Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 



Anu ja Ervin filmivõtetel.

Ervin Õunapuu
lihtsad küsimused

tekst: K&E

24. veebruaril esilinastus kinos “Sõprus” Ervin Õunapuu film “Lihtsad küsimused”, millest palju räägitakse, aga vähesed on näinud. Ükski Eesti telekanal ei ole seda filmi laiale avalikkusele veel näidata söandanud.

Pimedal keskajal valitseti hirmu, teadmatuse ja usu abil inimeste meeli. Ristiusustamise egiidi all on vallutatud maid ja toime pandud jõledusi. Eestis räägitakse eetikakriisist ja hingehariduse puudulikkusest. Taas nähakse väljapääsu kohustuslikus usuõpetuses, kuid milleks meile võõramaine võimuhaaramise ja vägivallausk, mille sihiks inimese vaimne mõrv?

“Ateist, kes usub inimsusse ja põlgab jumalat, on lähemal pühadusele kui usklik, kes usub jumalasse, aga põlgab inimesi,” on öelnud Sydney Harris. See ütlus iseloomustab väga hästi Ervin Õunapuud ja ideed, miks ta filmi tegemise ette võttis. Idee idanes ammu. Algne pealkiri oli “Pime valgus”, sest pühamehed on tegelikult valguse summutajad. Ka filmis tuuakse näide, kuidas mungad läksid üle Alpide, silmad kinni seotud. Film oli kavandatud palju ründavamana, kuid aastate jooksul on Õunapuu leebunud ning leidnud, et kõiki mõtteid ei pea tingimata välja karjuma, kui võib rahulikult rääkida. Ta ei pea end mingi absoluutse tõe kuulutajaks, loovale vaimule omaselt pakub ta võimaluse vaadata asjadele teistmoodi kui meid sunnitakse. Mitmed mõtlejad, Henry L. Melcken nende seas, on öelnud, et Jumal on humorist, kelle kuulajaskond kardab naerda. Film “Lihtsad küsimused”pakub eelarvamustevabale inimesele ohtralt teravmeelset vaimukat lusti, samas kedagi riivamata.


Kaader filmist Lihtsad küsimused.

Hirm lõi jumalad

In orbe deos fecit timor, kõlab see Statiuse mõte ladina keeles. Samuel Butler on täheldanud, et inimesed on ühtviisi hirmunud nii juhul, kui kuulevad kedagi kristliku religiooni algtõdedes kahtlemas, kui siis, mil näevad kedagi neid tõdesid ellu viimas. Väga vähesed on nõus usu vastu avalikult sõna võtma.
Selles filmis teevad seda vanemad inimesed, kellel on ükskõik, mis neist arvatakse. Hirm ja teadmatus, mis saab pärast surma, on ka Õunapuu arvates üks põhimootoreid, mis asja käima tõmbab. “Kõik usulahud lähtuvad paljude inimeste hirmudest ja mõnede osavusest,” on öelnud Stendhal. Need “mõned osavad” on pühamehed, kes lihtsameelsetele inimestele muinasjuttude jutustamisega korralikult teenivad. Võim omakorda kasutab pühamehi inimeste ohjes hoidmiseks, sest nagu on öelnud Napoleon, on religioon suurepärane vahend, et hoida rahvast vaos.
Ristiusk muudab inimese pisikeseks, patuseks, väärtusetuks olendiks, kellest midagi ei sõltu – kõik on Jumala käes ning ainus tõde seisab pühakirjas. Michael de Montaigne ei suuda inimese lauslollust ära imestada – inimene ei suuda luua isegi kärbest, aga jumalaid loob ta tosinate kaupa. Inimesel on meeletu ihalus ja soov rituaalide ning kultusobjektide järele, sest argielu on nii kohutav. Kirik on nagu omaette võlumaailm, aga samas ei näe Õunapuu mingit vahet narkootikumidega. Kirutud Karl Marx ütles õigesti, et usk on oopium rahvale. Selle valguses võib pühamehi vaadelda kui narkodiilereid ja Õunapuud kui uimastikaubanduse vastu võitlejat.

Kellele on kristlust vaja?

Ervin Õunapuu arvates on kristlus nende inimeste usk, kes on teinud elus palju halba, kes on kurjad ja salakavalad, oma palvetes ja annetuste eest ostavad nad end siis järgmises elus pattudest vabaks. Kristlane on inimene, kes pühapäeval kahetseb seda, mida ta tegi laupäeval ja kavatseb esmaspäeval taas teha, on tabavalt kristlase silmakirjaliku pätiolemuse kokku võtnud Thomas R. Ybarra.
Ilmekalt väljendub selle sisu Ervin Õunapuu meelest Luuka Evangeeliumis Jeesuse poolt välja öeldud sõnades, kus ta käseb need, kes temasse ei usu, tema ette tuua ja maha tappa. Milline tuttav retoorika lähiminevikust! Hiljuti propageeriti meil ja ühel kolmandikul planeedil religiooni, kus Suure Venna rollis oli kommunistliku partei kõikvõimas silm ja kõrv. Teel kommunistlikku paradiisi tuli vankumatult uskuda parteisse ja selle ilmeksimatutesse juhtidesse. Tõrksatega käituti nagu uskmatutega, keda piibliõpetuse kohaselt ootab põrgutuli – kuulutati ketseriks ja hävitati. Graham Greene on öelnud, et katoliiklasena tänab ta Jumalat ketserluse eest. Ketserlus on üksnes teine sõna mõttevabaduse kohta.

Kogu ristiusuvärk on äriprojekt

“Religioosse propaganda efektiivsus sõltub rakendatavatest meetoditest, mitte sisendatavatest doktriinidest. Viimased võivad olla õiged või valed, tervistavad või hävitavad, sel on kas vähe või pole üldse mingit tähtsust. Soodsatel asjaoludel saab tegelikult igaüht pöörata ükskõik kelleks,” on öelnud Aldous Huxley. Ja tõsi, ajalugu on näidanud, et tule ja mõõgaga saab pöörata kristlaseks, moslemiks, kommunistiks, fašistiks, liberaaliks, radikaaliks – kelleks iganes. Me kõik teame, milliste meetoditega toimus Eestimaa ristiusustamine. E. Õunapuu maakodu asub Ridala vallas, kuhu ristirüütlid omal ajal tulid end välja magama ja jooma ning läksid edasi jälle tapma.
Kuid kirikus käimine ei tee veel kristlaseks. Filmis tunnistab üks naine, et käib kirikus “igaks juhuks”. See avaldabki eestlase alalhoidliku olemuse. Tuletame meelde, kuidas mitte kaua aega tagasi “igaks juhuks” parteisse astuti. Filmis näeme kummastavaid kaadreid endistest tippkommunistidest Rüütliga eesotsas “igaks juhuks” kirikus istumas ja pühalikult tõsise näoga hardalt jumalasõna kuulamas….
Taara- ja Maausuliste Maavalla Koja vanem, Soome-Ugri Rahvaste IV Maailmakongressi peasekretär Andres Heinapuu hindab toimuvat luteri kiriku hiilivaks riigikirikuks saamisena. Niisugust kahtlust üldse ei ole, et need, kes tahavad usuõpetust koolidesse, oleksid mures eetika pärast. See on neile loosung. Küsimus on ainult teatavate institutsionaalsete hüvede saamises maksumaksja arvelt, mis on ka oluline põhjus usuõpetuse sisseviimisel. Samamoodi tahetakse saada vaimset autoriteeti ja selle kaudu kogudustesse inimesi, et saada raha.
Väga oluline on siinjuures see, et vägivaldne ristiusustamine käib kaasas vägivaldse turuusustamisega. Sest mis need jõulud siis näiteks on? Üks kole šoppamine. Kirik on siin jõuetu ja ei tahagi midagi teha, sest soovib ka sellest tulu saada. Soomes, Lapimaal, Ivalos on luteriusu kirik, mis näeb arhitektuurselt välja nagu veneaegne kassaaparaat. Seal sai A. Heinapuu ilmutuse, et kogu see ristiusuvärk on rahategemise vahend.


Kaader filmist Lihtsad küsimused.

Euroopas on nii

Üleüldist kristliku kiriku staatuse tõstmist argumenteeritakse alati sellega, et kuskil Euroopas on nii. Euroopasse pürgimisega oleme ära unustanud, et oleme rohkem eurooplased kui need asiaadid, kes pärast Aasiast Euroopasse tulid. Iseenda häbenemine ja kõigi endast paremaks pidamine on eesti kultuuri sisse kodeeritud. Eesti kultuuri alus on selles, et meie ise ei ole midagi väärt. Nemad seal välismaal teavad, kuidas peab tegema. Sellest lähtuvad ka meie kristlaste argumendid, et meie ei peaks ennast nende ees häbenema, peame ka nii tegema…Siit tuleb üks pisike eesti kultuuri nõrkus ja üks oluline põhjus, miks võiks minna tagasi väärikamale maarahva kultuurialusele. Sest kui teeme kõike selleks, et meeldida kellelegi kas Moskvas või Euroopas, siis ei võta meid Euroopas esiteks mitte keegi tõsiselt ja teiseks, see tuleb meile endale kahjuks. Kui ahvime sellist arhitektuuri, mis meie kliimasse ei sobi, siis on majas külm. Siin ongi põhjus, miks oleks kasulik natukene väärikust omandada ja julgeda asju teha rohkem omamoodi. Ei pea arvama, et selleks, et saaks olla EL-s ja et Eesti saaks olla tõsiseltvõetav riik, peaks meil olema 80% kristlasi. Eesti elanikkonnast on ennast usuliselt määratlenud aga vaid ligi neljandik.
Hakata käsu korras ühe usu abil eetikat õpetama, millesse lastevanemad suhtuvad skeptiliselt, diskrediteerib Heinapuu meelest ära nii eetika kui selle usu, muutes mõlemad naeruväärseks. See, mida koolitundides antakse, on haridus. Seda, mis on kujutatud maalidel, tuleks seletada kunstitunnis ja A. H. Tammsaare seost kristlusega analüüsida kirjandusetunnis.
Oskar Loorits on meie usku nimetanud dünamismiks ja see sobib praegusele muutuvale maailmale Heinapuu arvates kõige paremini. Meil põhimõtteliselt ei ole dogmasid. See, millesse uskusid meie esivanemad ja millesse usume meie, on seesama tegelik elu, mis meie ümber on.
Ervin Õunapuu usub sellesse, et inimene peab oma elu elama nii, et tal ei oleks mitte sekundikski hirmu selle ees, mis saab pärast.
Rohkem Õunapuu sel teemal filme teha ei kavatse, sest film räägib enda eest ise. Igal ajastul on oma religiooonid, muinasjutud, iidolid ja ikoonid. Kas olete tähele pannud, kuidas eesti meedia ei tööta mitte ideed vaid nende kandjatega, kuidas kõik mõtteviisid ja probleemipüstitused personifitseeritakse?
Sellele ajastule omaselt ei räägita arvustustes mitte filmis tõstatatud probleemist, vaid taandatakse kõik Õunapuu isikule, kujundades arusaama, nagu oleks filmis käsitletu Õunapuu isiklik probleem, mis ühiskonda laiemalt ei puuduta. Nii tehakse Õunapuust avalikkuse silmis “valge vares” (Jaan J. Leppik, Sirp, 19. märts 2004, “Misjonärimure”). Jaan J. Leppik tembeldab filmi pitseriga “ideoloogiline” ja sildistab selle muretseva misjonäri filmiks ateistide pühapäevakooli lastele. Ervin Õunapuu arvates on Jaan J. Leppiku näol aga tegu narkodiileriga, kes ründab uimastikaubanduse vastu võitlejat.
Ajalugu armastab korduda. Hiljuti saime Heimar Lenki suu läbi teada, et Tallinna linna ja keskerakonda juhtiv Edgar Savisaar on püha mees. Uskmatud ja ainuvõimule vastuhakkajad kuulutati ehtpiibellikult mässajateks ja visati keskerakonnast välja…
Jumal kaitsku meid pühameeste eest, palub George Bernanos. Sest nagu on öeldud filmi “Lihtsad küsimused” lõputiitrites:
“Jumal on inimese leiutatud fantaasiaolend, kelle nimel on tapetud miljoneid inimesi. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Seda tehakse ka täna. Teie mälestuseks, kes iganes te olete ja kus asute.”

* * *

Arvamus

Lauri Leesi, Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor usuõpetuse kehtestamisest:
Kõik on ju kokkuleppe küsimus. Võib üldse loobuda teaduslikust maailmakäsitlusest. Miks mitte õpetada ka bioloogias, et jumal lõi maailma seitsme päevaga ja naise lõi ta mehe küljeluust ning see käis tal imekähku. Ka nii on aastasadu koolides õpetatud. Galilei andis ju ka lõpuks alla, nõustus nomenklatuuriga, kuigi lisas: aga ikkagi ta pöörleb. Ja veel minu peamine argument: iga uue kohustusliku õppetunni sisseviimine tunniplaani käib üksnes mingisuguse teise, juba eksisteeriva tunni asemel. Tavakohaselt on seda tehtud emakeele arvel. Eesti koolis ei ole praeguse seisuga ühtegi mittevajalikku tundi. Kõik õppeained on miinimumtundidega. Kulturoloogilisest aspektist on erinevad religioonid meie õppe- ja ainekavades esindatud. Erinevate õppeainete intergratsioon toimib. Jätke koolid rahule! Tõstke parem õpetajate palka! Kui peamisest ei taheta rääkida, siis räägitakse ikka tähtsuseta asjadest.

Olle Mirme, Kanal 2 programmidirektor, filmist:
Minu arvates on võitlev ateist Õunapuu äärmiselt teretulnud nähtus meie pahatihti sumbuma kippuvas kultuuri- ja meediapildis. Mulle sümpatiseerib tema kompromissitu kirglikkus ja valmisolek oma arusaamade eest seista. Ta on vaenlase (silmakirjalik kirik) väga üheselt määratlenud ja hoobidki, mida ta vastasele jõudumööda jagada püüab, on enamasti üsna täpselt sihitud. Et Õunapuu on tõepoolest sageli hella kohta tabanud, seda võib järeldada kiriklike ringkondade ülepingutatult valulikest reaktsioonidest. Selles mõttes kinnitab Õunapuu oma tegevuse tulemuslikkusega vana ütlust, et ka üks on lahinguväljal sõdur.
Kui tema uuest filmist rääkida, siis Õunapuule näib see olevat lihtsalt üks paljudest võimalikest relvadest, millega ülekaalukat vastast rünnata. Võrreldes näiteks essee kirjutamisega, on see küll oluliselt kallim ja töömahukam, aga samas ka potentsiaalselt tõhusam võimalus. Asja selles valguses vaadates tuleb filmile tunnustust avaldada, autori sõnum jõuab pärale. Loomulikult saaks filmile vähemalt tehnilises plaanis (rütmid, montaaz jne) mõndagi ette heita, aga antud juhul oleks see raisatud energia. Arvan, et "Lihtsaid küsimusi" tuleb ikkagi võtta sellena, mis ta on (võitlev propaganda) ja mitte käsitleda sellena, mida ta olemuslikult ei ole (dokumentaalfilm). Kanal 2 programmi film minu arvates väga ei sobi. Küsimus pole telekanali alalhoidlikkuses ega jumalakartlikkuses, lihtsalt Kanal 2 profiiliks on olla eelkõige meelelahutust pakkuv kommertskanal. Sarnased teosed sobiksid loomuldasa pigem ETV ekraanile.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv