|
|
|
Anu ja Ervin filmivõtetel. |
Ervin Õunapuu
lihtsad küsimused
tekst: K&E
24.
veebruaril esilinastus kinos “Sõprus” Ervin
Õunapuu film “Lihtsad
küsimused”, millest palju räägitakse, aga
vähesed on näinud. Ükski Eesti telekanal ei ole
seda filmi laiale avalikkusele veel näidata söandanud.
Pimedal keskajal valitseti
hirmu, teadmatuse ja usu abil inimeste meeli. Ristiusustamise
egiidi all on vallutatud maid ja toime pandud jõledusi.
Eestis räägitakse eetikakriisist ja hingehariduse puudulikkusest.
Taas nähakse väljapääsu kohustuslikus usuõpetuses,
kuid milleks meile võõramaine võimuhaaramise
ja vägivallausk, mille sihiks inimese vaimne mõrv?
“Ateist, kes
usub inimsusse ja põlgab jumalat, on lähemal pühadusele
kui usklik, kes usub jumalasse, aga põlgab inimesi,”
on öelnud Sydney Harris. See ütlus iseloomustab väga
hästi Ervin Õunapuud ja ideed, miks ta filmi tegemise
ette võttis. Idee idanes ammu. Algne pealkiri oli “Pime
valgus”, sest pühamehed on tegelikult valguse summutajad.
Ka filmis tuuakse näide, kuidas mungad läksid üle
Alpide, silmad kinni seotud. Film oli kavandatud palju ründavamana,
kuid aastate jooksul on Õunapuu leebunud ning leidnud,
et kõiki mõtteid ei pea tingimata välja karjuma,
kui võib rahulikult rääkida. Ta ei pea end mingi
absoluutse tõe kuulutajaks, loovale vaimule omaselt pakub
ta võimaluse vaadata asjadele teistmoodi kui meid sunnitakse.
Mitmed mõtlejad, Henry L. Melcken nende seas, on öelnud,
et Jumal on humorist, kelle kuulajaskond kardab naerda. Film “Lihtsad
küsimused”pakub eelarvamustevabale inimesele ohtralt
teravmeelset vaimukat lusti, samas kedagi riivamata.
|
Kaader filmist Lihtsad küsimused. |
Hirm
lõi jumalad
In orbe deos fecit timor, kõlab see Statiuse mõte
ladina keeles. Samuel Butler on täheldanud, et inimesed on
ühtviisi hirmunud nii juhul, kui kuulevad kedagi kristliku
religiooni algtõdedes kahtlemas, kui siis, mil näevad
kedagi neid tõdesid ellu viimas. Väga vähesed
on nõus usu vastu avalikult sõna võtma.
Selles filmis teevad seda vanemad inimesed, kellel on ükskõik,
mis neist arvatakse. Hirm ja teadmatus, mis saab pärast surma,
on ka Õunapuu arvates üks põhimootoreid, mis
asja käima tõmbab. “Kõik usulahud lähtuvad
paljude inimeste hirmudest ja mõnede osavusest,”
on öelnud Stendhal. Need “mõned osavad”
on pühamehed, kes lihtsameelsetele inimestele muinasjuttude
jutustamisega korralikult teenivad. Võim omakorda kasutab
pühamehi inimeste ohjes hoidmiseks, sest nagu on öelnud
Napoleon, on religioon suurepärane vahend, et hoida rahvast
vaos.
Ristiusk muudab inimese pisikeseks, patuseks, väärtusetuks
olendiks, kellest midagi ei sõltu – kõik on
Jumala käes ning ainus tõde seisab pühakirjas.
Michael de Montaigne ei suuda inimese lauslollust ära imestada
– inimene ei suuda luua isegi kärbest, aga jumalaid
loob ta tosinate kaupa. Inimesel on meeletu ihalus ja soov rituaalide
ning kultusobjektide järele, sest argielu on nii kohutav.
Kirik on nagu omaette võlumaailm, aga samas ei näe
Õunapuu mingit vahet narkootikumidega. Kirutud Karl Marx
ütles õigesti, et usk on oopium rahvale. Selle valguses
võib pühamehi vaadelda kui narkodiilereid ja Õunapuud
kui uimastikaubanduse vastu võitlejat.
Kellele on
kristlust vaja?
Ervin Õunapuu arvates on kristlus nende inimeste usk, kes
on teinud elus palju halba, kes on kurjad ja salakavalad, oma
palvetes ja annetuste eest ostavad nad end siis järgmises
elus pattudest vabaks. Kristlane on inimene, kes pühapäeval
kahetseb seda, mida ta tegi laupäeval ja kavatseb esmaspäeval
taas teha, on tabavalt kristlase silmakirjaliku pätiolemuse
kokku võtnud Thomas R. Ybarra.
Ilmekalt väljendub selle sisu Ervin Õunapuu meelest
Luuka Evangeeliumis Jeesuse poolt välja öeldud sõnades,
kus ta käseb need, kes temasse ei usu, tema ette tuua ja
maha tappa. Milline tuttav retoorika lähiminevikust! Hiljuti
propageeriti meil ja ühel kolmandikul planeedil religiooni,
kus Suure Venna rollis oli kommunistliku partei kõikvõimas
silm ja kõrv. Teel kommunistlikku paradiisi tuli vankumatult
uskuda parteisse ja selle ilmeksimatutesse juhtidesse. Tõrksatega
käituti nagu uskmatutega, keda piibliõpetuse kohaselt
ootab põrgutuli – kuulutati ketseriks ja hävitati.
Graham Greene on öelnud, et katoliiklasena tänab ta
Jumalat ketserluse eest. Ketserlus on üksnes teine sõna
mõttevabaduse kohta.
Kogu ristiusuvärk
on äriprojekt
“Religioosse propaganda efektiivsus sõltub rakendatavatest
meetoditest, mitte sisendatavatest doktriinidest. Viimased võivad
olla õiged või valed, tervistavad või hävitavad,
sel on kas vähe või pole üldse mingit tähtsust.
Soodsatel asjaoludel saab tegelikult igaüht pöörata
ükskõik kelleks,” on öelnud Aldous Huxley.
Ja tõsi, ajalugu on näidanud, et tule ja mõõgaga
saab pöörata kristlaseks, moslemiks, kommunistiks, fašistiks,
liberaaliks, radikaaliks – kelleks iganes. Me kõik
teame, milliste meetoditega toimus Eestimaa ristiusustamine. E.
Õunapuu maakodu asub Ridala vallas, kuhu ristirüütlid
omal ajal tulid end välja magama ja jooma ning läksid
edasi jälle tapma.
Kuid kirikus käimine ei tee veel kristlaseks. Filmis tunnistab
üks naine, et käib kirikus “igaks juhuks”.
See avaldabki eestlase alalhoidliku olemuse. Tuletame meelde,
kuidas mitte kaua aega tagasi “igaks juhuks”
parteisse astuti. Filmis näeme kummastavaid kaadreid endistest
tippkommunistidest Rüütliga eesotsas “igaks juhuks”
kirikus istumas ja pühalikult tõsise näoga hardalt
jumalasõna kuulamas….
Taara- ja Maausuliste Maavalla Koja vanem, Soome-Ugri Rahvaste
IV Maailmakongressi peasekretär Andres Heinapuu hindab toimuvat
luteri kiriku hiilivaks riigikirikuks saamisena. Niisugust kahtlust
üldse ei ole, et need, kes tahavad usuõpetust koolidesse,
oleksid mures eetika pärast. See on neile loosung. Küsimus
on ainult teatavate institutsionaalsete hüvede saamises maksumaksja
arvelt, mis on ka oluline põhjus usuõpetuse sisseviimisel.
Samamoodi tahetakse saada vaimset autoriteeti ja selle kaudu kogudustesse
inimesi, et saada raha.
Väga oluline on siinjuures see, et vägivaldne ristiusustamine
käib kaasas vägivaldse turuusustamisega. Sest mis need
jõulud siis näiteks on? Üks kole šoppamine.
Kirik on siin jõuetu ja ei tahagi midagi teha, sest soovib
ka sellest tulu saada. Soomes, Lapimaal, Ivalos on luteriusu kirik,
mis näeb arhitektuurselt välja nagu veneaegne kassaaparaat.
Seal sai A. Heinapuu ilmutuse, et kogu see ristiusuvärk on
rahategemise vahend.
|
Kaader filmist Lihtsad küsimused. |
Euroopas
on nii
Üleüldist kristliku kiriku staatuse tõstmist
argumenteeritakse alati sellega, et kuskil Euroopas on nii. Euroopasse
pürgimisega oleme ära unustanud, et oleme rohkem eurooplased
kui need asiaadid, kes pärast Aasiast Euroopasse tulid. Iseenda
häbenemine ja kõigi endast paremaks pidamine on eesti
kultuuri sisse kodeeritud. Eesti kultuuri alus on selles, et meie
ise ei ole midagi väärt. Nemad seal välismaal teavad,
kuidas peab tegema. Sellest lähtuvad ka meie kristlaste argumendid,
et meie ei peaks ennast nende ees häbenema, peame ka nii
tegema…Siit tuleb üks pisike eesti kultuuri nõrkus
ja üks oluline põhjus, miks võiks minna tagasi
väärikamale maarahva kultuurialusele. Sest kui teeme
kõike selleks, et meeldida kellelegi kas Moskvas või
Euroopas, siis ei võta meid Euroopas esiteks mitte keegi
tõsiselt ja teiseks, see tuleb meile endale kahjuks. Kui
ahvime sellist arhitektuuri, mis meie kliimasse ei sobi, siis
on majas külm. Siin ongi põhjus, miks oleks kasulik
natukene väärikust omandada ja julgeda asju teha rohkem
omamoodi. Ei pea arvama, et selleks, et saaks olla EL-s ja et
Eesti saaks olla tõsiseltvõetav riik, peaks meil
olema 80% kristlasi. Eesti elanikkonnast on ennast usuliselt määratlenud
aga vaid ligi neljandik.
Hakata käsu korras ühe usu abil eetikat õpetama,
millesse lastevanemad suhtuvad skeptiliselt, diskrediteerib Heinapuu
meelest ära nii eetika kui selle usu, muutes mõlemad
naeruväärseks. See, mida koolitundides antakse, on haridus.
Seda, mis on kujutatud maalidel, tuleks seletada kunstitunnis
ja A. H. Tammsaare seost kristlusega analüüsida kirjandusetunnis.
Oskar Loorits on meie usku nimetanud dünamismiks ja see sobib
praegusele muutuvale maailmale Heinapuu arvates kõige paremini.
Meil põhimõtteliselt ei ole dogmasid. See, millesse
uskusid meie esivanemad ja millesse usume meie, on seesama tegelik
elu, mis meie ümber on.
Ervin Õunapuu usub sellesse, et inimene peab oma elu elama
nii, et tal ei oleks mitte sekundikski hirmu selle ees, mis saab
pärast.
Rohkem Õunapuu sel teemal filme teha ei kavatse, sest film
räägib enda eest ise. Igal ajastul on oma religiooonid,
muinasjutud, iidolid ja ikoonid. Kas olete tähele pannud,
kuidas eesti meedia ei tööta mitte ideed vaid nende
kandjatega, kuidas kõik mõtteviisid ja probleemipüstitused
personifitseeritakse?
Sellele ajastule omaselt ei räägita arvustustes mitte
filmis tõstatatud probleemist, vaid taandatakse kõik
Õunapuu isikule, kujundades arusaama, nagu oleks filmis
käsitletu Õunapuu isiklik probleem, mis ühiskonda
laiemalt ei puuduta. Nii tehakse Õunapuust avalikkuse silmis
“valge vares” (Jaan J. Leppik, Sirp, 19. märts
2004, “Misjonärimure”). Jaan J. Leppik tembeldab
filmi pitseriga “ideoloogiline” ja sildistab selle muretseva
misjonäri filmiks ateistide pühapäevakooli lastele.
Ervin Õunapuu arvates on Jaan J. Leppiku näol aga
tegu narkodiileriga, kes ründab uimastikaubanduse vastu võitlejat.
Ajalugu armastab korduda. Hiljuti saime Heimar Lenki suu läbi
teada, et Tallinna linna ja keskerakonda juhtiv Edgar Savisaar
on püha mees. Uskmatud ja ainuvõimule vastuhakkajad
kuulutati ehtpiibellikult mässajateks ja visati keskerakonnast
välja…
Jumal kaitsku meid pühameeste eest, palub George Bernanos.
Sest nagu on öeldud filmi “Lihtsad küsimused”
lõputiitrites:
“Jumal on inimese leiutatud fantaasiaolend, kelle nimel
on tapetud miljoneid inimesi. Nii vaimselt kui füüsiliselt.
Seda tehakse ka täna. Teie mälestuseks, kes iganes te
olete ja kus asute.”
* * *
Arvamus
Lauri Leesi, Tallinna
Prantsuse Lütseumi direktor usuõpetuse kehtestamisest:
Kõik on ju kokkuleppe küsimus. Võib üldse
loobuda teaduslikust maailmakäsitlusest. Miks mitte õpetada
ka bioloogias, et jumal lõi maailma seitsme päevaga
ja naise lõi ta mehe küljeluust ning see käis
tal imekähku. Ka nii on aastasadu koolides õpetatud.
Galilei andis ju ka lõpuks alla, nõustus nomenklatuuriga,
kuigi lisas: aga ikkagi ta pöörleb. Ja veel minu peamine
argument: iga uue kohustusliku õppetunni sisseviimine tunniplaani
käib üksnes mingisuguse teise, juba eksisteeriva tunni
asemel. Tavakohaselt on seda tehtud emakeele arvel. Eesti koolis
ei ole praeguse seisuga ühtegi mittevajalikku tundi. Kõik
õppeained on miinimumtundidega. Kulturoloogilisest aspektist
on erinevad religioonid meie õppe- ja ainekavades esindatud.
Erinevate õppeainete intergratsioon toimib. Jätke
koolid rahule! Tõstke parem õpetajate palka! Kui
peamisest ei taheta rääkida, siis räägitakse
ikka tähtsuseta asjadest.
Olle Mirme, Kanal
2 programmidirektor, filmist:
Minu arvates on võitlev ateist Õunapuu äärmiselt
teretulnud nähtus meie pahatihti sumbuma kippuvas kultuuri-
ja meediapildis. Mulle sümpatiseerib tema kompromissitu kirglikkus
ja valmisolek oma arusaamade eest seista. Ta on vaenlase (silmakirjalik
kirik) väga üheselt määratlenud ja hoobidki,
mida ta vastasele jõudumööda jagada püüab,
on enamasti üsna täpselt sihitud. Et Õunapuu
on tõepoolest sageli hella kohta tabanud, seda võib
järeldada kiriklike ringkondade ülepingutatult valulikest
reaktsioonidest. Selles mõttes kinnitab Õunapuu
oma tegevuse tulemuslikkusega vana ütlust, et ka üks
on lahinguväljal sõdur.
Kui tema uuest filmist rääkida, siis Õunapuule
näib see olevat lihtsalt üks paljudest võimalikest
relvadest, millega ülekaalukat vastast rünnata. Võrreldes
näiteks essee kirjutamisega, on see küll oluliselt kallim
ja töömahukam, aga samas ka potentsiaalselt tõhusam
võimalus. Asja selles valguses vaadates tuleb filmile tunnustust
avaldada, autori sõnum jõuab pärale. Loomulikult
saaks filmile vähemalt tehnilises plaanis (rütmid, montaaz
jne) mõndagi ette heita, aga antud juhul oleks see raisatud
energia. Arvan, et "Lihtsaid küsimusi" tuleb ikkagi
võtta sellena, mis ta on (võitlev propaganda) ja
mitte käsitleda sellena, mida ta olemuslikult ei ole (dokumentaalfilm).
Kanal 2 programmi film minu arvates väga ei sobi. Küsimus
pole telekanali alalhoidlikkuses ega jumalakartlikkuses, lihtsalt
Kanal 2 profiiliks on olla eelkõige meelelahutust pakkuv
kommertskanal. Sarnased teosed sobiksid loomuldasa pigem ETV ekraanile.
|
|
|
