Kultuur ja Elu 2/2004


Kultuur ja Elu 1/2004

 

 

 

 


Taganeda polnud kusagile – selja taga oli Eestimaa

tekst: K&E


Pataljon “Narva” kokkutulek mullu Elvas, esireas keskel klubi Wiking Narva esimees hr Jakobsoo. Tänavune kokkutulek toimub 10-11. juulil Elva Tervisespordi-keskuses, kus Wiking Narva klubi liikmete ja Elva kaitseliitlaste osavõtul toimub pataljon “Narva” mälestusmõõga pühitsemine, mis jääb hoiule Tori kirikusse. Foto: Jaanika Kressa.

Eesti sõduri tugevast võitlusvaimust, kõrgest lahingumoraalist ja kustumatust elurõõmust räägime klubi Wiking Narva esimehe Kaljo Jakobsooga.

Millised olid esimesed, küllap juba lapsepõlve ulatuvad kokkupuuted poliitikaga?
Olen sündinud 1924. aastal. Õppisin Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja kuulusin Noorte Kotkaste ridadesse. Enne 1934. aasta ärajäänud presidendivalimisi levitasime poistega vabadussõjalaste häälekandjat “Võitlus”. Olin 10aastane ja mäletan, kuidas targad mehed istusid õhtuti koos ning pidasid nõu. Noortel on teravad kõrvad, meelde jäi palju niisugust, mille tegelikku tähendust mõistsin alles aastaid hiljem.

Millised on noorkotka muljed sellest, kui venelased esimest korda sisse tulid?
Läheduses asuva Juudi gümnaasiumi poisid tulid Treffnerisse noorkotkaste lippe ja karikaid ära võtma. Meie tuba tehti tühjaks. Kaitseliidul korjati relvad käest. Nägin, kuidas haisvad venelaste kolonnid Eestisse sisse tulid ja meie kaitseväele oli antud käsk mitte tulistada...
1940. aastal viidi minema suur hulk inimesi: politseiülemad, pangadirektorid, suurärimehed. Sõjaväelased kutsuti nn kordustäiendusõppustele, tegelikult aga tapeti kõik maha. Üksikud, kes pääsesid, moodustasid kohe vastupanuliikumise. Juba 1939. aastal olid mõned vanemate klasside poisid läinud Soome sõtta.

Milline meeleolu rahva hulgas valitses? Kuidas mõisteti niisugust allaandmist?
Meeleolu oli ikka suuremalt jaolt see, et miks ei lubatud vastu hakata?

Kui Larka oleks olnud president ja Sirk peaminister?
Need oleksid on väga rabedad. Maailmapoliitika oli ju välja töötatud. Nagunii oleks Eesti okupeerimise plaan läbi läinud. Kui aga oleksime relvastatult vastu hakanud, oleks parem olnud, me poleks maailma silmis astunud vabatahtlikult N Liitu.
Nüüd aga astusime, sest see “revolutsioon” sai ju lavastatud: toodi kohale Kaasani üliõpilased, kes nägid välja tõelised kaltsupundid. Me loopisime neid koolimaja aknast tindipottidega! Tänaval käis propagandasõda: meie, treffneripoisid, panime tartlastele sini-must-valgeid lindikesi rinda, juudipoisid punaseid lippe.

Kui sõda algas, läksite kohe, vabatahtlikult, alaealisena. Kas võltsisite vanema allkirja?
Komsomol ja partei olid Eestimaal enne sakslaste tulekut juba meeldejäävalt möllata jõudnud. Inimestes lõõmas viha. Suvesõda oli peetud nii Tartu- kui Virumaal. Erksamad mehed olid metsades grupid moodustanud. Olime Ahja jõe taga soos, seal oli hea end varjata. Mina olin käskjalg, sest olin kõige noorem. Meie hulgas olid Kaitseliidu ülem, minu klassijuhataja jne. Kui saime raadiost teada, et sakslane on juba Valka jõudmas, tulime metsast välja. Kui hakati vallamajasid üle võtma ja punaseid omakohtuga tapma, siis see mulle ei meeldinud. Samas oli aga inimlikult arusaadav, et neil, kelle pere oli just ära viidud, oli nii hirmus viha, sest ülekohus oli veel nii värske. Ja süüdlased, kes kätte saadi, tapetigi kohe kohapeal maha.
Meie tulime Emajõe rindele. Mina olin 16 ja isa ütles, et poiss, ei lähe. Siis sai allkiri võltsitud.

