Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 



Kandle-Juss oma juubelikingituse – uue kandlega. Foto Eesti Filmiarhiiv

Kandle-Juss helide külvaja

tekst: K&E

Laulu- ja tantsupeo 135. aastal toome Eesti Kultuurarhiiv Eksiilis vahendusel mällu tagasi mehe, eestluse tulehoidja, kelle mäng omal ajal lummas Zarah Leanderi, kelle ees langes põrmu Hamburg ja Berliin. Lugu on Kandle-Jussist – pillikunstnikust, kes maalis helidega.

“Kandle-Juss oma tõelises olemuses oli isiksus. Temast hõõgus värvi oma ümbrusse ja sädeles seda vana ja ehtsat temperamenti, mis oli puhas võõrast ja tehtust. Ta lahedus ja kogu olemus oli nakatav ja kaasakiskuv. Kandle-Jussi loomingus kajastub põhjamaise looduse ilu ja kaunidus, ootus ja igatsus millegi kättesaamatu järele. Viisid on sündinud metsade ja laante laulust, kus muretu üksindus andis käe rahulolule ja õnnele. Kandle-Jussi mäng oli kui hümn suurele Loodusele, kõigele, mis laius laulja ümber – siiras tänu oma lihtsuses. Kandle-Jussi mängu helidest sünnivad piltidesarjad sajandi alguse karjasteelust, külasimmanist ja ehalkäikudest. Helidesse on valatud nood tuhanded aastasajandi alguse värvinüansid, millistesse võib sukelduda täie rahulolu ja heaolutundega,” iseloomustab kandlevirtuoosi hr Sulev Tailo-Tiits.

Juss, mängi meile kannelt,
pane ta häälde.
Tõmba näpuga kord üle keelte
Tunne, kuidas pilli tuleb elu…
Mängi mõnda vana, külatantsu lugu…
Mängi, mängi nii, et terve eesti
rahva sugu
tunneb, kuidas rõõmust süda
peksab ruttu,
Mängi nii, et need, kes kurvad, unustaksid nutu…
Mängi nii, et rõõmsaks lähvad noorte näod ja meeled!
Tõmba! Tõmba nii, et tirisevad keeled…!
Mängi, Juss, mängi meile kannelt…

Nii kõlas esimene värss lugejatele juba tuttava, kuid toona veel noore maalikunstniku Erik Schmidti tervitusest oma vanale sõbrale 65. sünnipäeval 24. veebruaril 1956. a.

Muusik Jumala armust

Kandle-Juss, alias Johannes Rosenstrauch sündis Rakveres 1891. Isa pidas linna lähedal Kuivakaevu kõrtsi. Juss on meenutanud, et oli 9aastane poiss, kui isa ostis turult 95 kopika eest väikese kandle. Tarvastu ja Tartu poisid tegutsesid tookord Rakveres. Isa ostis viina ja käskis poisse teda õpetada. Viin joodi ära, kuid õpetamine jäi sinnapaika. Juss hakkas ise õppima. Nii pillimehekarjäär alguse saigi.
Juss õppis kullassepaks, kuid hakkas hoopis raudteelaseks. Seda ametit pidas üle kaheteistkümne aasta. Raudteele asudes kohtas ta üht eestlasest Madissoni nimelist rongijuhti, kel oli harf. Juss vahetas silindermootori harfi vastu ja õppis ka selle pilli selgeks. Viisi, kuidas ta nüüd oma kannelt käsitses, nimetas Juss harfivõtteks. Lisaks mängis ta hästi parmupilli ning võis hästi imiteerida havai kitarri ja isegi joodeldada. Viimast tegi ta siiski ainult eriti heas mängutujus.
Juss oli ka omamoodi rahvalaulik. Ta lõi oma paljudele luuletustele, mis jutustavad Eesti maast, rahvast, merest ja metsadest, viisid. Eriti hästi istusid polkad. Lugusid on tema kanneldamise saatel heliplaadistatud ja lindistatud nii Eestis kui välismaal.
Tuntud muusikamees ja helilooja Adolf Vedro on võrrelnud Jussi rahvapillimehena mustlasviiuldajatega Ungaris: “Ei tunnista need noote. Omavad aga erakordse muusikalise andekuse, kuulmise ja tehnika. Tänu Kandle-Jussi taolistele rahvapillimeestele, kellest enamik on nimetuina vajunud aegade unustusse, omame me need rikkalikud ja kaunilt omapärased rahvaviisid, mida meie kunstmuusikaloojad pidevalt on kasutanud ja missuguste viiside arv eesti rahvaluule arhiivis ulatub tuhandetesse.”
Tema üleskirjutatud rahvaviise on kasutanud oma loomingus heliloojad Adolf Vedro ja Eduard Tubin.
Ilmar Toigre sõnul korvas absoluutse kuulmise ja muusikalise eelhariduse puuduse silmapaistev harmooniameel. Osavalt ära kasutades harmooniasse kuuluvaid olemasolevaid toone, võis Juss laitmatult mängida helindeid, mis normaalselt eeldanuks kromaatiliselt häälestatud kandle kasutamist. Juss suutis mängida igat laadi kergemat muusikat ning repertuaarist ei puudunud ka slaavi ja kaukaasia rahvaviisid.

