|
|
Eesti parlamentarismi kolm
musta päeva
tekst: Aarne Ruben
Briti
parlamenti eeskuju ette kujutades oleme harjunud ajaloolastelt
kuulma, et sealt kombed üle võtnud Eesti parlamendis
väga tihti klohmiti, kuigi tegelikult on neid juhtumeid ju
ainult neli, üks nende hulgast kahtlane.
Meestevahelised
naljad läksid kohati tõsisteks, eriti veel kui nn
“imeallikad” saali seina taga puhvetis olid (sellest
allpool). Pealegi kohustas Viktor Kingissepp 7. jaanuaril 1921
tööd alustanud Eesti kommunistlist rühma (fraktsiooni)
parlamentaarseks destruktsiooniks.
“Närvid
rikkes, koosolek lõpetada!”
Kommunistide fraktsioon (valitud ametiühisuste nimekirja
järgi 1920. aasta hilissügisel) ja iseseisvate sotsialistide
fraktsioon kuulutasid Riigikogu esimesel istungil 1921, et pole
tuldudki seadusandlikku töösse, vaid iseenda tarbeks
informatsiooni koguma. “Sotsiaaldemokraadi” järgi
toimus näiteks viieliikmelise kommunistide parlamendirühma
töö järgmiselt:
“Alatasa tuleb nõuda kvoorumi lugemist, et koosolekut
lõpetada. Kui seaduse-eelnõu punktid läbi arutatud,
teevad 5 seltsimeest lisandus-ettepaneku, et see eelnõu
või esitis ei oma enne seaduslikku jõudu, kui on
Riigikogu poolt vastu võetud nii- ja niisugune seadus.
Saboteerijad ei tohi lasta end niikaugele provotseerida, et põhjust
oleks neid koosolekult välja heita.
Peale läbirääkimiste lõpetamist teeb iga
saboteerija arutlusel oleva küsimuse kohta mingisuguse ettepaneku,
mis teiste seltsimeeste omast lahku peab minema ja tingimata jällegi
mõnda tagasi lükatud seaduse-eelnõudest mainima.”
Mis puudutab kommuniste, siis nemad ei läinud kohe esimesest
tööpäevast, 7. jaanuarist 1921 sarnase destruktsiooni
rada. Kuna eeskujuks olid Lääne parlamendid, siis arvas
Riigikogu parempoolne osa ühes Rahvaerakonna, Tööerakonna
ja sotsiaaldemokraatidega tõepoolest, et kommunistid ei
ole kursis lääneliku parlamendikultuuriga, kui nad tegid
näiteks ettepaneku, et Riigikogu vanematekogu istungil peaks
olema õigus osaleda ka rühma igal lihtliikmel.
Kuid 5.-7. aprillini 1921 läks asi väga kurjaks ja seda
sugugi mitte kommunistide pärast. Need olid Eesti parlamentarismi
kolm musta päeva.
Tooliga peast
mööda
Eesti Iseseisvasse Sotsialistlikku Tööliste Parteisse
kuulusid kurioossed tegelased: Hans Kruus, endine õpetaja
Erich Jonas (1893-1944), “petrooleumiskandaaliga” tuntuks
saanud Martin Bleiman (1887-1938, hukatud N Liidus). EISTP-d loeti
osaliselt komiterni rahadest elatuvaks variorganisatsiooniks.
Nii et kui Jaan Tõnisson kõrge kogu kõnetoolist
samal, 1921. aastal teatas, et intelligentidel ei ole muud võimalust
uut palitut osta, kui vana karv ümber pöörata (ka
tema ise peab nii tegema), isesotsid seepeale teatasid, et küllap
mõned haritlased ka endale päris uue ülikonnariide
ostavad (mitte ei pööra üksnes vana karva ümber),
siis vastas Tõnisson: “Teie pöörate selle
karva ümber võõral kulul.”
6. aprilli mammutkoosolekul tegi Erich Jonas istungi jooksul pea
üksipäini paarkümmend ettepanekut tööd
takistavateks kvoorumi lugemisteks, hääletamisprotseduuri
“lihtsamaks” korraldamiseks (kas nimeline hääletamine
või mitte), koosoleku lõpetamiseks või väikese
vaheaja välja kuulutamiseks. Isesots Paul Keerdo tegi ettepaneku
pidada vaheaega, kuna kõigil “närvid rikkes”
olevat (ERA 80.1.229).
Selline taktika, kuhu muidu isesotside headeks liitlasteks olevad
kommunistid seekord kaasa haaratud ei olnud, tõi päevakorda
“Rkl E. Jonase, J. Piiskari, P. Keerdo üheks koosolekuks
välja heitmise küsimuse”. Jonas asus enda kaitseks
kõnet pidama ja tegi seda nii:
“Rkl Jonas: “Mina pean konstateerima, et tänasest
päevast peale on Riigikogu muutunud kõrtsiks. Minge
sinna kõrvalruumidesse, siis teie näete, et seal on
joodud ja praegu seisavad veel õllepudelite virnad laudadel.
/---/” Müra ja vahelehüüded: “Kes on
joobnud?” “Vaadake, seal istub praegu hr Veiler, kas
ta on joobnud või ei?” (Tarvitab haavavaid ütelusi
rkl Veileri suhtes, mispeale juhataja võtab temalt sõna
ära. Jonas tuleb kõnepuldist ja rkl Veileri eest möödudes
jookseb viimane talle järgi ja haarab tooli, et virutada.)
Iseäranis segi paiskab parlamentaarse protseduuri asjaolu,
kui keegi iseseisvate sotsialistide seast alati soovib sõna
saada korra kohta. Jonaselt tuli siis alati ettepanek koosolek
lõpetada ja “seda nimeliselt hääletada”.
6. aprilli koosolekul pani ta ette koosolek lõpetada (s.o
laiali minna ja tagasi tulla) niikauaks, kuni töötutele
makstakse toetust pühade puhul. Paremalt poolt pingireast
aga vastati, et see võib juba õige pea, s.o pühade
puhul juhtuda. Olgu ka öeldud, et näiteks kõnetoolis
kirjutamine oli tolleaegsele parlamendiliikmele üldse vastukarva:
tehti kohe märkus, kui keegi kõnepuldil ülbelt
kirjutama kippus.
Väike
haridus
Allakirjutanule on alati pakkunud huvi, kas Eesti kommunistlise
riigikogurühma juht Johannes Vanja (1893-1937, hukati N.
Liidus) oli allapoole keskmise tasemega IQ-ga ka tegelikult, või
on see "Meie Matsi" ajakirja luul. Alma Vaarmani ("Vennad
Kreuksid") tegelasena näeme teda Viktor Kingissepa teksti
maha lugemises süüdistavate Riigikogu-kolleegide vastu
ütlevat: "Häbenema peaksite teie, mitte mina, sest
mitte oma süü tõttu ei ole mul väike haridus!"
Kuid kõik, mis puutub Vanjasse, on tegelikult palju keerukam.
Ühes Aleksander Keskküla sõpradega väidetavalt
vangis istunud Portu (Sadamatehase) tööline Vanja kasutas
oma parlamendikõnedes luulelisi ja religioosseid võrdpilte,
mis tõenäoliselt ei olnud omased Viktor Kingissepa
väljenduslaadile. Need olid küll Kingissepa stiilile
lähedased, kuid mitte päris. Kingissepa, Vanja ja rühma
kassa eest vastutaja Santa (1880 - ?) maailmavaate uurimine ja
kõnede stilistiline analüüs vajaksid kindlasti
aga juba omaette raamatu mahtu teksti.
Jäänud on veel tutvustada kuulsaim vahejuhtum Eesti
parlamendis. 5. veebruaril 1929 pärast kell 21.40 lõppenud
III Riigikogu istungi lõppu läks põllumeestekogulane
Artur Tupits (1892 Puurmani v. - 1941 Ussolje laager Permi oblastis)
käsitsi kallale sotsialistist haridus- ja töö-
ning hoolekandeministrile Leopold Johansonile (1888 Tartu - 1942
Sosva laager Sverdlovski oblastis).
"Santlaager, tule siia!"
Õhtusel istungil oli Johanson just aru andnud eelarvesse
planeeritud ministri suurtest sõidukuludest. Kuna Johanson
oli ülemuseks kahes ministeeriumis, siis oli talle ette nähtud
ühekorraga suur summa: 1200 krooni aastas. Sellist ei jõudnud
keegi ära kulutada. Artur Tupits Põllumeestekogudest
soovitas ministrihärral sellest summast "maha jätta",
sest tema valijad (eriti töölised) ei ole teda volitanud
tuhandeid läbi lööma. Johanson vastas, et tema
kandnud rõhuva enamuse riigi tuludesse.
Pärast seda järgnenud pärast istungit inetu juhus,
mis Tupitsa sõnade kohaselt nii aset leidnud. Johanson
tulnud trepist alla, astunud Tupitsa juurde ja karjunud otse näkku:
"See on kaabaklus!" Hiljem teatas Tupits parlamendikõnes,
et sellises olukorras justkui ei saa muud teha kui rabeleda, sellest
olevat aru saanud ka juuresseisjad. Johansoni prillid kukkusid
maha ja ilmselt läksid veel korduvalt käed käiku.
Karmidest kommetest annab tunnistust ka Tupitsa järgnev seletus:
"6. veebruari hommikul tulin põllumeeste kogude rühma
toast välja ja kuulsin, et keegi hüüdis mulle takkajärele.
Kui ümber keerasin, nägin koridori lõpus seltskonda
sotsialiste, nende keskel sotsialistide liider Ast, kes hüüdis
sealt mulle: "Santlaager, tule siia!""
Lohutada võib end sellega, et Inglismaa parlamendis olid
toona kombed veelgi karmimad ja paljugi sellest on praeguseni
säilinud.
|
|
|
