tarto vangistuseaegne aluspesu, pole aga
kuskilt leida materjale kommunistidest “aukodanike”
rollist nõukogude võimu sisseseadmisel selles “heade
mõtete linnas”.
Ronald Reaganit
meenutades
Hiljuti suri teisel
pool ookeani kõrges vanuses Ronald Reagan, Ameerika Ühendriikide
40. president.
Lähimineviku tippkommunist ja tuntud propagandavirtuoos Vambola
Põder (1929 – 1993, NLKP liige 1958 – 1990, alates
1992.a. Riigikogu kuningriiklasest liige) avaldas ajakirjas Pikker
(nr 21, 1984, lk 13) paskvilli pealkirja all “Hapukapsasupp”.
Nimetatud kirjatükis hurjutab V. Põder R. Reaganit
selle eest, et USA president oli nõudnud “Nõukogude
kohtu poolt vangimõistetud kriminaalkurjategija Mart Nikluse
vabastamist vanglast”. Kui toonane EKP KK lektor ja instruktor
V. Põder veel praegugi elaks, küllap oleks temast
saanud üks eurousu ajatollasid. Veelgi enam, 8. juuni 2004
SLÕhtuleht teatab oma lugejatele suures Šriftis, et
“Reagan oli eestlastele suur president” (NB! just eestlastele,
mitte aga eesti inimestele või eestimaalastele). Samas
ajalehenumbris kirjeldab Allar Viivik EKP KK ajalehe “Rahva
Hääl” peatoimetaja Toomas Leito visiiti USA-sse
Nõukogude Liidu infovahetuse delegatsiooni koosseisus,
juurdelisatud fotol on T. Leito R. Reaganiga kätt surumas.
“Olin esimene inimene Nõukogude Eestist, kes Valges
Majas Ameerika presidendiga kokku sai”, teab T. Leito, NLKP
liige aastatel 1972 – 1990 ning hiljutine täiesti reþiimitruu
Välisturismi Talituse inspektor – kelle reisidele väljapoole
raudset eesriiet parteikaaslased takistusi muidugi ei teinud.
Kohtumisi R. Reaganiga meenutab samas artiklis ka tol ajal veel
väliseestlane Mari-Ann Rikken-Kelam, lõpuks poliitvangina,
ERSP liidrina ja siseministrina tuntuks saanud Lagle Parek –
kelle vahetu suhtlemine Moskvas riigivisiidil viibinud USA presidendiga
nähtavasti keelebarjääri tõttu küll
ära jäi.
Milleks ma Reaganist teile räägin? Lihtsalt selleks,
et postsovetlik meedia vaikib teadlikult maha ühe teise lähimineviku
kommunismivangi, kes Los Angeleses 18. juunil 1990 kohtumisel
(tol ajal juba USA ekspresidendiga) R. Reaganiga teda ikestatud
rahvastele osutatud toetuse ja iseenda vangistusest vabastamise
eest isiklikult tänas.
Desovjetiseerimata
ideoloogia pooltõed
“Eesti inimestele”,
“Eestimaalastele” pakutakse Eesti lähimineviku
kohta üksnes pooltõdesid. Neidki serveeritakse postsovetlikus
massimeedias valikuliselt. Ajaleheveerge täidavad “rikaste
ja ilusate”seikluste ja skandaalide kirjeldused, libakeskharidusega
Carmen Kassi ambitsioonid ja muu sellesarnane. Tõsisemate
teemade osas aga vohavad tsensuur ja enesetsensuur sama kahjustamatult
edasi nagu uuesti ellu ärkav punane mõtlemisviis või
telefoniõigus.
Ei maksa otsida imerohtu või päästeinglit Euroopa
Liidus, kui Eesti ise näiteks oma suhetes Venemaaga ei õpi
ükskord ometi käituma riigina või kuni eestlased,
lootes paremat tulevikku, endistviisi klammerduvad oma kommunistlike
rõhujate külge. “Ühtegi rahvast ei valitseta
paremini kui ta seda väärt on” (Charles Dickens).
|
|
|
