|
|
|
Liisa Pakosta ja Mart Kalm telesaate
MuinasTeeVee võtetel. Foto Ülo Josing. |
Liisa Pakosta: “Rohkem
tegutsemisjulgust!”
tekst: K&E
Endisele
Tallinna abilinnapeale
Liisa Pakostale (34) meeldib
teha asju, mis parasjagu käsil. Olles suurest poliitikast
taandunud, on ta seda tegusam ühiskondlikul rindel ja vist
ainus endine Tallinna abilinnapea, kes tegeleb kultuuri- ja väärtusküsimustega.
Kui
palun teid end iseloomustada, siis kes te olete?
Kunagi ütles paar aastat vanem koolivend minu kohta, et mul
ei oleks vaja visiitkaardile muud kirjutada kui lihtsalt Liisa.
Et sellega on kõik öeldud. Arvan, et ma olengi mina
ise. Teen erinevaid asju, aga alati nii, nagu õigeks hindan.
Kõikidest valikutest, mis elus on olnud, olen alati leidnud
võimaluse valida ja teha, mis õigem on. Igast väljapääsmatust
olukorrast on alati vähemalt kaks väljapääsu
– see on elu moto.
Millised traditsioonid
olete kodust kaasa võtnud?
Traditsioonidest olulisemad on suhtumised. Isa on väga positiivne
inimene, kes on mind lapsest saati õpetanud, et kunagi
ei ole otstarbekas virisema hakata, vaid otstarbekas on asjale
lahendus leida ja edasi liikuda.
Teiseks on isa õpetanud seda, et tark ei ole mitte see,
kes teab, vaid tark on see, kes teab, kust järgi vaadata.
Ja et suurim risk on üldse mitte proovida.
Ema, kes on elukutselt arst, on mulle väga sügavat muljet
avaldanud erakordse hoolivusega teiste inimeste suhtes. Mul endal
on selles suhtes veel palju areneda.
Vanemad on mul väga keskkonnateadlikud. Näiteks kevadpühadeks
munade värvimisel ei ole kunagi kasutatud keemiat. Ikka sibulakoored,
pajuutud, lõngajupid – kõik, mis loodusest
antud. Pühade nimel ei tohi ennast ära mürgitada.
Sellest loomulikust ellusuhtumisest pean ma väga lugu.
On rahvuslik ilmavaade
kodust saadud?
Kindlasti. Eriti jõuliselt isalt. Käisin Nõmmel
lasteaias, mis asus natsionaliseeritud majas. Lasteaiakasvataja
ütles meile mingil puhul enam-vähem nii, et vaadake
lapsed, siin majas elas kuri kapitalist, kes töörahvast
orjastas. Kui seda kodus ütlesin, siis isa ärritus.
Oli juba õhtune aeg. Ta võttis mu käekõrvale,
käisime mööda Nõmmet ja ta näitas erinevaid
maju, rääkis inimestest, kes seal elanud, mida teinud,
mida Eesti heaks teinud, mille poolest on nad olnud erilised ja
ennastohverdavad, missuguseid väärtusi silmas pidanud.
See jäi otsustavalt meelde. Seegi, et varasest noorusest
on hästi suur huvi rahvakultuuri vastu, on kodust pärit
ja tahaks selle ka oma lastele edasi anda.
Olete Isamaaliitlane.
Kas teie arvates Isamaaliit tõuseb veel tuhast?
Arvan, et IL tulevik on ühinemine mõne sarnase maailmavaatega
erakonnaga.
Res Publicaga?
Oma põhimõttelistelt alustaladelt ja Euroopa väljakujunenud
poliitikamaastikul on IL ja Res Publica, aga ka näiteks Rahvaliit
sarnased. Ühel on lihtsalt tugev turundusteenus ja teisel
pole. Ise usun, et ühinemine juhtub pigem varem kui hiljem.
See oleks ka väga mõistlik. Kipume oma riigi väiksust
ära unustama. Kipume unustama, et me ei võistle omavahel,
vaid Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga. Eesmärgiks on ellu
jääda ja paremini elada terves Eestis, mitte Põhja-Tallinna
linnaosas või muus üksikus kohas.
Hetkel olete suurest
poliitikast taandunud. Kuidas on seda liivakastipoksi kõrvalt
jälgida, teades mängureegleid?
Tähtis on tööd teha. Hindan sellist tõdemust
mitte ainult poliitikas, vaid kõikjal, kus midagi ära
tehakse. Eestis on nii palju asju, mis tuleks korda teha. Kuid
tegutsemisjulgust on liiga vähe ja probleemid tegelikult
kuhjuvad. Inimestele sageli meeldib, kui midagi ei juhtu. On rahuliku
tunde illusioon. Aga kui vaadata, mis toimub Eestis 10 või
20 aasta pärast? Kas jätkub see, et elatustase on madalam
ja tehakse mitmeid asju rumalasti, oskamata kasutada ära
võimalusi, mis meil on. Tahaks näha palju rohkem efektiivset
tööd.
Avaliku sektori mõte on maksudest kogutud raha ära
kasutada võimalikult paremal moel. Tehes seda paremini,
kui inimesed üksikisikutena suudaksid. See tähendab
suuri murdelisi projekte, mis hiljem tulu tagasi toovad. Sinna
alla käib ka rahvuskultuuri hoidmine. Kui nii väikesel
rahvakillul nagu eestlased ei ole rahvuslikku identiteeditunnet,
siis tegelikult ei arene ka majandus – mis võib küll
tunduda majandusinimestele lapsik ja kultuuriinimestele küüniline.
Sest inimestel puudub eneseusk või usk paremasse tulevikku
ja sellevõrra luuakse ja toodetakse vähem. Kõik
need asjad nõuavad jõulisi samme ja põhimõttelisi
valikuid.
Olgu näiteks kooliharidus, kus praegu kasvab koolist väljalangejate
arv ja alkoholism, rahul pole ka õpetajad. Tooksin ühe
võrdluse. 1937. aastal andis tollane haridusministeerium
välja brošüüri, milles ta kurvalt annab aru,
et 16 iseseisvusaasta jooksul on suudetud ehitada kõigest
399 uut koolimaja. Plaanid olid märksa suuremad. Praktiliselt
igas linnas on uhke eestiaegne koolimaja, mida ei ole enamikel
juhtudel tänase päevani isegi remontida suudetud, uue
väärtustusega koolihariduse pealetulekust rääkimata.
Vahe on selles, et Eesti Vabariigis tollel ajal oli haridus prioriteet
mitte sõnades, vaid ka tegelikult. See tähendas, et
koolid ja õppematerjalid tehti tõepoolest korda
esmases järjekorras.
Ehk on asi vahepealses
ajas, nõukogude mentaliteedis, mis on meid ära rikkunud?
Nii ongi. Aga meil ei ole kellelegi näpuga näidata,
vaid kõik on täna meie teha. Mul oli hästi meeldiv
kohtumine ühendusega Tegusad Eesti Noored, kes korraldasid
Tartus väärtuskonverentsi. Väga meeldis, et noored
ise püüdlesid, et mitte lihtsalt näidata, et õpetaja
on halb ning et haridusministeerium midagi ei tee, vaid leida,
mida me ise saame teha? Pakuti välja terve rida lahendusi.
Aga kui nii suhtuks ellu terve ühiskond! Selline suhtumine,
enda tunnetamine kogukonna vastustustundliku liikmena on olemas.
Inimesed peaksid sellest nõukogude aegsest surutisest välja
tulema, kuid kahjuks kantakse seda ükskõiksuse mõtteviisi
edasi.
Väärtustan väga haridust, ükski muu asi ju
riigis ja inimeste elus ei toimi, kui haridus ei toimi. See on
kõige alus. Eriti meile omane haridus, mida kuskilt mujalt
ei saa. On mõned asjad, mida ainult meie saame teada. Need
puudutavad eesti keelt, rahvakultuuri, teadmisi kodukohast ja
arusaamu näiteks kasvõi muinsuskaitsest või
keskkonnasäästlikust mõtteviisist. Siin on iga
kohalik inimene ise varakambri hoidja, tähtsaim teadlane
ja arhivaar.
Kuidas saaks meie
muinsustest ja rahvuskultuurist kujundada Eesti visiitkaardi?
Tundub, et ei osata võimalusi täiel määral
ära kasutada?
Olen selle küsimusega väga nõus. Kui eesti rahvas
hommikul ärkaks ja vaataks helgel pilgul ringi, et meil on
tõesti võimalusi, mida saame kasutada! Et me oleme
ise head ja oskame palju teha, tarvis on vaid kättevõtmist.
Olemasolevaid väärtusi tuleks igati maksimeerida, mitte
tuulde lennutada. Olgu selleks või oskus kaltsuvaipu kududa.
Mis Eesti rikkaks teeb, on just loomingulised, vahel ka talupoeglikud
lahendused, mis on säästlikud ja efektiivsed. Inimlik
kirg ei maksa midagi, aga koos eneseusuga on see väga väärtuslik
tooraine, millega on võimalik palju teenida.
Tallinna endise
abilinnapeana vaadates linnas toimuvat…
Siin ei toimugi ju midagi. Toimub selline üksikute pealispindsete
küsimuste lahendamine, aga mitte tegus töine areng.
Seda just suurte otsuste tasemel. Praegune linnavõim on
lõpetanud rea meie projekte, mida enda omadena esitlevad.
Olgu nt Nõmme ujula või Lasnamäe spordihall.
Aga kus on need, mida alustatakse või tegema hakatakse?
Ainuke asi, mida palavalt tervitan, oli Kalevi kommimuuseumi rajamine.
Mehine samm! Muus osas on kõik väga vaikne. Aga see
vaikelu hakkab kuskil 10 aasta pärast kätte maksma,
kui selgub näiteks, et Helsinki või Stockholm on meist
tublisti kaugemale arenenud.. Tekib küsimus, kui palju tegeleb
linnavõim sisulise tööga ja kui palju propagandaga?
Propaganda on tüütu, aga kui selle arvelt jääb
veel hulk tegelikku tööd tegemata, siis on see ohtlik
Teil on inimesena,
naisena ja emana olnud rasked ajad. Ilus muinasjutt, kus printsiks
Toomas Uibo, sai otsa. Julgete olla Eestis ema?
Muinasjutt läks lihtsalt kahte eri teed ja Toomas on fantastiline
isa! Minu arvates on väga tore ema olla. Olen väga õnnelik
oma laste üle ja tahaks ikka veel lapsi. Lapsed ise annavad
nii palju! Ema olemise vastutus annab mulle rõõmu.
Antass’ kana, antass’ terä, ütleb vanasõna.
Ja lõppkokkuvõttes elab Eesti paremini kui nõukogude
ajal. Inimestele tundub, et nad elavad halvemini, sest naaber
elab veel palju paremini. Tunnen sisemist vabadust ja kindlust
ning olen väga uhke, et meil on oma riik, kus mu lapsed saavad
kasvada. Olen nõus, et laps peaks riigis olema palju rohkem
tähtsustatud. Sellega koos tähtsustuks ka haridus ja
lapsemeelne õppimishimuline terve mõtteviis.
On suveks plaanid
tehtud?
Suvi on mu lemmikaastaaeg. Mida soojem, seda parem. Sel suvel
sõidame hästi palju mööda Eestit ja teeme
MuinasTeeVee võtteid, sest sari läheb sügisel
edasi.
17.-18. augustil korraldab Kunstiakadeemia uue meedia sümpoosiumi,
mis on seni suurim välisosavõtjatega kultuurisündmus
üldse. Sinna oodatakse üle tuhande väliskülalise.
Ise tunnen, et väga huvitav on vahelduseks muinsuskaitsele
tegeleda tulevikuvisioonidega.
Olete ajakirja
Kultuur ja Elu lugeja?
Olen seda ostnud kas mõne konkreetse artikli või
käsitluse pärast. See on peaaegu ainuke ajakiri lisaks
Akadeemiale, mis keskendub ajaloo ja kultuuri teemadele tagasivaatava
pilguga. Mulle meeldib Ilmar Raagi väide, et meediat on vaja
selleks, et vähendada inimese vaenu talle tundmatu maailma
suhtes. Muidu vaatad elevanti nagu seina, millel on mingi nöörijupp
küljes, kuid elevanti ennast näha ei oska. Meedia roll
on ju inimest heas mõttes harida ja aidata. Mulle meeldib
missioonitundega ajakirjandus, millel on eesmärk, et ta avardab
inimese silmaringi, pakub uusi elamusi, kogemusi ja teadmisi,
toetab inimest ning ei ole niiväga kriitiline. Mind väsitab
ajakirjanduse vahel väga sarkastiline kriitilisus. Tahaks
rohkem lugeda sellest, et kuskil on keegi mingi tubli asjaga ka
hakkama saanud. Näiteks Skandinaaviamaade meedias käsitletakse
muinsuskaitse, rahvuskultuuri, traditsioonide küsimusi palju
rohkem. Tundub, et inimeste nõudlus nende teemade järgi
on suur. MuinasTeeVee vaadatavus on väga hea ja tagasiside
on väga positiivne, et lõpuks ometi ka midagi harivat.
Kui Eesti Rahva Muuseumi suurnäitusi kajastataks sama suure
entusiasmiga kui olümpiamänge, siis ütleksin, et
asi on tasakaalus. Mitte et olümpiamänge peaks vähem
kajastama, aga rahvuskultuuri peaks kindlasti rohkem kajastama.
Kui mahti on, siis
missugust kirjandust loete?
Astuksin siinkohal välja Jüri Mõisa kaitseks,
kes ajakirjaniku sellekohasele küsimusele vastas, et meeldib
lugeda õpikuid ja teatmeteoseid. Millest tehti järeldus,
et talle midagi muud ei meeldi. Tean, et ta loeb palju rohkem
kui paljud neist, kes teda kritiseerivad. Mulle meeldib ka lugeda
teatmeteoseid ja õpikuid. See ongi peaaegu et lemmikkirjandus.
Ülejäänut võib lugeda ja võib ka
hiljem lugeda. Väga head romaani või luuletust võib
nautida täna, kuid kui teha seda 5 aastat hiljem, ei juhtu
midagi. Aga kui ei täienda ennast pidevalt või ei
õpi juurde erialaseid või spetsiifilisi teadmisi,
siis minu arust jääb küll rongist maha. Naudisklen
raamatukogudes.
Kui vaba aega tekib,
siis kuidas seda veedate?
Vaba aja või meeldivama poole sellest ajast moodustavad
lapsed. Ja kui on võimalus omaette olla, siis õmblen,
teen käsitööd või loen. Parim paik puhkuseks
või ükskõik mille tegemiseks on ikka kodu.
Ma ei ole kunagi käinud puhkusereisil sooja mere ääres.
Mulle meeldib ka siin väga hästi.
Usute, et elul on teile veel muinasjutte
varuks?
Muidugi. Elu läheb ju edasi. Olen juba praegu väga armunud.
|
|
|