Kas teie perest oli kedagi ära viidud, kas viha oli ka isiklik?
Tädi ja tädimees olid ära saadetud. Kui ka ei oleks olnud, oleks ikka läinud, viha oli üldine.
Viha venelase vastu, bolševismi vastu. Maailma tervikpilti ei kujutanud me üldse ette, vaid mõtlesime suure entusiasmi ja aatelisusega ainult oma maa peale. Mingit juutide probleemi Eestis tol ajal ei olnud, oli ainult tiblade probleem. Ja eks isad olid poegadele rääkinud, kuidas nad Vabadussõjas imetükke olid teinud. Käes oli meie kord minna.

Kuidas moodustati pataljon “Narva”?
Olime Talvesõja juba läbi käinud, kui kuulutati välja Eesti leegion. Muidugi tahtsid mehed minna. Loodeti saada parim relvastus, parem söök ja eesti sõjaväevorm (selle järgi hüüti meid hiljem “kuldsed kuradid”). Mehed rivistati pikkuse järele. 172 oli miinimum ja mina olin 171! Ei võetud! Olin kurb, vesi silmas, 17aastane! Aga mehi oli hõredalt ja pataljoni arst tuli hiljem tagasi ning küsis minult, kui vana ma olen. “17? Kasvab veel,” ütles ta ja pani mind ikkagi kirja. Aga ei kasvanud ma enam midagi, vedasin alt...
Eesti Leegioni esimesest pataljonist sai “Narva” pataljon diviisi “Wiking” koosseisus. 1943. aasta aprillis astusime Poolas rongile ja sakslasest diviisikomandör jättis meiega jumalaga eesti keeles: “Nägemiseni Eestis!”Aasta hiljem nii juhtuski, aga osa poisse oli igaveseks jäänud Ukraina steppidesse.
Ukrainas vahetasime välja Soome vabatahtlike pataljoni ja saime ka nende relvad. Pataljoniülem SS-Hauptsturmführer Eberhardt oli oma poistes kindel, ta on öelnud meie kohta järgmised tunnustavad sõnad: “Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud.”

Milline õhkkond valitses saksa armees sakslaste ja eestlaste vahel?
Kergelt äikese-eelne. Me armastasime laulda “Mats alati on tubli mees, ei kummarda ta saksa ees” jne. Ühele saksa ohvitserile meeldis see laul, kuni talle see ära sai tõlgitud. Ta ütles alati, et laulge seda matsi. Aga ega ta pärastki keelanud...
Meie lemmikrivilaul oli ka “Saa vabaks, eesti meri”, selle järgi kutsuti meid vabadussingeriteks.
Kui meid ei toodud Eestisse, vaid viidi Ukrainasse, olime alguses natuke nördinud. Aga see oli sõjamehe asi, niisugune ühepäevane nördimus. Tegelikult tahtsime ju minna kätte maksma ja läksime õhinaga! Unistus oli täitunud, olime saanud parimad relvad ja hea väljaõppe!

Kas hirmu ka tundsite? Mida kartsite, kas surma saamist või vangi langemist?
Surmahirmu lahingus küll ei olnud aega tunda, aga Stalini orelit kuuldes võttis kõhedaks küll. Oli ikka hea tunne, kui kiiver oli peas!

“Narva” pataljon on saanud legendiks. Terasest mehed, lähivõitluses karastunud kuradid.
Meie viha oli nii suur, et see pani mõnuga laskma. Meil polnud ka valikut, olime ju kotis: nad tulid meile lausa selga, kolonn marssis stepist tulles, pikali ei visanud, neid jätkus, kuni me enam midagi ei näinud. Pidime üle laipade minema, muidu oleksime selle virna alla mattunud. Neid oli lõputult! Kui need laibavirnad tekkisid, lasime 40-50 meetri pealt, ei hakanud enne laskmagi, sest ega kuule raisata polnud! Ehk kasutades “Tšehhi põrgus” punatsehhide poolt maha lastud Rüütliristi kavaleri Paul Maitla sõnu, polnud meil mitte kusagile taganeda, sest meie selja taga oli ju Eestimaa. Ei teadnud ka ise, kui ülekaaluka vastase vastu meid saadeti, hiljem on selgunud, et olime need, kes pidid kastanid tulest välja tooma.


Esimesed langenud Eesti Leegionist Neveli all 1943. a. Foto autor: Donald Koppel, Viido Polikarpuse erakogust.



Te saite ka haavata?
Läksime koos pataljoni ja kompanii ülemaga kontrollretkele. Paiknesime väga hõredalt üksikutes laskepesades. Ümberringi maisipõllud. Tegelikult ei pidanudki mina seekord minema, oli teise mehe kord, aga ta jäi magama, sest oli väsinud. Ma püüdsin teda tulutult äratada, läksin ise uuesti. Jäärapäine kompanii ülem muudkui õhutas, et lähme edasi, kuigi olime juba oma lõigust läbi. Ja nii olimegi venelaste kuulipilduja ees (10 m). Kuul läks mul käest läbi. Kui saime oma poolele tagasi, hakkasid omakorda nemad laskma. Jõudsime ikka staabi juurde, ma olin nii väsinud, et pugesin rehe alla, riidest lahti ei võtnud, vajusin kohe unne. Hommikul otsiti: kus Jaka on. Oli ja ei ole! Kui mind leiti ja moondamise pluus ära võeti, oli see veresülti täis. See oli olnud lõhkekuul. Mind viidi haavatute telki, lamasin kanderaamil, kuuma päikese käes, silt küljes, et lähen operatsioonile, s.t käsi võetakse maha. Siis tuli uue vahetuse kirurg, küsis, kust ma pärit olen? Kuulnud, et Tartust, tundis ta huvi, kas ma prof Paldroki tunnen. Muidugi tundsin. Käisime poistega Emajõe saunas. Professor armastas seal roppe anekdoote rääkida... Ja nüüd olin sattunud tema õpilase, Tartus õppinud saksa arsti peale. Ta ütles seepeale teistele midagi, mind viidi operatsioonilauale, haav seoti korralikult kinni. Enne oli mul käisel kriidiga märk, operatsioon, käsi oleks maha lõigatud. Nüüd pandi kips tagasi, vagunisse, sõidutati Breslausse. Haiglas oli tõesti võrratu hoolitsus, söötmine, jootmine. Haavatute eest kandsid hoolt ka mitmed naisorganisatsioonid. Paari nädala pärast toodi mulle haiglasse ka raudrist. Juba pisut paranenult linnas liikudes sain kõike ilma järjekorrata ja Hitlerjugend lõi kulpi. Mõnus oli.

Ometi saadeti Teid uuesti rindele...
Mind saadeti uuesti rindele, sest tegin ühel sakslasel hinge täis. Gille (diviisi “Wiking” komandör, SS-Gruppenführer) ka imestas, kui mind nägi, ütles, et “Sinu jaoks peaks küll sõda läbi olema!” Ja tegi minust koerarakendi ülema. Minu käsutuses oli kolm koera: Caesar, Allah ja Justa. 1944. aasta septembris oli meie pataljon Kuremäel, valmistumas minema Emajõe rindele. Alles sellest, et sakslased lasid telefonipostid ja sillad õhku, saime aru, et tegelikult toimub juba taganemine. Avinurme juures olid punased meil vastas. Segadus oli suur. Viisin ühe haavatu kirikusse. Seal olid ka mõned õed ja sanitarid, kes ootasid transporti. Korpusemehed tapsid nad kõik. Päike hakkas juba vajuma, sain lõõtsutavatele koerakestele juua anda ja panin minema, möllust välja. Tee oli täis, aga koertega sain ma läbi. Minu käsutuses oli vineersaan, õieti nagu kelk, kui rattad alt ära võtta. Koerad kihutasid 50 km tunnis, lühikest aega muidugi. Kui Mustvee teeristist üle jõudsin, siis madin juba käis. See kestis kuni pimedani.
Kohtusite ka Pitka meestega?
Meid oli kümmekond meest, kes läksime metsa. Kose ristile jõudnud, kohtasime Pitka mehi, kes rääkisid, et sinna tuleb rinne. Ütlesime, et enam ei tule küll mingit rinnet, sest sõda on läbi, kaotatud. Seepeale võeti meilt püssid ära ja pandi puukuuri luku taha, olime järjekordselt vangis.

Läände põgeneda teil enam ei õnnestunud?
Tulime üle Lavassaare soo, jõudsime küll ka Pärnu välja. Istusime niisama kai ääres. Oli juba hilja. Järsku ilmusid välja venelased, nad haisesid hirmsasti ja esimene asi, mis nad tegid, oli see, et võtsid kohe meie saapad ja kellad ära, see käis nii kähku.

Järgnesid ülekuulamised, vangilaagrid jne. Kuidas on see mõjutanud teie edasist elu?
Olen jäänud pooliku haridusega. Sõtta minnes jäi kool pooleli, siis olin kokku kümme aastat ära, sõjas ja vangis. Kui pärast soovisin metsandust õppida, ei lubatud mind ülikooli, vaid üteldi, et minusuguste koht on turbarabas.
Ja Uno Laht, komsomoliaktivist, reetur ja äraandja, kes igaks juhuks tulistas juba surnud metsavendi, ajab mind mu halvimates unenägudes seniajani taga.

Kaotatud sõjast on nüüd 60 aastat möödas. Narva pataljonil tuleb 12. kokkutulek. Miks käite koos just Elva lasketiirus?
Esimene kokkutulek oli meil 1993. aastal, kui kindral Einseln oli kaitseväe juhataja. Tartus oli sel ajal just toimunud volbripäeva tähistamine Tammelinna kooli staadionil, mis lõppes komsomolitaustaga noorte vandaalitsemisega. Me kartsime, et ka meie kokkusaamine võiks Tartus esile kutsuda provokatsioone ja valisime seepärast varjulisema koha. Kaitseliit valvas meid, kett oli üle tee ja kõigil nimekaardid rinnas.

Mis on Wiking Narva klubi?
Wiking Narva klubi kannab edasi pataljon “Narva” vaimu. Meie, vanad rindevõitlejad, käime koos nende mälestuseks, kes on langenud ja ei saanud isegi mitte 20aastaseks. Oleme oma ülesande relvavendade ees täitnud. Klubis on ka noorliikmeid ja liikmekandidaate. Iga noore mehega vesteldakse, niisama juhuslikult ei võeta kedagi vastu. Mõni sobib ja mõni mitte, ringi kasvatada saab ka ju ainult neid, kelle juurestik on hea. See otsustab, kas areng on võimalik või mitte, välispidist saab ikka ümber kujundada.

Mis annab teile jõudu olla nii elurõõmus?
On olemas niisugused püsiväärtused, nagu vaimsus, headus, kodu, kodumaa, kodurahu. Miski ei kao! Harmoonia tuleb saavutada iseendas. Ma ei ole terve elu jooksul kunagi igavust tundnud! Ka mitte vangis.


* * *

Eesti Vabadusvõitlejate Liit kutsub:

Eesti Vabadusvõitlejate Liit ühendab katusorganisatsioonina 17 Eesti vabadusvõitlejate, Teises Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud relvavõitluses osalenute, organisatsiooni kokku enam kui 3300 liikmega. Vabadusvõitlejate organisatsioonid on kõigis maakondades (v.a. Hiiumaa), suuremad neist Tallinnas-Harjumaal (986 liiget), Tartus (385) ja Pärnus (334). Peale maakondlike organisatsioonide tegutseb veel kolm väeosa-veteranide klubi: Eesti Idapataljonide Võitlejate Klubi, Klubi Wiking-Narva ja Eesti Lennuväepoiste Klubi.

  • Lõpetatakse 1944. aasta kaitselahingutes osalenute mälestusväljaku rajamine Tallinnas, Maarjamäel.
  • 18. juunil toimub Võrumaa Sõjameeste Ühenduse korraldusel Võrus ajalookonverents, mis on pühendatud 60 aasta tagustele sõjasündmustele.
  • 22. juunil tähistatakse Viljandis Alfons Rebase sünnipäeva
  • 6. juulil toimub Tallinnas vabadusvõitlejate, Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnute vabariiklik kokkutulek. Kokkutulek algab kell 11 vaimuliku talitusega uues Metodisti kirikus. Sealt liigutakse Kadrioru staadionile, kus toimub kokkutuleku pidulik osa, kontsert, mitmesugused sõduriüritused jms. Toimub pärgade asetamine Vabadussõja monumendile Reaalkooli juures, Maarjamäe mälestusväljakul ja Metsakalmistul. Oodatakse kuni 1200 osalejat ja külalist.
  • 10. juulil toimub traditsiooniline endiste lennuväelaste kokkutulek Harjumaal, Kõnnus, Järvi järvede alal, 1941. a suvel, 13. juulil Eesti lendurite ja nõukogude NKVD-vägede vahel toimunud lahingus langenud lendurohvitseride mälestuseks püstitatud Lendurite kivi juures. 1944. a Eesti kaitselahingutes osalesid Eesti lennuüksused, mille koosseisu kuulusid nii Eesti Vabariigi lennuväes teeninud kui ka sõja ajal Liibavi ja Pärnu lennukoolides väljaõppe saanud eesti lennuväelased.
  • 10-11. juulil toimub Elva Tervisespordikeskuses Wiking Narva klubi liikmete ja Elva kaitseliitlaste osavõtul pataljon “Narva” mälestusmõõga pühitsemine, mis jääb hoiule Tori kirikusse
  • 23. juulil avatakse Ämari lennubaasis mälestussammas hukkunud ja Eesti vabaduse eest võideldes langenud Eesti lennuväelastele. Mälestussamba autor on endine lahinglendur, skulptor Kalju Reitel. Kalju Reitel on ka 1997. a Soomes, Uti lennuvälja juurde püstitatud hukkunud soome lendurite mälestussamba autor.
  • 31. juulil toimub Vaivara Sinimägedes, 1944. aasta kaitselahingute mälestusristi juures 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi veteranide kokkutulek.
  • 14. augustil otsustati korraldada Riias ajalookonverents teemal: Balti rahvaste vastupanu nõukogude okupatsioonile. 12. detsembril 2003 kirjutati Riias Balti vabariikide vabadusvõitlejate organisatsioonide esindajate poolt alla assotsiatsiooni nimetusega Balti Kilp (Baltic Shield) asutamise kokkuleppele. Nimetatud assotsiatsiooni üheks olulisemaks ülesandeks on ühiselt seista vastu Venemaa ja mõnede juudiorganisatsioonide alusetutele süüdistustel nagu oleksid Balti vabariikide Saksa sõjaväes teeninud mehed võidelnud hitlerliku Saksamaa eest, osaledes ka toimepandud sõjakuritegudes.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv