|
|
Virvatulukesed ehk keda valida
Europarlamenti?
tekst: Olaf Imelik
Keda
me sinna europarlamenti siis valima peaksime? Kas peame valiku
tegema selle järgi, millisesse parteisse keegi kuulub? On
ju kõigi nende parteide programmid äravahetamiseni
sarnased.
Kui Jumal
ütles Aadamale: "Valitse omale naine!", oli vaateväljas
ainult Eeva ja Aadamal valiku tegemine sama lihtne, nagu meil
Vene ajal.
Nüüd oleme aga hädas – vaateväljas on
valitavaid murdu, kõik nad virvendavad propagandaudus ja
oma valiku peame tegema ülespuhujate udujutu järgi.
Kui aga valesti valime, tabab meid sama saatus nagu mao keelitusel
valiku teinud Aadamat, kes Paradiisist minema kihutati.
Kas peame valiku tegema selle järgi, millisesse parteisse
keegi kuulub? On ju kõigi nende parteide programmid äravahetamiseni
sarnased. Rahvuslikkusest ja isamaa armastusest nõretavad
need ka neil, kelle läbipaistvalt varjatud eesmärgiks
on meid tagasi "vabade rahvaste vennalikku liitu" viia.
Ustavad sõdurid
mässavad
Kas ei ole huvitav,
et just nüüd, kui europarlamendi valimised ukse ees,
on meie võimsaima, raudse distsipliiniga Keskerakonna kõige
ustavamad parteisõdurid tõstnud mässu oma suure
juhi ja õpetaja vastu? Millegipärast ei meeldi neile
korraga enam oma armastatud juhi juhtimisstiil ega ka suhtumine
Venemaasse. Ometi pole ju juhtimisstiil mingil määral
muutunud, veel vähem sõbrasuhted Venemaaga. Miks need
seltsimehed sinna parteisse üldse läksid, kui see kõik
neile vastukarva on?
Nad ütlevad, et selle partei sihid olid neile kõige
vastuvõetavamad. Kui olid, miks siis nüüd enam
pole? Kas neid varem ei huvitanud või nad ei saanud aru
sellest, kelle huvid sellele parteile kallid on? Kui saime suveräänsuse
mitte ootuspäraselt Nõukogude Liidu koosseisus, vaid
väljaspool Suure Venna kodumaad, on see erakond ju kõik
aeg toetanud Venemaa nõudeid meie venekeelse elanikkonna
osas ja nõudnud kodakondsuse 0-varianti, mis meid juba
ammu tagasi Venemaale oleks viinud.
Realiikmetest võib aru saada. Osa neist, eriti just arvukas
venekeelne liikmeskond, oli juhiga ühel meelel, osale jättis
sügava mulje juhi näiliselt suur osa meie iseseisvumisel,
osa pidas silmas töökoha säilitamist või
karjääri tegemise võimalusi - nagu see raudse
distsipliiniga parteisse astumisel varasematelgi aegadel on olnud.
Kas tõesti saab see aga maksev olla ka partei juhtgrupi
kohta? Kas mõni habras õrnema soo esindaja, kes
opositsionäärina lausa uulitsatüdrukuliku proletaarse
uljusega rahvuslikke parteisid ründas, saab nüüd
äkki aru, et ta võitles valel poolel?
Kõik on võimalik. Kas aga poisikeseohtu noormees
tõesti arvab, et teda tegid ministriks tema erakordse kiirusega
arenenud vaimuanded? Kas "mässulised" tõesti
arvavad, et neid viisid kõrgele positsioonile isiklikud
omadused ja mitte boss, kes neid endale ustavaks pidas?
Kas boss tõesti eksis? Või pidas ta peale hiljutist
nõupidamist Moskvas otstarbekaks ümber grupeeruda?
Suunata omasid teistesse parteidesse nii, nagu seda kunagi tegi
poliitikaorbiidilt kadunud Koonderakonna esimees Vähi? (T.Vähi:"Kus
lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Robertit" EPL. 28.09.99).
Praegu on motiiv selleks tunduvalt tõhusam kui see Vähil
oli.
Kui tõesti rääkida parteide osast valiku tegemisel,
siis saab sellest rääkida ainult negatiivses, mitte
positiivses tähenduses: kui meile meie kodumaa kallis on,
siis ei tohi me europarlamenti valida inimesi parteidest, kes
on või on olnud meile hukutava 0-variandi apologeedid.
Mitte programmi, vaid inimest!
Oma esindaja europarlamenti peame valima
mitte selle järgi, kas kandidaadi partei on pidanud otstarbekaks
end sotsiaaldemokraatlikuks, liberaalseks või millekski
muuks nimetada, vaid hinnates konkreetse inimese omadusi: kas
tal on sellel vastutusrikkal ametkohal töötamiseks piisavalt
mõistust, võimeid, oskusi ja tahet, et seal meie
huvisid kaitsta.
Huvitav on kuulata-lugeda parteiliidrite ja nende kandidaatide
mõtteid sellest, mida nad europarlamendis tegema hakkavad.
Kes peab oma missiooniks kaitsta Eesti krooni, kes meie maksusüsteemi,
kes midagi muud meie riigikogu kompetentsi kuuluvat. Haruharva
tuleb keegi mõttele, et tema funktsiooniks on olla tervikliku
Euroopa heaolu eest mõtleja ning otsustaja küsimustes,
mida maailma preguses murrangulises olukorras on raske ette näha.
Aga meile juba praegu antud kõrvalops näitab, kui
valvas ja läbinägelik peab meie esindaja olema ka selles,
et käiku ei läheks otsused, mis teistele näivad
tühised, kuid meile on elutähtsad. Ei tohi unustada,
et meie hea naabri kavatsused meie suhtes on jäänud
endiseks, olenemata sellest, kas kuulume Euroopa Liitu või
mitte. On ju väga armas teada, et NATO lennukid meie öörahu
valvavad, aga rindesõda on ainult üks ja sugugi mitte
kõige efektiivsem võitlusviis. Oma üleolekus
kindel venelane pole sellest kunagi saladust teinud, kuidas ja
kust ta meid ründab. Võitlus käib meie sees ja
seljataga kogu aeg. Kellel selleks vähegi tahtmist ja huvi,
on võinud meie taasiseseisvunud Vabariigi algusest tänini
tema pidevaid, kord trampivaid, kord hiilivaid samme võimuvõsa
konarlikul rajal jälgida. Nüüd viib see rada läbi
europalamendi ja teiste eurostruktuuride.
Vähemusrahvuste küsimus
Ei maksa arvata, et Euroopa ühenduses keegi meie vähemusrahvuste
küsimuse vastu rohkem huvi tunneb kui meie sellelaadse küsimuse
vastu Kreekas, Makedoonias või kusagil mujal. Kuidas aga
venelane siia koloniseeritud "vähemusrahvuse inimõigusi"
relvana meie vastu ära on kasutanud, kasutab ja kasutada
kavatseb, ning millist ohtu see mitte ainult meile, vaid kogu
Euroopale kujutab, selle vähetuntud küsimuse selgitamine
on meie saadiku ülesanne nii kuluaarides, istungitel kui
ka dokumentides. Et Vene okupatsioonist vabanenud Baltikumis on
olukord hoopis teine kui näiteks Itaalias, siis omandavad
Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi meile öeldud sõnad:
"Meil on omad reeglid vähemuste jaoks, mida peavad kõik
liikmesriigid järgima." (EPL 11.mai), inimvaenuliku
tähenduse.
Olenemata sellest, millisesse parteilisse rühmitusse meie
saadikud kuuluvad, peavad nad tihedas koostöös lätlaste
ja leedulastega kõigile eurooplastele tutvustama mitte
ainult seda, mida Euroopa Liidu hea sõber, paljulubav kaubanduspartner
ja julgeoleku tagaja Venemaa okupeeritud riikides teinud on, vaid
ka kõiki demokraatliku ja rahumeelse Venemaa programmilisi
dokumente, mis vastuvaidlematult näitavad, milleks ja kuidas
Venemaa oma Baltikumi koloniseeritud "rahvusvähemust"
ja selle inimõigusi kasutab. Ilmtingimata on vajalik need,
demokraatliku mõtlemisviisiga harjunud kodanikku vapustavad
vene diplomaatia plaanid europarlamendi protokollidesse ja muudesse
dokumentidesse sisse suruda. Siis kaoks võimalus inimõiguste
silmakirjalikuks kasutamiseks rahvuse hävitamise eesmärgil.
Ainult selgelt formuleeritud faktid ja seisukohad saavad meid
kaitsta mõnele huvigrupile, riigi või ka liidu juhtkonnale
varem või hiljem pähe tulla võiva idee eest
kasutada "demokraatlike inimõiguste" läbisurumist
piiririikides vastutasuks mõne magusa kaubandustehingu
eest Venemaaga. Muidugi on Euroopa Liit uutmoodi, vastastikusel
usaldusel ja sõprusel baseeruv liit. Seni pole aga ajaloos
veel keegi sõbra arvel ühtegi kasulikku tehingut sooritamata
jätnud juhul, kui ta on veendunud, et see talle kahjulikke
tagajärgi kaasa ei too. Järelikult peab see kahjulik
tagajärg tegevusprogrammi sisseprogrammeeritud olema.
Tundes Venemaa võitlusmeetodeid, on ju loomulik, et ta
püüab teha kõik, et me valiksime europarlamenti
võimalikult rohkem tema huvide eest seisvaid inimesi. Sama
hästi kui tema meeskonda kuuluja, sobib talle ka meie oma,
kellel mõistusest ja oskustest vajaka jääb.
Kuus tähtsat kohta
Meile on europarlamendis ette nähtud
ainult kuus kohta ja me ei saa neist osa jätta peibutustele,
nagu seda mõni paljude delegaatidega suurriik endale lubada
võib ja sinna pilgu püüdmiseks kas või
mõne pornotähte saadab. Me ei saa sinna ka mõnda
sümpaatset ja erksa vaimuga tippsportlast saata, kelle ettevalmistus
on siiski teist laadi. Miks me tippmatemaatikut olümpiaadile
teivast hüppama ei saada, ei vaja vist selgitamist.
Meie kuuest peab igaüks olema tegija. Peame sinna valima
inimesed, kes ka ootamatult tekkida võivates situatsioonides
ise oskavad otsustada, milline tegevusvariant on kõige
parem. Et üleeuroopalisel foorumil mitte ainult nõusolevalt
noogutada, võluvalt naeratada ja käibetõdesid
lobiseda, vaid nii Euroopale kui ka oma rahvale midagi kasulikku
korda saata, peab meie poolt europarlamenti valitud inimene olema
tark, kontaktne ja usaldatav.
Kes on tark ja kes on loll?
Üheks objektiivseks kriteeriumiks on siiski haridus. Kas
keegi modell on koolis käinud aasta vähem kui minister,
kellel on kooli lõputunnistus taskus, ei tee ühest
või teisest veel rohkem haritud inimest. Siiski on aga
selge, et akadeemik saab küll hakkama maalri tööga,
maaler akadeemiku omaga aga mitte. Sellise, pidevalt pingelist
vaimset tegevust nõudva töö puhul on oluline
ka hariduse iseloom: kas on õpitud juurdlema ja õigeid
lahendusi leidma. Muusiku, kujutava kunstniku ja kehakultuurlase
ettevalmistus on suunatud põhiliselt parema ajupoolkera
treeningule (mille võimed tõenäoselt juba sünnipäraselt
on domineerinud), matemaatiku, juristi, filoloogi, bioloogi jt
ettevalmistus aga vasema ajupoolkera treeningule.
Kuid tarkus kaotab oma väärtuse, kui inimene ei ole
võimeline teistega kontakteeruma. Kontakti võimaldab
aga ühine keel. Pole meil ju mõtet sinna saata tummahammast,
kes tõlgi abil hädavaevalt aru saab, mis dokumentides
kirjas ja mida istungitel räägitakse. Et ELi ametlikuks
keeleks on ka eesti keel, on muidugi väga uhke ja hää.
Et aga ka läti keel, siis saame küll aru, kui totter
see jutt on. Kui igaüks seal oma keelt räägib,
laguneb see parlament nagu Paabeli torn. Väikerahva saatuseks
on, et paratamatult peab valdama suurrahvaste keeli. Vähemalt
ühte, aga parem, kui kahte või kolme. Ega nõuded
meie kandidaadile ometi väiksemad pea olema kui omaaegsele
eesti vürtspoodnikule või juuksurile, kes leiva teenimiseks
kolme kohalikku keelt pidi rääkima?
Ainult hea keeleoskus võimaldab vaba vaidluse, arusaamise
teise mõttekäikudest ning oma mõtete ja tõekspidamiste
selgitamise teistele. Muidugi eeldusel, et neid mõtteid
ja tõekspidamisi on.
Kuidas mõõta
usaldatavust
Meie praeguses ohtlikus olukorras on
tarkuse ja kontaktsuse kõrval äärmiselt oluline
ka kandidaadi usaldatavus. Selle üle otsustamine on muidugi
väga raske ja eksimine kõige hõlpsam tulema.
Metsiku Lääne filmi kriteeriumid - oma on valge sombreeroga,
valgel hobusel, hea ja ilus, vaenlane musta sombreeroga, mustal
hobusel, halb ja inetu - ei pea paraku Metsiku Ida tegelikkuses
paika. Kahtlemata saadab vaenlane meie omade hulka sümpaatse,
hästi kontakteeruva ja targa inimese, kellel tingimata on
ka mingi hinnatav looming või ametkoht. Meie oma aga, kes
vaenlase riukad ära tabab, õigust taga ajades rabeleb
ja karjub, võib jätta hoopiski ebameeldiva mulje.
Mingid kriteeriumid usaldatavuse hindamiseks tuleb siiski leida
ja eks selleks ole kandidaadi tegevus, sõnad ja positsioon
siis, kui ta veel kandidaat ei olnud. Kas on kellelgi veel meeles,
milline kisa "nõiajahi" pärast lahti läks,
kui ette trügivatest kompartei tegelastest platsi puhtaks
püüti pühkida ja nende minevikust rääkida?
Olenemata sellest, kas seda ametlikult tunnistatakse või
mitte, oli kommunistlik rezhiim kuritegelik. Komparteisse kuulumist
siiski kuriteoks lugeda ei saa. Koguni enamikul juhtudel oli see
enesesäilitamise paratamatu tingimus. Hoopis teine lugu on
aga kunagiste nomenklatuuri kuulunud prominentidega, okupatsiooni
ajal juhtivatel ametikohtadel töötanutega.. Nüüd
on nad kõik ennast oma rahva heaks ohverdanud vabadusvõitlejad...
Valijatel oleks siiski vajalik teada, kes ta oli ja mida tegi,
et võõra võimu usalduse ära teenis.
Ei saa lähtuda inimarmastuslikust põhimõttest
"kes vana asja meelde tuletab, silm peast välja!"
Elementaarne enesekaitse nõuab, et meie väljatorkamata
silm väga terava pilguga uuriks, millistesse parteidesse
lugupeetud "endine" on kuulunud, millistel ametkohtadel
töötanud, milliseid saavutusi tal esile tõsta
on ja mida ta enne ja peale taasiseseisvumist on kirjutanud-rääkinud.
Kui ta võõra võimu all truualamlikult vallutajat
teenis, tema mõtteid ja tegusid kiitis, las siis valija
otsustab, kas kandidaat valetas enne või praegu.
Võib juba ette arvata, et valija, kes küll oma riiki
ja rahvast armastab, kuid propaganda valusaid vitsu hästi
mäletab, kardab eksida, kardab väärikate seast
vääritut valida ja jätab valima minemata. Midagi
paremat ei oska meie "vähemusrahvuste kaitsja"
soovidagi! Tema kaitsealused oma valikus ei kahtle ja kui neil
meie europarlamendi gruppi ei õnnestu sisse suruda vene
keelt, siis vähemalt vene meelt!
Igaüks on oma õnne sepp. Jääb ainult loota,
et me alasist mööda, oma varba pihta ei viruta!
* * *
Olaf
Imeliku artikkel “Virvatulukesed” saabus toimetusse
vahetult enne eelmise “Kultuur ja Elu” ilmumist, mistõttu
toimetus oli selle ärapaigutamiseks sunnitud tegema mõned
kärped. Kärbeteta teksti on võimalik lugeda
veebileheküljel http://www.hot.ee/olafimelik
|
|
|
