|
|
Eire – smaragdroheline
saar
tekst: K&E
20. sajandi viimast
25 aastat võivad iirlased oma ärkamise ajaks nimetada.
Euroopa Majandusühendusega liitumine 1973 pakkus seniolematuid
arenguvõimalusi ja sündis Iiri ime.
17. märtsil, oma kaitsepühaku St Patricku surmapäeval,
tähistavad iirlased rahvuspüha. Sel puhul palusime oma
kodumaad tutvustada Iirimaa suursaadikul Eestis, Tema Eksellentsil
hr Sean Farrel’il.
“Inglased pole
enne õnnelikud, kui jäävad hätta. Iirlased
pole enne rahul, kui saavad sõdida. Šotlased ei tunne
end enne kodus, kui välismaal,” on öelnud George
Orwell.
Iirimaal, 70, 283 ruutkm pindalaga saarel on need kolm rahvust
koos, kokku 3, 9 miljonit. Kultuurilise identiteedi määratluse
aluseks on religioon. Kõnekalt on öelnud William Allingham:
“Iirimaal pole mehi ega naisi, üksnes katoliiklased
ja protestandid.” Rindejoon ei kulge sugugi mitte usu pinnal,
nagu arvata võiks, vaid poliitilisel. Katoliiklane on iiri
rahvuslane ning protestant on unionist.
Verine saaga
on läbi. Raamat on kirjutatud
Keerulise ja verise ajaloo kiuste või selle tõttu
on iirlastest kujunenud üks seltsi armastavamaid ja külalislahkemaid
rahvaid maailmas. Sel maal kõneldakse inglise, iiri ja
gaeli keeles ning kõikjalt õhkub müütiliste
sõdalaste vaimsust.
Muistne sõdalaste ja klannide kultuur on üks iiri
rahvusliku identiteedi sümboleid. Igal pealikul olid kiidulaulikud
ning muusikud, kes vägiteod kangelaslauludeks vormisid. Tänu
sellele on iirlastel vanimaid suulisi kirjandustraditsioone Euroopas.
Et ka meie esivanematele meeldis lugusid pajatada, palume härra
suursaadikul hakatuseks vesta legendi. Hr Sean Farrell jutustab
loo keldi sõdalasest Oisinist: „Iirimaad valitsesid
suured sõdalased, kes lahkusid hiljem kuskile müütilisse
paika. Vahemärkusena ütlen, et see meenutab veidi “Sõrmuste
isandat”. On huvitav tõik, et J. Tolkien oli Iiri
ülikoolis külalisprofessoriks 30 aastat ja oli iiri
rahvakultuurist väga haaratud.
Üks neist müütilistest inimestest oli sõdalane
Oisin, kes peale aastasadu paradiisis elamist hakkas end üksildasena
tundma ja tahtis minna tagasi ning vaadata, milline Iirimaa välja
näeb. Naastes oli Oisin ikka noor, sest paradiisis nad ei
vananenud. Reisides Iirimaal ringi, nägi ta kord üht
vana meest üritamas põllul rasket kivi liigutada.
Ehkki oli öeldud, et ta võib tagasi minna, kuid hobuse
seljast maha tulla ei tohi, otsustas Oisin taadile appi minna.
Niipea, kui jalg maad puudutas, sai temast tudisev mitmesaja aasta
vanune rauk ja ta varises põrmuks. Enne kui Oisin suri,
ristiti ta St Patricku poolt, kes on Iirimaa kaitsepühak.”
Härra suursaadik Sean Farrell on veendunud, et Iirimaa ajaloo
verine saaga on nüüdseks minevik. “Raamat on kirjutatud,
viimane peatükk lõpetatakse läbirääkimiste
laua taga,” ütleb ta.
Euroopa Liit
andis Iirimaale võimaluse
Praegu on Iirimaa Euroopa Liidu eesistujamaa. Mida see tähendab?
See annab võimaluse oma olemasolu Euroopale ja maailmale
meelde tuletada. Mõistagi kuue kuuga palju ei jõua,
kuid saab püüda kaasa aidata probleemidele lahendusteede
leidmisel ja anda suund edasistele poliitilistele arengutele.
Kui küsida pragmaatiliselt, mida on iirlased EL-lt saanud,
siis EL ei andnud neile juhistega teedekaarti, kuhu minna. Kuid
andis võimaluse pöörata oma saatust. Kui vaadata
asjale Eesti pilguga, siis olles 50 aastat okupeeritud, leiab
Eesti praegu, et ta on osa 450 miljonit inimest hõlmavast
ühendusest, kus pole mingeid kaubanduspiiranguid ja et ta
on selles keskkonnas suuteline õitsema ja arenema. Selle
kasu leidsidki iirlased Euroopa Liidust. Nad haarasid avanenud
majanduslikest võimalustest kinni ja sündis Iiri ime.
Ja ime see tõesti oli, sest aastasadu oli Iirimaa olnud
suure meretaguse saareriigi poolt valitsetud väike meretagune
saareriik, mida valitseti suure riigi huvides. Puudus oma hääl
ja väljund maailmas. Traditsioonilisele maa- ja külaelule
pani põntsu 19. sajandi näljahäda. Kes ära
ei koolnud, emigreerusid Inglismaale, USA-sse või Austraaliasse.
Seega on viimased 25 aastat olnud iirlaste jaoks seniolematu võimalus.
Ainus, mis hr Farrelli Euroopa Liidu puhul ärritab, on nimetuse
teine sõna “liit”, mis meenutab üht teist,
oma eksistentsi lõpetanud liitu. Ehkki Nõukogude
Liiduga pole EL-l midagi ühist peale selle neljatähelise
sõna.
Iirlased
välismaal ei pea tundma end tõrjutuna
Praegu on emigratsiooni asemel toimumas vastupidine liikumine.
Paljud välismaal elanud iirlased naasevad. See on olnud Iiri
meetod edukuse saavutamisel, milleni on jõutud.
Erinevalt meist ei pea iirlased välismaal elavaid kaasmaalasi
kodumaa reeturiteks, sest Iiri rahvuslus ja Iiri riik poleks selline,
nagu ta täna on, ilma iirlaste väliskogukonna mõjuta.
Eriti suur roll on olnud USA-s elavatel iirlastel, kus hinnanguliselt
40 miljonit ameeriklast võib olla iiri juurtega. Kindlasti
on ligi miljon inimest, kes on kas sündinud Iirimaal või
kelle vanematest on keegi siit pärit. Tegu on ühiskondlikult
ja poliitiliselt tähtsa survegrupiga ning kultuuri avangardiga
nii USA-s kui mujal maailmas. Iiri valitsus hoiab väliskogukondadega
tihedat sidet ja toetab eelkõige moraalselt ja poliitiliselt.
|
Iirlase, ja suursaadiku hr Sean
Farrelli sõnum meile kõlab nii: “Edu võtmeks
on Iirimaa jaoks olnud viimase paarikümne aasta jooksul
rahvusliku identiteedi tajumine. |
Tir gan teanga,
tir gan anam – Maa ilma keeleta, maa ilma hingeta, ütlevad
iirlased
Kahtluseta on iiri keel kindlasti üks iiri identiteedi olulisemaid
sümboleid. Veel leidub maa lääneosas piirkondi,
kus vaid iiri keelt räägitakse ja mõistetakse.
Enamiku jaoks suri iiri keel kõnekeelena välja 19.
sajandil. Emigrandid võtsid keele uude maailma kaasa. Rahvusliku
eneseteadvuse tõusuga on ka iiri keele populaarsus kasvanud,
seda ka noorte hulgas. Iiri keelt õpetatakse koolides ja
paljud noored veedavad suvevaheajad paikades, kus suhtlemine toimub
iiri keeles. Et külaelu on inimeste mällu sööbinud
kui midagi lihtsat, ausat ja ehedat, siis on mitmedki urbanistlikust
keskkonnast tüdinud kultuuriinimesed tagasi maale kolinud,
et jõuda välja oma rahvusliku kultuuri alustaladeni
ja eheda loominguni.
Hr Sean Farrell pareerib iirlasliku vaimukusega kahtlused, kas
globaliseeruvas maailmas on mõtet osata keeli, mida piltlikult
öeldes mõistetakse vaid sinu köögis. “Seda
loogikat järgides peaksime kõik pigem hiina või
india keeli õppima. Kuid seda me ei tee, sest meil on oma
kultuurid. Miks peaksime loobuma sellest, mis on osa meist endist?”
küsib ta ning jätkab: „Inimestel on eneseteadvus
ja keel võib olla üks selle väljendusvorme. Keel
aitas ehk eestlastel püsida ja säilitada oma unikaalse
kultuuri läbi nõukogude aja, sest sellest sai refleksne
kaitsetõke sissetunginud suure naabri vastu.” Arutluse
lõpetuseks lisas ta humoorika näite diplomaatia vallast.
Iiri diplomaatidel on mõnus rääkida telefonis
omavahel nt iiri keeles, eriti kui on arvata, et kuskil on “lutikas”
peidus.
Rääkides ajude väljavoolu ohust, siis pole hr Farrelli
arvates midagi katki ka selles, kui noored andekad inimesed lähevad
laia maailma paremaid võimalusi otsima. Nad tulevad ikkagi
millalgi tagasi, sest teist sellist paika kui kodu ega teist sellist
maad, nagu su oma maa, lihtsalt pole.
Eesti oli
üllatus
Hr Farrelli arvates on Eesti põnev maa, millel on suurepärane
kultuuriline traditsioon ja väga ilus keel. Ta on külastanud
enamikku Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest ja endisi Nõukogude
Liidu vabariike. Ta lootis näha siin teatud arengut, aga
ei osanud oodata, et leiab riigi, millel on iseseisev kultuur
ning mis on säilinud tervikuna ilma vene mõjudeta,
hoidnud okupatsiooni kiuste alles rahvusliku uhkuse ja eneseidentiteedi.
Iirimaa kultuuripoliitika
hoiab loojat
Iirimaal koordineerib kultuuripoliitikat kunstide, spordi ja turismi
ministeerium. Esmasteks prioriteetideks on toetada ja innustada
kultuurialast tegevust kõigis valdkondades, kus kunst esmalt
sünnib. Peetakse oluliseks toetada rahaliselt oma andekaid
loojaid ning neid vanu meistreid, kes koolitavad uusi talente,
andes seega loojatele motivatsiooni teostada ennast just Iirimaal.
Hetkel on fookuses just kohaliku kultuurielu elavdamine. Ka Iirimaal
sõidab ringi kinobuss. 1951. aastal võeti vastu
Arts Act, millega kutsuti ellu The Arts Council. Teise Arts Act
‘iga 1973 muudeti omavalitsuste osa kultuuri toetamisel ning
tänu sellele on kultuuri loomine suurlinnadest tagasi maakohtadesse
jõudnud.
Hea näide omaalgatuse korras sündinud ülieduka
kultuurisündmuse kohta on Iirimaa idaosas asuvas väikeses
maalinnas Wexfordis peetav iga-aastane ooperifestival, millest
on saanud üks nimiüritusi terves Euroopas.
Püha
Patricku päevas peegeldub iirlase loomus
Püha Patricku päeva tähtsust iirlaste jaoks võiks
võrrelda Tänupühaga Ameerikas. Praegu peetakse
pidustusi ja paraade, kuid paarkümmend aastat tagasi oli
see rohkem vaoshoitud sündmus. See oli päev, mil iirlased
kõikjal mäletasid, et nad on iirlased. Ja inimesed
Iirimaal mäletasid, et neil on suur kogukond väljaspool
kodumaad. Paljud valitsuskabineti ministrid sõidavad erinevatesse
paikadesse üle maailma seda tähistama, sest jõululaupäeva
kõrval on see tähtsuselt teine perekondlik pidulik
sööming.
“See pole lihtsalt päev, mil end purju juua, vaid päev,
mis peegeldab iirlase loomust. See on nagu teie 24. veebruar,”
ütleb hr Farrell.
Iiri lipuvärvides peitub selge sõnum: roheline tähendab
iiri rahvuslasi ning oranz unioniste, valge näitab ühiskonda,
kus kõik need inimesed on koos. Sellisena soovivad oma
riiki näha iirlased.
Milles siiski peitus Iiri
edu võti? Kas Iiri ime on Eestis võimalik?
Iirlase ja suursaadiku hr Sean Farrelli sõnum meile kõlab
nii: “Edu võtmeks on Iirimaa jaoks olnud viimase paarikümne
aasta jooksul rahvusliku identiteedi tajumine.
Äratundmine, et keegi ei lahenda meie eest probleeme. Meie
asi on nendega toime tulla.
Äratundmine, et on olemas võimalused ja et me võiksime
neid kasutada. Näeksin, et täpselt seesama kehtiks ka
Eesti kohta. See, kas Iiri ime Eestis teoks saab, sõltub
eesti inimestest endist.”
|
|
|
