|
|
|
Varemed peale märtsipommitamist
Tartus Lossi tänava põhjaküljel. Üle
varemete paistab imekombel säilinud Raekoda. |
60 aastat märtsipommitamisest
50 aastat Haagi konventsioonist
tekst: Jaan Tamm, Eesti
Humanitaarinstituudi rektor
Kultuuriväärtuste
kaitsest relvakonfliktide korral olid kantud juba 1899. ja 1907.
a Haagi konventsioonid ning 1936. a Washingtoni pakt. Ometi ei
takistanud need rahvusvahelised dokumendid II Maailmasõja
käigus sõdivatel osapooltel rakendamast lisaks inimgenotsiidile
ka kultuurigenotsiidi.
Eestis on selle kõige
kujukamaks näiteks meie sajanditevanuste ajalooliste linnade
pommitamine Nõukogude armee lennuväe poolt 1944.a.
Neist kõige brutaalsemalt ja massilisemalt nimetatud aasta
märtsis. Kui 6. märtsil toimunud Narva ja 9. märtsil
toimunud Tallinna pommitamisele on mõnevõrra rohkem
tähelepanu pööratud, siis oluliselt vähem
on seda jätkunud Tartule, mis 26.-27. märtsil langes
sama barbaarse rünnaku ohvriks ning hoopiski tähelepanuta
on jäänud Pärnu, kus 22. septembri pommirünnakute
tulemusena säilis vaid 1/3 ajaloolisest hoonestusest. Kui
Narva, Tallinna ja Tartu suurpommitamist võidi tollastes
oludes veel kuidagi põhjendada rindejoonest kaugel ehk
vaenlase tagalas olevate objektide hävitamisena, siis kuidagi
ei saa taoliselt vaadelda Pärnus toimunut. Oli ju viimane
12 tundi peale pommitamist juba Punaarmee poolt hõivatud.
Arhiividokumentide kiretu
tõde
Tallinna suurpommitamist, selle ohvrite arvu ja ainelist kahju
on üritatud võrrelda Londoni, Dresdeni, Lübecki
või ka Helsingi kaotustega II MS aegseis õhurünnakuis
(Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest
9./10. märtsil 1944. Koostanud Jüri Kivimäe ja
Lea Kõiv. Tallinna Linnaarhiivi Toimetised Nr.2. Tallinn
1997) Taolise määratlusega võib igati nõustuda,
kuna tegemist ei olnud mitte ainult rahulike linnaelanike vastu
suunatud terroriaktiga, vaid laiemalt kultuurigenotsiidiga üldse.
Näitavad seda ka nimetatud kogumikus esitatud dokumendid.
Ainuüksi inimkaotusi oli tsiviilisikute osas 554, kellele
lisandusid 213 raskelt ja 446 kergelt vigastatut. Kui lisada ka
171 sõdurit ja sõjavangi, saame hukkunute koguarvuks
729. Kokku sai pommirünnakuis mitmesuguseid purustusi ka
5073 hoonet, milledest 1549 purustati täielikult, raskelt
kahjustati 250, keskmiselt 320 ja kergelt 2954 hoonet. Väidet
kultuurigenotsiidist tõestab nädal peale pommitamist
avaldatud nimekiri, millest nähtub, et linna 8 haiglast oli
3 täielikult purustatud ning 5 raskelt kahjustatud, samuti
oli hävinud 11 kooli, laste- ja vanadekodu. Lisagem veel
2 purustatud kirikut (Niguliste ja Immanueli), Eesti Kunstimuuseum
ja Vaekoda, 3 apteeki, 3 teatrit (Estonia, Väike-ehk Töölisteater,
Varieteeteater “Plaza”), 3 kino (Kungla, Mars, Amor),
2 panka (Hansa- ja Laenupank), 4 restorani ja hotelli (Kuld Lõvi,
Room, Ost, Astoria). Ainuüksi loetelu täielikult purustatud,
raskelt ja keskmiselt kahjustatud elumajadest on pea kümme
lehekülge pikk. Samas sisaldab nimekiri purustatud tööstusettevõtetest
vaid 14 nime, mille hulgas pole ühtegi sõjalise või
kaitseotstarbega. Isegi ülitähtsas sadamas said kergeid
kahjustusi vaid sadamatehase hoone Merepuiestee 13, Baikovi sillal
paiknenud külmhoone ning Sadamabasseini nr 1 juures asunud
2 ladu.
Lisaks märtsipommitamisega kaasnenud otsestele inimkaotustele
ja ajalooliste hoonetega koos hävinud unikaalsele sisule,
tuleb vägagi suureks jätkukaotuseks lugeda ka Tallinna
Linnaarhiivi Rüütli tänaval asunud hoones hävinud
arhivaale. Viimasest omakorda tulenes kartus taoliste rünnakute
kordumise võimalusest ning kasvas välja Linnaarhiivi
evakueerimise kava. Viimase osalinegi realiseerimine sakslaste
poolt võttis aga võimaluse pea paaril põlvkonnal
kohalikest ajaloolastest tegelda Tallinna ajaloo erinevate tahkudega.
Täiesti teadmata on nende unikaalsete kogude sisu, mis baltisakslaste
ümberasumise käigus arhiivi deponeeriti, kuid seal tuleroaks
langesid.
Vale on visa
taanduma
Kuigi muu maailma ajakirjandus siiski peegeldas Tallinna rünnakut,
tugineti nendes teadetes Infoagentuurile TASS, kelle järgi
räägiti raudteesõlmede ja sadama ründamisest
ning sellega kaasnenud hiigeltulekahjust. 1944. a sügisest,
peale Tallinna ja muu Eesti okupeerimist, asus nõukogude
pool igati eitama oma osalust Tallinna ja teiste Eesti linnade
barbaarses hävitamises. Selle kujukaks tõendiks on
“Saksa fašistlike röövvallutajate ja nende
käsilaste kuritegude kindlakstegemise ja uurimise erakorralise
komisjoni” moodustamine, mille koosseisu nimetati sellele
kaalu andmiseks ka mitmeid tuntud ajaloolasi. Nõukogude
propagandamasina võimsuse ja avaliku valetamise tipuks
tuleb lugeda Nürnbergi protsessil serveeritut, kus ka Narva
hävitamine märtsipommitamise käigus kirjutati sakslaste
kraesse. Et taoline, oma kuritegude sakslaste süüks
panemine oli küllaltki levinud, tõestab analoogse
skeemi kasutamine 1939. a Katõni metsas venelaste poolt
mõrvatud tuhandete Poola sõjaväelaste näitamisel
Saksa poole teona selsamal Nürnbergi protsessil.
Aga võitjate üle ju kohut ei mõisteta. Sellest
tulenevalt kadus (või õigemini ei ilmunudki sinna)
Tallinna ja teiste Eesti linnade tegelike hävitajate nimi
ka ajalooraamatutest. Ning seda ka läänes. Isegi pommitamiskoledused
isiklikult Tartus üle elanud professor Armin Tuulse jättis
oma 1948. a ” Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised Rootsis”
väljaandes ilmunud, 1941-1944 Eesti sõjapurustusi
käsitlevas artiklis teo toimepanija mainimata. Mis siis veel
siinsetest ajaloolastest rääkida. Ning seda kuni viimase
ajani.
|
Pärnu keskaegne Nikolai kirik
peale 1944.a septembripommitamist. |
Kultuurigenotsiid
toimub maailmas ka praegu
Aeg on ravinud haavad enamikes purustatud linnakehandeis. Üha
vähemaks jääb neid alasid ajaloolistes linnades,
mis õudseid sündmusi üldse meenutavad. Üha
vähemaks jääb ka inimesi, kes tollased koledused
isiklikult üle elasid, oma kodud ja pereliikmed kaotasid.
Ometi ei tohiks mälestus ei Tallinna ega teisi linnu tabanud
hiigelkatastroofist kustuda. Me ei saa iialgi tagasi hukkunuid,
kuid meie kohus on neid meenutada. Meenutada ka sõjakoledusi
juba ainuüksi sellepärast, et nende kordumist ära
hoida. Olukorras, kus eesti lapsi ameerika võimude survel
sunnitakse tähistama vaid maailma ühele rahvale suunatud
leinapäeva, tuleks tõsiselt kaaluda ka eestlaste holokausti
tähistamist. Olgu selleks siis kasvõi 9. märts.
Muinsuskaitsjana olen Euroopas liikunud kohtades, kust sõda
alles üle käinud. Eriti valusalt meenub inimeste, nende
ajaloo- ja kultuuri vastu toimepandud genotsiid siis, kui sa igapäevastes
teleuudistes näed jälle valmistumist uueks sõjaks.
Aga alles see oli, kui hävitati endist olümpialinna
Sarajevot või Aadria mere pärlit Dubrovnikut.
On mõneti paradoksaalne, et 1999. a kevadel, kui Haagis
arutati sõjapurustusi vältida püüdva samanimelise
konventsiooni II lisaprotokolli, langesid Euroopa teises servas
NATO poolt heidetud pommid. Ning mitte ainult sõjaliste
objektide või vaenuvägede pihta. Oli alanud järjekordne
sõda Balkanil, Kosovos.
Rahu pole kultuurimälestistele toonud ka uus aastatuhat,
mille kujukaks näiteks on Bamiyani Budda kujude hävitamine
Talebani poolt 2001. a aprillis või ka möödunud-aastane
sõda Iraagis. Eesti ei ole suutnud nelja aasta jooksul
ratifitseerida Haagi I ega II lisaprotokolli, samas võttis
vaid kaks nädalat aega, et Eesti sõdureid maailma
hirmsamasse kriisikoldesse saata.
Tõnismäel
kõrgub ausammas terroristidele
Senini meenutab viimase Eestimaad tabanud sõja sündmusi
vaid Tallinnas Tõnismäel paiknev, nendele samadele
Tallinna purustajatele püstitatud monument. Kuigi sellele
nüüd uued nimed ja tekstid peale raiutud, ei jäta
iga aasta 9. mail siintoimuv mingit kahtlust, kelle mälestust
siinsel alal on jäädvustatud. Kuigi Eesti Muinsuskaitse
Selts on sellele kui hauatähisele juba kümmekond aastat
pakkunud kohta Kaitseväe kalmistule, põlistas eelmine,
isamaaline linnavalitsus selle Tõnismäele jätmise
oma koalitsiooni kokkuleppega igaveseks.
Õnneks praegune Tallinna koalitsioon siiski nii ei arva.
Lisaks vallutajatele tahetakse jäädvustada ka vallutuse
käigus hukkunud süütute tallinlaste mälestus.
Nagu järjekordne koalitsioonikokkulepe ette näeb, püütakse
Harju tänava uue detailplaneeringuga lahendada ka kunagisel
Trepi tänaval paiknenud Nõelasilma taastamise küsimus,
püüdes kujundada sellest ühtlasi omamoodi mälestusehitist
märtsipommitamise traagilistele ohvritele.
Eesti ja Tallinna laiem üldsus püüab ka ise mitme
inimpõlve taguseid kurbi sündmusi meenutada ja tähistada.
Nii toob Tartu Ülikooli Narva kolledþ koostöös
Rootsi saatkonnaga 6. märtsiks, s.o Narva pommitamise 60.
aastapäevaks, Tallinna Okupatsioonimuuseumi näituse,
mida tinglikult võiks nimetada “Narva ilu ja valu”.
Kolm päeva hiljem avab aga Niguliste muuseumi pere näituse
kunagistest Niguliste kiriku kunstivaradest.
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei olegi seda nii vähe,
mida ettenägelikult suudeti sõjapakku viia. Meile
enamtuntud ja ka praegu eksponeeritud on Surmatants, Niguliste
endine peaaltar ja Kannatusaltar. Ometi on Tallinna linnamuuseumi
kogudes mitmeid Niguliste epitaafmaale, samuti on siin asunud
teoseid tallel ka Eesti Kunstimuuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis
ning teisteski linnakirikute kogudes. Tollasest põlengust
pääses ka 1863. a kunstnik Carl Wenigi maalitud Niguliste
neogooti stiilis altar. Nagu varasemal neljateistkümnel aastal,
püüab Eesti Muinsuskaitse Selts ka seekord pärgadepanekuga
Kesklinna kalmistul ning õhtuse mälestusjumalateenistusega
Niguliste kirikus mälestada eelkõige süütult
hukkunud kaaslinlasi ning aktiviseerida linnavõime oma
hukkunud kodanike haudu kas või lihtsa ristigagi tähistama.
Nagu eelpool nimetatud, olid viimased suured sõjapurustused
seotud 1944. a sügise Pärnu rünnakuga. UNESCO ERK
(on ju ka Haagi konventsioon eelkõige maailmaorganisatsiooni
UNESCO konventsioon) ja ICOMOS` ERK püüavad meenutada
sügiskonverentsi ja näitusega Narvas kõiki viimase
suure sõja inim- ja kultuurikaotusi. Samuti tahetakse juhtida
tähelepanu ka nendele, kuid vahel siiski väga tõsistele
(meenutame kas või Praha uputust) ohtudele, mis kultuurimälestisi
võivad tabada ka rahuolukorras. Kas Eestis ollakse nendeks
valmis?
Annaks siiski Jumal, et aastakümnete tagused sündmused
enam ei korduks.
|
|
|
