|
|
Me ei unusta Palermo metsa
tekst: Vello Ederma
foto: Tairo Lutter/Virumaa Teataja/Scanpix
|
Palermo mälestussammas Rakvere
lähistel Punase terrori ohvritele. |
Kui ma viibin oma
sünnilinnas Rakveres, midagi sunnib mind minema Palermo metsa.
Seal peatun ma väikese mälestussamba juures, millel
on lihtne kiri: "Nõnda oli 1919." 10. jaanuaril
2004 möödus 85 aastat punaste metsikust veresaunast
Palermo metsas, Rakvere lähistel.
Üks tapetuist oli
minu vanaisa, tolleaegse nimega Kaarel Erde, Haljalast. Minu 22aastase
isa Kaitseliidu üksus koos väikese Eesti sõjaväe
luuresalgaga oli suutnud haarata Rakvere teesõlmi peale
Vinni, kus punased osutasid ägedat vastupanu ja mis oli ainult
paar kilomeetrit õuduskohast. Kui nad Rakvere ümbruse
punastest puhastasid, oli veresaun sooritatud. Ülejäänud
vangid vabastati.
Minu isa leidis oma
isa tükeldatud laiba ühest kolmest ühishauast.
Vangla oli täistuubitud meeste, naiste ja noorukitega, kes
viidi gruppidena metsa. Kaheksakümmend kaks süütut
inimest pandi kolme kaevatud haua äärtele ja avati hootuli.
Me teame toimunust üksikasjaliselt seetõttu, et üks
haavatu tuli sealt elusalt välja, kuid suri nädal hiljem.
Viimane haud avati vangivõetud punaeestlaste poolt 17.
jaanuaril. Seda kirjeldas südantlõhestavalt Jakob
Liiv (Vaba Maa, 25, jaan. 1919). Tema luuletuses „Muljed“
on need, ka nüüd mõtlemapanevad read: "Tead
sa, mu rahvas, kes kaevas need hauad?/ Vendade sõrmed siin
tilkusid vendade verest." Liiv kirjutas: "/../ olid
pealuud puruks pekstud /../ Peale kuulihaavade oli suurem osa
püssitikkudega rinnust ja kehast läbi torgitud ja sisikonnad
välja puistatud, jala- ja käeluud katki murtud."
Veel: "Üks naisterahvas püüdis põgeneda
ja jooksis juba paarkümmend sammu, kui talle hootuli järele
saadeti. Ta langes kisendades haavatuna maha, siis veeti ta jalgupidi
hauda, kuhu viis meest talle järele kargasid /../ ja teda
jalgadega seni tagusid, kuni ta vaikis."
Meie olime kõik
vahepeal unustanud. Kui unustad, siis ajalugu kordub. Ja korduski
1940-41. Uue punaterrori käsilasteks olid ikka jälle
osalt eestlased. Nägin ise, kuidas hävituspataljonlased
ja enkavedeelased jõhkralt käitusid, piinasid ja tapsid.
Kord oli automaat isegi vastu minu, seitsmeaastase rinda surutud.
Miilitsamaja Kohtla-Nõmmel asus kohe mu isakodu kõrval.
Nägin ka täistuubitud küüditatute rongi. Meile
tuldi ka järele, kuid ei leitud. Veidi hiljem põletati
seetõttu isamaja maha.
Eestlane seisata, kui möödud Palermo mälestussambast.
Ära iial unusta!
|
|
|
