|
|
|
Anne kevadõites koduaias. |
Sõnaleidur Anne Kahro
tekst: MARGIT-MARIANN
KOPPEl
Poetess
Anne Kahro
on luuleveski, kes on võimeline öö jooksul kirjutama
üle 50 „värsivililase“. Tema loojaisiksuse
võtab kokku viienda luulekogu pealkiri “Kuupiste”.
Kuu on Anne muusa, kesköine päike ja ööarmuke.
Tallinna lähedal
Laagris sirgunud ja seal praegugi elavale Annele meenuvad lapsepõlvest
loodusepildid. Eriti kevadel tuleb meelde see lapsepõlvetunne
– need paiselehed ja sinililled...
Anne elab koos elukaaslase helilooja Urmas Sisaskiga, oma õe,
venna ja vanematega isa ülesehitatud majas. Järjest
enam tundub, et mitte vaid olude sunnil: “Ju me ikka vajame
üksteist, vaatamata iseloomude erinevustele. Oleme õega
väga lähedased. Ja meiesugustele “pilvis tantsijaile”
ongi vaja sellist praktilise meelega inimest kõrvale nagu
meie armas ema, kes meid aeg-ajalt maa peale tagasi tõmbab
ja mõnest maapealsest asjast säästab.”
Iga aastaaeg võlub Annet millegagi: “Kevad on iseäranis
imeline. Kevad seostub mulle sünniga, olen ju ka ise aprillilaps.
Kiiskav päike, päev muutub pikemaks, sulav lumi, esimesed
lilled, lindude varahommikune pulmalaul…
Nagu igal suvel, kavatsen selgi minna loodusesse seda ilu endasse
koguma, võttes kindlasti kaasa ka fotoaparaadi. Kaunite
loodusfotode tegemine on üks minu kirgi. Mulle meeldib suve
mahlakas rohelus ja taimede ürgne lopsakus. Meri…huvitavate
kivide leidmine kaldalt… Juulikuu hõbedaselt helkivad
ööpilved… Augustikuine tähesadu…
Suve juurde on kuulunud alati ka jalgratas, trummiloitsud, suupill,
parmupill, veidi ulakad aiapeod.”
Möllab
ja mürgeldab luules
Esimese luuletuse kirjutas Anne vist seitsmeaastaselt. See oli
ühest jõemudas veerevast näritud õunasüdamest,
mille vähk kääridega pooleks lõikas. 11aastaselt
tegi ta ohtralt jõulukarda kasutades valmis esimese “luulekogu”,
mille emale sünnipäevaks kinkis. Ilmselt inspireerisid
Annet ka loetud raamatud. Ta oli algklassides tõeline raamatukoi,
tassis kotitäite kaupa Saue sovhoosi raamatukogust muinasjuturaamatuid
koju. Lapsepõlvesõbratari Avega mängiti luulemänge.
Üks lemmikmäng seisnes selles, et kumbki valis raamatu,
kust deklameeriti paatoslikul häälel kordamööda
üks luulerida. Tulemuseks oli uus luuletus, mille absurdsus
valmistas palju nalja.
Kui algklassides sündis luule juhuslikult, siis 15aastaselt
hakkas Anne teadlikult kirjutama. Ajendiks oli elu esimene suur
armastus.
17aastaselt kuulis ta Eesti Luuleliidust ja sattus suvelaagrisse,
kus äratas Ingvar Luhaääre tähelepanu kolme
täiskirjutatud luulekaustikuga. Järgmisel aastal esines
ta luuletustega Hommiku TV-s ning sai Luuleliidu korraldatud “Luulekevade”
laureaadiks. Hakkas oma loomingut siin-seal avaldama, lõpuks
ka Loomingus. Nii see luulevanker veerema hakkas.
* * *
End tähena su kõrval hakkan tundma –
lendtähena (!) kas lendan mööda und ma?
vendtähena end saan su juures tundma,
rändtähena kas läbin sinu und ma?
händtähena ma õpin ilma tundma.
* * *
Lugesin raha –
see sai ruttu otsa,
sest olen kiire lugeja
ning rahatähtede peale on vähe kirjutatud.
Mu viimased “suitsupääsukesed”
ainult vilistasid nende eest valatud higi peale
vastostetud teekannus.
* * *
Ei kõiguta mind miski ega keski,
Hoo sissesaanud olen Luuleveski.
Mu tiibe alla sööstnud võimas luul…
Kui uuesti kord maandun*, olen Kuul.
Ma uudseist muljeist sõnu jahvatan.
Ja neid on, oeh, kui palju! –
Plahvatan…
* Kui Kuule maandun, siis tegelikult
– kuundun.
Varjatud
palged
Kooliajal oli Anne lootustandev sporditüdruk. Ta õppis
suusaklassis, aga hakkas hoopis tõsiselt ujumistrennis
käima. Nüüd tegeleb vabal ajal joogaga, vahel ujub.
Lapsena tegi ta lustlikke karikatuure – seda nimetab ta oma
raiskuläinud andeks, sest sinnapaika see jäigi.
Ka muusikal on Anne elus oluline roll. Ta oskab mängida suupilli
ja parmupilli ning tegeleb tantsimisega. Lemmikud on Bali ning
kreeka rahvamuusika (Zorbas jt), Itaalia ning Hispaania muusika
(Manu Chao Esperaza...), jazz, klassika, spiritistlik muusika
jne.
Mateeriainimeste silmis on Anne äraspidine olevus. Lapsemeelne
ja eluvõõram/arem inimene, kes oma mängutoosi
igaühele ei ava ning ümbritsevasse asisesse maailma
eriti ei süvene. Anne armastab absurdi, jaburaid situatsioone
ja situatsioonikoomikat. Mõnusas seltskonnas viibides muutub
ta vahel naerutavalt teatraalseks. Anne on ka kohalikke loomeinimesi
ühendava “IDEE” klubi ideegeneraator. Peaaegu kümme
aastat on see klubi andnud talle hingelist tuge, ideid ja pakkunud
loomingulist väljundit väga erinevate ürituste
näol.
30 on hea
vanus
“Kui olin 20, kippus vahel mõni vanem ja elukogenum
inimene minu isiklikku ellu sekkuma ja see mõjus ülekohtusena.
Püüdis oma kogemusi näiteks tuues kõrvalt
õpetada, kuidas “õigesti” elada tuleb.
30. eluaastatele lähenedes on selline probleem ära kadunud,
et keegi õpetama tuleb.
Samas tunnen, et kujunen kogu aeg edasi ja maailmavaade küpseb
koos minuga. Praeguseks pole mul suhtumine igasse ilmanähtusesse
selgepiiriliselt välja joonistunud ja mind täitsa huvitab,
mismoodi näen maailma 40- või 50-selt. Aasta-aastalt
vanemaks saamine on põnev protsess. Ma pole veel valmis.
Sealsamas tajun 30. eluaastat mingisuguse verstapostina tõesti.
Võiks oma teel nagu mingi vaia märgistuseks maasse
lüüa. Seisaks justkui teelahkme ees, kus elutähtsaid
otsuseid ei saa enam kaugele edasi veeretada, nagu siiani. Tuleb
otsustada või selgusele jõuda – kas luua pere
või on saatus mulle mingi teistsuguse tee käia määranud.”
Anne elab tänases päevas ega tee pikalt plaane ette.
Siiani on saatus teda ise enda järel “meeldivas suunas”
lohistanud ja päevast päeva mingeid üllatusi ja
meelepäraseid töid-ülesandeid välja pakkunud.
Tahaks panna kokku lembeluule kogumikku, ent materjali on nii
palju, et lihtsalt ei orienteeru selles. Ka on pidanud lauast
sahtlid üle ühe välja tõmbama, sest aja
jooksul kogunenud sõnamängude kuhi ühes sahtlis
lõhkus teise sahtli põhja ära. Vaim sai mateeriast
võitu. Järelikult peaks millalgi filoloogilisi ulakusi
täis kalambuurikogumikule “Silpharakas” noorema
“õe” või “venna” tegema.
Armastus ja unistused
Hiljuti imetles Anne teleskoobist, kuidas Jupiteri kuud Io ja
Ganymedes teineteisele lähenesid, kuni kallistuses ühinesid.
Kui ta mõtleb sõnale “armastus”, siis
mõtleb just sellele sülelusele ja sellele, mida sel
hetkel tundis.
Senine elu on toonud ellu põnevaid mehi ja suhted nendega,
olgu need vahel ka vaid platoonilised armumised, on mõttemaailma
kujundanud ning rikastanud.
Anne tahaks rännata, kolada looduses, tõmmata ninna
niiske sambla lõhna, imetleda vahelduvaid maastikke rännakuil
kaugete maade taha... Muudkui oleks kuskile teel. Viimastel aastatel
on ta uidanud ainult Eestimaa looduses. Augustis ootab ees reis
kaunisse Kreekasse.
Seiklustemaias Anne kasutas rändamiseks isegi unenägusid.
Ta avastas, et kehast väljumine on mingil määral
harjutatav oskus. Esimene hingerännak jättis kordumatu
elamuse ja tekitas pöörast soovi seda uuesti ja uuesti
kogeda.
* * *
ANNE KAHRO
Sündinud 20. aprillil 1974 (ülemisel pildil), elab ja
on üles kasvanud Laagris.
Koolid:
Õppinud Tallinna 28. 8-kl. koolis (spordiklass), Tallinna
61. Keskkool, Türi KPK-s zootehnikat, Tallinna 20. Keskkoolis
ning Tallinna 6. Õhtukeskkoolis.
Töö ja looming:
Töötanud sekretärina, algkooli emakeeleõpetaja
ning koduõpetajana. Praegu on vabakutseline ja FIE (tegelikult
nimetab ta ennast MFIE-ks – metafüüsilisest isikust
ettevõtjaks).
Alates 1991. aastast on tema looming –
luuletused ja esseed – näinud trükivalgust erinevates
väljaannetes, sh Loomingus. Viimasel ajal kõige rohkem
naisteajakirjades (eelkõige Anne).
Annelt on ilmunud viis luulekogu: “Nälkjast!” (1994),
“Helesinilane” (1995), “Erutus elutus kohas”(1996)
“Viie kella tee”(1999), “Kuupiste” (2003).
Ta on Urmas Sisaski lapsepõlvemälestuste raamatu “Sindrinahkses
kasukas”(2000) ja sõnamängude kogumiku “Silpharakas”
(2002) autor.
Elukaaslasest helilooja Urmas Sisask on tema
tekstidele palju muusikat kirjutanud. Ühistööna
sündinud kuus kantaati on kõlanud TPÜ Naiskoori,
RAMi, Ameerika Ühendriikide eestlaste naiskoori ning segakoori
Noorus esituses. Teos “Kantaat Armastusele” on jõudnud
ka CD-plaadile “Kahest üheks”
|
|
|
