|
|
|
“Päikesekummardajad”
Narva-Jõesuu rannal, suvel 1930. Foto pr. V. Talbergi
erakogust. |
Narva-Jõesuust
võiks saada taas Põhjamaade Veneetsia
tekst: JAANIKA KRESSA
Mida kaugemale jääb
Teine maailmasõda, mille lahingutes tundmatuseni muutus
kogu Virumaa, seda vähem on meie hulgas inimesi, kes mäletavad
Narva-Jõesuud kauni, puhta ja jõuka linnana. Vähe
on neid, kes on tunda saanud Narva-Jõesuu vaimu, veel vähem
neid, kes püüavad seda sõnaga tabada ja jäädvustada.
Tänaseks
on Pärnu, Haapsalu ja mitmed teised kuurordid taas jalule
saanud. Oma kunagisest aust-hiilgusest kõige kaugemale
maha on jäänud Põhja-Eesti idapoolsem kuurort
– Narva-Jõesuu. Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel
aastatel hävis ja hävitati suur osa suvituslinna hoonestusest.
Endist Narva-Jõesuud enam pole. On säilinud vaid üksikud
puitsuvilad, mis on väga halvas seisukorras.
Alljärgnev on põgus meenutus Narva-Jõesuu kuurordist,
mille hiilgeaeg algas 19. sajandi lõpus ja kestis Esimese
maailmasõjani. Narva-Jõesuul on klimaatilised tingimused
olemas praegugi ja hea tahtmise korral võiks temast saada
superkuurort ka tulevikus.
Viru
suvitusrandade laulvad liivad
Läänemere rannad hakkasid 19. sajandi esimesel veerandil
muutuma moodsateks kuurortideks, kuhu saabus suvitajaid eelkõige
Venemaalt. Meresuplused, vesi- ja mudaravi meelitasid siia aina
rohkem inimesi. 1820-1840 oli kõige populaarsem Tallinn,
seejärel läksid moodi Riia mererand, Haapsalu, Kuressaare
ja Pärnu kuurort. 19. sajandi lõpul tõusis
esile Viru suvitusrand, eeskätt Toila ja Narva-Jõesuu
laulvad liivad. Eks iga paiga patrioodid kiida oma kodukohta.
Virulased olid veendunud, et Eestimaal pole randa, mida ilu poolest
võiks võrrelda Narva-Jõesuuga. Seitsme kilomeetri
ulatuses kulgesid tuhkpeene liivaga luiteahelikud männikuteni,
mitte üksnes meri oma puhta ja niiske õhuga, vaid
ka kuiv männimets andis sellele paigale klimaatilise kuurordi
maine.
Hungerburg
– näljalinnast heakorrastatud kuurordiks
Narva-Jõesuu (ka Naroova-Jõesuu) varasem nimi Hungerburg
(Näljalinn) pärineb legendi kohaselt kaupmeestelt, kes
jäid pärast laevaõnnetust rannal toitu otsides
nälga. Pea kaks sajandit oli Narva-Jõesuu kalurite-lootside
asula. Kuni 1870. aastate alguseni paiknesid kalurite majauberikud
Narva jõe suudme lähedal, jõe ja mere vahelises
kolmnurgas. XIX sajandi teisel poolel andsid tööd piki
Narva jõge paiknevad lauavabrikud. Rand oli neil aastatel
korrastamata. Pärast Tallinna-Peterburi raudtee ehitamist
hakkas 4-5 km kaugusele Auga ja Mereküla randa tulema Peterburi
suvitajaid.
1873. aastal tegi Narva linnapea A. Hahn ettepaneku Hungerburg
heakorrastatud kuurordiks välja ehitada. Mõne aastaga
ehitati täis merele kõige lähem Aia tänav,
kuhu kerkisid kõige jõukamate inimeste suvilad.
Otse mere kaldale ehitas Hahn kõige ilusama maja Villa
Capriccio, mis sai valmis 1874. Selle valgete sammaste ja portikustega
hoone kohta öeldi hiljem, et see on kui teine Oru loss. Varsti
ehitati selle kõrvale Kreenholmi vabriku osaniku puitpitsehitis
ning hulga teisi samas stiilis maju. 1877. aastal sai A.Hahn kuurordi
rajajana aukodaniku tiitli. 1882. aastal valmis tema projekti
järgi ehitatud puitpitskaunistustega kuursaal.
Kuursaal saigi suvitusasula keskpunktiks ning elu keerles ümber
puhkajate, kelle käsutuses oli 14 pansionit, kuursaali hotellitoad
ning osaliselt või tervenisti väljaüüritud
suvemajad.
|
Valik väljavõtteid
toonastest ajalehtedest:
“Nädal Pildis”
nr 13 1937
Vesi on soe, hiigelkraadiklaas rannas näitab +19, ujudes
tundub isegi soojem. Kella kaheteistkümneks tõuseb
elu ja liiklemine plaaþil haripunktile. Kõlakojas
mängib suveorkester. Rannahoone esine kubiseb inimkehadest,
silme ees virvendavad omas kirevuses rannamantlid ja supelkostüümid.
Tore on puhata tulisel liival, vaadelda, kuidas süstad
hõljuvad veepinnal ja “Capricciol” lehvivad
viie välisriigi lipud. Ning seal tulevad laineratsutajad
— see on Vello Kaaristo veesuuskadel hõljumas
üle lainete.
“Huvitav
zhurnaal” NR 3 1939
Nüüd siirdume Narva-Jõesuhu, mis on kolossaalsete
suvilate kuurort. Nagu muistsed rüütellossid sirutavad
suured ehitised oma uhkeid torne kõrgele üle
põlismändide. Maanälga pole siin veel tunda.
Poolele tuhandele suvilale, mis igal suvel annavad ulualust
kuni 7000-le külalisele, lisaks võib kerkida
veel teist samapalju, ja on üsna küsitav, kas
ka siis jääksid kuurordi piirid kitsaks.
Need suured suvelossid on pärandus endisest ajast,
kui Narva-Jõesuu oli vene kahepäise kotka pööraselt
jõuka koorekihi armastatud kosutuskohaks. Eesti omariikluse
ajal on N.-Jõesuu välisilme palju muutunud,
aja jooksul on kerkinud uusi moodsaid suvilaid, vanu on
tänapäeva nõudeid silmas pidades ümber
ehitatud, kuid endiste aegade pitserpole veel täiesti
kustunud.
Kuurhoone-esisest pargist ida poole, seal, kus algab Auga
tihe metsamüür, leiame Vabaduse t. 55 puude varjus
slaavipärase ornamentikaga toreda suvila. See on siseminister
R. Veermaa suviresidents “Helve”, nagu nähtub
värava kohale kinnitatud sildist. Ministri suvila juurde
pääseb ka rohelusse uppuvalt Aia tänavalt,
kus üle tee näeme samasuguse pitsgarnituuriga
päratu suurt suvilat, mis on määratud politseiohvitseride
suvekoduks. Need suvilad siin on endise aja ehitused, millele
on jäetud nende omapärane välisilme.
Kaitseliidu puhkekodu läheduses Uue ja Vabriku t. nurgal
paistab juba eemale uhiuus helekollane suvila, mille omanikuks
on Narva linnapea asetäitja J. Luts. Kirgliku ujujana
eelistab Luts kitsastele, kunstlikult loodud supelkohtadele
avarat ja vaba vett. Maja on ehitatud keset suurt hästi
korrastatud iluaeda, kuid kaugele suurtest puudest, et ükski
oks ei takistaks päikesekiirte ligipääsu.
Pr. Luts, kes on naiskutsekooli pedagoog, on lihtsalt, kuid
meeldivalt sisustanud oma suvise puhkekoha kaunite ja peenemaitseliste
käsitöödega.
Samas naabruses, metsa ja Karja t. nurgal helendab puude
vahelt rõõmsavärviline punaste kantidega
beezhsuvila, mis on M. Uriko omandus. Siin on suvilat ümbritsev
mets jäetud peaaegu täiesti puutumata ja sellisena
on see nurgake tõeliselt meeldivaks puhkekohaks.
|
Kuurorti
ilmestasid puhtus, pansionid ja mudaravilad
Rohkesti ilusaid pansionihooneid oli Aia tänavas, vanim neist
Auga. I maailmasõja ajal hävis otse mere äärde
ehitatud pansion Komfort ning 1888. aastal valminud Villa Milano.
Üks omapärasema arhitektuuriga pansione oli Villa Irene.
Pargi 6 asus pansion Mon Repos, maja on praegu veel alles. Olid
veel pansion Friedheim ja Solitute. Narva jõe kõrgel
kaldapealsel oleva ehitise gooti stiilis tornid paistsid kaugele
ning ilmestasid panoraami.
1875 sai Narva apteeker Otto linnavalitsuselt loa supelkoha apteegi
avamiseks. 1876 avati esimene raviasutus, nn soojade vannide osakond,
Aia tänava alguses. Alates 1893. aastast oli asulas alaline
arst. 1893-1894 ehitati Luha tn 26 muda- ja vesiravila. 1896 läks
see asutus dr E. Krugi valdusesse, mille puhul ilmus 9. aprilli
“Olevikus” teade: “Jõesuus on arst Krugi
veeparandusasutus ministeeriumi poolt kinnitatud.” Dr E.
Krugi mudaravila oli avatud 20. maist 25. augustini. Ravimuda
võeti väikesest soonikust Pesselepa krundil Kudrukülast,
veeti talvel kohale hobustega. Sellest mudast tehti ka raviseepi.
Muda soojendati suurtes reservuaarides. Ravialune pandi mudakotti
ja koos sellega sooja vette.
Viru suvitusrannad
– Sankt Peterburg miniatuuris
1903. a ehitati suvitajate paremaks teenindamiseks uude elamurajooni
nn Väike sadam. Avarate verandadega, puitpitsiga kaunistatud
puumajade seast tõusid esile Aia tänava ümbruse
mauri ja vene stiilis suvilad. 1912. aastal valmis tulekahjus
hävinud vana kuursaali kohale Narva-Jõesuu silmapaistvaim
ehitis, uus kuursaal. Linna alalisi elanikke oli umbes 2500 piires,
puhkajaid ligi 14 000.
Enne Esimest maailmasõda täitsid Virumaa randu mitmed
tuhanded suvitajad, küll kodumaa, küll Venemaa linnadest.
Nad püsisid samas kohas aastate kaupa igal suvel, olles õiget
ja kõige tervislikumat kohta hoolikalt valinud. Enne Vabadussõda
peeti Narva-Jõesuud Peterburiks miniatuuris: seal liikus
Vene pealinna seltskond, samal ajal kui luuletajad ja kunstnikud
otsisid puutumatut loodust, rahu ja vaikust Toila rannast. Narva
lahe rand sai kuulsaks ka suvituskohtade Auga, Meriküla,
Utria, Kannuka ja Sillamäe kaudu. Toila-Oru oli väga
silmapaistev suvituskoht oma kõrge kalda pärast. Ülendav
vaade merele, kus paistavad saarte siluetid, varjude mäng.
Ilus loodus meelitas Toilasse kunstnikke ja kirjanikke, ka Tartu
ülikooli professorid ehitasid Toilasse suvilaid, et puhata
ja kosuda kuivas, osoonirikkas kliimas.
1930 ostis Võrust pärit tuntud hotelliomanik Cornelius
Vares Villa Capriccio, millest sai esmaklassiline hotell, kus
peatusid põhiliselt välismaalased. Samal suvel avati
Raja tänavas uus spordiväljak. 1932 avati uus lõbustusasutus,
mis kandis nime Pauli baar. Hakati looma ka ametiasutuste puhkekodusid,
milleks kasutati peremeheta jäänud endisi pansione või
suuremaid suvilaid.
Hobuveokil
otse merre
Halduslikult kuulus Narva-Jõesuu Narva linna alla. Linnapea
A.Th. Hahn juhtis linnaosa heakorrastamist ja kuurordimajanduse
laiendamist. Kindlustati liivad, peatänavale tehti kiviteed,
metsas rajati uued alleed, ehitati veevärk, kanalisatsioon,
avati postkontor, telegraaf. Maa jaotati tükkideks ja lasti
müüki. Kerkima hakkasid kõige eriilmelisemad
ja mitmekesisemates stiilides hooned. Sajandivahetuseks olid rajatud
tennise- ja spordiväljakud. Harrastati jalgrattasõitu,
tegutses jahtklubi. Paatide omanikud korraldasid lõbusõite
mööda Narva ja Rossona jõge, avati laevaliiklus.
Kõige rohkem meelitas aga peene liivaga rand ja suhteliselt
madal meri. Juba supluskohaks väljaehitamise algaastail keelati
rannas võrkude kuivatamine ja kaluripaatide hoidmine. Mere
äärde kerkisid supelonnid, mis olid eraettevõtjate
valduses. Rikkamad supelsaksad lasksid ennast hobuveokil vastavates
kabiinides otse merre viia. Kui Hungerburg muutus kuurordiks,
ehitati ka ülejõele, Rossona kaldapealsele, hulk ilusaid
suvilaid, avati jahtklubi, pansion. Magerburgi mererannal oli
liiv isegi puhtam kui Narva-Jõesuu rannal. Käies see
krudises jalge all ja öeldi — liiv laulab. Kui puhkepäevadel
Jõesuu rannas enam istumis- ega astumisruumi polnud, sõitsid
kohalikud elanikud sageli Magerburgi puhkama. Ülevedu oli
hästi korraldatud: paarikümne aasta vältel viis
rahva otse kiirevoolulise jõesuudme kohalt üle vilunud
paadimees K. Sokk.
|
Endist Narva-Jõesuud enam
pole. On säilinud vaid üksikud puitsuvilad, mis
on väga halvas seisukorras. Foto Liisi Siibak. |
Kurvalt vaatavad
kuursaali varemed
Kurvalt vaatavad kuursaali varemed, kus vanasti oli kaks suurt
ja hästi sisseseatud teatrisaali. Pidusid korraldati ka karskusseltsi
“Kalju” saalis, samas asus avalik raamatukogu. Sagedased
olid aiakontserdid kuursaali juures olevas pargis. Teisteski parkides
mängisid sõjaväeorkestrid, mängiti kroketit,
“Muru-Tõnist” jne.
1940. a suveks oli Narva-Jõesuu ilusti üle värvitud
ja lakitud nagu pühademuna. Puhkeasutused olid valmis vastu
võtma külalisi, kohvikud ja lõbustuskohad avasid
oma uksed. 1. juunil avati Narva Kalevivabriku puhkekodu, mis
tegutses 31. augustini. Avati uus ravila ja ka laste suvekodu
– kuni 1940. aastani puhkas Narva-Jõesuus ligi 4000
last. See suvi tuli aga teisiti…ja ka Põhjamaade Rivieraks
kutsutud superkuurordist sai minevik.
|
|
|
