|
|
Kangelane unustuse hõlmast:
Karl Kruuse
tekst: Margit-Mariann
Koppel
fotod: Aino Kure erakogu
|
Karl Kruuse tähtsama päeva
meelde-tuletuseks tehtud foto 30. 05. 1925. |
63 aastat on viinud unustuse hõlma
Eesti Vabadusristi Kavaleri ja Läti Karutapja Ordeni Kavaleri
Karl Kruuse.
Ainult tema laste poolt paigaldatud isa bareljeefiga mälestuskivi
Elva surnuaial veel meenutab teda. Samas puhkab ta abikaasa Amanda
Kruuse, samuti punase terrori ohver.
“Kaks väikest
laululindu
jäid ööseks kaasiku
ja pesa sinna teha nõuks võtsid endale.
Nüüd pesa soe ja pehme,
sai koduks nendele
ning pesas kolm muna,
lind varjuks nendele.
Siis tuli kuri kaaren,
kes ise must kui öö,
veel mustem temast endast
ta tigeduse töö.
Ta ajas linnud ära
ja lõhkus pesa ka
ning pojad kodutuna
jäid metsa ekslema”
Nendesse lauluridadesse
põimis Amanda Kruuse oma pere saatuse. Möödus
50 kevadet ja suve ning sügisel, oma 66. pulma-aastapäeval
kohtusid Amanda ja Karl Kruuse taas. “Ootaja juba mullane,
tulija kivine – see ei olnud armastuse lugu, see oli vaid
üks killuke punase terrori kuritöödest, ühe
tööka, ausa eesti perekonna häving.” Nii kõneles
oma isa mälestuskivi õnnistamisel, tema 100. mälestussünnipäeval
27. oktoobril 1991 tütar Aino Kurg. Ei osanud ta aastakümneid
tagasi isegi aimata, et perekonna külalisteraamatust saab
ühtlasi mälestusteraamat. Aga just nii, kild killu haaval
kujunes. Talletatu varal saame meiegi osa ühe pere loost
ja saatusest.
Viimane vabariigi
aastapäev 24. veebruaril 1940
“Elva algkoolis toimusid alati Eesti Vabariigi aastapäevale
pühendatud aktused. Koolimaja saali kogunesid õpilased,
klasside kaupa. Esireas istusid selle päeva aukülalised.
Üheks neist oli minu isa. Kodutütred ja noorkotkad tõid
isale lilli – valgeid nartsisse, mis olid sini-must-valge
siidipaelaga kimpu köidetud; terve saal plaksutas. Tundsin,
et plaksutasin kõige kõvemini – mu lapsemeel
oli uhke oma isa üle! Aastapäeva eelõhtul jalutasime
oma perega Elva südalinnas. Kaupluste, ettevõtete
vaateaknad olid elektrituledes, kaunistatud lillede, vanikute,
sini-must-valgete lipukeste ja president Pätsi ning sõjavägede
ülemjuhataja kindral Laidoneri piltidega. Jalutasime raudteejaama,
ootasime rongilt onu Alfredi (isa vend). Mind paelus tuledesäras
jaamahoone, kus süttisid ja kustusid lambikesed, näidates
aastaarvu “22”. Isa aga sõitis Kaitseliidu kompanii
pealikuna Tallinnasse, kus Vabaduse väljakul toimus vabariigi
aastapäeva pidulik paraad. Meie kuulasime raadiost Tallinna
pidustuste ülekannet. Kes meist oskas arvata, et see kõik
oli viimane!”
Tol päeval kirjutas kümneaastane Aino luuletuse “Minu
Eesti”, mille avaldas oma külalisteraamatus 53 aastat
hiljem. Kui ta seda toona oma kaks aastat vanemale õele
Astale ette luges, küsides: ”Asta, mis sa arvad, kas
see luuletus on mehe või naise kirjutatud?”, vastas
õde: “Muidugi mehe, naised nii ei kirjuta”. Luuletus
kõlab nii:
Eesti mu isademaa,
Eesti mu sünnimaa,
oled mu kodumaa,
ja selleks jää ikka sa!
Kui vaenlane tallas Sind Eestimaa,
siis hüüdsid mu huuled
– sa vabaks saa!
Ja nüüdki Eesti,
mu isademaa,
jää Eestiks!
Ja eesti rahvale Sa!
|
Karl Kruuse ja Amanda Petersoni
laulatus 27. 09. 1925. |
Sõda
lõi plaanid segi
Karl Kruuse sündis 27. oktoobril 1891 Tartumaal Elva vallas,
Tamsa külas oma isatalus teise lapsena, esimese pojana. Lapsi
oli peres kokku viis, tütar Salme ja neli poega: Karl, Leo,
Alfred ja Elmar. Vanemad olid talupidajad ning edumeelse mõttelaadiga
inimesed. Karli koolitee algas Tamsa külakoolist ja jätkus
Nõo kihelkonnakoolis. Temast kui vanemast pojast pidi saama
Tõnu talu peremees. Elul varuks aga omad käänud.
Plaanidele segas vahele I Maailmasõda ning Eesti Vabadussõda,
kus Karl teenis 3. Soomusrongis, saades kaks korda haavata. Mehisus
ja vaprus, eriti Võnnu lahingus 23. juunil 1919, tõi
talle Vabadusristi II liigi, 3. järgu. Lisaks veel 15000
marka ja tasuta maa normaaltalu suuruses ning Vabadussõja
mälestusmärgi haavatu lindiga. Sellele lisandus lahingute
eest Lätimaal Landeswehri vastu veel Läti “Karutapja”
ordeni 3. järk, Läti Vabadussõja mälestusmärk
ning hiljem Läti iseseisvuse 10. aasta mälestusmedal.
Eesti Vabariik tahtis Karli kui noort ja mehist sõjameest
suunata õppima ohvitseridekooli, kuid Karl valis politseiteenistuse.
Ta töötas konstaablina Elvas 1921-1928.
27. septembril 1925 abiellus Karl Kruuse Nõo kirikus Amanda
Petersoniga (sünd 1900) ning hakkas peale politseiteenistust
töötama naise vanemate Jaan ning Marie Petersoni rajatud
kudumistöökojas Elvas, kus töötas ka abikaasa.
1938. a sai Karl Kruusest ettevõtte omanik ja isa Juhani
surma järel ka Tõnu talu peremees. Elujärjel
olevas kodus kasvas 3 last: tütred Asta (1927) ning Aino
(1929) ja poeg Ilmar (1936). 1920ndatel aastatel rajati Vabadussõja
teenete eest saadud autasumaale, mis eraldati Nõo vallas
Meeri mõisast, Vareme talu.
Seltsielus oli Karl aktiivne ja lugupeetud inimene. Aastaid oli
ta Elva Kaitseliidu kompanii pealik. Teenete eest Kaitseliidus
annetati talle 1938. a Kotkaristi teenetemärgi Kuldrist.
Karl Kruuse avas kodutütarde-noorkotkaste telklaagrid Elva
mändide all, tema süütas Võidupüha
tule, oli kooli hoolekogu esimees, aidates materiaalset abi vajavaid
perekondi. 1939/40 oli Karl Kruuse abilinnapea Elvas.
Hea pererahvas,
aga külalisi käib palju
Oma lapsepõlvekodu meenutab Aino sõnadega: “…palju
päikest oli seal ja palju lilli…” Seal oli ka palju
armastust ning tehti palju tööd, armastati ka väga
muusikat. Ema ja kõik kolm last olid õppinud ja
musitseerisid klaveril. Isa oskas mängida mitmeid pille.
Lauldi kodus ja laulukoorides. Koorijuht olla kord öelnud,
et ei olegi rohkem vaja kui üks basslaulja, kui selleks on
hr Kruuse. Ka Aino abikaasa Alfred Kurg oli pärit Ahja vallast
Metsküla Piiri talu muusikalembelisest viielapselisest perest.
Tema isa oli lõõtspilli- ja kandlemängija nii
kodus kui külapidudel ja pulmades. Nüüd peaks igal
ansambli Suveniir austajal olema selge, kuskohast on nende laps,
laulja Rein Kurg oma muusikalised geenid ja ande pärinud.
Perekond Kruuse kodu oli külalislahke. Kord enne Võidupüha
kuulis Aino, kui isa ütles emale: “Seekord oleme pühade
ajal ainult oma perega!” Võidupühal istus aga
lõunalauas veel 15 külalist! Mistõttu koduabilised
ütlesid, et muidu hea pererahvas, aga külalisi käib
palju.
Karl Kruuse sõjaväelasele omasest pedantsest iseloomust
annab aimu lugu jõulukuuse väljavalimisest. Tõnu
talu metsast toodi tavaliselt 3 kuuske, millest ta ühe välja
valis. Nii ilusat kuuske, nagu Karl soovis, üheski metsas
ei kasvanud. Ta puuris augud kuusetüvesse, täiendas
ja vahetas välja mittesobivad oksad. Kuusepuu jalg oli ka
Karli tehtud: vasksest kahurikuuli hülsist, kuhu sai ka vett
valada. Koju jõuluõhtule olid kutsutud kõik
töökoja töölised. Kõigile olid kingitused.
