|
|
|
Väärikad mehed juttu
puhumas: Vasakult Jaan Tõnisson ja Oskar Kallas J.
Tõnissoni 70. sünnipäeval 1939. Foto: Eesti
Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline arhiiv. |
Kas tema on teie kuningas?
tekst: VÄINO-JOHANNES
SÕERDE
Mälestuskillu autor Väino-Johannes
Sõerde (s. 1918) on üks vähestest veel
elavatest 1941. aastal vahistatutest. Ta on Kirovi vanglas, Vjatka
surmalaagris olnud väga lähedal peaminister Eenpalu,
minister Ipsbergi ja kindralite Jaaksoni, Tõrvandi ja teistega.
Sellest ajast on tallel mahukad mälestused, sealhulgas põnev
kild riigimehest Jaan Tõnissonist.
Eellugu
1941. aasta 25. juuni ööl vahistati Tartus õigusteaduse
üliõpilased Enn Reima, Boris Pastak ja meenutusridada
kirjutaja. Kõik olime Tondi Sõjakooli lõpetanud
noored reservohvitserid ja korp! Rotalia liikmed. Tartu vanglakambris
kohtusin kriminaalprotsessi professori, Riigikohtu prokuröri
Richard Rägoga. Alles oli ta mind eksamineerinud, nüüd
aga olime koos rahvavaenlastena kongis, kus oli õhupuudus
ja ruumi jätkus vaid põrandal külg külje
kõrval kükitamiseks. Tartu vanglast evakueeriti meid
6. juulil loomavagunites Kirovi vanglasse. Loomavagunis oli 44
meest, kellest aasta hiljem Vjatka surmalaagris oli elus veel
kolm. Olid surnud ka prof Rägo, Reima ja Pastak. Nad jäid
puhkama igavesele unele maal, kus “nii vabalt hingata võib
rind.”
Mälupilt
Jaan Tõnissonist
Jaan Tõnisson oli Eesti Vabariigi suurmees,
keda rahvas hellitavalt kutsus Koodi Jaaniks. Tema elusaatuse
viimased päevad on kaetud udulooriga. On kirjutatud, et ta
hukati Tallinnas 1941. aastal. On ka teistsuguseid teateid. Saatusekaaslane
Ferdinand Nurme kirjutab (Luup 15. sept. 1997), kellega ilmselt
olin Kirovi ühises vanglakambris 1941, et kohtus seal Jaan
Tõnissoniga.
Mina isiklikult ei ole temaga koos olnud vangikambris ega sunnitöölaagris,
kuid nägin teda Kirovi vangla õues. 1941. aasta juulis
saabus rong loomavagunites veetavate Tartu vangidega oma lõpp-peatusesse
Kirovisse. Kiirmarsil, saatjaks valvurite hõiked “kiiremini,
kiiremini!” ja teenistuskoerte lõrin, aeti meid läbi
linna. Oli ilus päikesepaisteline suvepäev. Tänavail
jalutasid kergeis suverõivais inimesed. Imestunult jäid
nad seisma ja vaatasid meid vaikides.
Enne kambritesse paigutamist suunati meid umbes viiekümnemeheliste
rühmadena vangla müüride vahelisse siseõue.
Seal kästi meid ringiratast jalutada. Käed tuli hoida
selja taga. Ükshaaval käsutati meid ringi keskele, kus
toimetati läbiotsimist. Korjati ära kellad, sõrmused,
kammid ja püksirihmad. Püksinööbid ja haagid
lõigati ära.
Ringi sees puitkastil istus Jaan Tõnisson. Mees, keda teadis
iga eestlane kui tõe ja õiguse eest võitlejat.
Ta oli ilmselt väga kurnatud ja haige. Küllap seetõttu
lubati tal istuda. Isegi säärases olukorras oli vanas
Koodi Jaanis midagi niivõrd suursugust – aristokraatlikku,
et üks valvuritest küsis meilt: “Kas tema on teie
kuningas?” See oli ainus kord, kui teda vangina nägin.
Hiljem kuulsin Kirovi vanglas, et ühel järjekordsel
öisel ülekuulamisel oli Jaan Tõnisson tüdinenult
öelnud uurijale: “Pange kirja! Mina, Jaan Tõnisson,
tunnistan end süüdi. Minu süü on selles, et
olen sündinud eestlasena.”
Kunagi kirjutas K. A. Hindrey Tõnissonist: ”…ja
ainus tasu, mis sa saad on mullas natukene maad…”
Jäi ka see tasu, Eestimaa muld, temal saamata.
|
|
|
