|
|
|
Vanaproua Maria Maddalena Carlsson.
Foto: Kerti Tergem. |
Maastik Maria ja ateljeeaknaga
tekst: virkko lepassalu
“Mul olid reisil kaks
peamist elamust: Maria ja Must meri.” Amandus Adamsoni 82-aastane
tütar Maria Maddalena Carlsson
käis nimelt väikese seltskonnaga Krimmis ja nõnda
ütles pärast üks tema reisikaaslastest.
Pika tee
peal bussis räägiti vaimuinimestest koosnevas seltskonnas
peale väga paljude teiste lugude ka üks selline lugu.
Kuidas Sevastoopolis käidi vaatamas Adamsoni loodud kuulsat
uputatud laevade monumenti, loodud Vene-Türgi sõja
mälestuseks. (Maria viis muide eraldi sinna Eesti saadik
Ukrainas Paul Lettens isiklikult.) Ja kuidas kohalik giid oli
küsimuse peale, kes on monumendi autor, ainult kohmanud:
ma ei ole kohustatud seda teadma.
Mariat, Amanduse 82-aastast käbedat tütart, oli sellise
looga muidugi raske jahmatada. Mida üldse rääkida
Sevastoopoli giidist. Adamsoni kodumaja asub teatavasti Paldiskis.
Täna, AD 2004, kui tähistasime 10 aastat Vene vägede
väljaviimisest, näeb maja välja umbes samasugune,
nagu hõljuks tubades veel sõjaväe lehk. Tuleval
aastal täitub Adamsoni sünnist juhuslikult 150 aastat.
Mida sa sellest majast ikkagi veel teha loodad, Maria?
"Kohta, kus kunstnikel oleks võimalik skulpteerida
ja siis pärast Pakri saartel promeneerida," vaatab Maria
siirate lapsesilmadega otsa. Adamson
ise armastas väga Pakri saartel promeneerida. Seal asusid
siis rootsieestlaste külad. Kuid täna meid ümbritsev
ühiskond ja Paldiski poliitikud on Maria jaoks väga-väga
kehv materjal. Palju järeleandmatum, kui olid Adamsoni jaoks
pirnipuu, pronks ja marmor.
Äsjane Paldiski linnakodanik Ants Tamme teab nimelt lugu
Paldiski linnapeast ja võimukast poliitikust J. Möldrist,
keda kapo tahtis korruptsiooni pärast vangi panna (piltlikult
öeldes). Aga seekord ei õnnestunud. Tolle eelmainitud
Sevastoopoli giidiga ühendab Möldrit ühine maailmavaade.
Nimelt ei ole ka Mölder kohustatud teadma, kes on Adamson.
Igal juhul on tal seni õnnestunud osavalt varjata, et ta
on Adamsonist kuulnud.
Küll teab Mölder suurepäraselt, kes on Salavat
Julajev. Tsaarivõim saatis ta teatavasti koos J. Pugatsoviga
korraldatud vastuhaku pärast Paldiskisse sunnitööle.
Salavati kondid puhkavat väidetavalt seal kuskil Pakri pangal.
Baskiiria rahva suure poja mäletuseks kerkis Paldiskisse
uhke mälestussammas. Öösiti heidab tuledes mälestusmärk
eredat valgust, sümboliseerides eesti ja baskiiria rahva
igavest sõprust.
Mida materiaalset on Marial Möldrile ja Paldiskile vastu
pakkuda? Naisel, kes siit 1944 paadiga Rootsi pääses?
Ja ei olnud abielus mitte miljardärist suurkapitalisti, vaid
Svenska Dagbladeti ajakirjaniku, ühtlasi Rootsi armee eruohvitseriga?
Kuidas suudab eluaegne Rootsi raamatupoe müüjatar konkureerida
Baskiiriast loodetava transiit-kaubavooluga? Mida küll tänaseni
ei paista, aga mis sest.
Vaid
visadus
|
"Hukkuva laeva viimane ohe"
Amandus Adamson: sündis
1855 Uuga-Rätsepal Paldiski lähedal, surnud 1929
Paldiskis.
Sajandivahetusel elas Adamsoni kunst läbi väga
intensiivse õitsenguperioodi. Ta lõi sel ajal
peamiselt väikesi figuure ja gruppe, mis vastasid tema
kunstnikutemperamendile. Adamsoni modellee-rimisviis on
elav, detailide töötlus täpne, kusjuures
üksikasjad on allutatud terviklikule üldmõjule.
Ta kasutas mitmesuguseid materjale (puu, marmor, pronks),
kuid erilise virtuoossuse saavutas pirnipuunikerdustes.
Kunstiajaloolnae Tiina Nurk, "Eesti kunsti ajalugu"
1. kd, 1977. Tuntumad teosed: Russalka, Koit ja Hämarik,
Hukkuva laeva viimane ohe, Laine ainuke suudlus, Hülgekütt,
maadleja G. Lurich, mälestusmärk Koidulale Pärnus
ja Kreutzwaldile Võrus, Vabadussõja ausambad
jne.
|
Marial
on Paldiski maja päästmisel vastu pakkuda vaid oma visadus.
Ja sellega avaldab ta muljet kellele tahes. Ta näiteks ajab
välja rahasummasid. Rohkem küll isiklikust taskust.
Mille eest Adamsoni maja remontida lubavad kohalikud remondivad
endi kortereid. Nagu Maria lõpuks miss Marple`iks kehastudes
avastab.
Ja veel tüütab Maria Adamsoni maja remondi asjus ametnikke.
Nagu näiteks kultuuriministeeriumi asekantslerit Anton Pärna.
Sellise visadusega suudaksid võistelda ehk vaid Paldiski
huligaanid. Idioodi järjekindlusega, justkui ravitaks neid
medasutuses Paldiski maanteel, loobivad kraaded sisse Adamsoni
majaaknaid. Eriti on nad armunud kunagise tsaari soosiku ateljee
katuseaknasse.
Ja nii on Maria sunnitud leppima - kilega kuulsa ateljee katuseaknal.
Vihm sajab sisse. Palk hakkab juba vettima. Aga ahju ei saa kütta,
sest see oleks kogu lipitud-lapitud lobudikule ohtlik. Kui aus
olla, siis ei olegi seal enam õieti ahju.
Adamsoni majas elas veel hiljuti Maria õepoja naine. Leedulanna,
kellel ei olnud Adamsonist sooja ega külma. Tänaseks
on ta kolitud tuberkuloosiravilasse ja üks turvapoiss püüab
majadel silma peal pidada.
"Muidu juhtub, muidugi kogemata, üks tulekahju... ja
ongi kõik," ütleb Maria iroonilis-hapult.
Toetab
toetajaid
2000.
aastal asutati Paldiskisse mittetutundusliku ühinguna Amandus
Adamsoni Selts. See ühing kukkus välja natuke teisiti
kui Maria oli lootnud. Ühing oli mõeldud Adamsoni
mälestuse jäädvustamise toetamiseks. Lõpuks
pidi Maria hakkama toetama mõlemat - nii Adamsoni mälestust
kui mälestuse toetajaid. Ühingu rahaasjad on Maria jaoks
siiamaani, leebelt öeldes, natukene segased.
Seltsi ühe eestvedaja Marve Ausi jutust, kui ta Adamsoni
majast räägib, õhkub naturaalset maalähedust
ja ära õpitud abitust. Kui talle helistan, läheb
ta loomulikult sina peale ja jutu käigus krõbistab
pähkleid. "Ah et milles seltsi tegevus ka seisneb? Eks
ta praegu seisnebki... mittemilleski. Linnavalitsus tahaks maja
enda kätte saada, ainuke asi jah, et eks see maja ole praegu
küll ohus. Ma kardan, et see laguneb ära meil käes.
Ime, et ta püsti jäi, venelased olid sellised, et lubasid
lahkudes, et ei jäta kivi kivi peale."
Aitaks
küll, kui maja omale saaks
Siis kurdab
pr Aus pikalt, et näituste stendid on siiamaani tema juures,
et ta ei julge neid ometi sinna lagunevasse majja viia. Neid on
raske tassida ka, tema korter asub neljandal korrusel. Suure heateo
saatis pr Aus samuti korda. Nimelt naelutas klaasita ateljeeakna
ette juba eespool mainitud kuulsa kile. Pr Aus on muide ka kusagilt
kaugelt Adamsoni sugulane - nagu ta ise kinnitab.
Pr Ausi jutust saab teha järelduse, et Paldiski linn aitaks
küll. Kui maja enda kätte saaks. Ainult et Mariat võib
samuti mõista. Kui linn ta maja enda kätte saab, mille
ta on lõpuks suure surmaga saanud enda nimele kirjutada,
kes garanteerib, et see ei muutu kinnisvaraprojektiks. Nurgas
mõni Adamsoni skulptuur, et keegi öelda ei saaks,
et muuseumi pole.
Pärnu
pole paindlikum
Mark Soosaar
on üks neist vähestest, kes Mariat ennast toetab - E.
Vilde muuseumi direktrissi Livia Viitoli kõrval. "Kui
kohalik omavalitsus on nii rumal ja ei aita kaasa muuseumi rajamisele
ja oma kandi kuulsate poegade mälestuse jäädvustamisele
- no siis ei olegi midagi teha," kostab Soosaar.
Ja nii, ilma kohaliku huvita, ei saa ka kultuuriministeerium suurt
aidata.
Nähes, et Paldiskis muuseumist midagi välja ei taha
tulla, proovis Soosaar kätt Pärnus. Et proovida, kui
järeleandlik materjal on sealsed linnaametnikud. Adamsoni
muuseumi jaoks oli koguni maja valmis vaadatud. Linnavalitsus
isegi ei soostunud oma seisukohta teatavaks tegema.
Pärnu oleks muuseumi asukohana samuti loogiline. Pärnusse
on Adamson loonud Lydia Koidula mälestussamba ja kalmistule
vabadusmonumendi (1921). Sellel on kujutatud Adamsoni perekond.
Adamson avaldas ka ise soovi kunagi seal puhata. See soov ka täitus.
Maria soovid maja ära päästa tunduvad olevat palju
täitumatumad.
|
|
|