Eesti tants ja pillimäng vallutasid Saksamaa välgukiirusel

Pillikunstniku kuulsus ulatas üle kodumaa piiride. 1937. aasta juunis, kui Tallinna Võimlemise Instituudi rahvatantsurühm, mille Ernst Idla oli välja õpetanud, esines Saksamaal suurtel rahvusvahelistel rahvakunstipidustustel, oli ühe pillimehena kaasas ka Kandle-Juss. Esineti rahvariietes ja tantsuprogrammis olid ainult etnograafiliselt ehtsad rahvatantsud. Menu oli täielik.
Kulminatsioon saabus 21. juunil, mil esineti viimase kohani täidetud Berliini olümpiastaadionil. Päevaleht kirjutas 4. juunil: “18-nes saksa lehes Hamburgis on välisrahvatantsurühmade esinemistega seoses toodud 21 pilti. Neist on 10 eestlastest. Saksa lehti sirvides võime veenduda, et meie rahvatantsijate ja pillimeeste esinemised on jätnud ülimalt hea mulje ja suutnud äratada ka kõige nõudlikumate asjatundjate suurt huvi. Kõnelemata meie rahvariietest, millede ilu ja omapära kiidetakse peaaegu igas sõnavõtus.”

Kannel päästis punaste käest

Üheks põnevamaks elamuseks pidas Juss juhtumit 22. juuni hommikul 1940, kui ringhääling oli punaste poolt värskelt üle võetud.
Juss esines veel kavakohaselt kandlemänguga. Ülemustele ootamatult lõpetas ta oma ettekande peaaegu hümniks saanud lauluga “Eestimaa, mu isamaa…”. Telefonid huugasid õnnitlustesaju all, juhid olid aga paanikas ja peata.
Mänguriist põlvede vahel, kaasas luuletuskogu nr 4, mis sisaldas 37 polkat ning üle 162 luulesalmi, kössitades väikeses vett sisselaskvas kalapaadis, tuli mees, kes oskas laulude ja helidega meeleolupilte maalida, 1944. a septembris Saaremaalt üle tormise mere Rootsi randa. “Seal mu kannel nohu saigi,” ütles Juss hiljem oma saja-aastase instrumendi kohta, mis põduruse märkidest hoolimata võis veel mõnedki uhked mudelid üle lüüa.

Zarah Leander õppis ära “Raksi Jaagu”

Rootsis püüdis Juss sealsest elust kinni haarata ja leida uusi toiduaineid luuletuste jaoks, et, nagu ta kirjutab: “Oleks veel pakkuda oma rahvale ilusaid-kurbi, rõõmsaid ja isegi väga pipardatud ja vürtsitatud pähklaid, mida kena käidud elutee on väga lahkelt oma karmi käega ja krobelisekivise näppudega jagand ühele reisijale maal ja merel.
Olen ise oma elu looja, ei vaja teiste mõistust ega jalgu, käin omil jalul ja on oma pea. Tänaseni on minu Jumal mind, minu vanemate ja isade vaimu juhtinud. Teil vaestel ja mõrvajatel lõukoertel ei ole Jumalat, ei ole ka lootust saada head elu. Teie halb rahvas, teie patud ajavad teid taga surmani.”
Ihule teenis ta algul leiba käsitööga, hiljem Örebros Skandia saapavabrikus töölisena kuni pensionini, kuid hingetoiduks oli kannelt vaja. Üks aprillikuu õhtu aastal 1951, mil teda külastasid kaks sõpra ja üks viiul, vääris riimi talletamist:

“Siis pillid kokku seadsime
ja mäng läks kiirelt lahti,
nii algas polka, teadsime,
ei mäng and aega vahti.”

Juss ja kannel olid lahutamatud, ka matkal. Sellepärast kutsuti teda ka Nipernaadiks. Ühel märtsiõhtul 1946. a, olles koos pressifotograafi Olav Rebasega matkamas, koputati Lönöl Zarah Leanderi koduuksele. Zarah, kellele kandlemuusika meeldis, nägi esmakordselt kannelt ning kuulis ehtsat eesti kandlemuusikat. Juss mänginud kogu õhtu oma viise, mida tema sõrmedes oli sadu. Ja lummatud Zarah oli hakanud laulma ning õppinud ära “Raksi Jaagu”.

Kannel armas, kannel kallis

65. juubeliks kingiti Jussile uus kannel. Algatus tuli Stockholmi skautide-gaidide rahvatantsurühmalt. Lisaks muretseti korjanduse teel ka rahvuslik Virumaa sinine piduriietus. Kandle meisterdasid saarlased vana laevapuusepp Peeter Tänav ja puutööspets V. Lääts. Põhi tehti rootsi vahtrast, kaas böömi kuusest ja pill lasti spetsiaalse lakiga lakkida. Siis tuli kunstnik Erik Schmidt ja maalis kandlekunstnikku ning tema helisevat pilli. Juss poseeris talle 30 tundi. Vana kannel deponeeriti Soome Rahvusmuuseumisse Helsingis.

Helide külvaja jäädvustati hauakivile

Mees, keda mäletati kõikjal, kus kõlas rahvaviis ja tuiskasid rahvariideseelikud, suri südamehaiguse tagajärjel Örebros 30. augustil 1958. Hilissuvel, 24. augustil Sulev Tailo-Tiitsu poolt lindile jäädvustatud 31 lugu jäid viimaseks. Ehkki Kandle-Jussi saatuseks oli lahkuda manalasse ihuüksi, ei jäänud haud Älmby kiriku surnuaial jäljetuks. Ernst Idla poolt finantseerituna jäädvustas Heino Raudsepp hauakivisse Jussi iseloomuliku profiili. Ilmar Toigre tsiteerib Rootsi Eesti päevalehte: “Kandle-Juss seisab püsti, kannel rihmaga kaenlas. Sellisena, nagu ta lugematuid kordi on mänginud tantsuks või eesti rahvale lõbustamiseks. Kuid see ei ole ainult pillimees, vaid ka igivana ja piibellik külvaja motiiv, mis leidub Kandle-Jussi hauakivis. See on sümbol ühest mehest, kes külvas oma helisevast pillist nii paljudele.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv