|
|
|
Ralf Kaup 1996. aasta suvel Lagedil
muuseumis marssal Rommeli armee ratast proovimas. See mootorratas
sattus Narva rindele, siis sai selle võidusõitja
Rinaldo, kelle käest ostis selle “Kalevis”
mehhaanikuna töötav Freddy Lepp. |
Ralf Kaup
tekst: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
fotod: ralf kaup erakogu
14. veebruaril sai
75. aastaseks Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse
Põhja piirkonna esimees, Valgeristi medali kavaler Ralf
Kaup, kes nooti tundmata
on loonud laulud Piirivalvuritele ning Kaitseliidule ja marsid
Vabadusvõitlejatele ning noorkotkastele. Südameasjaks
on ta võtnud Vabadussõja monumendi püstitamise
Tallinnasse.
“Ülikool annab
pool inimest, teise poole annab eluharidus,” ütleb Ralf
Kaup. Eluharidus on lastekodus sirgunul kõva. 40 aastat
hiljem kirjutas ta mälestused memuaarideks, kokku 10 kaustikut,
igaühes 192 lehekülge. Selles töös oli tagantõhutajaks
Sakala kaitseliitlaste ajalehe Oma maa tegija Priit Silla.
Me ei olnud
lapsed, vaid sõdurid
Isa ei ole Ralf näinud. Emapoolsed geenid on Saaremaalt,
Pihtla vallast. Ema oli pärit 9-lapselisest perest, kus kasvas
7 tüdrukut ja 2 poissi. Seal Kiili talus veetis Ralf ühe
ilusa suve, 1935. aastal. See on eredalt meeles, sest lehmad olid
linnapoisi jaoks hirmsad elukad.
Ralf oli soovimatu laps. Hiljem sündis Ralfile poolõde,
kuid ema uude perre Ralf ei mahtunud. Tallinnas, Järvel elav
tädi, kellel endal lapsi polnud, pidas Ralfiga sidet. Tädi
mees oli usklik, kuid Ralf ei usu, et ta jumalat kartis, sest
soovis alati, et tädi poisi minema saadaks.
Esimene mälupilt on Ralfil ruumist, kus olid tädi ja
ema ning käis kauplemine. Toas olid valgete tekkidega kaetud
voodid, korrapäraselt reas. Kaheaastane poiss hakkas taipama,
et sinna ta jääb ja mõtles, et kui voodites on
niisugused väikesed, nagu tema ise, siis ei ole väga
viga. See oli Jaan Poska nimeline lastekodu, mis asus ühes
vanas majas Lutheri vabriku kõrval.
Kooliealiseks saades viidi Ralf Martin Lutheri nimelisse lastekodusse,
mis asus aadressil Tartu maantee 62. 1937. aastal sai Ralfist
koolipoiss. Sellest kooliajast on jäänud kõige
paremad mälestused. Iga esmaspäeva hommikul oli koolis
aktus, kus lauluõpetaja Leinus tõstis pisikese hallide
kaantega brošüüri ja ütles: „Teate, poisid,
need isamaalised laulud, mis nende kaante vahel on, peavad kõik
igal poisil peas olema.“
Enne lastekodust lahkumist pidi leerist läbi käima.
Leer peeti Jaani kirikus. Tüdrukutele õmmeldi valged
leerikleidid ja poistele mustad ülikonnad. Leeripäeva
hommikul tehti väravad lahti ja nurga peal seisid mustad
taksod, millega sõideti kirikusse. Pärast toimus lastekodus
leeripidu, mida võiks praegu lahtiste uste päevaks
nimetada, sest igaüks võis sisse astuda.
Kellel oli õppimisega probleeme, pidi elama lastekodus
veel kaks aastat ja tööl käima. Palk pandi hoiuraamatusse
arvele. Kui aeg täis, saadeti poiss juhataja poolt ellu sõnadega:
“Me oleme püüdnud sinust teha inimest. Nüüd
lähed ellu ja ära tee meie majale häbi.“ Lisaks
riietusele anti kaasa tekid, padjad, linad ja muu iseseisva elu
alustamiseks vajalik kraam. Seda kõike tegi Eesti riik.
Välkude
periood algas
1940. aastal löödi lastekodu majast välja ning
venelased sisse. Grupp poisse, ka Ralf, saadeti Riisiperre, mis
ei olnud heas kirjas sealse türannia tõttu väiksemate
üle. Ühest kohast ümbertõstmine oli väga
vastukarva ja Riisiperet ta omaks ei võtnud. Sellest päevast
hakkasid välgud sähvima. Kuuldes jutte poistest, kes
olid lastekodust varvast lasknud, mis oli Ralfile täielik
uudis, hakkas erakordselt väikest kasvu poiss kasvama. Algas
kahevõitlus, kes keda? Sügisel põgenes ta lastekodust
5-6 korda. Olles elanud ja kasvanud suletud keskkonnas, oli iga
kord omaette seiklus, kus üht-teist sõltus ka endast.
Ka surnud
sõdur laseb veel
Lõpuks keelduti Ralfi rohkem Riisiperre võtmast
ja ta määrati Tallinna 4. Lastekodusse, mis asus Nõmmel,
Kase tn 12.
Kui hakkas sõda, tuli keegi karjapoissi otsima ja Ralf
läks, et vahetada keskkonda. Siin sai ta oma esimesed tuleristsed.
Saksa väed jõudsid Rannamõisasse 27. augusti
pärastlõunal. Ralf oli keset lagedat välja ja
vaatas, kuidas venelased haavatuid vedasid. Järgnes ligi
pool tundi vaikust. Ühel pool välja oli Vääna
poolt tulev maantee ja teisel pool võsa. Üksik mootorrattur
sõitis kaldale ja tagasi. See oli esimene sakslane. Peagi
hakkas majade vahelt tankide rivi välja venima. Hilisem pioneerilaager
oli paksult vene sõjaväge täis. Venelased olid
ennast võssa rünnakuks valmis sättinud. Kui tankid
olid jõudnud 30-40 m venida, läks lahti: parts!, parts!
parts! Lahing oli täies hoos ja Ralf kahe tule vahel! Lage
väli oli nii sile, et ei kivi ega põõsast,
mille taha peituda.Vähemalt 4 tundi kestnud lahingu lõpetas
pimedus. Keegi hüüdis. See oli talu vanaperemees. Talu
oli venelaste poole peal ja talurahvas arvas, et ega sakslased
enam julge tulla ja oma naiivsusest saatsid poisi sinna tagasi!
Seekord hoidis Ralf end majade ligi ja varjus koos Tabasalu elanikega
kartulikeldrisse.
Kui ta on vanadelt sõduritelt küsinud, kas surnud
sõdur laseb veel, siis mõtlevad paljud, et miks
selline küsimus? Aga kui lahing oli läbi, seisis grupp
külainimesi kiviaia ääres ja ajas omavahel juttu.
Ralf läks nende juurde. Üks madrusemundris mees oli
pikali maas. Dokumentidest selgus, et oli lätlane. Madrus
oli saanud surma juba õhtuse lahingu ajal. Hommikul tulnud
külamees ja näinud, et mees maas ja püss käes.
Läks püssi ära tõmbama, kuid madruse sõrm
oli trikli peal. Nii kui püssi sikutas, käis pauk ja
külamehel kuul jalast läbi.
|
Kodukaitse putši ajal Piusa
piiripunktis Eesti-Vene piiril valvamas, 17- 24.08.1991. Vasakult
teine Ralf Kaup. |
Atškoo
pommiragina saatel
1943. a lõpul tõsteti õpilased Pargi tänava
koolist välja ja sellest tehti sõjaväe haigla.
Käidi erinevates koolides ja lõpuks kohtade puudusel
hakati koolis käima üle päeva. Koolipoisi unistus!
Ühel vabal päeval kohtas Ralf Tõnismäel
üht Riisipere poissi, kes oli Omakaitses. Ralf vaatas, et
küll on kõva poiss ja otsustas ka proovida. Kino Kungla
teisel korrusel oli Omakaitse staap, kus teda võttis vastu
hr Tinn. Ralfist sai käskjalg, kelle ülesandeks oli
kutsete ja kirjade kohale viimine. Kokku oli virgatseid neli.
Meelde on jäänud 1944. aasta. Oli Narva pommitamine
ja käis jutt, et Tallinnale on iga päev rünnakut
oodata. Trehvas nii, et 9. märtsil oli Ralfil Omakaitse päev,
kuid kutsete viimist ei olnud. Istuti laua taga ja mängiti
kaarte, atškood. Mäng käis saksa pennide peale.
Kaart jooksis hästi ning pennide hunnik oli Ralfi ees kõige
suurem. Umbes pool seitse õhtul anti õhuhäire
ja pommirahe hakkas tulema. Ümberringi ragises ja mürises,
kuid neli kutti istus laua taga nägudega, et mis teisel pool
seina toimub, neisse ei puutu. Kino all oli varjend ja Ralf ning
küllap mõni teinegi mõtles, et oleks aeg varjendisse
minna, aga keegi ei ütelnud seda välja, sest kes tahtis
olla see kõige arem? Kõik tahtsid kõvad kutid
olla. Järsku läks uks lahti ja Tinn käratanud,
et kuradi poisid! Iga moment vajume kokku ja teie mängite
kaarte! Marss alla!
Esimene rünnak lõppes kella 11 paiku ja pilt, mis
avanes, oli ootamatu. Tõnismäelt alla vaadates, nii
kaugele kui silm ulatus, oli üksainus tulemeri. Linn oli
üleni suitsu sees. Ralf läks Nõmmele. Varahommikul,
poole nelja paiku hakkas uus rünnak. Hommikul läks Ralf
linna ja nägi, kuidas kino Kungla aknast leegid välja
lõid. Kinosaal oli pihta saanud ja ilus aeg lõppenud.
Sirgjoonelisuse
eest preemiareis Koluverre
Nõmme lastekodu evakueeriti Riisiperesse, kus Ralf sai
olla kuni 1945. aasta vana-aasta õhtuni. Osa halva käitumisega
poisse oli juba viidud huvitavasse ja omapärasesse kohta
nimega Koluvere.
Riisipere juhataja Unt löödi minema ja asemele toodi
üks punane Vares, Venemaalt, nelja lapsega. Tema kõige
vanem poeg Enn istus Ralfi ees. Enn oli hea poiss ja lugeja. Küsis
ükskord, et kas on midagi lugeda anda? Eelmisel suvel oli
Ralf kuskilt onnist leidnud raamatu “Isade maa”, kus
isa, poeg ja pojapoeg olid Vabadussõjas. Ralf ütles
Ennule, et jah, on küll, aga ega sinule või siis iga
raamatut anda. “Mispärast?” küsis Enn. “Sa
viid vanamehe kätte,” ütles Ralf. Enn ütles,
et teab küll, kuidas isa sõimatakse, aga on siis tema
ise kellegi peale kaevanud? Ralf nõustus raamatu andma
juhul, kui Enn selle tagasi toob, sest ega pojal maksa selle vankri
ette asuda, kuhu vanamees ennast passitas.
Õhtuti lugesid lapsed raadiotoas igasugust kirjandust,
kus olid ka Stalini ja Lenini pildid sees. Kuid magamamineku järel
oli hunnik puruks kistud brošüüre.
Enn andis raamatu pärast läbilugemist saalis tagasi
ning soovitas ära minna, enne kui vanamees nägema juhtub.
Vanamehe tuba oli aga kõrval ja ta nägi Ralfi, raamat
kaenlas. Käskis ette näidata, võttis raamatu
ära ning läks minema. Ralf mõtles, kuidas kätte
maksta. Seinal ilutses Stalini pilt, spontaanselt tõmbas
ta pildi maha, ribadeks. Kaks poissi juhtusid nägema ja üks
neist läks pärast veel seda käppima. Seda silmas
üks pioneer, kes jooksis juhatajale ütlema. Poiss võeti
ette ja ta tunnistas, et mitte tema ei tõmmanud pilti puruks,
vaid Ralf. Kolm õhtut pinniti, miks? Ralf vastas, et tuli
tuju ja tegi. Selle tembu eest tehtigi sõit Koluvere lossi.
Kasvataja soovitas küll juhataja ees vabandada, aga Ralf
ütles, et aga see ei olnud ju õnnetus, see oligi niimoodi
mõeldud. Kasvataja sõnul lendas Ralf Koluverre liigse
sirgjoonelisuse pärast. Ralfi vastus oli: “Liiga sirget
joont ei olegi olemas. Ta on kas sirge või kõver.”
Koluverre sõit ei olnud Ralfi jaoks represseerimine, vaid
premeerimine. Kui pannakse mõisast lossi elama, siis sinna
ei saa mitte igaüks. Sinna saavad ainult teenelised. Sõbrad
olid juba ees, kõik head eesti poisid.
Ralf Kaupile on omane seiklusvaim ja kihk ennast proovile panna.
Ka Koluverest lasi ta proovi mõttes jalga. Puhtast huvist,
kas see on võimalik. Oli, koguni kahel korral.
Koluvere lossi tehti 1947. a aprillis noortevangla. See, mis järgnes,
oli kõige jubedam ajajärk.
|
Piirivalve 77. aastapäeval
29.10.1999 annab teenetemärgi Ralf Kaupile üle viitseadmiral
Tarmo Kõuts. |
Kus öö tabas,
seal oli öömaja
Osa poisse toodi Tallinnasse Vineeri- ja Mööblivabrikusse
kooli, teised viidi Pärnusse suusavabrikusse ja Ralf jäi
ainsana maha. Vabrikus varastati ta paljaks. Asjad viidi täikale,
sest laisad poisid tegid nii raha. Ralf keeldus sellistega ühest
mollist söömast ja kolmeks kuuks sai temast tänavapoiss.
Üksindus ja teadmatus vaevasid rohkem kui vaevatäid
ja nälg. Päästjaks sai Nõmme Apteegi tänava
lasteaiajuhataja, kes Ralfi 1942. a suvel mehe vanemate tallu
karjaseks oli palganud. Kui naine ukse lahti tegi, oli esimene
küsimus: mis sinuga juhtunud on? Ta saatis Ralfi tuttavasse
talukohta Pärnumaale. Talvel tuli Ralf tagasi linna ning
tal õnnestus saada Toiduaineteministeeriumi vabrikukooli,
kus õppis kaks aastat montaazhilukksepaks.
Töömeheelu tuli alustada ööbimistega garaazis,
kivivalamisekuuris ja köögis, kuni minister Lembit Lüüs
talle ühiselamusse koha muretses. Mõne kuu pärast
tuli sõjaväekutse. Sõjaväeteenistuse ajal
kulusid poisikesepõlves Riisipere rabas lahingutest mahajaäänud
laskemoonaga tehtud harjutused marjaks ära. Ralfi suhtumine
oli: mina ja punaväelane? Nalja teete?
Ralf tahtis tööd, kus oleks tegevust. Ararati ekspediitorina
pälvis ta hüüdnime “konjakikuningas”.
Siis avanes võimalus minna ilma vaatama. 15 aastat sõitis
ta mööda Venemaad, vedades tõuloomi ning kalakonserve.
Need reisid, kus sündisid ka paljud luuletused, on väärt
omaette lugu. Venemaalt tulles heitis Ralf alati esimese pilgu
Toompeale – ikka lehvis punalipp. Aastal 1991 sai välkude
aeg ümber. Allaandmise momenti ei tekkinud sel perioodil
aga kordagi.
Elu tähetund.
Vabaduse retk: Tallinn – Vilnius
Kodukaitse liikmena sattus Ralf Kaup valvama nii Kadrioru lossi
kui Eesti majanduspiiri. Kuid senise elu tähetunniks loeb
ta koos Ameerika leedulase Paulius Klimasega jalgsi tehtud 600
km pikkust Vabaduse retke Tallinnast Vilniusesse 14.05.-14.06.1991.
Leedulastele oli Klimase tulek Kristuse ülestõusmisega
samaväärne. Oma tähetunni võlgneb Ralf saatuslikule
eksitusele.
Teelesaatmise tseremoonial Toompeal oli viimaseks kõnelejaks
rahvarindelane, kes teatas, et eelmisel päeval oli üks
mees Rahvarindest käinud teatamas, et läheb leedulasega
kaasa. Ralf oli kaitsevärvi riietuses, käes väike
rahvuslipp, peas Kodukaitse müts. Sündiski saatuslik
eksitus – kõnemees arvas, et mees, kes kaasa läheb,
on Ralf. Ralf leidis, et ainult üks kord elus naeratab inimesele
selline õnn.
Seegi retk, mille jooksul avaldusid üllatuslikult seni varjul
olnud oraatorivõimed, on memuaaridesse talletatud.
Minust oleks
võinud saada dirigent
Kergema vastupanu teed minek on kui reetmine. Kui oled võimeline
ja sinuga arvestatakse, ei ole õigust lüüa käsi
püsti. Sellest ja sissekasvatatud kohusetundest lähtuvalt
võttis Ralf vastu ka EVTÜ Põhja piirkonna esimehe
koha.
Peagi oli loodud Vabadusvõitlejate marss. Poolikut tööd
pole mõtet teha ja nii luuletas ta viisile ka sõnad.
Kaasvõitlejad Elmar Kasesalu ja Erich Einlo kutsusid ta
kord ansamblisse akordionit mängima. Iga 2 nädala tagant
8 aasta jooksul esineti Piirivalve Ohvitseride majas. Piirivalve
77. aastapäevaks sündis piirivalvurite laul.
“See, kellel pole fantaasiat, laule luua ei saa,” öelnud
kord muusikust tütar, kes makile lindistatud lood nootideks
kirjutab.
“Looja ei vali, kas inimene, kelle pähe ta helid paneb,
nooti tunneb või mitte,” ütleb mees, kes südames
tahtnuks olla dirigent. Vahepeal on laekunud uus tellimus –
laul meremeestele.
|
|
|
