|
|
Kirjad minevikust
tekst ja fotod: SALME
KARTAU
|
Jüri Kukk abiellus juunis
1967 Silvi Näroga. Sündisid poeg Andres ja tütar
Liis. 1969-1971 oli Jüri aspirantuuris. 25. okt. 1972
kaitses ta kraadi. Sellele sündmusele oli palutud ka
keemiaõpetaja pr Kartau. Nagu kirjutas Jüri oma
kirjas 6. 10: “Tahan sel päeval olla koos inimestega,
kes minu eluteel ei unune. Kui järele mõtlen,
polegi neid nii vähe.” Kandidaadidiplomi sai ta
kätte 6. märtsil 1973. |
Vabadusvõitleja
Jüri Kuke
valitud kirjakatked keemiaõpetajale Salme Kartaule on lühikokkuvõte
õpetaja ja õpilase kirjavahetusest ajal, kui valitses
võõrvõim.
“On raske tagantjärele
otsustada, kuivõrd selles, et valisin keemiku elukutse,
on iseseisvat alget, kuivõrd Teie suunavat mõju.
Ma ei mõtle sellele, pole kunagi mõelnud, kui mulle
keemia-emaks loen Teid alati.” nii kirjutas Jüri Kukk
aastal 1964 keemiaõpetajale pr Salme Kartaule nii
Jüri oli siis 8.
klassis. Tollest ajast mäletan teda naerusuise, jutuka, kiire
taibuga ja hästi energilise, sportliku poisina. Jutuvada
pidurdamiseks oli ta pandud üksinda esimesse pinki istuma.
Keemias sai Jüri ainult häid ja väga häid
hindeid. Tihti “premeerisin” teda raskemate keemia ülesannetega.
See aitas nooruki ülevoogavat energiat pisutki taltsutada.
Kui Jüri oli keskkooli
lõpuklassi jõudmas, tuli minul poliitilistel põhjustel
sellest koolist lahkuda. Mõneks ajaks meievaheline side
katkes. Aasta hiljem sain teada, et temagi oli sunnitud kooli
vahetama ja läinud Abja Keskkooli, mille ta lõpetas.
Kooli vahetamise põhjuseks olevat olnud, nii ta hiljem
mulle jutustas, lahkhelid mõnede õpetajatega. Teda
olevat nimetatud nihilistiks, anarhistiks, egoistiks. Mitte kõikidest
õpetajatest ei rääkinud ta halvustavalt. Head
suhted olid tal oma klassijuhataja ja matemaatikaõpetajaga.
Kuidas meie kirjavahetus täpsemalt alguse sai, ei mäleta
enam, igal juhul oli see peale keskkooli lõpetamist, kui
ta oli otsustanud astuda ülikooli, et hakata õppima
keemiat.
Ühes esimestest kirjadest teatabki ta oma kavatsusest edasi
õppida ja kirjutab, et tegeleb teivashüppega –
isiklik rekord 3.10.
Jüri ei olnud komsomol, aga ülikooli astumiseks oli
vajalik komsomolikomitee soovitus.
Järgnevalt tsiteerin
väljavõtteid ajalises järjestuses siiani säilinud
Jüri Kuke kirjadest.
30. juuli 1958
Komsomoli soovituse hankimine
Seal pinniti mind tunni ümber ja kui selle sammu suhtes vastasin:
“Ei tea,” kirjutati üldiselt heale iseloomustusele
täienduseks:…poliitiliselt äärmiselt vildakate
vaadetega.
22. aug. 1958
Ülikooli sisseastumiseksamid
….kogusin 19 punkti 20-st. Dekaan, prodekaan ja komsomoliesindaja
võtsid meid pärast igast kandist läbi, et miks
ei ole komsomol…Mängus oli ühiskorter, stipendium…kuid
lükkasin selle asja siiski edasi.
5. nov. 1958
Vanemate töölt vallandamise lugu
(Jüri isa Albert oli olnud Mõisakülas kooli direktor.
Lapsepõlvekodu hävis vene pommirünnakus, päev
enne punaväe sissetungi septembris 1944.)
…olin siis kas 4. või 5. klassis. Isa ja ema tulid
koolimajast, kust nad said lõplikult vallandamispaberid.
