|
|
|
Rahvalaulik Lääne Liisi
oma uhkemates undrukutes. Paljasmaal, 1972. |
Tänu tulehoidjale
tekst ja foto: Anne Klaassen
Läheneb
suvi – laulupidude ja folklooriürituste aeg. Ettevalmistuste
kõrval oleks kohane meenutada neidki tegijaid, eestluse
tallel hoidjaid, keda Aeg endaga viinud. See lugu on rahvalauliku
ja suguvõsauurija Lääne
Liisi mälestuseks.
Eesti
maarahvast on ikka kutsutud talunimede järgi, mõnda
silmapaistvamat ehk ka külanime järgi. Hoopis vähesed
on aga tuntuks saanud terve maakonna nime järgi, nii nagu
Lääne Liisi. Sellise mõtte ütles tunamullu
5. oktoobril Kirbla kirikus peetud leinateenistusel Kullamaa kiriku
õpetaja Ants Leedjärv oma lahkumiskõnes ühele
suure ja vajaliku elutöö lõpetanud memmele. Lääne
Liisit on mitmetes kirjutistes nimetatud rahvalaulikuks, ja see
on õige, kuigi tema haare oli märksa laiem. Maaelu
hallivõitu argipäevas püüdis ta hoida vaimutuld
virgena. Oma missiooniks oli ta valinud rahvakultuuri, tarkuste
ja teotahte jagamise lähemale ning kaugemalegi ümbruskonnale.
Lääne Liisi,
pärisnimega Eliise Emmeliine Junts (sünd Klaassen),
oli põline läänemaalane. Ühelt poolt Kihnu
saarelt, teiselt poolt Vigalast pärit esivanemad olid paar
põlve tagasi kolinud Kullamaale. Hiljem ostis isa Jüri
Rõudest pool asundustalu ja sinna jäädigi pidama.
85 aastat tagasi, 1918. aasta kolmekuningapäeval sündinud
Eliise võttis lapsena osa Rõude mõisa saalis
peetud seltsipidudest ja muudest rahvaüritustest. Hiljem
Haapsalus õppides köitsid teda rahvaluuletunnid, samuti
kooli kutsutud Anne Vabarna, Torupilli Jussi jt esinemised. Sünnipärane
musikaalsus ja hea mälu võimaldasid kõike ümbruskonnas
nähtut-kuuldut meelde jätta, julgus ja tarmukus aitasid
talletatut ka edasi anda, esialgu väiksemale, ajapikku ikka
suuremale publikule.
Õige varakult avastas tütarlaps, et laulud ja leelod,
tantsud, etlemised ja lehepillilood pakuvad rasketel aegadel hingetuge.
Millal ta haruldase kunsti ära õppis, ei tea keegi,
aga tema virtuooslike lehepillilugudega on hiljem avatud nii kohalikke
kui ka üle-eestilisi laulu- ja tantsupidusid.
Huvi rahvakultuuri vastu ajendas Liisit ennast sel alal pidevalt
arendama ja täiendama. See kõik toimus põhitöö
– esialgu õpetaja-, pärastpoole postiljoniameti
kõrvalt. Ta oli kodus sellistes valdkondades, nagu eesti
rahvakalender ja rahvakombed, rahvausundid ja -pärimused,
tavandid, rahvarõivad ja ehted. Ka rahvatantse ja -mänge
mäletas ja tundis ta hästi. Palju ta omalt poolt lisas,
pole teada ega olegi tähtis. Liisi hoolitses selle eest,
et peetaks kinni pulma- ja matmiskommetest. Loitsudki ei olnud
talle võõrad. Ja kes muu õpetas oma küla
lapsi marti ja kadrit jooksma, näärisokku ja Tahma-Toomast
tegema, kui mitte Liisi. Eriti meeldejääv oli näärisokk,
Rõude rahvamajas korraldatud aastavahetuspidude lahutamatu
osa. Alati leiti tulist tehatahtmist täis noor mees või
poiss, keda sokuks maskeerida. Ja nalja sai kui palju.
Liisi teotahtest ja energiast sai hakatust ja hoogu Rõude
külakapell, millega peale omakandi käidi esinemas Vabaõhumuuseumis,
Leedus ja Moskvaski. Ta astus üles ka koos oma organiseeritud
kohaliku noorteansambliga, samuti Kasari kooli õpilaste
ansambliga, pajatades rahvapärimusi.
Liisi oli hea jutustaja,
kirjutaja-luuletaja, käsitöömeister ja kunstnik.
Loov vaim leidis endale tee igapäevaelu tuhandes pisiasjas.
Sugulastele-tuttavatele saadetud tähtpäevakaartidelt
leidsid saajad pea igakord uue, vaevu kaardile mahtuva luuletuse,
milles vastava isiku eripära arvestades olid head soovid
põimitud rahvuslike tavade ja kommete meenutamisega. Kes
soovib saada ettekujutust Läänemaa rahvalauliku kirjanduslikest
võimetest, see peaks lugema Eliise Emmeliine Juntsi omakäelist
elulugu koos tema vaadete ja veendumuste kokkuvõttega,
mis ilmus ajalehe Lääne Elu 2003. aasta 4. jaanuari
numbris. Tema laule-lugusid on säilinud helikandjatel Eesti
Raadio fonoteegis, samuti telefilmis "Jõuluõhtu
vanas talutares".
Aastatepikkune tihe koostöö
sidus Lääne Liisit rahvakunstiansamblitega Leigarid
ja Leegajus. Koosesinemistel folklooriüritustel, hõimupäevadel
ja rahvapidudel olid Liisi osaks omatehtud avaleelod ja humoristlikud
vahepalad.
Lääne Liisi läks manalateele mullu 1. oktoobril,
olles enne vana hea kombe kohaselt jätnud lähedastega
jumalaga ning jaganud tütrele õpetussõnu, kuidas
edasi elada.
|
|
|