Viimased vabad jõulud olid 1939. a, kuigi meeleolu oli
rahutu. Nõukogude baasid olid Eestis sees, II Maailmasõda
oli juba alanud. Sellel jõuluõhtupildil on Amanda
ja Karli pilgud mõtlikud, nagu aimates eesseisvaid eluõudusi.
|
Meil on väike velleke …19.
juunil 1936. (Karl, Asta, Aino, Amanda ja väike Ilmar). |
Isa viimane
musi
1940. a jõulud olid perele viimased koos isaga. Uus kommunistlik
valitsus keelas jõulude tähistamise. Jõululaupäeva
hommikul kooliminek tundus suure ülekohtuna. Maa oli valge
ja puud üleni härmas nagu jõulukaardil. Esimese
koolitunni ajal teatati, et siiski on sel aastal jõululaupäev
ja esimene jõulupüha koolilastele vabaks antud, aga
õige vaheaeg ja nääripidu tuleb detsembrikuu
lõpul. Jõulumeeleolu ei olnud. Elumaja oli natsionaliseeritud,
töökoda muudetud artelliks. Elutuppa ja söögituppa
pandi masinad. Suurele palmile ei jätkunud toas enam ruumi,
see tõsteti kööki, kus ta hävis. Ja hävitati
kogu eesti rahva paremik.
28. jaanuaril 1941 kell 15. 00 arreteeriti Karl Kruuse oma kodus
Elvas. Tütar Aino meenutab: “Isa aimas ohtu. Talle isegi
toodi sõna, et teda vangistatakse. Iseloomult julge ja
aus ning oma perekonda siiralt armastav, ütles ta sõnumitoojale,
kätt endale südamele pannes: “Ma ei ole kellelegi
kurja teinud, ma olen kõiki aidanud, kes on minu abi vajanud
ja oma perekonda pantvangiks ma ei jäta.” Kodu otsiti
läbi, viidi kaasa perekonnahõbe. Kui nägin, et
isa hakati püssimeeste saatel kodust välja, maja ees
seisvasse hõbehalli mikrobussi viima, ei osanud ma oma
lapsemeelega isa kaitseks muud teha, kui viskasin ennast välisukse
ette pikali, et püssimehed ei saaks isa ära viia. Jalaga
lükkasid tiblad mu eemale. Isa tõstis mind maast üles,
suudles ja ütles, et ta tuleb varsti tagasi. Ei tulnud…
Nutsin, nutsin. Järgmisel hommikul kooli minnes oli mu nägu
nutust pundunud ja silmad punased. Vahetunnil hoiti jalutussaalis
minust eemale, olin ju nüüd kurjategija tütar.
Lisaks isale arreteeriti ka kirikuõpetaja Aleksander Bender
ja advokaat Paul Martmaa. Isa viidi Tartusse “Halli majja”.
Ülekuulamised ja piinamised kestsid kuni 6. juunini. Siis
viidi ta vangitapiga Kirovi (Gorki) oblastisse Semjonovski rajooni
Suhhobezvodnaja vangilaagrisse. Aastaid hiljem jõudis emani
sõnum sealt pääsenud vangilt: 1941. a jõululaupäeval
oli õpetaja Bender pidanud vangidele jõulujumalateenistuse,
kus mu isa oli teenistuse lõpul öelnud: “Kui
saaks veel kord oma perekonda näha, siis võiksin surra!””
See soov kahjuks paraku ei täitunud. Erinõupidamise
otsusega mõisteti Karl Kruuse surma ning ta lasti maha
18. aprillil 1942. Karl Kruuse laste nõudmisel 1989. a
Tartu Linna Perekonnaseisuameti poolt välja antud surmatunnistusel
seisab surma põhjusena kirjas “polüavitaminoos”.
Ikka veel vassiti! Ikka veel ei söandatud öelda lastele
nende isa saatuse kohta tõtt!
Aga nõukogude okupatsiooni sihtülesanne oli hävitada
kogu perekond. Peale juuniküüditamist ja veel enne sõjatandri
Tartuni nihkumist, s.o 05.07.1941 sõitis Valgast Tartu
suunas hävituspataljoni rong, eriülesandega tappa nimekirja
kohaselt Elva ja Tartu perekondi – nende hulka kuulus ka
Amanda Kruuse koos kolme lapsega. Metsavennad lasid selle rongi
Palupera jaama juures rööbastelt välja… Leitud
nimekirjad kinnitasid fakti, sai selgeks, miks Karl Kruuse abikaasa
ja lapsed 14. juunil küüditamata jäeti.
Lindpriid
Tartu rajooni Täitevkomitee otsusega 08.03.1949 tehti Amanda
Kruuse kulakuks ja ta kuulus koos kolme lapsega küüditamisele
25. märtsil. TPI-s õppiv tütar Asta oli kuulnud
kohe algavast suurküüditamisest ja püüdis
ema hoiatada, saates 24. märtsil telegrammi: “Sõida
Simmile”. Telegramm emani ei jõudnud. Küüditamise
ööl ei saadud Elva kodust kedagi kätte. Ema koos
pojaga varjus endise töökoja töötaja Salme
pööningul. Algas inimjaht. Küüditajad teadsid
sõita otsima 14 km kaugusele Simmi tallu, kus elasid ema
2 täditütart Emma ja Johanna. Näidati ette Asta
saadetud telegramm! Talu otsiti läbi, pererahvas viidi Valguta
vallamajja, kus neid pinniti 3 päeva. Siis lahkus küüditatute
ešelon Elva jaamast.
Tartu ülikoolis arstiteaduskonnas õppiv Aino käis
viimast korda kodus Elvas 23. märtsil. Ärevus oli hinges.
Ema andis kaasa kolmeliitrise purgitäie searasva. Ainot otsiti
taga mitmeid kordi, tulemusteta. Kursusekaaslane Helju kutsus
Aino, kõike kartmata, oma katusekambrisse.
Poeg käekõrval, hirm hinges, hakkas Amanda Kruuse
end varjama, otsides tuttavaid, kes neile oleks julgenud ust avada
ja süüa anda. Amanda arreteeriti koos pojaga 10. augustil
1949 Maarja-Magdaleenas oma isa vabaabielunaise Pauline Leezi
juures. Poja Ilmari päästis lastekodusse sattumisest
isa õde, tädi Salme.
1949. a jõuludeks ei olnud enam isa, kodu ega ema. Nendeks
jõuludeks sai Aino uue kodu, sugulaste juures, Tartu tuntud
kirurgi Linkbergi peres. Prof Artur Linkberg oli samuti rahvavaenlaseks
kuulutatud ja vaid tema kuldsed kirurgikäed päästsid
ta väljasaatmisest Kohtla-Järvele. Jõululaupäeva
õhtul oli laud kaetud söögituppa, iga tassi juurde
oli pandud väike kuuseoks ja küünal. Jõuludest
ei räägitud, kingitusi ei tehtud. Jõulusid kanti
hinges. Aino tuli loengutelt koju ja tahtis rääkida
proua Linkbergiga, kes oli magamistoas ja nuttis. Rohkem ei ole
Aino teda nutmas näinud. Pr Linkberg oskas olla tugev ka
kõige raskematel hetkedel. “Küsisin: miks sa
nutad? Ta vastas: “Täna, jõululaupäeval,
on minu juures käinud neli last, neist üks oli Ilmar
ja nüüd neljandana sina. Teil kõigil puuduvad
vanemad ja kodu. Ning teie tulete mulle jõulurõõmu
soovima, mida teil endal ei ole. Teie, orbude pärast ma nutan,
aga teid on üle Eestimaa tuhandeid!”
Amandale mõisteti Tartu Rahvakohtu otsusega 2 aastat vabadusekaotust.
Seejärel saadeti ta asumisele Novosibirski oblastisse, Mihhailovski
rajooni, Tšumakovi k/n. Ta vabanes 1956 haigeks ja töövõimetuks
tunnistatuna ja asus algul elama tütre Aino juurde Valka,
kellel olude kiuste oli läinud korda lõpetada 1951.
a ülikool. Vanaema Siberist vabanemise aastal sündinud
Rein oli talle kõige armsam lapselaps. “Selle tingis
meie mõtete ühtsus, vastastikune armastus – mõistmine
ja tähelepanu, mis kestis meie vahel tema elu lõpuni
1980. a,” lisab elumosaiiki oma mälestusekillu Rein.
“Eluvaevad ja ränk haigus olid võtnud temalt
keha- ja vaimujõu, kuid temaga kohtumisel libises üle
ta haigusest ja eluraskustest – pettumustest vaevatud näo
rõõmuvarjund – ta ootas mind, tema mälus
olin ma – tema poeg…”
Ema Aino on oma laste silmis perekonna sümbol: hoolitsev,
muretsev, õrn ja samas nõudlik, vale ja kurjuse
vihkaja, perekonnatraditsioonide hoidja, kelle muretsemiste ring
aina laieneb: algul oma pere ja lapsed, nüüd ka laste
lapsed. “Nõukogude terror võttis emalt kõik,
vanemad ja kodu, jättis lapsed ilmalaande laiali. Kus olid
siis inimõigused? Ema võitles ise läbi kurjuse
ja valede ühiskonna. Tema eetilised ja moraalsed tõekspidamised
lõid aluse ka meie perede mõttemaailmale ja traditsioonidele.”
Väikese tüdrukuna
tahtis Aino kangesti koos isaga minna Vabadusristikavaleride kokkutulekutele:
“Isa ütles, et ainult pojad saavad oma isadega koos
minna. “Aga kui mulle poiste püksid jalga panna?”
küsisin. Isa ütles selle peale, et ikka saab aru, et
ma tüdruk olen, ja petta ei tohi.
50 aastat hiljem ma käisin, ainult ilma isata.”
|
|
|
