|
|
|
Lauliku Fr. R. Kreutzwaldi pilk
on suunatud kaugusse. Mida ta näeb? |
Lauluisa Fr. R. Kreutzwald
antroposoofia valguses
tekst: Sirje Purga
eepose “Kalevipoeg” uurija vaimuteaduse abil
Antroposoofia (Antropos –
inimene, + sofia – tarkus, seega tarkus inimesest) on teadus,
mis laiendab materialistliku tunnetuse piire. Selle looja on Austria-Saksa
filosoof Rudolf Steiner
(1861-1925), kes on loodus-teaduslikule mõtlemisele üles
ehitanud teaduse vaimse maailma eksistentsist.
Neid kahte maailma ühendavat
teadust on ta nimetanud vaimuteaduseks ehk antroposoofiaks. Et
seda mõista, ei tarvitse ise vaimu-uurija olla. Piisab
vaid eelarvamustevabast kaasamõtlemisest.
R. Steiner on öelnud oma loengus “Rahvuseeposte
loomine” Helsingis 1912. a: “Rahvuseeposte kaudu jõuame
sügavamale inimhingede ja inimpüüete mõistmisele
kui mingi ajaloolise uurimuse kaudu. Rahvuseeposi tuleb nende
üksikasjades võtta üsna täpselt. See oli
vaimse maailma tegelikkus, tema ilmutus piltides, mis oli müütide,
muinasjuttude, legendide ja eeposte sisuks.” Selles valguses
on võimalik läheneda eepose “Kalevipoeg”
ja tema looja Fr. R. Kreutzwaldi sügavamale mõistmisele.
Lauliku
teekond “nägijaks”
Fr. R. Kreutzwaldi mõttemaailmast on viimasel ajal tänu
raamatule “Lembitu” üsna palju avalikuks tulnud.
Sealt selgub ka tema sügav austus laulikute ja nende võimete
vastu. Enda laulikuande suhtes on ta väga tagasihoidlik olnud,
öeldes Lydia Koidulale, et temast oleks võinud ka
laulik saada, kui ta õigel ajal ühte õpetajat
oleks kohanud: “Kui neil päevil üks Kalev mul ees
oleks käinud, kus paras õppimise aeg oli.”
Elu lõpul, 1882. a on ta oma loomisprotsessi iseloomustanud
järgmiselt:
“Loomistöö ei sünni ühel korral,
esiteks on väike hämarik,
siis vast tõuseb hele koidupuna,
viimaks kõrge valgus kuninglik.”
(Laulud, Tln. 1953, lk.229)
Nendes lausetes võtab Kreutzwald kokku
oma laulikutöö põhiolemuse. Lähemalt ja
pikemalt kujutab ta seda eepose “Kalevipoeg” Soovituses,
Sissejuhatuses ja paljude laulude algusvärssides:
“Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.
Ärgake kaunid muistsed hääled!
Sõudke salasõnumida,
Paremate päevade pajatust
Armsama aegade ilust!”
See on pöördumine kosmilise loomisjõu
poole, mis ilmub Vanemuise kujul, et laenata temalt jõudu
lugulaulu laulmiseks, mis on peidus aegade hämaruses. Et
muistsed hääled ja salasõnumid jõuaksid
laulikuni, on vaja äratada endas võimed, mis juba
uinunud on. Ei ole ka nende mõistjaid enam:
“Üksinda lindu laulan ma ilusti,
Kukun üksi kurba kägu.”
Et jõuda Kalevite lugudeni, millest
laulik laulda tahab, tuleb tal oma teadvus viia nende lugude “nägemiseni”.
See oli vana aja laulik-tarkade saladus, et nad oma lugusid ka
“nägid” piltidena maa ümber olevas elujõudude
ehk eetermaailmas. See maailm ei olnud füüsilistele
meeltele nähtav ja seetõttu vajasid laulikud võimet
kasutada inimeses peidus olevaid, ülemeelelist taju võimaldavaid
organeid. Ülemeelelise maailma tajumist nimetatakse ka selgeltnägemiseks
ja organit, mille abil see toimub, vaimseks silmaks, sisemiseks
meeleelundiks. Kunagi omasid selgeltnägevat teadvust kõik
rahvad. Põhjala rahvaste hulgas oli see säilinud veel
19. sajandil.
