|
|
|
Balti Komitee esimees Vello
Ederma tervitamas esimest leedit, Hillary Clintonit, jõulukülaskäigul
Valgesse Majja 1998
|
60 aastat eksiilis: Tarvanpäält
Baltimore’i
tekst ja foto: VELLO EDERMA
Vello
Ederma (70) sündis
Rakveres. Põgenes kümneaastasena koos vanematega Saksamaale
ja emigreerus sealt USA-sse. Oli Ameerika Hääle ja USA
Informatsiooniagentuuri (1960-1994) juhtivametnik. Pensionil juhtis
Ameerika baltlaste lobitööd, aitamaks Balti riike NATO-sse.
Pälvinud kolmanda järgu Valgetähe ja Vabadusvõitlejate
Keskuse Teeneteristi. Praegu New Yorgi “Vaba Eesti Sõna”
kommentaator.
Kui seitsmeaastane
blond poiss jooksis välja kaitsvast metsatukast, avanes tema
ees kohutav pilt. Peatuma oli jäänud pikk, loomavagunitega
rong. Seda ümbritsesid laskevalmis vene soldatid. Südantlõhestavad
karjed suletud vagunitest on kõrvus aastakümneid hiljem.
Ainult kahe vaguni uksed olid avatud. Nendes istusid lapsed, kes
palusid soldatitelt juua. Kuid veepanged valati laste ees maha.
Venelannast lapsehoidja, meie truu “Totja Katja”, hüüab
vene keeles, et tulgu kohe varju, muidu nähakse! Mina eesti
keeles vastu: “Ma enam kunagi vene keelt ei räägi!”
Ja ei rääkinud kuni ülikooli kolmanda kursuseni
Washingtonis!
Olin Katjalt ära õppinud vene keele nii kõnes
kui kirjas. Ka mu isa oskas perfektselt nii vene kui saksa keelt.
Katja oli ületanud Peipsi järve, põgenedes Lenini-Stalini
terrorivalitsuste eest, kui mu isa oli koolijuhatajaks Vasknarvas.
|
Isa Juhan Ederma ja poeg Vello
Ederma (4a), Vasknarvas 1938.
|
Minu isamajakene,
linnupesa sarnane
Kasvasin üles Kohtla-Nõmme
rahustavas vaikuses. Isa oli ehitanud sinna maja minu sünniaastal.
Vanem vend Heino oli Narvas koolis. Isa ja ema olid õpetajateks
eri paikades, mina Katjaga isamajas. Nädalalõppudel
olime kõik koos. Maja varjas mets, kus sai emaga käidud
seenel ja marjul. Jalutuskäigud isaga olid õpetlikud.
Kuigi ma paljust veel aru ei saanud, rääkis isa lihtsustatult
eesti ja maailma ajaloost, mida ta koolis õpetas. Kuid
eriti on meelde jäänud seigad, kus me kahekesi laulsime
“Minu isamajakene, linnupesa sarnane...”
See oli ainus laul, mida tahtsin kuulda vanemate ümbermatmisel
Haljalas (1994). Haljala oli nende noorepõlve kodu ja laulatuspaik.
Kaduge majast!
1941. aasta oli ärev. Vanemad rääkisid sosinal
õudustest, arreteerimistest ja tapmistest. Värinad
tulid peale. Olukorra tegi hullemaks naabermaja. Seal oli miilitsastaap.
Piiludes pööninguaknast, nägin, kuidas mehed istusid
väljas ja puhastasid püsse. Isa oli harva kodus. Talle
oli langenud eriline “au”: nimelt oli tema üks
kolmest haritlasest, kelle Maksim Unt raadio kaudu oma kohalt
vallandas.
Ühel juunikuu päeval koputati uksele. Üks mees
ütles kiirelt midagi emale ja kadus. Aastakümneid hiljem
avaldas isa saladuse, et sõnum „Kaduge majast!“
oli tema Rakvere Õpetajate Seminari koolivennalt Nigol
Andresenilt. Meie “kadusime majast” ja mõned
päevad hiljem ei leidnud meid küüditajad! Seitsmekümnendate
alguses leidis isa, nüüd Baltimore´is, oma õetütre
kirja vahelt ühe sedeli, millele Andresen oli kirjutanud:
“Sina valisid õige tee!”
Ülejäänud Nõukogude esimese okupatsiooni
veetsime sügaval Virumaa metsas, ühe isa õpilase
talus. Sealt oli näha musta suitsu Kohtla-Nõmme kandist.
