|
|
|
Kandle-Juss oma juubelikingituse
– uue kandlega. Foto Eesti Filmiarhiiv |
Kandle-Juss helide külvaja
tekst: K&E
Laulu-
ja tantsupeo 135. aastal toome Eesti Kultuurarhiiv Eksiilis vahendusel
mällu tagasi mehe, eestluse tulehoidja, kelle mäng omal
ajal lummas Zarah Leanderi, kelle ees langes põrmu Hamburg
ja Berliin. Lugu on Kandle-Jussist
– pillikunstnikust, kes maalis helidega.
“Kandle-Juss
oma tõelises olemuses oli isiksus. Temast hõõgus
värvi oma ümbrusse ja sädeles seda vana ja ehtsat
temperamenti, mis oli puhas võõrast ja tehtust.
Ta lahedus ja kogu olemus oli nakatav ja kaasakiskuv. Kandle-Jussi
loomingus kajastub põhjamaise looduse ilu ja kaunidus,
ootus ja igatsus millegi kättesaamatu järele. Viisid
on sündinud metsade ja laante laulust, kus muretu üksindus
andis käe rahulolule ja õnnele. Kandle-Jussi mäng
oli kui hümn suurele Loodusele, kõigele, mis laius
laulja ümber – siiras tänu oma lihtsuses. Kandle-Jussi
mängu helidest sünnivad piltidesarjad sajandi alguse
karjasteelust, külasimmanist ja ehalkäikudest. Helidesse
on valatud nood tuhanded aastasajandi alguse värvinüansid,
millistesse võib sukelduda täie rahulolu ja heaolutundega,”
iseloomustab kandlevirtuoosi hr Sulev Tailo-Tiits.
Juss, mängi
meile kannelt,
pane ta häälde.
Tõmba näpuga kord üle keelte
Tunne, kuidas pilli tuleb elu…
Mängi mõnda vana, külatantsu lugu…
Mängi, mängi nii, et terve eesti
rahva sugu
tunneb, kuidas rõõmust süda
peksab ruttu,
Mängi nii, et need, kes kurvad, unustaksid nutu…
Mängi nii, et rõõmsaks lähvad noorte näod
ja meeled!
Tõmba! Tõmba nii, et tirisevad keeled…!
Mängi, Juss, mängi meile kannelt…
Nii kõlas esimene
värss lugejatele juba tuttava, kuid toona veel noore maalikunstniku
Erik Schmidti tervitusest oma vanale sõbrale 65. sünnipäeval
24. veebruaril 1956. a.
Muusik Jumala
armust
Kandle-Juss, alias Johannes Rosenstrauch sündis Rakveres
1891. Isa pidas linna lähedal Kuivakaevu kõrtsi. Juss
on meenutanud, et oli 9aastane poiss, kui isa ostis turult 95
kopika eest väikese kandle. Tarvastu ja Tartu poisid tegutsesid
tookord Rakveres. Isa ostis viina ja käskis poisse teda õpetada.
Viin joodi ära, kuid õpetamine jäi sinnapaika.
Juss hakkas ise õppima. Nii pillimehekarjäär
alguse saigi.
Juss õppis kullassepaks, kuid hakkas hoopis raudteelaseks.
Seda ametit pidas üle kaheteistkümne aasta. Raudteele
asudes kohtas ta üht eestlasest Madissoni nimelist rongijuhti,
kel oli harf. Juss vahetas silindermootori harfi vastu ja õppis
ka selle pilli selgeks. Viisi, kuidas ta nüüd oma kannelt
käsitses, nimetas Juss harfivõtteks. Lisaks mängis
ta hästi parmupilli ning võis hästi imiteerida
havai kitarri ja isegi joodeldada. Viimast tegi ta siiski ainult
eriti heas mängutujus.
Juss oli ka omamoodi rahvalaulik. Ta lõi oma paljudele
luuletustele, mis jutustavad Eesti maast, rahvast, merest ja metsadest,
viisid. Eriti hästi istusid polkad. Lugusid on tema kanneldamise
saatel heliplaadistatud ja lindistatud nii Eestis kui välismaal.
Tuntud muusikamees ja helilooja Adolf Vedro on võrrelnud
Jussi rahvapillimehena mustlasviiuldajatega Ungaris: “Ei
tunnista need noote. Omavad aga erakordse muusikalise andekuse,
kuulmise ja tehnika. Tänu Kandle-Jussi taolistele rahvapillimeestele,
kellest enamik on nimetuina vajunud aegade unustusse, omame me
need rikkalikud ja kaunilt omapärased rahvaviisid, mida meie
kunstmuusikaloojad pidevalt on kasutanud ja missuguste viiside
arv eesti rahvaluule arhiivis ulatub tuhandetesse.”
Tema üleskirjutatud rahvaviise on kasutanud oma loomingus
heliloojad Adolf Vedro ja Eduard Tubin.
Ilmar Toigre sõnul korvas absoluutse kuulmise ja muusikalise
eelhariduse puuduse silmapaistev harmooniameel. Osavalt ära
kasutades harmooniasse kuuluvaid olemasolevaid toone, võis
Juss laitmatult mängida helindeid, mis normaalselt eeldanuks
kromaatiliselt häälestatud kandle kasutamist. Juss suutis
mängida igat laadi kergemat muusikat ning repertuaarist ei
puudunud ka slaavi ja kaukaasia rahvaviisid.
Eesti tants
ja pillimäng vallutasid Saksamaa välgukiirusel
Pillikunstniku kuulsus ulatas üle kodumaa piiride. 1937.
aasta juunis, kui Tallinna Võimlemise Instituudi rahvatantsurühm,
mille Ernst Idla oli välja õpetanud, esines Saksamaal
suurtel rahvusvahelistel rahvakunstipidustustel, oli ühe
pillimehena kaasas ka Kandle-Juss. Esineti rahvariietes ja tantsuprogrammis
olid ainult etnograafiliselt ehtsad rahvatantsud. Menu oli täielik.
Kulminatsioon saabus 21. juunil, mil esineti viimase kohani täidetud
Berliini olümpiastaadionil. Päevaleht kirjutas 4. juunil:
“18-nes saksa lehes Hamburgis on välisrahvatantsurühmade
esinemistega seoses toodud 21 pilti. Neist on 10 eestlastest.
Saksa lehti sirvides võime veenduda, et meie rahvatantsijate
ja pillimeeste esinemised on jätnud ülimalt hea mulje
ja suutnud äratada ka kõige nõudlikumate asjatundjate
suurt huvi. Kõnelemata meie rahvariietest, millede ilu
ja omapära kiidetakse peaaegu igas sõnavõtus.”
Kannel päästis
punaste käest
Üheks põnevamaks elamuseks pidas Juss juhtumit 22.
juuni hommikul 1940, kui ringhääling oli punaste poolt
värskelt üle võetud.
Juss esines veel kavakohaselt kandlemänguga. Ülemustele
ootamatult lõpetas ta oma ettekande peaaegu hümniks
saanud lauluga “Eestimaa, mu isamaa…”. Telefonid
huugasid õnnitlustesaju all, juhid olid aga paanikas ja
peata.
Mänguriist põlvede vahel, kaasas luuletuskogu nr 4,
mis sisaldas 37 polkat ning üle 162 luulesalmi, kössitades
väikeses vett sisselaskvas kalapaadis, tuli mees, kes oskas
laulude ja helidega meeleolupilte maalida, 1944. a septembris
Saaremaalt üle tormise mere Rootsi randa. “Seal mu kannel
nohu saigi,” ütles Juss hiljem oma saja-aastase instrumendi
kohta, mis põduruse märkidest hoolimata võis
veel mõnedki uhked mudelid üle lüüa.
Zarah Leander
õppis ära “Raksi Jaagu”
Rootsis püüdis Juss sealsest elust kinni haarata ja
leida uusi toiduaineid luuletuste jaoks, et, nagu ta kirjutab:
“Oleks veel pakkuda oma rahvale ilusaid-kurbi, rõõmsaid
ja isegi väga pipardatud ja vürtsitatud pähklaid,
mida kena käidud elutee on väga lahkelt oma karmi käega
ja krobelisekivise näppudega jagand ühele reisijale
maal ja merel.
Olen ise oma elu looja, ei vaja teiste mõistust ega jalgu,
käin omil jalul ja on oma pea. Tänaseni on minu Jumal
mind, minu vanemate ja isade vaimu juhtinud. Teil vaestel ja mõrvajatel
lõukoertel ei ole Jumalat, ei ole ka lootust saada head
elu. Teie halb rahvas, teie patud ajavad teid taga surmani.”
Ihule teenis ta algul leiba käsitööga, hiljem Örebros
Skandia saapavabrikus töölisena kuni pensionini, kuid
hingetoiduks oli kannelt vaja. Üks aprillikuu õhtu
aastal 1951, mil teda külastasid kaks sõpra ja üks
viiul, vääris riimi talletamist:
“Siis pillid
kokku seadsime
ja mäng läks kiirelt lahti,
nii algas polka, teadsime,
ei mäng and aega vahti.”
Juss ja kannel olid
lahutamatud, ka matkal. Sellepärast kutsuti teda ka Nipernaadiks.
Ühel märtsiõhtul 1946. a, olles koos pressifotograafi
Olav Rebasega matkamas, koputati Lönöl Zarah Leanderi
koduuksele. Zarah, kellele kandlemuusika meeldis, nägi esmakordselt
kannelt ning kuulis ehtsat eesti kandlemuusikat. Juss mänginud
kogu õhtu oma viise, mida tema sõrmedes oli sadu.
Ja lummatud Zarah oli hakanud laulma ning õppinud ära
“Raksi Jaagu”.
Kannel armas,
kannel kallis
65. juubeliks kingiti Jussile uus kannel. Algatus tuli Stockholmi
skautide-gaidide rahvatantsurühmalt. Lisaks muretseti korjanduse
teel ka rahvuslik Virumaa sinine piduriietus. Kandle meisterdasid
saarlased vana laevapuusepp Peeter Tänav ja puutööspets
V. Lääts. Põhi tehti rootsi vahtrast, kaas böömi
kuusest ja pill lasti spetsiaalse lakiga lakkida. Siis tuli kunstnik
Erik Schmidt ja maalis kandlekunstnikku ning tema helisevat pilli.
Juss poseeris talle 30 tundi. Vana kannel deponeeriti Soome Rahvusmuuseumisse
Helsingis.
Helide külvaja
jäädvustati hauakivile
Mees, keda mäletati kõikjal, kus kõlas rahvaviis
ja tuiskasid rahvariideseelikud, suri südamehaiguse tagajärjel
Örebros 30. augustil 1958. Hilissuvel, 24. augustil Sulev
Tailo-Tiitsu poolt lindile jäädvustatud 31 lugu jäid
viimaseks. Ehkki Kandle-Jussi saatuseks oli lahkuda manalasse
ihuüksi, ei jäänud haud Älmby kiriku surnuaial
jäljetuks. Ernst Idla poolt finantseerituna jäädvustas
Heino Raudsepp hauakivisse Jussi iseloomuliku profiili. Ilmar
Toigre tsiteerib Rootsi Eesti päevalehte: “Kandle-Juss
seisab püsti, kannel rihmaga kaenlas. Sellisena, nagu ta
lugematuid kordi on mänginud tantsuks või eesti rahvale
lõbustamiseks. Kuid see ei ole ainult pillimees, vaid ka
igivana ja piibellik külvaja motiiv, mis leidub Kandle-Jussi
hauakivis. See on sümbol ühest mehest, kes külvas
oma helisevast pillist nii paljudele.
|
|
|