Tsiteerin siinkohal 9. aprillil 1912 Rudolf Steineri poolt Helsingis
avalikul loengul öeldut: “Selgeltnägemise jõud
oli eriline hinge varandus, oli hinge and, mille kaudu inimene
nägi tõsiasju, mis tänapäeval on temale
peidus ja mis asuvad meelelise maailma taga. Nendest selgeltnägemise
jõududest on moodustunud evolutsiooni käigus praegused
inimeste tarkuse ja mõistuse jõud, praegune viis
mõelda ja tunda. Samas kadus ka võime näha
vaimseid maailmu. Tulevikus see muutub jälle.”
Kogu mütoloogia on pärit laulik-tarkade poolt nähtud
ja ümberjutustatud olevustest ja sündmustest, mis ümbritsesid
inimesi füüsilise maailma taga olevas vaimses maailmas.
Need jutustused õpetasid inimesi elama, sest neis peitus
suur tarkus. Rahvuseepostes kirjeldatakse meile rahva sügavamat
loomust. Tarkust, mis oli omane igale üksikule rahvale ja
mida laulikud nägid piltidena vastava maakoha eeterümbruses.
Selletõttu peab mütoloogiat võtma kui sügavat
tõde. Mütoloogiapildid tuleb lahti mõtestada
ja ühe võimaluse selleks annab meile antroposoofia.
Lauliku
pühitsus
Laulik-targad teadsid, kuidas ennast viia eetermaailmas oleva
rikkaliku pildimaailma nägemise, kuulmise ja tajumiseni.
Seda nimetati lauliku pühitsuseks ja selle pühitsuse
aste-astmelist teed kujutabki Kreutzwald eepose “Kalevipoeg”
Sissejuhatuses:
“Lehvi muistseid mälestusi,
Kalevi kuulutusi,
Kalmukünkast kerkimaie,
Uduaurust paisumaie,
Hämarusest ärkamaie”
Hämariku aegadel enne uinumist ja kohe
pärast ärkamist oli veel võimalik tajuda vaimset
maailma. Siis võis näha, kuidas Kalevite kuulutused
“uduaurust, kanarbikust, samblasoost” – see kõik
on eeter ehk elumaailma pilt – vaimusilma ette kerkisid.
Seal maailmas on talletatud kõik muistsepõlve mälestused
– nii head kui halvad.
“Päike neid ei paistemaie /-/ Enam pääse mätta
alla.” Päevateadvus ei võimalda neile mälestuspiltidele
enam juurdepääsu.
“Kuu aga kumab kõrge´elta,
Tähte silmad taeva servast
Valgust varjuvalvajalle,
Kuma kujukudujalle.”
Hämarat instinktiivset selgeltnägemist
on nimetatud ka ööteadvuseks, vastandina selgele, meeltetajudele
põhinevale päevateadvusele. Ööteadvuses
oli veel juurdepääs vanade aegade sündmustele:
“Tuleb hoogsalt tuuletuhing,
Kostab kaugelt lainte kohin:
/-/ Kuulutagu kallimaida
Unustusse uinund asju,
Mis ehk ehavalgel välgub,
Videviku vilul vilgub.”
Jõudnud läbi pilditeadvuse, kus
kõike möödunut pildi kujul nähakse, vaimse
kuulmiseni, hakkab helisema sõna. Vaimse kõrvaga
võib hakata kuulma seda, mis möödunust laulikuni
jõuab:
“Kaste kergil keeritelles,
Uduhõlmal hüpeldelles;
Kuhu vaimuäbarikud
Hämarasse ärgutanud,
Sagarasse seltsitanud,
Parves eha palistusel,
Ööde vilul õilmekarva,
Mälestusi mängitavad,
Kuldast kuuldu keerutavad.”
Nüüd on mineviku maailm täielikult
elustunud. Just sellise tajumisvõime pärast nimetatigi
laulikuid tarkadeks:
“Kõiges kuuleb targa kõrva,
Mõisteliku õrna meeli
Lustilugu, leinanuttu,
Kiusatuse kiljatusi,
Kuuleb kõiges muistset kõnet,
Märkab muistseid mõistatusi
Salasõna sõlmitusi.”
Surmaingel Marduse mälestuste maailm
Avanev mälestuste maailm viib lauliku surmaingli Marduse
tajumiseni, kes vahendab teateid rahva minevikust.
“Mardus leinab langu verda,
Piinatuse pisaraida,
Kurnatuse kustutusi:
Mis on taevas tarretanud,
Pilvi pilul palistanud.”
Nii on säilinud kogu Eesti rahva raske
minevik – taevas tarretanud – vaimses maailmamälus:
“Vaimuvarjud udupõlves
Kastehõlma kergitusel,
Argsel sammul astudessa
Näitvad verist võitlemista, /-/
Näljapõlve närtsimisi,
Katku kurnatuse jälgi”
Kannatused on karastanud meie rahvast ja teinud
ta tugevaks uute impulsside vastuvõtmiseks.
“Isamaa ilu hoieldes,
Võõraste vastu võideldes,
Varisesid vaprad vallad,
Kolletasid kihelkonnad,
Muistse põlve mulla alla.
Nende piina pigistused,
Nende vaeva-väsimused,
Muistsed kallid mälestused,
Kostku meile kustumata!”
Läbi
mineviku taevasse
Laulik juhib tähelepanu sellele, et me ei unustaks oma rahva
rasket minevikku, mis on viinud meid elu sügavama tunnetuseni.
Ja siis avanebki laulikule taevas:
“Taevas, Vanataadi talus,
Taaralaste targas seltsis,
Istusivad kanged mehed,
Võõrsil vahvad võidumehed
Tule paistel pajatelles,
Ennemuistsest ilmumisi.
Kalevipoeg, kangelane,
Kuulus meesi kuninglikku,
Istus nende keske’ella,
Kuulas käsipõsekilla,
Laulikute lugusida,
Kandlelööja kiitusida,
Miska tema tegusida,
Ilmas ilmund imesida,
Jumedaida juhtumisi,
Tugevaida toimetusi,
Mis ta elupõlves teinud,
Enne surma sobitanud”
See taevas kujutab lähemat vaimset sfääri,
kuhu jõutakse maise elu lõppemise järel. Surmaga
astub inimese vaimlis-hingeline osa, tema mina, uude teadvusse.
Kalevipoeg on selle minapilt – kuju. Niisiis on inimese sisemine
tuum, tema mina, surematu. Selle mõistmine oli saanud lauliku
kogemuseks tema pühitsustel.
Kreutzwald laulikuna omas võimeid ja teadmisi lauliku pühitsustee
mõistmiseks. Et ta pidevalt rõhutab lauliku võimete
nõrgenemist vanadusega ja meenutab, kui tugevad olid need
nooruses, sellest võime järeldada, et ka temale endale
olid need võimed tuttavad:
“Mis ma kukun kurba lindu,
/-/Noorus närtsind nõmmessa,
/-/ Enne, kui õnnes hõiskasin,
/-/ Nägin mõnda naljakada,
Salaliku sündimisi
Imeliku ilmutusi.”
Lauliku
loomisjõud
Kui aga laulik on juba sisse elanud oma loojamaailma, ei jõua
teda “ohjad hoida, taevas laia talitseda”. Kaheksanda
loo alguses räägib laulik pikemalt oma loomisjõududest:
“Kui mul peaks ehk puudumaie
Laululooksi lõngasida,
Küllap tähti näitab teeda,
Taevas tarka radasida /-/
Tuleb taga targem aega, /-/
Siis ma laulan muiste - laule,/-/
Seal laulan tule tuisusse,
Pistan pilved põlemaie, /-/
Nii oli vanast Virus viisi,
Järva laulikute loomus.
Kui ma lausa lugu laulan,
Kalevida kuulutelen, /-/
Kannaks Kalevi hobune
Alevi halli ratsuke
Üksinda kui laulu hulgad
Kuulutuste kullakoormad!
Kalevite laulud on nii vägevad, et annavad
jõudu ka vanale laulikule, kes loodab veel kunagi tõelist
Viru laulikute kangust leida. Kümnenda loo algul palub laulik
kuult, tähtedelt valgust Kalevite lugude valgustamiseks.
See on pöördumine ööteadvuse poole, kus veel
vaimutunnetust leida võis. Kolmeteistkümnenda loo
alguses räägib laulik jälle oma nooreea võimetest,
mida nüüd vaid Kalevite võimsad lood üles
äratada suudavad:
“Laulin, et kaljud kargasid,
Metsad mütates mürasid,
/-/ Pilved pikil kärisesid,
/-/ Ei nüüd väeti enam jaksa
/-/ Olen vanaksi vaarunud,
Rammetumaksi raugenud.”
Põrgutee
vaatab omaenda hinge sügavikku
Viieteistkümnenda loo algul räägib laulik oma Kalevite
loo ilmumise raskustest. See on viide tegelikkusele, kus eepose
ilmumisele nii palju vastuseisu oli:
“Kui mind külad kuuleksivad, /-/
Mis ma laulus lõksatelen, –
Siis ehk läheks mõni lapsi
Pappisida palumaie, /-/
Et nad heldelt võtaksivad
Laulukukke lunastada,
Vihavaenust vabandada.
Kullid tulid kiskumaie, /-/
Kirikuhakid kiusama,
Enne kui lapsi lagedalle,
Pojukene päevapaiste
Väeti veeres vainuelle.”
Siin vihjab laulik oma tulevasele eepospojukesele,
mida selle paganlikuks nimetamise tõttu avaldada ei tahetud:
“Need on karjalapse laulud, /-/
Targemate tahtemata,
Suuremate sundimata,
Kõrgemate käskimata! /-/
Kevadised ehakujud,
Videviku viitekesed”
Neid karjaselaulikuid ei saanud keegi sundida ega keelata –
see oli anne, mis avaldus eha ja videviku ajal.
Kaheksateistkümnenda loo algul on laulik mures, kas jätkub
tal jõudu nii võimsate piltide kujutamiseks, kui
seda on Kalevipoja teine teekond põrgusse. Põrgutee
on pühitsustee pilt omaenese hinge sügavustesse. Maailmakirjanduses
on seda teed kujutanud Dante oma “Jumalikus komöödias”
ja see esineb ka kreeklastel Orfeuse põrguskäigu piltides.
Kuna laulik näeb oma vaimusilma ees võimsaid pühitsuspilte,
palub ta abi nende tõepäraseks kujutamiseks:
“Põhjakotkas kurja lindu
Laena tiibu laulikulle, /-/
Miska tuule tuisatusel /-/
Kalevite põrgukäiki
Salateede sõudemista
Tõelikult tähendelen”
Lauluisa anne jäi varjatuks
Fr. R. Kreutzwald ei võinud rääkida oma andest
laulik-targana, sest see oleks lisanud veel enam paganluses süüdistamist
kirikuisade poolt. Kreutzwald on ennast vabalt tundnud ainult
eepose lauludes, nendes piltides, kus ta võib ka endast
kui laulikust rohkem öelda, sest seda võeti ainult
kui kirjanduslikku fantaasiat. Nähtud pilte ei osanud Kreutzwald
tõlgendada nii, nagu see tänapäeval võimalik
on. Aga nende mõju tema hingele oli tohutu suur, mille
tõttu ta seda tööd endale kõige suuremaks
auks pidas.
Ometi võimaldas tema anne teose terviklikkust saavutada,
mida rahva hulgast leitud teiste laulikute poolt lauldud Kalevi
lugude katkenditest kuidagi võimalik leida poleks olnud.
Eeposes on pildikeele lahti mõtestamisel näha nii
täpne sündmuste järgnevus, et ühtegi salmi
teisega ära vahetada ei ole võimalik.
Tänu Fr. R. Kreutzwaldi laulikuandele on meile kingitud täiuslik
vaimne arengupilt inimese isiksusjõudude olemusest, arengust,
võitlusest vastasjõududega ja tulevikuülesandest,
mis jõuab välja tänapäeva inimese kuumemate
probleemideni.
Samas on see üldistav pilt kogu inimkonna mina-arengust ja
kuulub seetõttu tutvustamisele ka teistele rahvastele.
* * *
|
Loo autor Sirje Purga Kalevipojaga
Saksamaal ettekannet pidamas. |
Sirje Purga
Olen kõrgharidusega muusikaõpetaja (klaver). Käesoleval
ajal pensionär. Antroposoofiaga olen tegelenud aastast 1967.
Sealt olen leidnud vastused küsimustele, mis puudutavad maailma,
inimese olemust ning arengut. Samuti võin öelda, et
antroposoofiast olen abi saanud igas praktilises eluküsimuses,
ka lastekasvatamises. Mul on 5 last, 16 lapselast ja 1 lapselapselaps.
Olen Eesti Antroposoofilise Seltsi eestseisuse liige. Kõige
suurem rõõm on aga minu eluaegse lemmiku –
eepose “Kalevipoeg” sisulise lahenduse leidmine antroposoofia
kaudu.
|
|
|
