|
|
|
KaaderDorian Supini filmist “Elu
pisiasjad”. |
Kui hea on sellel ilusal hommikul olla elus
Filmi vaatas: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
Me mõtleme harva selle üle,
mis meil on,
kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast,
mida meil pole.
A. Schopenhauer
Garanteeritud pole siin pidetus maailmas midagi,
isegi elu. On loomulik, et minnes õhtul magama, ärkame
järgmisel hommikul. Aga kas ikka on? Tegelikult sünnime
uuesti igal hommikul ja suigume surmaunne igal õhtul. Keegi
ei saa olla kindel, et avab hommikul silmad ja näeb tõusvat
päikest. Keegi ei tea, millal käib saatuslik lõplik
plõks…
Sellepärast tuleks võtta iga uut päeva uue võimalusena,
elada seda väärikalt. Olla õnnelik.
Kõik siin ilmas taandub lõpuks
pisiasjadele, on Dorian Supini mullu, aasta lõpul valminud
dokumentaalfilmi “Elu pisiasjad” sõnum vaatajale.
Elu koosnebki ju tegelikult mitte paraadidest, suurtest paukudest
ja emotsioonidest, vaid pilkudest, sõnadest ja rohketest
nüanssidest, mis teevad päeva ja elu tervikuna elamist
väärivaks. Oskus tunda neist rõõmu, võtta
antud päevast parim, aitab eriti rasketes olukordades leida
pidepunkti edasi kestmiseks. See on tarkus, mis annab sisemise
rahu.
Selleks, et mõistaksime, et meie hinnatavad väärtused
ei pruugi tegelikult hinnalised olla ja aduksime, kui v ä
h e on tegelikult õnneks vaja, viib Dorian Supin meid ühte
suure maailma sees olevasse väiksesse maailma. Kus aeg kulgeb
omas rütmis ja kus väärtused on teistsugused. Kus
igale sündmusele, liigutusele ja sõnale omistatakse
uudise kaal. Ja kus Surm on igapäevane külaline.
Selleks maailmaks, mille eripärases õhustikus
elu objektiivsed põhiväärtused selgelt esile
tulevad, on hooldekodu. Paik, kus veedetakse viimaseid aastaid
ning tehakse eluga lõpparvet, sest aeg kulgeb vääramatu
lõpu suunas. Hooldekodus ei ela mitte ainult eakad, kes
enam mingil põhjusel oma eluga päris iseseisvalt toime
ei tule, vaid ka raskete puuetega noored inimesed, kelle on sinna
määranud elama süsteem.
Et Dorian Supini lähtenurk on eelkõige ideest lähtuv,
siis ei oma filmimise konkreetne paik üldse tähtsust.
Vähem kroonikat, rohkem sisu, kõlab Dorian Supini
filmi tegemise põhimõte. Hooldekodu maailma kaudu
esitatakse vaatajale hoopis keerulisi elulisi küsimusi: kuidas
suhtuda vanadusse ja elu lõppu? Kuidas elada? Need on teemad,
mis puudutavad meid kõiki.
Kahtlemata on parim elada elu lõpuni omas kodus. Kuid praeguseid
olusid teades tundub küll, et hooldekodu annab paljudele
vanuritele võimaluse veeta oma elu lõpupäevad
väärikamalt. Võimaluse pääseda majanduslikust
kitsikusest, ühiskonna poolsest tõrjutusest, suhtlemisvaegusest
ja hingelisest üksildusest.
Paunküla hooldekodu ümbruskond on
seal elavatele vanuritele loonud võimalused ennast väärikalt
tunda. Ka siis, kui söömiseks kulub teistest poole kauem
aega, lusikas vaevaliselt suule liigub ja söögituba
ammu tühjenenud on. See film ei pane vaatajaid vanureid hooldekodu
rusuva õhkkonna pärast haletsema. Vastupidi! Mina
noore inimesena olen nende sisemise tugevuse peale heas mõttes
kade! Filmis esinevad särasilmsed, suhtlemisaltid ja elurõõmsad
memmed-taadid, kes olid valmis rääkima palju rohkem
kui paraku formaat võimaldas. Nad tunnevad huvi, mis maailmas
toimub ning tahaksid veel üht-teist ära teha. Näiteks
unistas üks vanadaam lennukiga sõitmisest. Kuhugi
pole kadunud peolust. Tantsupõrandal meenuvad noorusaegade
peod – kõik oleks olnud justkui alles eile. Lapseliku
eheda rõõmuga loetakse jõuluvanale salme,
visatakse nalja ning võetakse vastu kingid. Nad võtavad
igast elada jäänud sekundist, mil igast meile tähtsusetust
seigast saab sündmus, viimast.
Elu pole seda põlvkonda hellitanud. Ime siis, et pisikeses
toakeses kahele elatanud memmele jumalateenistust pidaval naiskirikuõpetajal
hääl meeleliigutusest katkes ning jõulupeol ühel
hooldekodu töötajal hääletud pisarad mööda
põski alla veeresid. Jah, hooldekodu personaliga ollakse
üheks pereks kokku kasvanud, omavahel sõbrannadki.
See on väga huvitav, täiesti omalaadne suhete maailm.
Personali avatud, lahke ja inimlikult soe suhtumine on imetlust
vääriv.
Filmi helge õhustiku tõttu ei
ole tunda kõige üle laotuvat surma varju. Alles mõjusad
lõpukaadrid surnukuuris kirstus lebavast inimesest, vaatega
üle lumise välja kalmistu poole, toovad selle meie teadvusesse.
Dorian Supini jaoks on surm loomulik asi, loomulik lõpp
meie kõigi meie jaoks ja sellest peab rääkima.
Mitte iga päev või kogu aeg, aga see on nagu kõik
teised asjad, millest räägime. See peab olema meie elus
sees. Me ei saa seda unustada, et mitte unustada neid elu objektiivseid
väärtusi, mis jäävad ka pärast meid.
Rõõmu aknast sisse vaatavast päikesest. Rõõmu
oma tööst ja oma lähedastest. Rõõmu
sellest, et su kõrval on üldse keegi. Rõõmu
oma kodust, headest sõnadest, lahkest pilgust ja kõigest
sellest heast, mis meile on antud.
Filmi puhul on kõige tähtsam ja kõige keerulisem
leida mõttele õige vorm. “Sisu peab olema väga
hea, et tekitada vaatajas kaja sellest, mida tahtsid öelda,”
räägib Dorian Supin.
Filmi “Elu pisiasjad” idee valuvormi valamise käigus
selgus, et stilistiliselt ei ole võimalik hooldekodu maailmast
välja minna ega seda välismaailmaga kokku sobitada.
Niivõrd erinevad on nad. Nii transformeerus film, mis algselt
pidi rääkima surmast, filmiks elust. Ja jumala eest!
Selles filmis on ilus isegi Surm.
|
|
|
