|
|
Laulupeomärgid poliitilisest
küljest vaadatuna
tekst ja foto: Ülo
Kiiler
|
 |
Üheks kõige
tähtsamaks märgiks Eesti rahva ajaloos võib lugeda
I Üldlaulupeo märki aastast 1869.
19. sajandi alul said eestlased rinda esimesed märgid, nimelt
kogukonnakohtunike ametimärgid, hiljem ka vallaametnike rahad,
näiteks öövahtide ametimärgid. Umbes pool
sajandit hiljem lisandusid neile juba omaalgatuslike ettevõtmistega
seotud märgid: tuletõrjujate omad ning muidugi laulupeomärgid,
ka laulukooride märgid.
Siiani on meeles, kuidas meie muusikaõpetaja, tuntud koorijuht
Paul Krigul rääkis meile laulupidudest ja alati mainis,
et neil oli kodus olnud tema vanaisale kuulunud I üldlaulupeo
märk. Luksuslik kullatud aþuurne märk tahakleebitud
siidilintidega Liivimaa värvides (1).
Arvult XI laulupeo märk, millel Eesti Vabariigi riigivapp(2).
Peagi algas pool sajandit kestnud okupatsioon, üldlaulupidude
traditsioon aga jätkus, kuigi 1947. a peetud XII üldlaulupeo
märgil ilutses keskel tulipunane viisnurk (3). Järgmise,
kolme aasta pärast toimunud laulupeo märgil oli Pika
Hermanni foonil kannel jällegi suure viisnurgaga (4), laulupeo
järjekorranumber 13 ja tekst “Eesti NSV X”. See
igati punameelne märk aga lauljate rinda ei jõudnud.
Asi polnud siiski mõne meelest veel piisavalt punane. Marukommunist
A. Sipsakas kirjutas oma kaebuses ENSV julgeolekuministrile V.
Moskalenkole 20.03.1950 muuhulgas järgmist: “Laulupeod
sellisel kujul nagu neid siiamaani on peetud, on tegelikult massiline
eesti kodanliku natsionalismi demonstratsioon. 1950. aastal on
kavatsetud läbi viia 13. Laulupidu. Nagu näha, peetakse
arvestust ammusest kodanlikust ajast peale. Laulupidusid tuleb
korraldada Eestis nõukogude võimu kehtestamise aastapäeval
ja anda neile nõukogude pidupäeva iseloom”. EK(b)P
VII pleenum tegigi suure puhastustöö ning ka laulupidulised
said hoopis uue märgi, kuhu lisatud ka Kremli torn ning ära
võetud järjekorranumber (5).
Minevikku ja rahva mälu kartsid kommunistid kõige
enam ja nii jäigi laulupidude järjepidevuse tunnistamine
keelu alla. 10 aastat hiljem, 1960, mil laulupeoks valmistati
suurel hulgal erinevaid suveniirmärke, oli nende hulgas üks
kolme rahvariides neiuga märk, mille alaosas tekst: “XV
ÜLDLAULUPIDU 1960”. Valvas silm avastas õudusega
keelatud numbri ja märk keelustati. Aga et mitte asjata kulusid
teha, lubati see müügile, kui teksti peale oli joodetud
rahvusornamendiga plaadike (6).
Erakordne sündmus toimus 1969. a, mil saja aasta möödumise
puhul I üldlaulupeost korraldati juubelilaulupidu väljaspool
ENSV ümmargust aastapäeva ja tuletati meelde ka eelmisi
laulupidusid (7). Ka tehas Norma andis välja seeria tollal
populaarseid väikesi plekkmärke, millel kujutatud kõigi
varasemate laulupidude märgid. 11. üldlaulupeo märgi
pildilt oli kadunud riigivapp ja lõvide asemel ilutses
vapikilbil nr XI (8). Kuid ime sündis siiski. “Eesti
Loodus” nr 6/1969 avaldas kõigi üldlaulupidude
märkide pildid ning seal oli 1938. a märgil riigivapp
täiesti olemas.
Järelvalve aga karmistus. Kui 1975. a üldlaulupeol oli
kavas kanda rongkäigus rukkililleõitega plakateid
ning Normal anda välja ka rahvuslillega märk, siis keelati
see katse kohe ning plakatitel ning märgil (9) ilutsesid
punased nelgid.
Üldlaulupidude järjekorranumber jõudis suveniirmärgile
alles 1990. aastal ja osavõtjamärgile 1994.
|
|
|