Hävituspataljonlased põletasid maatasa kolm elumaja,
nende hulgas minu isamaja. Nähtavasti need terroristid ei
kannatanud, et olime pääsenud küüditamisest.
Soldati püssitoru
ees
Eesti mehed sellest
talust ja ümbrusest olid metsas ja jälitasid punaväelaste
taganevaid riismeid. Nende hulgas olid isa ja vend. Kuulid vingusid
üle talumaja. Kaks punaväelasest ratsameest lasti maha
talu lähedal. Korraga peatus talu õues veoauto punaväelastega.
Mehed otsisid talu läbi. Ema hoidis mind enda ees. Siis surus
üks soldat automaadi vastu minu rinda ja käskis ütelda,
kus on isa. Kui ei ütle, laseb maha. Ema vastas, et eks siis
laske mõlemad maha! Sel kriitilisel momendil astus meie
juurde isa, kes oli seda masendavat pilti metsatukast jälginud.
Ta pani käe soldati õlale ja hakkas temaga rääkima
soravas vene keeles. Mees rahunes, automaat langes ja mõned
minutid hiljem olid venelased kadunud. Isa päästis mind,
vaevalt seitsmeaastast, kindlast surmast. Mida ta täpselt
venelasele ütles, ma siiani ei tea!
Võlgnen
vasaku käe saksa sõjaväe arstile
Saksa okupatsioon tõi
suhtelise rahuaja. Isa kuulas järjekindlalt briti raadiot
ja ümbritsev rahvas lootis läänele. Ikka selles
mõttes, et sakslased võidavad sõja Venemaaga
ja siis tulevad lääneliitlased meile appi, sakslaste
vastu. See temaatika aga oli väljaspool minu maailma. Mina
alustasin kooliteed Püssi algkoolis, mis on nüüd
Lüganuse keskkool. Ema läks sinna õpetajaks ja
isal taastati Haridusseltsi poolt Erra-Liiva kodutööstuskooli
direktori koht.
Meie ainuke kokkupuude saksa sõjaväega toimus veidi
hiljem, kui kodutööstuskooli ühte ossa paigutati
Wehrmachti kompanii. Ühel hilisõhtul läks Katja
lauta loomi söötma. Põlev küünal kukkus
põhku, Katja ehmus ja püüdis põlevat põhku
jalgadega summutada. Järgmised kuud oli ta sõjaväearsti
hoole all, põletushaavadega üle keha. Mina sain vahepeal
külmetuse, olin koolist kodus ja lugesin huviga Grimmi muinasjutte
saksa keeles. Joonistasin ühe illustratsiooni ja otsisin
kääre, et seda papist välja lõigata. Leidsin
käärid Katja voodi kõrvalt ja moment hiljem olid
need sügaval minu vasakus peos! Päev hiljem oli mu käsi
nagu poksikinnas. Veremürgitus! Järgnes raske operatsioon
saksa sõjaväe kirurgi poolt, mis päästis
mu käe ja mille arm on ikka veel minu peos.
Nädalad möödusid tädi talus Kavastus, Kadrinas
ja meie korteris Rakveres. Minust kaksteist aastat vanemat venda
Heinot oli harva näha. Tema oli tõlk lennuväekoolis.
Rakveres
punakotkaste pommirahe all
Rakveres elasime läbi
punakotkaste pommitamise. Istusin sõpradega Vabadusplatsi
pingil, kui lennukid sööstsid alla ja tulistasid meid
pardarelvadest. Kuulid vingusid küll, kuid imelikul kombel
me pihta ei saanud. Raudteejaam ja lennuväli ei olnud meie
korterist kuigi kaugel, kuid need otsetabamusi ei saanud.
Isa oli neil päevil tegev leegionisõprade seltsis.
Nende ülesanne oli korjata sooje riideid meie sõduritele
rindel. Tema büroo oli neid täis, rahvas oli helde ja
aitas eesti sõdureid. Tänutäheks jagati annetajatele
rahvariides rinnamärke, mida paljud kandsid. Üks on
mul alles siiani.
Eesti mehed võitlesid ja langesid mitte Saksamaa, vaid
kodupinna eest. Nad teadsid, mis ootab eesti rahvast uue kommunistliku
terrorireþiimi all, sest olid seda kogenud kolm aastat varem.
Kuid sakslased said taganemiskäsu ja võtsid oma relvad
kaasa. Eestlased osutasid rindel meeleheitlikku vastupanu, kuid
tulemus tohutu ülekaalu vastu oli teada. Isa ütles,
et meie pere peab lahkuma, sest kodumaale jäädes ootab
meid kindel surm. Ta saatis minu ja ema sugulaste juurde Tallinna,
et oodata seal võimalust pääseda saksa sõjaväe
transportlaevale.
Neli aastat
kestnud hirm tegi tummaks
See oli moment kümneaastase
elus, mis oli südantlõhestav ja jäi igavesti
meelde. Maha jätta oma kodumaa oli siiani mõeldamatu.
Kuid neli aastat kestnud hirm oli mind jätnud tummaks. Isa
oli minu arvates alati teinud õigeid otsuseid ja olin kindel,
et ka seekord oli tal õigus. Kümneaastane oli küllalt
teadlik, mis ta ümber toimus. Kogetud ohud ja ümbritsevad
sõjasündmused muutsid mu palju vanemaks.
Laev lahkus Tallinna sadamast 4. septembri õhtuhämaruses.
Jälgides üha kaugemale jäävat Tallinna siluetti,
puhkes rahvas spontaanselt laulma Eesti hümni. Nutsid kõik,
nutsin ka mina. Ees oli tundmatu tulevik juhul, kui ellu jääme!
Maabusime intsidendita tollases Gotenhafenis, praeguses Gdynias.
See oli mulle uus maailm. Kõige rohkem jäi meelde
silt ühe restorani uksel: “Polen und Hunden eintritt
verboten!” (“Poolakatel ja koertel sisenemine keelatud!”
– toim.) See oli rassism ja rahvusvaen, mida ma polnud Eestis
kogenud.
Isa lahkus Eestist päev enne Tallinna okupeerimist punaväe
poolt. Ta oli veel viimse momendini tegelenud Vabadussõja
mälestussammaste taastamisega, kuigi idast oli kuulda kahurimürinat.
Viimane oli mälestussammas Lüganusel, kus ta kõneles
koos admiral Pitkaga.
Kui ma aastaid hiljem küsisin, miks ta seda tegi, teades,
et mõni päev hiljem võidakse see kommunistide
poolt õhkida, vastas ta, et see oli tema kohus kohaliku
kaitseliidu juhtivtegelasena eesti rahva ees.
Lennukool evakueeriti Saksamaale, kus vend määrati Eesti
Diviisi ridadesse ja sai “Tšehhi põrgus”
haavata.
Põgenikena
“Tšehhi põrgus”
Kui isa meiega ühines,
läbisime Küstriini ja Oderi-äärse Frankfurti.
Vanemad saadeti “idatöölistena” Tšehhi
Sudeedimaale, Moravska Trebova (tollane Mährisch Trübau)
linna, Telefunkeni tehasesse. Seal pandi mind saksa kooli, kus
kogesin rohkem natsismipropagandat kui varem või hiljem
elus. Samavanused sudeedisaksa lapsed olid valmis mind läbi
peksma, kui ma ei tõstnud kätt Hitleri auks!
Paratamatult saabus jälle aeg, kus pidime põgenema
läheneva punalaviini eest. Meie ei teadnud, et lahkusime
Moravska Trebovast päeval, kui Teine maailmasõda ametlikult
lõppes. Meie vintsutused alles algasid. Koos nelja perekonnaga
panime oma pambud kahe hobuvankri peale. Meie tee viis läände,
kus teadsime olevat USA Pattoni armeed.
Tšehhi teed olid kaootilised. Taganev saksa sõjavägi,
peamiselt lennuväelased. Põgenikud igalt võimalikult
maalt. Ise jala, pakid kas autodel või hobuvankritel. Nende
vahel sagisid punaste käelintidega tšehhi kommunistid,
nagaanid peos. Sõimasid ja sülitasid põgenikele
näkku. Teadsime, et kõik on läbi, kui nägime
nii paremal kui vasakul vene tanke. Nüüd võtsid
tšehhid hoogu ja hakkasid põgenikke rüüstama.
Nägin, kui üks naine jooksis üle aasa minu ema
kohvriga. Meestel käsutati kingad ja säärikud jalast,
paremad joped läksid tšehhide selga. Käekellad
jäeti seekord alles, kuid riisuti hiljem vene soldatite poolt.
Isa hoidis kramplikult kinni oma portfellist, sest selles oli
midagi tähtsamat kui maine vara: originaalfotod Palermo metsa
veresaunast 1919. a, kus kommunistid julmalt tapsid minu vanaisa.
Kuid ka see rebiti tal käest. Olin meeleheitel. Küsisin
isalt, et kas võtta maast klaasipuru ja seda neelata, surra
siinsamas? Isa sai minu peale tigedaks: “Minu poeg ei tohi
alla anda!”
Meid paigutati ühe väikelinna hiigelkasarmusse. Naised
ja lapsed aeti ühte suurde teise korruse ruumi. Meil ei olnud
midagi peale seljasolevate riiete. Mehed viidi mujale. Saksa sõjavangid
rivistati keset väljakut, neid taoti jalaga. Öösel
oli palju paugutamist. Sosistati, et mehi ja sõjavange
lastakse maha. Nii ei teadnud ma, kas isa enam näen.
Läks päev mööda, kui tuli üks tšehhist
valvur ja ütles emale, et tulgu kaasa, kuna tema abikaasa
ootab! Ei osanud veel rõõmu tunda, kuna arvasime,
et see võib ka halba tähendada. Saime isaga kokku
vahimajas. Siis läks üks vaht välja, käskis
meid olla nurga taga. Kui ta ajas juttu venelasest vahiga nii,
et venelase selg oli meie poole, anti meile märku lipsata
läbi varava. Ja nii lihtsalt olimegi vabaduses!
Ööbisime ühe prantslase kodus, kuhu meid oli juhatatud.
Isa rääkis, et üks tema valvureist oli olnud aastaid
tagasi puhkusel Eestis, talle meeldis ja ta lubas meid aidata.
See mees oli ennustanud, et varsti juhtub sama tema kodumaaga,
mis juhtus Eestiga. Tema ennustus osutus õigeks kolm aastat
hiljem.
Lindpriid
Meil ei olnud dokumente.
Hakkasime jalgsi liikuma Praha suunas, arvestades, et see on ikka
lähemal ameerika vägedele. Varastasime kartuleid ja
õunu ning jõime kaevudest vett. Isa sai natuke raha
laulatussõrmuse müügist. Prahasse jõudes
oli aga selge, et ilma dokumentideta me linnades liikuda ei saa.
Nii tegi isa otsuse, et läheb linnavalitsusse ja ütleb,
kes me oleme. Tulgu mis tuleb. Seal oli üks umbkeelne ametnik,
kes ei saanud vene keelest aru. Kui isa ütles saksa keeles,
et “Ich bin ein Bürger von Estland,” vastas mees
särasilmil: “Ach, Island?” Isa jäi vait ja
nii saime dokumendi, et oleme Islandi kodanikud ja tahame tagasi
jõuda oma kodumaale!
Läbi mitme veelgi seiklusrikkama elamuse saime kätte
ameerika sõjaväelased, lasime neil kirjutada dokumendid,
et oleme eestlastest põgenikud. Saime kokku ka viie eesti
mehega USA armees, kelle mütsidel oli sini-must-valge vapp.
Mõni päev hiljem olime Ameerika tsoonis okupeeritud
Saksamaal.
Taustal rusuv
minevik, ees tundmatu tulevik
Ambergi põgenikelaagris
olid sajad eestlased. Seal sai organiseeritud eestlaste komitee
ja isa aitas luua eesti kooli. Ta oli selle direktor ja ema oli
õpetaja. Vend vabanes USA sõjavangilaagrist, kus
ta oli peamiselt ravil. Nende nelja laagriaasta jooksul sai selgeks,
et Eesti ei vabane niipea. Meie vanemad olid lootnud, et ehk saame
pöörduda tagasi koju, vabasse Eestisse. See aga jäi
unistuseks. Me ei teadnud midagi Eestis toimunust. Kui laagrites
hakkasid käima kojukutsujad vene politrukkide saatel, naerdi
nad välja. Kojukutsujate autodel lõigati kummid läbi.
Jäi mulje, et meie kitsas ja lihtne laagrielu oli siiski
vabam! Meie, teismelised, ei pannud eriti rõhku möödunule,
õppisime hoolega koolis, tegime sporti ja harrastasime
skautlust.
Paratamatult saabus jälle moment, kus oli tarvis teha tulevikuotsuseid.
Oli võimalus emigreeruda, peamiselt USA-sse, Austraaliasse,
Kanadasse või Inglismaale. Meie panime sooviavalduse Ameerikasse
ja saime sponsori Baltimore´i linna.
See oli aeg, kus minus ärkas huvi poliitilise ümbruse
vastu. Lugesin palju linna raamatukogust toodud saksakeelseid
ajaloolisi romaane ja kirjutasin need eesti keeles ümber.
Nii alustasin kirjutamisega. Ütlesin isale, et kui oleme
jõudnud Ameerikasse, tahan uurida, mis meiega ja Eestiga
juhtus, miks see kõik nii laks.
Olin peaaegu viisteist, kui USA mereväe transportlaev möödus
vabadussambast New Yorgi sadamas. Vaatasin hommikuudusse uppuvat
kuju ja pilvelõhkujatelinna siluetti. Tuli meelde Tallinna
siluett, millest laev oli eemaldunud peaaegu täpselt viis
aastat varem. See moment tuletas meelde, et olime poliitilised
põgenikud, mitte seiklejad dollaritejahil. Taustal rusuv
minevik, ees tundmatu tulevik. Olime kaotanud oma kodumaa. Need
mõtted rõhusid tuntavalt mu vanemaid. Nemad ei kohanenud
kunagi Ameerikaga. Nad olid tänulikud kõige eest,
mida Ameerika pakkus, vabaduse eest elada nii, kuidas tahad, rääkida,
mida soovid. Kõik teed olid lahti, aga midagi jäi
puudu. See oli kannatav kodumaa. Vennal oli ka veidi raske kohaneda,
ta oli kolmekümne lähedal.
Saabusime Ameerikasse nn “Displaced Persons” seaduse
alusel, mille kongress oli vastu võtnud ja president Truman
allkirjastanud. See seadus lubas siseneda üle kahesaja tuhandel
põgenikul. Elamis- ja tööloa nn “rohelise
kaardi” näol saime kohe ja viis aastat hiljem olime
USA kodanikud. Kodanikuks saamisel nõuti meilt inglise
keele oskust ja USA ajaloo ning poliitilise struktuuri tundmist.
|
"Orava" skaudisalk,
keskel Vello Ederma, 1948 Ambergi põgenikelaager.
|
Keegi meist
ei andnud alla
Minul oli kohanemine
lihtne. Ameerika on nooruslik maa. Aastaga oli keel suus. Osalesin
skautluses. Keskkoolis võeti mind kohe “kampa.”
Valiti õpilaste poolt õpilasvalitsusse. Asusin kooli
ajalehe toimetusse ja minust sai selle juhtkirjanik. Olen kindel,
et sel ajal oli mu kooli leht ainuke USA-s, mille juhtkirjad olid
otseselt antikommunistlikud!
Koolis lasti mul “hüpata” kaks klassi üle,
sest olin põgenikelaagri Eesti koolis juba õppinud
aineid, mida alles käsitati USA kõrgemates klassides.
Minu koolikirjandid, ükskõik mis aines, olid Eesti
saatuse kohta. Tuletades meelde lubadust isale, hakkasin uurima
kommunismi. Üha rohkem adusin, et linna raamatukogud olid
täis nõukogude propagandat. Seda leidsid ka paljud
eestlased, kes said tööd raamatukogudes. Kuid meie ei
laskunud raamatupõletamisele. Tuli lihtsalt hoolitseda
selle eest, et ka pagulaste kirjutatud inglis- ja ka eestikeelsed
raamatud leiaksid tee raamatukogudesse.
Kuigi algelise inglise keelega, kutsuti mind juba kuueteistaastaselt
kõnelema ärimeeste lõunatele Kiwanis ja Lions
klubides. Rääkisin neile oma kogemustest kommunismi
all. Kord ühes kirikuklubis tõusis üks vanem
daam ja ütles, et ma valetan! Venelased on meie suured sõbrad
ja liitlased, ei usu, et nad on nii hirmsad. Vastasin, et kui
ei usu, minge ja elage seal! Jäi vait. Kuna esitasin konkreetseid
näiteid, usuti mind. Ei läinud palju mööda,
kui ameeriklased hakkasid aru saama, et minusugused räägivad
tõtt. Berliini õhusild, riigipööred ida-Euroopas
ja šokk, et valitsus Washingtonis on täis nõukogude
spioone või kaasajooksikuid, avas silmad. Siis tuli Korea
sõda. Mitmed minu koolikaaslased läksid vabatahtlikult
sõjaväkke, et sõdida Koreas. Hiljem tänasid
mind, et olin rääkinud tõtt ja avanud nende silmad.
Tuli jälle üks pöördeline moment. Lugesin
palju ingliskeelseid raamatuid ideoloogilisest võitlusest
USA-s kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel.
Sain esmakordselt teada, mis oli mu kaasmaalaste saatus Eestis.
Sisenes süütunne, et mina elan vabaduses ajal, kui nemad
ägavad kommunistliku hirmu- ja terrorireziimi all. Nii nagu
paljudel teistel eestlastel Ameerikas, oli mulle mu tulevik selge.
Tuli aidata Eestit ja eesti rahvast.
Tuli end
üles töötada
Nii nagu meiegi, tulid
kõik eestlased Ameerikasse ilma mingi varata. Tuli otsast
alata, ei mingit riigi hoolekannet, ennast tuli ise üles
töötada. Töö kõrval õitses eesti
kultuur: laulukoorid, orkestrid, rahvatants, igat sorti klubid
jne. Võitlejate ühingud. Kultuuriklubid. Kirikud.
Näitused ameeriklastele. Lastele täienduskool. Vabariigi
aastapäev oli tähtis sündmus. Pandi raha kokku
Eesti Majadeks. Rahvuskomitee välisvõitluseks vaba
Eesti eest. Loogiliselt järgnesid koostööd lätlaste
ja leedulastega. Esindasin eestlasi Marylandi Balti Komitees.
Nii isa kui vend kui mina olime Baltimore´i Eesti Seltsi
juhatustes. Tudengina astusin Eesti Üliõpilaste Seltsi,
olin kohaliku koondise kirjatoimetaja ja esimees.
Peaaegu kõik minu kirjatööd Washingtoni ülikoolis
olid uuringud kommunismist, Balti riikide anastamisest jms. Stalini
surm oli rõõmupidu. Ungarlaste ülestõusu
ajal korraldasime demonstratsioone ja rongikäike läbi
Washingtoni. Ühel õhtul klassist tulles tundus, et
mul on “saba” taga. Sama kordus mitme nädala vältel.
Nõukogude saatkond jälitas mind hirmutamiseks, et
jätaksin kõned. Sain neist lahti, kui ülikool
teatas FBI-sse ja nemad käskisid saatkonnal hirmutamise lõpetada.
Peale ülikooli olin sõjaväega Saksamaal. Hiljem
ohvitserina reservis. Sõjaväes pidasin jälle
loenguid kommunismist ja näitasin meestele filme Ungari ülestõusust.
Kuna olin ülikooli lõpetanud rahvusvahelise kommunikatsiooni
ja ajakirjanduse alal ja teinud tööd Ameerika Hääle
Eesti osakonnale, oli loogiline, et lähen peale sõjaväeteenistust
tööle AH-sse. Nii veetsin järgmised kolmkümmend
neli aastat, esimesed kakskümmend kolm Ameerika Hääles
ja viimased üksteist USA informatsiooniagentuuris Balti ja
meedia eksperdina. AH allus infoagentuurile. Ameerika Hääles
olin Eesti osakonnas, uudiste keskosakonnas peamiselt Euroopa
uudiste toimetajana ja lõpuks Euroopa osakonna asedirektor.
Mulle allusid seitseteist Euroopa keelt, nende hulgas eesti, läti
ja leedu keelteosakonnad.
Peale pensionile minekut valiti mind Rahvuskomiteesse, olin selle
abiesimees. Sealt hüpe Ühendatud Balti Ameerika Komiteesse,
kus olin kolmel korral esimees. Sel ajal juhtisin Ameerika baltlaste
lobitööd Balti riikide ühinemiseks NATO-ga. Kui
ma jälgisin külalisena Balti ja teiste riikide ühinemistseremooniat
NATO-ga Valge Maja murul, valdas mind rahuldustunne. Olin täitnud
ülesande, mille olin endale esitanud. Olin täitnud lubadused
isale, kellele võlgnen palju.
Kuid kõige juures tuleb meeles pidada, et selles suures
töös Eesti ja eesti rahva eest osalesid peaaegu kõik
Ameerika eestlased, igaüks omas kohas ja omal viisil. Keegi
meist ei andnud alla.
|
|
|
