|
|
|
Väljavõte Stockholmis
ilmunud ajalehest Vikerlane nr 1/1949.
|
Kes oli Eesti lipu viimane
heiskaja?
tekst: k&e
1944.
aasta 20. - 22. septembril lehvis Tallinnas Pika Hermani tornis
viimast korda sini-must-valge. Stockholmis ilmunud ajalehe “Vikerlane”
esimeses numbris 1949. a jutustab eesti leegionär Evald Aruvald,
kes oli üks trikoloori tõstjatest Pika Hermani lipuvardasse,
neist sündmustest.
Evald Aruvald
elab pagulasena Rootsis, oli kodumaalt lahkumisel 30 aastat vana
ja kuulus saksa okupatsiooni lõpuperioodil kindralinspektuuri
koosseisus Eesti Leegioni.
Kindralinspektuur asus Toompeal Riigikogu hoones ja tema alla
käiv Toompea valvemeeskond koosnes eestlastest-leegionäridest.
Toompea komandandiks oli tookord eesti ohvitser kapten Väärt
Saksa tsiviilvalitsus lõpetas 18. septembril Tallinnas
oma tegevuse ja võim koondus sõjaväevalitsuse
kätte. Sakslased valmistusid evakueerimiseks. Kolmapäeval,
20. septembril ilmus Toompea lossi õuele lastis veoauto,
kuhu lahkuvad sakslased olid kuhjanud ka alkoholi. Koorem laaditi
maha Riigikogu hoone ooteruumi. Siit võis iga sõjaväelane
pudeleid tasku panna. Varsti tekkis paras jooming ja eesti allohvitser
Lepiksoo, kes oli julgust võtnud, otsustas viia Eesti lipu
Pika Hermani torni. Haakrist lasti alla ja asemele kerkis sini-must-valge.
See võis olla kella viie ja kuue vahel pärast lõunat.
Asjaosalised ise, nende hulgas kindralinspektuuri valvemeeskonda
kuulunud leitnant Theodor Tui, sammusid juubeldavas tujus Toompealt
alla. Jõudnud Rüütli tänavale, hakkas leitnant
Tui rõõmujoovastuses oma püstolist õhku
paugutama. Eestlastele tuli vastu üks saksa sõjaväelane,
kes arvas, et eestlased lasevad tema pihta. Ta haaras revolvri
ja tulistas leitnant Tui suunas, kes sai kõhust raskelt
haavata ja suri.
All-linnas asuva saksa komandatuuri ja kindralinspektuuri vahel
lepiti õhtupoolikul kokku, et mõlemad lipud, nii
sini-must-valge kui ka haakrist tõmmatakse järgmisel
päeval koos üles. Toompea komandant kapten Väärt
andis Evald Aruvalla kätte Eesti lipu ja tegi korralduse
teatava arvu meeste väljapanekuks auvalvena lipu heiskamisel
neljapäeva hommikul päikesetõusul. Evald Aruvald
oli seega määratud vahtkonnavanemaks.
Sini-must-valge
ja haakrist kõrvuti
21. septembri hommikul
kella viie-kuue vahel tuli altlinnast saksa komandatuurist kohale
sakslaste auvalvemeeskond leitnandi juhtimisel. Eestlaste rühmas
oli kuus meest. Tõusti Pika Hermani torni. Ilm oli tuuline,
kuid täiesti selge, taevas üle hulga aja pilvitu ja
sügavsinine. Evald Aruvald sõlmis rahvuslipu lipuvarda
nööri külge, seda tegi saksa veebel ka oma lipuga,
mis oli Saksa mereväe lipp ja eesti omast formaadilt suurem.
Kõlasid käsklused lipu heiskamiseks eesti ja saksa
keeles. Lipud hakkasid kerkima, nii eesti kui ka saksa sõdurite
rühmad võtsid valveseisaku. Tuul keerutas Eesti lipu
ümber varrast hoidva traadi. Evald Aruvald ronis poolde vardasse
ja vabastas lipukanga. Mõlemad lipud jõudsid varda
tippu ja jäid kõrvuti lehvima.
Reedel jõudsid punaväelased Tallinna ja sama päeva
hommikul lahkus Evald Aruvald linnast, võttes suuna rannikule,
kust tal õnnestus Rootsi jõuda.
Üks Eesti kindralinspektuuri Toompea valvemeeskonda kuulunud
leitnandi auastmes eesti ohvitser lisab oma selgituses 9. oktoobril
1944 Rootsis: „Sini-must-valge lipu heiskamine sai kohe linnas
teatavaks ja Soodla (Kindralmajor Johannes Soodla, Eesti Leegioni
kindralinspektor – toim) ilmus varsti Toompeale ja küsis,
kes selle tükiga on hakkama saanud. Allohvitser tunnistas
loo üles. Soodla noomis mehi: ”Tunnen sellele ka südamest
kaasa, kuid nii ei saa talitada, see võib tekitada ränki
kokkupõrkeid meie ja sakslaste vahel ja seda ei tohi olla.”
Varsti olid sakslased üleval ja mindi Soodla kabinetti.“
Ohvitseril on meelde jäänud, et seal viibisid ka kolonel
Sinka (Eesti Omakaitse ülem – toim) ja kolonel Maide
(Jaan Maide, Otto Tiefi valitsuse sõjaminister – toim).
Eesti lipp lehvis reedel, 22. septembril umbes kella üheteistkümneni,
mil vene tankid sõitsid linna. See võis olla poole
üheteistkümne ajal, kui üks punane tankist tulistas
Falkpargi tänavalt kuulipildujast Pika Hermani lipuvarda
pooleks. Mõlemad lipud langesid alla. Samal viisil tulistas
üks saksa sõdur 1941. a suvel Pikalt Hermanilt punase
lipu maha.
Balti jaamas
möllasid emotsioonid ja kõlas Eesti hümn
Stockholms Tidningen
avaldas 16. märtsil 1949 mälestuskilde päevadest,
mil sini-must-valget viimast korda Toompeal lehvimas nähti.
Dr A. K. Sundsvallist kirjeldab 20. septembril puhkenud emotsioonide
möllu Balti jaamast mõni minut enne kella kuut väljunud
rongis. Inimesi tulvil rong oli liikunud Ameerika peatusest edasi,
kui keegi hõikas: “Sini-must-valge lehvib Pikal Hermanil!”
See lõi sisse nagu välk. Vagunitäis vaikinud
rahvast läks nagu põlema ja igaüks tahtis Eesti
lippu oma silmaga lehvimas näha. Vagunis puhkes spontaanselt
“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, seda
lauldi suure hooga, tundus, et inimesed tahtsid välja karjuda
mitmeaastase kannatuse ja vaikimise. Kõigil olid pisarad
silmis. Kogu tee kuni Nõmmeni lauldi kõigis vaguneis.
Pr H.P. Nyköpingist seisis tol õhtul Kesk-Kalamaja
ja Suurtüki tänava ristumiskohal. Laskuv päike
punetas veel Tallinna tornidel ja ka Pikal Hermanil. Äkki
nägi ta sini-must-valget lippu pikkamööda vardasse
tõusvat. Ta jälgis hinge pidades, kas jõuab
ikka päris üles või juhtub enne midagi halba.
Jõudis siiski ja jäi sinna kerges tuules ja õhtuse
päikese kullas lehvima.
Hr A. R. Södertäljest oli samuti oma perega Balti jaamas.
Kuuldi Toompealt üksikuid püssilaske ja lühikesi
automaatpüstoli valanguid. Vaadates lossi poole, nähti,
kuis haakrist langes ja sini-must-valge lipuvardasse kerkis. Rahvas
alustas hümni laulmist. Laulu lõppedes nähti
Toompuiesteelt Balti jaama poole sõitvat lahtist veoautot,
kus oli kaheksa kuni kümme eesti sõjaväelast,
kes hoidsid rahvuslippu ja laulsid isamaalist laulu. Kellegi poolt
öeldud lause, et Eesti Vabariik on välja kuulutatud,
mõjus rahvale sedavõrd, et osa reisijaist haaras
kohvrid ja lahkus rongilt.
On teada, et Eesti lippe heisati neil päevil mujalgi, nt
Tallinna Raekoja hoonel.
Sini-must-valge ja punalipp
kõrvuti 1940. aastal
Kui enamlased juunis 1940 Eesti okupeerisid,
toodi rahvuslipp alla ja tõmmati punaplagu üles. Hiljem
tekkis punalipu kõrvale ka Eesti rahvuslipp ja need lehvisid
kõrvuti, kuni Moskvas lavastati Eesti NSV Liitu astumine.
On jutustatud, et Eesti lipu vardassepanekut nõudnud Saksa
saadik Eestis, hr Frohwein, kes oli enamlastele seletanud, et
tema on saadikuna akrediteeritud Eesti Vabariigi juurde, kelle
rahvuslipuks on sini-must-valge ja nii kaua, kui see vabariik
püsib, peavad ka tema värvid Pikal Hermanil lehvima.
Eesti Vabariik oli vormiliselt veel Moskva alla viimata ja et
Saksa ja NSVL seisid sõpruslepingus, olevat Frohweini nõudmine
täidetud.
|
|
|
