Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 


Nostalgiliselt kulunud Bulgaaria

tekst: Annekreet Heinloo


Sofia linnapilt

Bulgaaria Vabariik
Pindala 110 990 km2.
Elanikkond 7,97 milj. inimest, peamiselt bulgaarlased (89%), teistest rahvustest arvukamad on türklased ja mustlased, riigis elab veel kreeklasi, armeenlasi, venelasi.
Pealinn Sofia (1,09 milj. elanikku).
Suuremad linnad Plovdiv (379 000) ja Varna (181 000).
Riigikeel: bulgaaria, samuti kasutatakse vene, inglise ja saksa keelt.
Peamine usk ida-ortodoks, islam. Rahaühik lev , 1 lev = 100 stotinkat.

 

Naljaga pooleks nimetab kultuuriloolane Annekreet Heinloo oma praegusi reise Balkani perioodiks. Kõik teed viivad Balkanile! Päikeses sillerdav lihtrahvalik Kreeka, Vahemere äärne euroopalik Sloveenia ning nostalgiliselt kulunud Bulgaaria. Võluv Horvaatia veel ootamas ees.

Esimest korda külastan Bulgaaria pealinna Sofiat veebruaris. Kevadiselt porise pealinna niigi kirjud tänavad on puna-valgeis ehtes: kõikjal on näha pisikesi müügilette, mis kaetud punasest ja valgest lõngast tehtud paelakeste, ehete ja nukukestega. Bulgaaria tähistab Martinitsat! Igal aastal 1. märtsil kingivad bulgaarlased sõpradele ning lähedastele need kirjud paelad, millega soovitakse üksteisele edu ja tervist. Ühtlasi on Martinitsa ka märk kevade algusest.
Kui märtsi lõpul uuesti naasen, on kevad Balkanil juba täies hoos.

Sofia – romantika või nostalgiline kurbmäng

Üle orus paikneva Sofia linna paistab lumise tipuga Vitosha mägi. Selle järgi on nime saanud üks linna peatänavaid – Vitosha bulevard. Bulevardi kroonib kaasaegse Sofia üks sümboleid – modernne monument Santa Sofiale, linna kaitsepühakule. Vaade mägedele on loomulikult võimas. Suure kultuuripalee kõrval asub Sofia armastajate sild, mille servadele paarikesed õhtuti istuma kogunevad, et jälgida Vitoshat ja lummavat päikeseloojangut. Sild ise pole midagi väärt – vaade on see, mis talle nime on andnud.
Sofia suurimaks vaatamisväärsuseks on tema kirikud. St Nedelia kirik asub linna kahe suurima tänava ristumiskohal. See imeline hoone hävis peaaegu täielikult 1925 poliitilise sabotaazhi käigus, kuid õnneks taastati hiljem. Täielikuks elamuseks on sattuda kirikusse usupühade ajal. St Nedelia kihab siis nagu mesilastaru – rahvas muudkui tuleb ja tuleb, et saada õnnistust preestritelt, kes ikoonide ees palveid loevad ja oma mantlirevääriga kurja vaimu inimeste peade kohalt minema peletavad.
Vanimaks ehitiseks kogu linnas peetakse punastest tellistest ümmargust kirikut – St George rotundat. See on ainuke täielikult säilinud hoone iidsest Serdica linnast, mille kohale Sofia ehitatud on. Linnale oma nime andnud St Sofia kirik on vanim säilinud ida-ortodoksi kirik. See on ehitatud Bütsantsi keisririigi ajal aastatel 527-565. Türgi võimu all võeti kirik kasutusele mošeena ja lisati algupärasele ehitisele minaretid. Maavärin hävitas ühe tornidest, mille järel moslemid kiriku kiiruga hülgasid. Mošeesid on Sofias teisigi. Loomulikult peaks veel nimetama peakirikut, milleks on võimas Aleksander Nevski katedraal, aga ka sünagoogi, St Nikolai vene kirikut ja paljusid teisi. Sofia on uhke oma templite üle.
Pealinn mõjub inimestele erinevalt – mõned näevad siin romantilist ilu, mõned nostalgilist kurbmängu. Kui turismiatraktsioonid kirikud välja arvata, on linna üldmulje võrdlemisi kulunud, slaavilik, isegi sotsialistlik. Stalinistlikult karge arhitektuur muudab Sofia sarnaseks paljude teiste Ida-Euroopa suurlinnadega. Kulunud välimust soodustab ka tänavatel toimuv – kerjavad mustlasnaised lastega, koos valvekoertega tänaval pikutavad kodutud ja tänavakaubandus. Omaette vaatamisväärsuseks on saiamüüjad – määrdunud vanamemmed müüvad räpastest termoskottidest lõhnavaid tainaplönne, mida tööle ruttavad sofialased hommikusöögiks haukavad. Mõnesaja meetri kaugusel keskusest algab teine elu: kitsad tänavad, lagunenud majad, hooletusse jäetud hoovid, prostituudid, sutenöörid (tõsi, neid jätkub ka kesklinna), hulkuvad koerad (pole mingi ime näha tänavatel vedelemas koolnud loomade kolpasid), lagunevad autovrakid. Aga see kõik jääb turistidest eemale.
Sofia oluliseks strateegiliseks keskuseks on loomulikult ka turg. Slaavi rahvaste kombe kohaselt on sellel suur tähtsus kohalikus kaubanduses. Turg võtab enda alla mitmeid kvartaleid ning pakub müügiks kõike, mida hing ihaldab. Alates päikese käes pleekivatest ekleeri-kookidest ja lõpetades Türgist pärit tarbekaubaga. Eestlaste suurimateks ostuhittideks saavad lai valik naiste käekotte alates 5 levist (40 krooni)) ning pähklid (kreeka pähkli kilo samuti 40 krooni), oliivid ja maitseained.

Tõeline Bulgaaria algab sealt, kus Sofia lõpeb

Kahjuks ei ole mul võimalust külastada kuldseid liivasid Musta mere ääres. Tee viib hoopis lõunasse ja lääne poole Serbia piirile, kust Belgrad on öise rongisõidu kaugusel. Tõeline Bulgaaria algab juba Sofia äärelinnades – kesklinna elumajadele järgnevad osmikud, osmikutele hurtsikud ja linna piiril on mustlaste asundused. Võib-olla on Kuldsed liivad illusioon “tõelisest” Bulgaariast, sest läänepoolsed regioonid teevad kurvaks: kõikjal vohab vaesus ja räpasus.


Rila klooster.

Pigem on tõeline, arhailine Bulgaaria peidus tema võimsates mägedesse ehitatud kloostrites. Kõik uhked freskod, seinamaalingud ja puunikerdused on kohalike meistrimeeste käsitöö. Rasketel aegadel on kloostrid kujunenud rahvale patriotismi keskusteks. 120 kilomeetri kaugusel Sofiast lõunasse asub Rila klooster. Selle huvitava ajalooga paiga asutas 10. sajandil Ivan Rilski. Klooster sai maa suurimaks ja esmatähtsaks vaimseks keskuseks ja kultuuritempliks. Rila on bulgarite rahvusliku uhkuse sümbol. Kloostri interjöör mõjub vapustavalt: asukoht mägedes, lihtne, kuid lummav arhitektuur, kiriku seinad maalisid 1840ndatel aastatel ajastu kuulsaimad kunstnikud – ikoonimaalija Ivan Nikolov, Kosta Valyov, Zahari ja Dimiter Zograph. Kloostri raamatukogu sisaldab üle 16 000 ajaloolise teose, sh hulgaliselt käsikirju 15.-19. sajandist. Kloostrist edasi tuleb jalutada mägedesse. Paarikümneminutilise rännaku järel läbi põlismetsa jõuame Ivan Rilski hauale. Seal tuleb läbi teha mitu rituaali. Kõigepealt siseneda pimedasse koopasse, kus asub altar. Iva seisneb selles, et väljuda tohib ainult läbi tillukese augu koopa laes, kuhu viib vabisev puust redel. Avaus on piisavalt väike, et sellest läbironimine ebamugav oleks. Teine rituaal on kirjakese (oma soovide, mõtete, palvete) kirjutamine pühakule. Kirjad keeratakse rulli ja pistetakse müüripragudesse. Vaba pragu leida on peaaegu võimatu – suur müür on kui soovide kuhi.

Lapsed Kalotina külast

Üheks selle reisi eesmärgiks on külastada lastekodu Kalotina külas. Sõit Sofiast sinna kestab peaaegu kaks tundi, maantee perved on kaetud ühtlase prügikihiga. Kalotina on täiesti tavaline unne suikunud Bulgaaria külake mägedes. Peale võrratu looduse pole seal midagi vaatamisväärset. Küla keskel asub lastekodu, kus elab umbes 30 erinevas vanuses poissi ja tüdrukut. Paljud neist on vanemate poolt mahajäetud mustlaslapsed. Lastekodude olukord Bulgaarias pole nii lilleline kui Eestis – puudub kindel riiklik toetussüsteem, pole rikkaid välismaalasi, kes kamaluga kinke toovad. Siin on tõsine olelusvõitlus ellujäämise nimel. Hullem kui majanduslik kitsikus, on lastekodulaste sotsiaalne tõrjutus. Loomulikult on Kalotinas ka kool, kus lapsed õpivad, aga vabal ajal ei arenda neid keegi. Näiteks on täiesti tavaline, et suured lapsed ei oska kella vaadata – keegi pole neid lihtsalt õpetanud. Surutuna mägede vahel asuvasse vaesesse külakesse, on nad kui vangid, elavad hallides tubades, kus ainsaks mööbliks puidust narid ja kaaslaseks koerte varjupaika meenutav hais. Sellistes tingimustes on tekkinud äärmuslik räpp -- muusika austamise ja breiktantsu kultus, et kuidagigi end väljendada ja tegevust leida.
Mind pole kunagi nii palju kallistatud kui selle nädala jooksul. Ning need kallistused oli tõelised ja siirad. Kõigest hoolimata on need lapsed ka natukene õnnelikud.

Jogurti sünnimaa

Iga reisi puhul on põnevaks elamuseks söömine. Bulgaaria köök tekitab vastakaid tundeid. Ühelt poolt kiidetakse selle lihtsust ja tervislikkust (söögid peavad olema valmistatud nii, et kohe esmapilgul on aru saada, milliseid produkte selleks kasutati), kuid samas võib see olla eestlasele võõrastav. Rasvased supid, lugematud variatsioonid lambahakkliha pätsikestest, ülimagusad kreemiekleerid tekitavad pikapeale soovi dieeti pidada. Pealegi, lambahakkliha pole kunagi eestlase lemmik olnud.
Bulgaaria köögi uhkuseks on Shopska salata (sarnaneb meil tuntud nn kreeka salatiga), hurmav banitsa (juustukook) ja muidugi jogurt. Sest Bulgaaria on jogurti sünnimaa. Seda juuakse palju iseseisvalt või igasuguste teiste toitude juurde, lisatakse kastmetele ning mõnikord ka keedetakse.
Veinisõprade jaoks on Bulgaaria avastamata maapealne paradiis. Esiteks jahmatab veini hind: tavalise merlot-leotise (2 liitrine pudel) saab poest osta 2 levi eest (16 krooni). Kvaliteetsed veinid maksavad umbes 6 levi (48 krooni) ning keskpäraste veinide hinnad jäävad laiale skaalale nende kahe numbri vahel. Balkani veinikeldrite tõeliseks aardeks on Mavrud, Traakia regioonist pärit vein, mida valmistatakse maailma vanima säilinud veiniretsepti järgi.

Roosid ja lambad

Lisaks kloostritele ja veinidele on Bulgaaria tuntud kui “land of roses” – roosidemaa. Sajandeid on bulgaarlased tegelenud roosikasvatusega ja roosinektari tootmisega. Kõikide poolt imetletud roose kasutatakse tänapäeval nii parfümeerias, farmakoloogias kui toiduainetetööstuses. Kazanluki linna lähistel asub Rooside org, sealne piirkond on suurim roosiõli tootja maailmas.
Nagu roosidki, rõhutab Bulgaaria romantilisemat külge lambakasvatus. Maapiirkondades ringi liikudes tuleb meelde Paulo Coelho “Alkeemik” ja selles lambakarjatamise ümber loodud romantiline aura. Kuigi kivil puhkavad karjused on pigem memmed-taadid kui noored uljaspead. Nendest õhkub paeluvat väärikust, kui nad lambukesi üle mägede karjamaalt karjamaale suunavad. Võlutuna sellest vaatepildist, tahaksin karjasele järgneda ja lammastega kaasa kõndida. Nostalgiliselt kulunud Bulgaaria....


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv