|
|
|
Endised vabadusvõitlejad
Lihula mälestusmärgi auseisakus. Foto Riccardo Rand. |
Eesti Vabariigi kodaniku Holger
Kaljulaiu
avalik kiri Eesti Vabariigi presidendile Arnold Rüütlile
Austatud presidendihärra!
Lugesin tänase
Postimehe (07. 09. 2004) esiküljelt, et Te taunite midagi,
mis läinud nädalal Lihulas juhtus. See taunimisväärt
asi ei ole aga mitte sünge septembriõhtu Lihulas ja
mitte hambuni relvastatud eliitüksusega Lihula rahva vastu
läinud valitsusvõimude käitumine, vaid hoopistükkis
tolsamal õhtul röövitud ausamba…rajamine
– ja ainult! Ja see ongi kõik?
Teie usutlus samale
lehele seisab kõrvuti julmavõitu lähiminevikku
– minule eelkõige Tartu 2. veebruari teisipäevaõhtut
AD 1988 – meenutava fotoga, kus plastkilpide taha varjuvad
– võimu näotust kuritarvitusest vapustatud ja
meeleheitel kodaniku eest – kiivrites, kumminuiadega, gaasiballoonidega
– igasugu erivahendite, nagu ründekoer vms totalitaarriike
sümboliseeriv kaasa arvatud – ülevarustatud üksused,
mis – nagu me kõik väga hästi neljapäeva,
2. septembri AD 2004 sündmusteõhtu videokroonikast
teame – valmistusid sel hetkel ründama relvitut rahvast…
Hüüdlausega:
“GAAS JA KUMMINUIAD VABAKS!”
Bolševismi vastu võidelnute monumendi rajamine Lihulasse
ei olnud – Teie sõnu Postimehe järgi osundades
– õnnestunud ettevõtmine. Sellest samast räägite
ka intervjuus Postimehe ajakirjanikele. Kuid ilmsikstulnud peksujulmus
või nende inimeste veristamine, kes oma vallakalmistu juurde
püstitatud ausamba ümber toimuvat jälgima kogunesid
ja samba ennekuulmatut kaaperdamist ka takistada püüdsid
– sellest kõige kohutavamast lähete Teie, hr
Arnold Rüütel, mööda vaikides, nagu ei oleks
midagi sedavõrd hullumeelset üldse juhtunud!
Ent just neid aegu AD
1988 ja AD 2004 võrreldes paistab mulle, et Tuleviku Taassünd
on Teie autobiograafiat parafraseerides asendunud Mineviku Kordumisega.
Kuna Te nüüd jõulist poolehoiu avaldate ettevaatlikkuse
lõpetamisele Eesti iseseisvuse taastamise aja uurimisel,
siis lubage meenutada: kõik see on juba olnud. Me nägime
seda veel siis, kui julgesime taas iseseisvuse poole sammuma hakata.
Lubage meenutada, et Teie, hr Arnold Rüütel, olite aastail
1964-1990 sellesama bolševistliku partei liige, mis toona
taasiseseisvumise vastu oli. Nii et ka hukkamõist, mille
Te pigem poliitilisel kui esteetilisel ajendil veebruaris 1988
kodanliku vabariigi ja septembris 2004 bolševismi vastu võidelnute
monumendi vastu tegite, on mõlemal puhul igati mõistetav.
Ma ei leia ühtlasi, et täna oleks kohatu meenutada Teie
omaaegse presidendivalimiste rivaali Rein Taagepera sõnu,
kes nimetas Teid Juri Andropovi kandidaadiks presidenditoolile,
sest just too kurikuulus mees istutas ju Teid bolševike poolt
anastatud EV presidendilossi Kadriorus.
Mälestusväärse
laupäeva, 20. veebruari õhtul 1988 ütlesite oma
telekõnes järgmist: “Siin (– EKP Keskkomitee
büroos? –) on igal realistlikult mõtleval inimesel
selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei
ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie (–
paljurahvuselise nõukogude? –) rahva praegustele olemuslikele
majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.” Seda rääkisite
Te hiljutise Tartu rahu aastapäeva sündmustiku järel
ja 24. veebruari eel, seega sarnaste, lähipäevil aset
leida võivate sündmuste kartuse pärast –
kuid ilma neid mainimata –, sest siis esindasite Teie, hr
Arnold Rüütel, kõigest salatsevat võõrreþiimi
ja Kremlile truualamlikku nukuvalitsust, kelle pahameele teenisid
toona, minu arvates auga ja põhjendatult, välismaised
– nagu Te oma telekõnes toona väitsite –
propagandakanalid ja USA mõned poliitikategelased.
Aga kas praegu
on midagi teisiti?
Aastal 1988 ei lasknud mõnetuhandeline rahvahulk Tartus
oma närvidel katkeda. “POJUT ESTONSKIE NACIONALISTICESKIE
PESNI!” – oli kõige levinum raport võimuesindajate
operatiivside kaudu ja sealsamas kostis võõrkeelseid
appikutseid pealetungiva rahvahulga seda või teist läbimurret
maha suruma. Kiivrite, kilpide, kumminuiade, koerte, hulga erisõidukite
ja linnaliinidelt kõrvaldatud autobusside poolest ülihästi
varustatud relvakandjad nabisid eelkõige neid, kes tahtsid
jõudemonstratsiooni kiuste siiski selle hoone juurde pääseda,
kus 68 aasta eest oli sõlmitud Eesti ja Venemaa rahuleping.
Nukuvalitsejate hirmuga oli seletatav ka, mispärast sattus
kurjade kaheksakümnendate poliitilise vägivalla tipp
just veebruarikuule 1988. Toonase MRP-AEG Infobülletääni
andmeil juhtis 2. veebruari miitingu mahasurumist Teie parteibüroo
kaaslane – Indrek Toome, juhtis KGB kohalikust kontorist
samal Vanemuise tänaval… Tartu rahu aastapäeva
miitinguks soovi avaldanud isikud olid saadetud kaheks (!) kuuks
Eestist välja võõrväe reservõppustele,
mis oli preventiivne kohtuväline repressioon ja millele 2.
veebruari õhtul kohapeal järgnes peaaegu valimatu
vahistamislaine.
Siis püüti
väljakuulutatud miitingupaika tungivat rahvast kaitsekilpide
piiramisringi haarata, haardesse jääjaid peksti jalgade,
kumminuiade ja rusikatega… Lõppvaatus oli Raekoja
platsil… Saabus umbes paarisajameheline kilpide ja kumminuiadega
kiivrikandjate vägi… Rihma otsas talutati lõrisevaid
teenistuskoeri. Rahvale anti paar minutit täitmaks laialimineku
käsku. Et keegi äraminekuga ei kiirustanud, tungiti
inimeste kallale ja aeti nad laiali. Kes jalgu jäid või
kukkusid, said kumminuia – ning jalahoope, paljud said koertelt
pureda. Tartu kesklinnas nabiti kinni kakskümmend kuus inimest,
kellele rahuaastapäeva südaööni räiget
sõimu ja karistusi jagas kohtunik Uno-Peeter Rahi. Rahatrahvi
või kuni poolekuise aresti sai üheksa 15 – 50-aastast
isikut: Kert Paimets, Urmas Volkov, Aksel Susi, Raivo Silla, Enn
Tereping, Rein Vanja, Johannes Sirel, Endel Ratas ja Erik Udam.
Tol korral aset leidnud
võimu ja rahva verisevõitu vastuseisu ajal võimu
juures olles vaikisite Teie, hr Arnold Rüütel, kõigest
toimunust samamoodi kui täna, suunates tähelepanu teisale,
Teile kindlasti palju tähtsamaile asjule, toona – Eesti
Vabariigi taunimisele, mida te bolševistliku terminoloogia
kohaselt kodanlikuks nimetasite, kuhu tagasipöördumine
Teie tollase ennustuse järgi polevat olnud võimalik…Nüüd
näeme, et oli…Ehkki peab vist tunnistama, et me ei jõudnud
kodanlikku vabariiki ses tiivustavas mõttes, mida võiks
tähendada meile tsiviilühiskond, kus riik vaid rahvast
teenib, mitte vastupidi, kus valitsusvõimud ei salatse,
ei põlasta ega tümita kedagi, igatahes mitte oma rahvast…
Nüüd räägite
Postimehele, et meil tuleb eesti rahva keerulist saatust väsimata
selgitada nii üksikisikutena kui riigi tasandil, kõnelete
korduvalt oma selgitustööst ja sellest, kuidas Te justkui
püüaks midagi maailmale selgitada. Aga näib, et
midagi sellist tegelikult pole olnud…
Esiteks. Seda pole teinud
hr peaminister Juhan Parts, kelle väitel ei sobivat tal Venemaaga
sõnasõda pidada. Kas saab aga tänapäeva
riigimees olla meedia ja poliitika asjades nii mõistmatu?
Loota sõbramehejutule paari riigipeaga läänes
ja mitte näha, kuidas idast neid propagandasõjas mõjutatakse?!
Mitte märgata Moskva ponnistuste tagajärgi Lääne
meedias, mis sealset avalikku arvamust – ja demokraatia tingimustes
paratamatult ka sealseid valitsusvõime mõjutavad,
on väga lühinägelik ja rumal. Ja kui sama ettenägemise
puue ei lase märgata, et tants ammu Moskva pilli järgi
käib, siis see on rumalus ruudus.
Teiseks. Ka Teie, hr
Arnold Rüütel, pole seda minu arust teinud. Ei aastast
2001, mil Te EV seaduslikuks presidendiks saite, ega aastail 1995–1999,
kui oli võimul valitsuskoalitsioon, mille esimees olite
Teie, hr Rüütel.
Kui Te 1988. aasta 20. veebruari õhtul Eesti TV-s sõna
võtsite, siis selle kõnega märkisite maha ka
külma sõja liini, mis juba toona ei käinud enam
raudeesriiet pidi, vaid jooksis nii sees- kui väljaspool
Vene impeeriumi, kulgedes ammu mitte riigipiire pidi, vaid kõikjal
üleilma ja otse Eestiski: ühel pool külma sõja
rindejoont olid impeeriumi alalhoidvad ja teisel Eesti Vabariigi
taastamist lootvad inimesed; piir kulges ühelt poolt sovetliku
väärajaloo ja teisalt ajaloolise tõe taotlejate;
nii-öelda realistlike sotsialismitoetajate ja teisalt kodanlikku
korda ihkavate ebarealistide; koloniaalse venestamise ja teisalt
rahvusriigi õigustajate vahel… Ja lubage rõhutada,
et Teie olite siis veel vastaskaevikus, eesti rahva ja nende oma
riigi vastaste poolel. Kuid juba siis tegite selle kõnega,
aga kindlasti meie kõigi õnneks, tähtsa ülestunnistuse
– et Kreml ja tema esindajad peavad külma sõda
Eesti rahvaga.
See TV-pöördumine näitas toona, kui hädine
1988. aasta alul oli kõigi meie aim perestroika motiividest
ja võimalikest järelmeist. Kuna sama aasta teine pool
Teid ja teisigi Eesti võimureid sundis järgima alt
tulevat üldrahvalikku survet – nn laulvat revolutsiooni,
siis tähistas see aasta ka üliolulist pööret
toonase reþiimi olemuses ja seda legitiimsuse poole. Varsti
tuli paljudel äsjastel võõrvõimu eestkostjail
endi sõnu süües omariikluse atribuute tunnistada
ja peaaegu kannapöördelt vaadata hoopis, kuidas rahvuslikke
pürgimusi õigustada – ka Kremli ees… Teie,
hr Arnold Rüütel, mäletate seda kindlasti sama
hästi ja kindlasti paremini kui allakirjutanu.
Tänasel päeval
meeldiks mulle ja loodetavasti ka ülejäänud eesti
rahvale, kui Teie üleskutse lähiajaloo julgeks selgitamiseks
selle ajaga algaks, mil bolševike partei liikmed – ja
seda enam niisuguse NLKP ja EKP keskkomiteede ja Eesti NSV nukuparlamendi
esimehe ja N Liidu asepresidendi positsiooni ja kogemusega liige
nagu olite Teie – elasid veel parteilase elu… Ajast,
mil bolševistlik totalitaarvõim oli veel tugev ja
bolševike kilp ja mõõk – KGB – hoogsalt
tegutses…
Rääkige sest ajast ja tehke seda kõigi kuuldes,
sest ei Teil ega teistel ole põhjust enam tunda hirmu oma
elu või tööga riskides…
Mulle meeldiks ka, kui
Teie, hr Arnold Rüütel, valgustaksite praeguse reþiimi
telgitaguseid. Sest rahvakartus ja valelikkus, mida Eesti viimaste
nädalatega oma valitsusvõimudelt näeb, on paraku
puuduliku legitiimsuse tunnused.
Valgustage meid, EV kodanikke, sest erinevalt Teist – meie
ei tea, millist salaüritust praegune reþiim parasjagu
– kabinetivaikuses ja kardetavasti taas kellegi võõra
pilli järgi ning küllap ka ühiskonna võimalikku
vastupanu ette aimates – kavandada võib. Palun mõelge
sellele, mispoolest minule või teistele kodanikele Rüütli-Partsi-Antropovi
praegune reþiim peaks näima 1980. aastail kehtinust
paremana.
Ikka veel lugupidamisega,
Holger Kaljulaid
EV kodanik
|
|
|
