|
|
Taganeda polnud kusagile –
selja taga oli Eestimaa
tekst: K&E
|
Pataljon “Narva” kokkutulek
mullu Elvas, esireas keskel klubi Wiking Narva esimees hr
Jakobsoo. Tänavune kokkutulek toimub 10-11. juulil Elva
Tervisespordi-keskuses, kus Wiking Narva klubi liikmete ja
Elva kaitseliitlaste osavõtul toimub pataljon “Narva”
mälestusmõõga pühitsemine, mis jääb
hoiule Tori kirikusse. Foto: Jaanika Kressa. |
Eesti sõduri tugevast
võitlusvaimust, kõrgest lahingumoraalist ja kustumatust
elurõõmust räägime klubi Wiking Narva
esimehe Kaljo Jakobsooga.
Millised
olid esimesed, küllap juba lapsepõlve ulatuvad kokkupuuted
poliitikaga?
Olen sündinud 1924. aastal. Õppisin Tartus Hugo Treffneri
Gümnaasiumis ja kuulusin Noorte Kotkaste ridadesse. Enne
1934. aasta ärajäänud presidendivalimisi levitasime
poistega vabadussõjalaste häälekandjat “Võitlus”.
Olin 10aastane ja mäletan, kuidas targad mehed istusid õhtuti
koos ning pidasid nõu. Noortel on teravad kõrvad,
meelde jäi palju niisugust, mille tegelikku tähendust
mõistsin alles aastaid hiljem.
Millised on noorkotka
muljed sellest, kui venelased esimest korda sisse tulid?
Läheduses asuva Juudi gümnaasiumi poisid tulid Treffnerisse
noorkotkaste lippe ja karikaid ära võtma. Meie tuba
tehti tühjaks. Kaitseliidul korjati relvad käest. Nägin,
kuidas haisvad venelaste kolonnid Eestisse sisse tulid ja meie
kaitseväele oli antud käsk mitte tulistada...
1940. aastal viidi minema suur hulk inimesi: politseiülemad,
pangadirektorid, suurärimehed. Sõjaväelased kutsuti
nn kordustäiendusõppustele, tegelikult aga tapeti
kõik maha. Üksikud, kes pääsesid, moodustasid
kohe vastupanuliikumise. Juba 1939. aastal olid mõned vanemate
klasside poisid läinud Soome sõtta.
Milline meeleolu
rahva hulgas valitses? Kuidas mõisteti niisugust allaandmist?
Meeleolu oli ikka suuremalt jaolt see, et miks ei lubatud vastu
hakata?
Kui Larka oleks
olnud president ja Sirk peaminister?
Need oleksid on väga rabedad. Maailmapoliitika oli ju välja
töötatud. Nagunii oleks Eesti okupeerimise plaan läbi
läinud. Kui aga oleksime relvastatult vastu hakanud, oleks
parem olnud, me poleks maailma silmis astunud vabatahtlikult N
Liitu.
Nüüd aga astusime, sest see “revolutsioon”
sai ju lavastatud: toodi kohale Kaasani üliõpilased,
kes nägid välja tõelised kaltsupundid. Me loopisime
neid koolimaja aknast tindipottidega! Tänaval käis propagandasõda:
meie, treffneripoisid, panime tartlastele sini-must-valgeid lindikesi
rinda, juudipoisid punaseid lippe.
Kui sõda
algas, läksite kohe, vabatahtlikult, alaealisena. Kas võltsisite
vanema allkirja?
Komsomol ja partei olid Eestimaal enne sakslaste tulekut juba
meeldejäävalt möllata jõudnud. Inimestes
lõõmas viha. Suvesõda oli peetud nii Tartu-
kui Virumaal. Erksamad mehed olid metsades grupid moodustanud.
Olime Ahja jõe taga soos, seal oli hea end varjata. Mina
olin käskjalg, sest olin kõige noorem. Meie hulgas
olid Kaitseliidu ülem, minu klassijuhataja jne. Kui saime
raadiost teada, et sakslane on juba Valka jõudmas, tulime
metsast välja. Kui hakati vallamajasid üle võtma
ja punaseid omakohtuga tapma, siis see mulle ei meeldinud. Samas
oli aga inimlikult arusaadav, et neil, kelle pere oli just ära
viidud, oli nii hirmus viha, sest ülekohus oli veel nii värske.
Ja süüdlased, kes kätte saadi, tapetigi kohe kohapeal
maha.
Meie tulime Emajõe rindele. Mina olin 16 ja isa ütles,
et poiss, ei lähe. Siis sai allkiri võltsitud.
Kas teie perest
oli kedagi ära viidud, kas viha oli ka isiklik?
Tädi ja tädimees olid ära saadetud. Kui ka ei oleks
olnud, oleks ikka läinud, viha oli üldine.
Viha venelase vastu, bolševismi vastu. Maailma tervikpilti
ei kujutanud me üldse ette, vaid mõtlesime suure entusiasmi
ja aatelisusega ainult oma maa peale. Mingit juutide probleemi
Eestis tol ajal ei olnud, oli ainult tiblade probleem. Ja eks
isad olid poegadele rääkinud, kuidas nad Vabadussõjas
imetükke olid teinud. Käes oli meie kord minna.
Kuidas moodustati
pataljon “Narva”?
Olime Talvesõja juba läbi käinud, kui kuulutati
välja Eesti leegion. Muidugi tahtsid mehed minna. Loodeti
saada parim relvastus, parem söök ja eesti sõjaväevorm
(selle järgi hüüti meid hiljem “kuldsed kuradid”).
Mehed rivistati pikkuse järele. 172 oli miinimum ja mina
olin 171! Ei võetud! Olin kurb, vesi silmas, 17aastane!
Aga mehi oli hõredalt ja pataljoni arst tuli hiljem tagasi
ning küsis minult, kui vana ma olen. “17? Kasvab veel,”
ütles ta ja pani mind ikkagi kirja. Aga ei kasvanud ma enam
midagi, vedasin alt...
Eesti Leegioni esimesest pataljonist sai “Narva” pataljon
diviisi “Wiking” koosseisus. 1943. aasta aprillis astusime
Poolas rongile ja sakslasest diviisikomandör jättis
meiega jumalaga eesti keeles: “Nägemiseni Eestis!”Aasta
hiljem nii juhtuski, aga osa poisse oli igaveseks jäänud
Ukraina steppidesse.
Ukrainas vahetasime välja Soome vabatahtlike pataljoni ja
saime ka nende relvad. Pataljoniülem SS-Hauptsturmführer
Eberhardt oli oma poistes kindel, ta on öelnud meie kohta
järgmised tunnustavad sõnad: “Minu käsutuses
on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid
nagu eestlased pole ma veel näinud.”
Milline õhkkond
valitses saksa armees sakslaste ja eestlaste vahel?
Kergelt äikese-eelne. Me armastasime laulda “Mats alati
on tubli mees, ei kummarda ta saksa ees” jne. Ühele
saksa ohvitserile meeldis see laul, kuni talle see ära sai
tõlgitud. Ta ütles alati, et laulge seda matsi. Aga
ega ta pärastki keelanud...
Meie lemmikrivilaul oli ka “Saa vabaks, eesti meri”,
selle järgi kutsuti meid vabadussingeriteks.
Kui meid ei toodud Eestisse, vaid viidi Ukrainasse, olime alguses
natuke nördinud. Aga see oli sõjamehe asi, niisugune
ühepäevane nördimus. Tegelikult tahtsime ju minna
kätte maksma ja läksime õhinaga! Unistus oli
täitunud, olime saanud parimad relvad ja hea väljaõppe!
Kas hirmu ka tundsite?
Mida kartsite, kas surma saamist või vangi langemist?
Surmahirmu lahingus küll ei olnud aega tunda, aga Stalini
orelit kuuldes võttis kõhedaks küll. Oli ikka
hea tunne, kui kiiver oli peas!
“Narva”
pataljon on saanud legendiks. Terasest mehed, lähivõitluses
karastunud kuradid.
Meie viha oli nii suur, et see pani mõnuga laskma. Meil
polnud ka valikut, olime ju kotis: nad tulid meile lausa selga,
kolonn marssis stepist tulles, pikali ei visanud, neid jätkus,
kuni me enam midagi ei näinud. Pidime üle laipade minema,
muidu oleksime selle virna alla mattunud. Neid oli lõputult!
Kui need laibavirnad tekkisid, lasime 40-50 meetri pealt, ei hakanud
enne laskmagi, sest ega kuule raisata polnud! Ehk kasutades “Tšehhi
põrgus” punatsehhide poolt maha lastud Rüütliristi
kavaleri Paul Maitla sõnu, polnud meil mitte kusagile taganeda,
sest meie selja taga oli ju Eestimaa. Ei teadnud ka ise, kui ülekaaluka
vastase vastu meid saadeti, hiljem on selgunud, et olime need,
kes pidid kastanid tulest välja tooma.
|
Esimesed langenud Eesti Leegionist
Neveli all 1943. a. Foto autor: Donald Koppel, Viido Polikarpuse
erakogust. |
Te saite ka haavata?
Läksime koos pataljoni ja kompanii ülemaga kontrollretkele.
Paiknesime väga hõredalt üksikutes laskepesades.
Ümberringi maisipõllud. Tegelikult ei pidanudki mina
seekord minema, oli teise mehe kord, aga ta jäi magama, sest
oli väsinud. Ma püüdsin teda tulutult äratada,
läksin ise uuesti. Jäärapäine kompanii ülem
muudkui õhutas, et lähme edasi, kuigi olime juba oma
lõigust läbi. Ja nii olimegi venelaste kuulipilduja
ees (10 m). Kuul läks mul käest läbi. Kui saime
oma poolele tagasi, hakkasid omakorda nemad laskma. Jõudsime
ikka staabi juurde, ma olin nii väsinud, et pugesin rehe
alla, riidest lahti ei võtnud, vajusin kohe unne. Hommikul
otsiti: kus Jaka on. Oli ja ei ole! Kui mind leiti ja moondamise
pluus ära võeti, oli see veresülti täis.
See oli olnud lõhkekuul. Mind viidi haavatute telki, lamasin
kanderaamil, kuuma päikese käes, silt küljes, et
lähen operatsioonile, s.t käsi võetakse maha.
Siis tuli uue vahetuse kirurg, küsis, kust ma pärit
olen? Kuulnud, et Tartust, tundis ta huvi, kas ma prof Paldroki
tunnen. Muidugi tundsin. Käisime poistega Emajõe saunas.
Professor armastas seal roppe anekdoote rääkida... Ja
nüüd olin sattunud tema õpilase, Tartus õppinud
saksa arsti peale. Ta ütles seepeale teistele midagi, mind
viidi operatsioonilauale, haav seoti korralikult kinni. Enne oli
mul käisel kriidiga märk, operatsioon, käsi oleks
maha lõigatud. Nüüd pandi kips tagasi, vagunisse,
sõidutati Breslausse. Haiglas oli tõesti võrratu
hoolitsus, söötmine, jootmine. Haavatute eest kandsid
hoolt ka mitmed naisorganisatsioonid. Paari nädala pärast
toodi mulle haiglasse ka raudrist. Juba pisut paranenult linnas
liikudes sain kõike ilma järjekorrata ja Hitlerjugend
lõi kulpi. Mõnus oli.
Ometi saadeti
Teid uuesti rindele...
Mind saadeti uuesti rindele, sest tegin ühel sakslasel hinge
täis. Gille (diviisi “Wiking” komandör, SS-Gruppenführer)
ka imestas, kui mind nägi, ütles, et “Sinu jaoks
peaks küll sõda läbi olema!” Ja tegi minust
koerarakendi ülema. Minu käsutuses oli kolm koera: Caesar,
Allah ja Justa. 1944. aasta septembris oli meie pataljon Kuremäel,
valmistumas minema Emajõe rindele. Alles sellest, et sakslased
lasid telefonipostid ja sillad õhku, saime aru, et tegelikult
toimub juba taganemine. Avinurme juures olid punased meil vastas.
Segadus oli suur. Viisin ühe haavatu kirikusse. Seal olid
ka mõned õed ja sanitarid, kes ootasid transporti.
Korpusemehed tapsid nad kõik. Päike hakkas juba vajuma,
sain lõõtsutavatele koerakestele juua anda ja panin
minema, möllust välja. Tee oli täis, aga koertega
sain ma läbi. Minu käsutuses oli vineersaan, õieti
nagu kelk, kui rattad alt ära võtta. Koerad kihutasid
50 km tunnis, lühikest aega muidugi. Kui Mustvee teeristist
üle jõudsin, siis madin juba käis. See kestis
kuni pimedani.
Kohtusite ka Pitka meestega?
Meid oli kümmekond meest, kes läksime metsa. Kose ristile
jõudnud, kohtasime Pitka mehi, kes rääkisid,
et sinna tuleb rinne. Ütlesime, et enam ei tule küll
mingit rinnet, sest sõda on läbi, kaotatud. Seepeale
võeti meilt püssid ära ja pandi puukuuri luku
taha, olime järjekordselt vangis.
Läände
põgeneda teil enam ei õnnestunud?
Tulime üle Lavassaare soo, jõudsime küll ka Pärnu
välja. Istusime niisama kai ääres. Oli juba hilja.
Järsku ilmusid välja venelased, nad haisesid hirmsasti
ja esimene asi, mis nad tegid, oli see, et võtsid kohe
meie saapad ja kellad ära, see käis nii kähku.
Järgnesid
ülekuulamised, vangilaagrid jne. Kuidas on see mõjutanud
teie edasist elu?
Olen jäänud pooliku haridusega. Sõtta minnes
jäi kool pooleli, siis olin kokku kümme aastat ära,
sõjas ja vangis. Kui pärast soovisin metsandust õppida,
ei lubatud mind ülikooli, vaid üteldi, et minusuguste
koht on turbarabas.
Ja Uno Laht, komsomoliaktivist, reetur ja äraandja, kes igaks
juhuks tulistas juba surnud metsavendi, ajab mind mu halvimates
unenägudes seniajani taga.
Kaotatud sõjast
on nüüd 60 aastat möödas. Narva pataljonil
tuleb 12. kokkutulek. Miks käite koos just Elva lasketiirus?
Esimene kokkutulek oli meil 1993. aastal, kui kindral Einseln
oli kaitseväe juhataja. Tartus oli sel ajal just toimunud
volbripäeva tähistamine Tammelinna kooli staadionil,
mis lõppes komsomolitaustaga noorte vandaalitsemisega.
Me kartsime, et ka meie kokkusaamine võiks Tartus esile
kutsuda provokatsioone ja valisime seepärast varjulisema
koha. Kaitseliit valvas meid, kett oli üle tee ja kõigil
nimekaardid rinnas.
Mis on Wiking
Narva klubi?
Wiking Narva klubi kannab edasi pataljon “Narva” vaimu.
Meie, vanad rindevõitlejad, käime koos nende mälestuseks,
kes on langenud ja ei saanud isegi mitte 20aastaseks. Oleme oma
ülesande relvavendade ees täitnud. Klubis on ka noorliikmeid
ja liikmekandidaate. Iga noore mehega vesteldakse, niisama juhuslikult
ei võeta kedagi vastu. Mõni sobib ja mõni
mitte, ringi kasvatada saab ka ju ainult neid, kelle juurestik
on hea. See otsustab, kas areng on võimalik või
mitte, välispidist saab ikka ümber kujundada.
Mis annab teile jõudu olla
nii elurõõmus?
On olemas niisugused püsiväärtused, nagu vaimsus,
headus, kodu, kodumaa, kodurahu. Miski ei kao! Harmoonia tuleb
saavutada iseendas. Ma ei ole terve elu jooksul kunagi igavust
tundnud! Ka mitte vangis.