Ma ei osanud midagi aru saada, nutsin vaid koos emaga. Nüüd
ma mõistan, et see oli õhtu, millest algas minu
alateadlik elu jälgimine. /-/ Milline valu oli emal, kui
ta peale 24 aastast õpetajaks olemist jäeti ilma võimalusest
teha oma armastatud tööd. Mõistan isa, kelle
tunnikonspekte ma nüüdki aeg-ajalt kapist võttes
lehitsen – need on nii hoolega kirjutatud.
1. 12. 1958
Tuleviku mõtisklused
Ma olen olukorda kaalunud ja järeldasin, et mul oleks kõige
õigem õpetajaks hakata. Kui pühendada end puhtalt
teadusele, siis muuks jääks aega vähe. Mulle on
aga kirjandus liialt kallis. Ma ei ole öelnud Teile, et katsetasin
sel alal korduvalt, kuid need põrkusid müüri
vastu.
Ette ei tea palju lubada. Kord kaotad hingelise tasakaalu, sest
puudub usk võimetesse, kord läheb kõik hästi.
Peale selle muud mured nagu ikka nooruses…
5. 03. 1959
Agitaator
Oleme kõik agitaatorid. See on üle ülikooli.
Meil esimese kursuse keemikutel vedas, istume agitpunktis ja lööme
aega surnuks – peame seal valvekorras olema. Me oleme tööriistad,
ise ei saa midagi oma algatusel teha. Igal ööl ei saa
korralikult magadagi. Poisse käib 2-3 kaupa õlut joomas
ja siis on möirgamist 2-3-ni.
16. 06. 1959
Ühiselamu õhtune logelemine on sissekasvanud. Lugeda
püüda on mõttetu: lärm, kaardimängukisa.
Ilmselt tulev aasta otsustab, kas saab minust asja või
ei, kas mind ainult peetakse paremaks või ma olen seda.
Niipalju kindlust siiski leidsin, et 5. juunist jätsin suitsetamise
maha (aga, kes teab, võib olla, et ajutiselt).
11. 08. 1959
Narva soojuselektrijaama ehitusel
3. juulil sõitsime Narva. Elame vagunites. Tööl
käime paar kilomeetrit eemal soojuselektrijaama vee juurdevoolukanali
ehitamisel. Jaamahoone on hiiglaslik igas kolmes mõõtmes.
Kogu selles tohuvapohus valitseb niisugune segadus, et tundub,
nagu ei võiks see teisiti ollagi.
…mind on peetud siin venelaseks. Mul on niisugune nupuga
soni.
|
Viimne pilt Jürist koos
Salmega.
Möödus paar aastat, kui üsna juhuslikult
sain teada, et Jüri Kukk – TRÜ õppejõud
– on vangistatud kui poliitiline dissident. Välismeedia
andmeid jälgides järeldus, et teda taheti vaimuhaigeks
tunnistada. See ei õnnestunud. Möödus veel
mõni aeg, siis algas kohus, mis toimus Tallinnas
ja oli kinnine. Lootsin teda kohtuhoones sisse- või
väljaviimisel näha. Väikest kavalust kasutades
nägingi. See oli viimane nägemine ja masendav
pilt. Koridoris, umbes kolme meetri kauguselt, hallis puhvaikas,
sinakashalli näoga, kössitõmbunult, vaevutajutava
naeratusega huulil, möödus minust minu kunagine
elurõõmus õpilane. Ta märkas mind,
tundis ära, tõstis korraks käe tervituseks.
Nii ta astus lohiseval sammul teda saatvate vangivalvuritega
tundmatu tuleviku poole. Jüri Kukk ei kandnud talle
kohtu poolt määratud kaheaastast karistust ära.
Ta suri 41aastaselt 27. märtsil 1981 Vologda laagrihaiglas
ja maeti kohalikule kalmistule (nimetusse hauda nr 23781).
See kalmistu jäi tema puhkepaigaks ligemale kaheksaks
aastaks. 25. novembril 1989 toodi Jüri Kuke põrm
perekonna, Tartu Ülikooli ja sõprade taotluste
ja töö tulemusel Eestisse ja maeti Kursi kalmistule.
Ümbermatmise tseremoonial olles asetasin lilled tema
kirstule mõttega Lydia Koidula sõnadele: “Eesti
muld ja eesti süda, kes neid suudab lahuta.”
Praegu teame, et Jüri Kukk on “süü tõendamatuse”
tõttu postuumselt rehabiliteeritud. Kirjad andsin
okupatsioonimuuseumile.
|
12. nov. 1960
Olen püüdnud ikka jõudu mööda töötada,
aga iga päevaga saab selgemaks, et teadusemeest minust tulevikus
pole. Olen diivanil kui Oblahomov ja mõtlen põnevusega,
et mis peaks edasi tulema või saama. Muidu olen rahul,
keemia on huvitav ja üliõpilaselust jääb
palju kordumatuks. Käin ikka teivashüppe trennis.
(Kirjas 30. 06. 1963 teatab Jüri, et diplomitöö
kaitsmine teemal “Vesiniku ülipinge küsimused kadmiumil”
läks edukalt. Riigieksamil sai eriala viie, filosoofia nelja.
Töökoha: vanemlaborandiks kateedrisse.)
17. I 1964
Sõjaväkke minekust
Üht-teist võib inimene päris hästi välja
kannatada, kuid sundeemalolek vähemalt kaks aastat oma tööst
on juba liialt raske. 24. nov. 1963. a. oli päev, millal
läksin kodumaad teenima, otse osakonna õhtult. Veeti
vagunis ja laeval üle Kaspia kaheksa päeva – 5844
km. Lõpp-punkt Nebit-Dag. Vähe puudus et oleksin sattunud
Gruusiasse – oma unistuste maale. …Kõik, mis
siin õppida võib, on mul selge. Esialgu mehistun
põrandahektareid pestes, mis mulle on mõistetud.
Keemiast kuulen siin väga vähe.
27. aprillil 1964
Olen kõikjal olnud, piiritutes kõrbetes ja mägedes
ja mere läheduses ja Iraani ligidal. Olin kõrbeauulides,
kus elatakse vähese veega, roheluseta ja väljakäikudeta,
kuid kus oli kolhoos sildiga “Kommunism”. /-/
Õpin vait olemist, mis ei tähenda aga vaikimist. Siin
pole mingit põhiliste seaduste ja põhiseaduste leidmist,
vaid on reflekstoorne vastus käsule, karjumisele, ebaviisakale
– kuni solvamiseni kõnetamiseni.
27. 6. 1964
Uudis, kavatsen kandidaadina KPSS (= NLKP) astuda. Kaalutlused
on keerulised ja vastuolulised. Püüan pääseda
Bakuu kanti. Nii on mul endal kergem, kuid pärastine pill
mõrudam.
(Jüri Kukk võeti NLKP liikmeks 1965. a. Ta astus parteist
välja 25. mail 1978.)
29. dets. 1964
Mõtlen masinavanemana “benzobozi” kabiinis Gozól-Arvati
sisse sõites ja turkmeenlasi vaadates, millest nad vaimus
elavad? Millest nad mõtlevad, kui sõjaväemasinad
sõidavad üle nende õuemaa. Millal nad ärkavad?
29. 6. 1965
Piinav mäng: iga päev, 580 päeva järjest tõmmata
eelmine päev ristiga kalendrist maha ja kui jäänud
on omanimetatud “optimistliku ajaarvamise” järgi
kuuskümmend kaheksa päeva, viib asjatule vaimujõu
kulule.
Tahtsin rääkida teadusest. Teadus on tootlik jõud
või isegi teadlane on nüüd mutter või
kolv masinas, mis võib mitmel otstarvel töötada.
8. VIII 1965
Juba peaaegu 15 aastat ajab “Zampolit” Lenini tsitaadidega
hommikul poisse kinoputka katuselt maha, kes kasarmu lämbuse
tõttu on sinna magama läinud. Oleksin äärepealt
käsu mittetäitmise pärast 5 päeva kartsa saanud.
Ootamine teeb närviliseks. Isegi paneb sigadusi tegema.
17. märts 1967
Sõjaväes oleku järelkaja
Sõjavägi jälitab veel siiani…üks meist
18-st eestlasest jäi Nebit-Dagi kalmistule, teine viidi hullumajja.
Töö mul ikka edeneb. Üldiselt pole viga. Mõnest
asjast saan rahulikult üle, mõnest sõjaväest
saadud jultumuskogemusega (seda muidugi nn. ühiskondliku
töö osas). Kasu on sellestki, et parteilane olen. Hiljemalt
jaanipäevaks lööb kell, millest peale üksindust
siin ilmas kahekesi jagada tuleb.
|
|
|
