|
|
Nostalgiliselt kulunud Bulgaaria
tekst: Annekreet Heinloo
|
Sofia linnapilt
Bulgaaria Vabariik
Pindala 110 990 km2.
Elanikkond 7,97 milj. inimest, peamiselt bulgaarlased (89%),
teistest rahvustest arvukamad on türklased ja mustlased,
riigis elab veel kreeklasi, armeenlasi, venelasi.
Pealinn Sofia (1,09 milj. elanikku).
Suuremad linnad Plovdiv (379 000) ja Varna (181 000).
Riigikeel: bulgaaria, samuti kasutatakse vene, inglise ja
saksa keelt.
Peamine usk ida-ortodoks, islam. Rahaühik lev , 1 lev
= 100 stotinkat.
|
Naljaga
pooleks nimetab kultuuriloolane Annekreet
Heinloo oma praegusi reise
Balkani perioodiks. Kõik teed viivad Balkanile! Päikeses
sillerdav lihtrahvalik Kreeka, Vahemere äärne euroopalik
Sloveenia ning nostalgiliselt kulunud Bulgaaria. Võluv
Horvaatia veel ootamas ees.
Esimest
korda külastan Bulgaaria pealinna Sofiat veebruaris. Kevadiselt
porise pealinna niigi kirjud tänavad on puna-valgeis ehtes:
kõikjal on näha pisikesi müügilette, mis
kaetud punasest ja valgest lõngast tehtud paelakeste, ehete
ja nukukestega. Bulgaaria tähistab Martinitsat! Igal aastal
1. märtsil kingivad bulgaarlased sõpradele ning lähedastele
need kirjud paelad, millega soovitakse üksteisele edu ja
tervist. Ühtlasi on Martinitsa ka märk kevade algusest.
Kui märtsi lõpul uuesti naasen, on kevad Balkanil
juba täies hoos.
Sofia –
romantika või nostalgiline kurbmäng
Üle orus paikneva Sofia linna paistab lumise tipuga Vitosha
mägi. Selle järgi on nime saanud üks linna peatänavaid
– Vitosha bulevard. Bulevardi kroonib kaasaegse Sofia üks
sümboleid – modernne monument Santa Sofiale, linna kaitsepühakule.
Vaade mägedele on loomulikult võimas. Suure kultuuripalee
kõrval asub Sofia armastajate sild, mille servadele paarikesed
õhtuti istuma kogunevad, et jälgida Vitoshat ja lummavat
päikeseloojangut. Sild ise pole midagi väärt –
vaade on see, mis talle nime on andnud.
Sofia suurimaks vaatamisväärsuseks on tema kirikud.
St Nedelia kirik asub linna kahe suurima tänava ristumiskohal.
See imeline hoone hävis peaaegu täielikult 1925 poliitilise
sabotaazhi käigus, kuid õnneks taastati hiljem. Täielikuks
elamuseks on sattuda kirikusse usupühade ajal. St Nedelia
kihab siis nagu mesilastaru – rahvas muudkui tuleb ja tuleb,
et saada õnnistust preestritelt, kes ikoonide ees palveid
loevad ja oma mantlirevääriga kurja vaimu inimeste peade
kohalt minema peletavad.
Vanimaks ehitiseks kogu linnas peetakse punastest tellistest ümmargust
kirikut – St George rotundat. See on ainuke täielikult
säilinud hoone iidsest Serdica linnast, mille kohale Sofia
ehitatud on. Linnale oma nime andnud St Sofia kirik on vanim säilinud
ida-ortodoksi kirik. See on ehitatud Bütsantsi keisririigi
ajal aastatel 527-565. Türgi võimu all võeti
kirik kasutusele mošeena ja lisati algupärasele ehitisele
minaretid. Maavärin hävitas ühe tornidest, mille
järel moslemid kiriku kiiruga hülgasid. Mošeesid
on Sofias teisigi. Loomulikult peaks veel nimetama peakirikut,
milleks on võimas Aleksander Nevski katedraal, aga ka sünagoogi,
St Nikolai vene kirikut ja paljusid teisi. Sofia on uhke oma templite
üle.
Pealinn mõjub inimestele erinevalt – mõned
näevad siin romantilist ilu, mõned nostalgilist kurbmängu.
Kui turismiatraktsioonid kirikud välja arvata, on linna üldmulje
võrdlemisi kulunud, slaavilik, isegi sotsialistlik. Stalinistlikult
karge arhitektuur muudab Sofia sarnaseks paljude teiste Ida-Euroopa
suurlinnadega. Kulunud välimust soodustab ka tänavatel
toimuv – kerjavad mustlasnaised lastega, koos valvekoertega
tänaval pikutavad kodutud ja tänavakaubandus. Omaette
vaatamisväärsuseks on saiamüüjad – määrdunud
vanamemmed müüvad räpastest termoskottidest lõhnavaid
tainaplönne, mida tööle ruttavad sofialased hommikusöögiks
haukavad. Mõnesaja meetri kaugusel keskusest algab teine
elu: kitsad tänavad, lagunenud majad, hooletusse jäetud
hoovid, prostituudid, sutenöörid (tõsi, neid
jätkub ka kesklinna), hulkuvad koerad (pole mingi ime näha
tänavatel vedelemas koolnud loomade kolpasid), lagunevad
autovrakid. Aga see kõik jääb turistidest eemale.
Sofia oluliseks strateegiliseks keskuseks on loomulikult ka turg.
Slaavi rahvaste kombe kohaselt on sellel suur tähtsus kohalikus
kaubanduses. Turg võtab enda alla mitmeid kvartaleid ning
pakub müügiks kõike, mida hing ihaldab. Alates
päikese käes pleekivatest ekleeri-kookidest ja lõpetades
Türgist pärit tarbekaubaga. Eestlaste suurimateks ostuhittideks
saavad lai valik naiste käekotte alates 5 levist (40 krooni))
ning pähklid (kreeka pähkli kilo samuti 40 krooni),
oliivid ja maitseained.
Tõeline
Bulgaaria algab sealt, kus Sofia lõpeb
Kahjuks ei ole mul võimalust
külastada kuldseid liivasid Musta mere ääres. Tee
viib hoopis lõunasse ja lääne poole Serbia piirile,
kust Belgrad on öise rongisõidu kaugusel. Tõeline
Bulgaaria algab juba Sofia äärelinnades – kesklinna
elumajadele järgnevad osmikud, osmikutele hurtsikud ja linna
piiril on mustlaste asundused. Võib-olla on Kuldsed liivad
illusioon “tõelisest” Bulgaariast, sest läänepoolsed
regioonid teevad kurvaks: kõikjal vohab vaesus ja räpasus.
|
Rila klooster. |
Pigem on tõeline,
arhailine Bulgaaria peidus tema võimsates mägedesse
ehitatud kloostrites. Kõik uhked freskod, seinamaalingud
ja puunikerdused on kohalike meistrimeeste käsitöö.
Rasketel aegadel on kloostrid kujunenud rahvale patriotismi keskusteks.
120 kilomeetri kaugusel Sofiast lõunasse asub Rila klooster.
Selle huvitava ajalooga paiga asutas 10. sajandil Ivan Rilski.
Klooster sai maa suurimaks ja esmatähtsaks vaimseks keskuseks
ja kultuuritempliks. Rila on bulgarite rahvusliku uhkuse sümbol.
Kloostri interjöör mõjub vapustavalt: asukoht
mägedes, lihtne, kuid lummav arhitektuur, kiriku seinad maalisid
1840ndatel aastatel ajastu kuulsaimad kunstnikud – ikoonimaalija
Ivan Nikolov, Kosta Valyov, Zahari ja Dimiter Zograph. Kloostri
raamatukogu sisaldab üle 16 000 ajaloolise teose, sh hulgaliselt
käsikirju 15.-19. sajandist. Kloostrist edasi tuleb jalutada
mägedesse. Paarikümneminutilise rännaku järel
läbi põlismetsa jõuame Ivan Rilski hauale.
Seal tuleb läbi teha mitu rituaali. Kõigepealt siseneda
pimedasse koopasse, kus asub altar. Iva seisneb selles, et väljuda
tohib ainult läbi tillukese augu koopa laes, kuhu viib vabisev
puust redel. Avaus on piisavalt väike, et sellest läbironimine
ebamugav oleks. Teine rituaal on kirjakese (oma soovide, mõtete,
palvete) kirjutamine pühakule. Kirjad keeratakse rulli ja
pistetakse müüripragudesse. Vaba pragu leida on peaaegu
võimatu – suur müür on kui soovide kuhi.
Lapsed Kalotina
külast
Üheks selle reisi eesmärgiks on külastada lastekodu
Kalotina külas. Sõit Sofiast sinna kestab peaaegu
kaks tundi, maantee perved on kaetud ühtlase prügikihiga.
Kalotina on täiesti tavaline unne suikunud Bulgaaria külake
mägedes. Peale võrratu looduse pole seal midagi vaatamisväärset.
Küla keskel asub lastekodu, kus elab umbes 30 erinevas vanuses
poissi ja tüdrukut. Paljud neist on vanemate poolt mahajäetud
mustlaslapsed. Lastekodude olukord Bulgaarias pole nii lilleline
kui Eestis – puudub kindel riiklik toetussüsteem, pole
rikkaid välismaalasi, kes kamaluga kinke toovad. Siin on
tõsine olelusvõitlus ellujäämise nimel.
Hullem kui majanduslik kitsikus, on lastekodulaste sotsiaalne
tõrjutus. Loomulikult on Kalotinas ka kool, kus lapsed
õpivad, aga vabal ajal ei arenda neid keegi. Näiteks
on täiesti tavaline, et suured lapsed ei oska kella vaadata
– keegi pole neid lihtsalt õpetanud. Surutuna mägede
vahel asuvasse vaesesse külakesse, on nad kui vangid, elavad
hallides tubades, kus ainsaks mööbliks puidust narid
ja kaaslaseks koerte varjupaika meenutav hais. Sellistes tingimustes
on tekkinud äärmuslik räpp -- muusika austamise
ja breiktantsu kultus, et kuidagigi end väljendada ja tegevust
leida.
Mind pole kunagi nii palju kallistatud kui selle nädala jooksul.
Ning need kallistused oli tõelised ja siirad. Kõigest
hoolimata on need lapsed ka natukene õnnelikud.
Jogurti sünnimaa
Iga reisi puhul on põnevaks elamuseks söömine.
Bulgaaria köök tekitab vastakaid tundeid. Ühelt
poolt kiidetakse selle lihtsust ja tervislikkust (söögid
peavad olema valmistatud nii, et kohe esmapilgul on aru saada,
milliseid produkte selleks kasutati), kuid samas võib see
olla eestlasele võõrastav. Rasvased supid, lugematud
variatsioonid lambahakkliha pätsikestest, ülimagusad
kreemiekleerid tekitavad pikapeale soovi dieeti pidada. Pealegi,
lambahakkliha pole kunagi eestlase lemmik olnud.
Bulgaaria köögi uhkuseks on Shopska salata (sarnaneb
meil tuntud nn kreeka salatiga), hurmav banitsa (juustukook) ja
muidugi jogurt. Sest Bulgaaria on jogurti sünnimaa. Seda
juuakse palju iseseisvalt või igasuguste teiste toitude
juurde, lisatakse kastmetele ning mõnikord ka keedetakse.
Veinisõprade jaoks on Bulgaaria avastamata maapealne paradiis.
Esiteks jahmatab veini hind: tavalise merlot-leotise (2 liitrine
pudel) saab poest osta 2 levi eest (16 krooni). Kvaliteetsed veinid
maksavad umbes 6 levi (48 krooni) ning keskpäraste veinide
hinnad jäävad laiale skaalale nende kahe numbri vahel.
Balkani veinikeldrite tõeliseks aardeks on Mavrud, Traakia
regioonist pärit vein, mida valmistatakse maailma vanima
säilinud veiniretsepti järgi.
Roosid ja
lambad
Lisaks kloostritele ja veinidele on Bulgaaria tuntud kui “land
of roses” – roosidemaa. Sajandeid on bulgaarlased tegelenud
roosikasvatusega ja roosinektari tootmisega. Kõikide poolt
imetletud roose kasutatakse tänapäeval nii parfümeerias,
farmakoloogias kui toiduainetetööstuses. Kazanluki linna
lähistel asub Rooside org, sealne piirkond on suurim roosiõli
tootja maailmas.
Nagu roosidki, rõhutab Bulgaaria romantilisemat külge
lambakasvatus. Maapiirkondades ringi liikudes tuleb meelde Paulo
Coelho “Alkeemik” ja selles lambakarjatamise ümber
loodud romantiline aura. Kuigi kivil puhkavad karjused on pigem
memmed-taadid kui noored uljaspead. Nendest õhkub paeluvat
väärikust, kui nad lambukesi üle mägede karjamaalt
karjamaale suunavad. Võlutuna sellest vaatepildist, tahaksin
karjasele järgneda ja lammastega kaasa kõndida. Nostalgiliselt
kulunud Bulgaaria....
|
|
|