* * *
Eesti Vabadusvõitlejate
Liit kutsub:
Eesti Vabadusvõitlejate Liit ühendab
katusorganisatsioonina 17 Eesti vabadusvõitlejate, Teises
Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest
peetud relvavõitluses osalenute, organisatsiooni kokku
enam kui 3300 liikmega. Vabadusvõitlejate organisatsioonid
on kõigis maakondades (v.a. Hiiumaa), suuremad neist Tallinnas-Harjumaal
(986 liiget), Tartus (385) ja Pärnus (334). Peale maakondlike
organisatsioonide tegutseb veel kolm väeosa-veteranide klubi:
Eesti Idapataljonide Võitlejate Klubi, Klubi Wiking-Narva
ja Eesti Lennuväepoiste Klubi.
- Lõpetatakse 1944. aasta kaitselahingutes
osalenute mälestusväljaku rajamine Tallinnas, Maarjamäel.
- 18. juunil toimub Võrumaa Sõjameeste
Ühenduse korraldusel Võrus ajalookonverents, mis
on pühendatud 60 aasta tagustele sõjasündmustele.
- 22. juunil tähistatakse Viljandis
Alfons Rebase sünnipäeva
- 6. juulil toimub Tallinnas vabadusvõitlejate,
Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnute
vabariiklik kokkutulek. Kokkutulek algab kell 11 vaimuliku talitusega
uues Metodisti kirikus. Sealt liigutakse Kadrioru staadionile,
kus toimub kokkutuleku pidulik osa, kontsert, mitmesugused sõduriüritused
jms. Toimub pärgade asetamine Vabadussõja monumendile
Reaalkooli juures, Maarjamäe mälestusväljakul
ja Metsakalmistul. Oodatakse kuni 1200 osalejat ja külalist.
- 10. juulil toimub traditsiooniline
endiste lennuväelaste kokkutulek Harjumaal, Kõnnus,
Järvi järvede alal, 1941. a suvel, 13. juulil Eesti
lendurite ja nõukogude NKVD-vägede vahel toimunud
lahingus langenud lendurohvitseride mälestuseks püstitatud
Lendurite kivi juures. 1944. a Eesti kaitselahingutes osalesid
Eesti lennuüksused, mille koosseisu kuulusid nii Eesti
Vabariigi lennuväes teeninud kui ka sõja ajal Liibavi
ja Pärnu lennukoolides väljaõppe saanud eesti
lennuväelased.
- 10-11. juulil toimub Elva Tervisespordikeskuses
Wiking Narva klubi liikmete ja Elva kaitseliitlaste osavõtul
pataljon “Narva” mälestusmõõga
pühitsemine, mis jääb hoiule Tori kirikusse
- 23. juulil avatakse Ämari lennubaasis
mälestussammas hukkunud ja Eesti vabaduse eest võideldes
langenud Eesti lennuväelastele. Mälestussamba autor
on endine lahinglendur, skulptor Kalju Reitel. Kalju Reitel
on ka 1997. a Soomes, Uti lennuvälja juurde püstitatud
hukkunud soome lendurite mälestussamba autor.
- 31. juulil toimub Vaivara Sinimägedes,
1944. aasta kaitselahingute mälestusristi juures 20. Eesti
Relvagrenaderide Diviisi veteranide kokkutulek.
- 14. augustil otsustati korraldada Riias
ajalookonverents teemal: Balti rahvaste vastupanu nõukogude
okupatsioonile. 12. detsembril 2003 kirjutati Riias Balti vabariikide
vabadusvõitlejate organisatsioonide esindajate poolt
alla assotsiatsiooni nimetusega Balti Kilp (Baltic Shield) asutamise
kokkuleppele. Nimetatud assotsiatsiooni üheks olulisemaks
ülesandeks on ühiselt seista vastu Venemaa ja mõnede
juudiorganisatsioonide alusetutele süüdistustel nagu
oleksid Balti vabariikide Saksa sõjaväes teeninud
mehed võidelnud hitlerliku Saksamaa eest, osaledes ka
toimepandud sõjakuritegudes.
|
|
|
