|
|
Uue Euroopa kultuuriajakirjad
–
glamuuri ja armetuse vahel
tekst: VOLKER WEICHSEL,
Berliin
|
Volker Weichsel
on sündinud aastal 1973 Heppenheimis. Rahvuselt sakslane.
Õppinud Kiievi Polütehnilises Instituudis (Ukraina)
ja Mannheimi ülikoolis politoloogiat, slaavi keeli,
kirjandust ja ajalugu. Omandanud magistrikraadi (MA). Võõrkeeltest
valdab vene, inglise, prantsuse, tšehhi ja leedu keelt.
Karjäär: 2000 – 2002 Mannheimi Euroopa Sotsiaaluuringute
Keskuse teadur. Uurimisprojekt: Lääne integratsiooni
ja Ida poliitiliste süsteemide vahekorrad Poolas ja
Tšehhi Vabariigis.
Alates aastast 2003 Lääne-Euroopa juhtiva ning
tähtsaima Ida-Euroopa arenguid kajastava igakuise rahvusvahelise
interdistsiplinaarse teadusliku ajakirja OSTEUROPA (asut.
1951, 160 lk) peatoimetaja. Ajakirja annab välja Deutsche
Gesellschaft für Osteuropakunde (DGO).
|
Nagu selgus mullu
detsembris Rumeenias, Bukarestis programmi “Balkan ja Euroopa”
raames Bukaresti Goethe Instituudi ja Rumeenia ajakirju “Dilema”,
“Observator cultural” ja “Litere, arte, idei”
koondava ühenduse ECUMEST poolt ning Lõuna- ja Ida-Euroopa
Stabiilsuse Pakti toel korraldatud rahvusvahelisel sümpoosiumil
“Kultuuriajakirjad – dialoogiplatvormid Ida-Euroopa
maades”, ei lõõma kired kultuuriajakirjanduse
üle ja ümber mitte ainult meil.
Oma visiooni, kuidas täita Euroopa poliitiline vorm kultuurilise
sisuga ja milline võiks olla selles ettevõtmises
meie roll, esitas ettekandes ajakirja OSTEUROPA peatoimetaja Volker
Weichsel.
Jacques Derrida on kasutanud
Euroopa kohta väljendit “teine neem”, mõeldes
Euroopa all sihiks võetud eesmärki, meie teejuhti.
Euroopat – ennekõike kultuurikontekstis – vaadeldakse
kui lubadust ja ülesannet. Mida tihedamalt poliitilised suhted
Euroopas põimuvad, seda vähem tundub Euroopa utoopilise
projektina, ühe teise riigi visandina. “Euroopa”
ähvardab kaotada oma sära, teele asumise asemele ähvardab
astuda reaalselt eksisteeriva Euroopa jõuetuks muutunud
kohalolek.
Ka endiste sotsialismimaade kurssi määras peale kommunismi
kokkuvarisemist teatud aja vältel kõlanud lootusrikas
üleskutse “Tagasi Euroopasse!”, kuid praegu kõlab
Tallinnast Sofiani: “Meie oleme Euroopa!” Euroopa on
saanud enesestmõistetavaks siin ja praegu ning uue ja parema
maa, U-Toopia, ja uue ja parema aja, U-Kroonia otsingud on suunatud
mitte enam tulevikku, vaid pigem minevikku.
Nii kujunes Kesk-Euroopa mõiste ümber tekkinud mõttevahetuse
põhiliseks ülesandeks ahelaid purustada ning Euroopat
läbivaid piire ületada. Kui praegu kuulata kõnelust
teemal “Kesk-Euroopa”, siis võib peagi veenduda,
et selle all mõeldakse liiga sageli pildikesi kadunud Kesk-Euroopast.
Luuakse apoloogiaid kadunud Austria-Ungarile, mida praeguste Kesk-Euroopa
utopistide isad – ka vaimsed isad – veel omal ajal “rahvaste
vanglana” häbiposti seadsid. Samal viisil püütakse
mandri lääneosas, mida ka halvustavalt “vanaks
Euroopaks” on kutsutud, seda valemit positiivselt rakendada
ning ennast uhkelt sellega ehtida. Ainuüksi seal, nagu näiteks
Rumeenias, kus Euroopa tundub kaugel olevat, kuid Balkan oma sõdadega
hoopis lähedal, saavutab “Kesk-Euroopa eufooriline segu”
veel teatud külgetõmbejõu, pakkudes võrdlust
põhja ja lõuna, ida ja lääne vahel.
Euroopa poliitiline
vorm tuleb täita kultuurilise sisuga
Kas “Euroopa” on nüüdisajal, mil piirid on
avatud, Euroopa Liidu laienemine lääne suunas ühe
lähemale tuleb, Euroopa Liit oma põhiseadust koostab,
oma sihi saavutanud ja “unistamine Euroopast” ei ole
enam lubatud? Ei, ägedalt ei. Ei mitte ainult seetõttu,
et ka laienenud Euroopa Liit ei hõlma veel kõiki
inimühiskondi, mida tänapäeval võib Euroopasse
kuuluvaks pidada ning seda kuuluvust heade põhjendustega
reklameerivad. Ei mitte ainult selle pärast, et Euroopa ei
ole mingi kindel mõiste, mis aastasadade jooksul geograafiliselt
pidevalt muutus ja see, mida “Euroopa” all mõeldi,
alatasa uue tähenduse sai. Ei mitte ainult sellepärast,
et tekkiv Euroopa mitte ainult ei lammuta vanu piire, vaid märgib
maha ka uued. Ei mitte ainult selle pärast, et põhiseadus
on ju ainult riikide vahel, kes armukadedalt oma eriõiguste
eest võitlevad, vahel sõlmitud põhiseaduslik
kokkulepe. Isegi siis, kui Euroopa on oma poliitilise vormi leidnud,
on tulevikuülesanne see vorm kultuurilise sisuga täita.
Veelgi enam: sisu on olemas, kuid neid lahutavad anumad, kus neid
säilitatakse. Esmalt tuleb rajada sillad, kaevata kanalid,
puurida avad. Kui seda ei juhtu, jääb Euroopa ühiskondlik
vundament hapraks, Euroopa jääb “piiratud poliitilise
vastutusega laiendatud majanduslike huvidega ühenduseks”.
“Brüssel või
Euroopa”, pealkirjastas Hans-Magnus Enzensberger ühe
oma essee. Brüssel – see on demokraatia defitsiit, korruptsioon,
mitteläbipaistvus, majanduslik konkurents ilma sotsiaalpoliitilise
põhjendatuseta: “Pooldatakse ideoloogiat, et Euroopa
peab majandusliku jõuna toimetulekuks tegema kõik,
et see, mis seda maailmajagu teistest eraldab, võimalikult
kiiresti ja põhjalikult likvideerida. Selline konkurentsivõimeline
Euoopa peab kujunema kiiremaks, suuremaks, efektiivsemaks, terviklikumaks
ja homogeensemaks – teatavat liiki sünteesitud superriigiks.”
Sellele sünteesitud efektiiv-Euroopale ei saa kindlat tulevikku
olla. Sel puudub kitt, mis iga poliitilist ühendust koos
hoiab. Selleks ühendavaks lüliks saab olla ainult ühine
Euroopa kultuur. Kas kultuur võib tõepoolest kujuneda
ühtse euroopa identiteedi alustalaks? Traditsioonilise või
avangardistliku, religioosse (ainult katoliikliku või kristliku
või monoteistliku) või ka ilmaliku? Kindlasti mitte.
Kultuur seondub pigem kollektiivi rolliga: seal, kus Euroopas
on liiga palju ühtsust ja lämmatav sarnasus hakkab endast
juba ohtu kujutama, tagab kultuur mitmekülgsuse. Seal, kus
mitmekesisus kasvab üle lahususeks, saab kultuurist sildu
ühendav mört.
Idaosa kultuuri
kolm stardipuudust
Euroopa idaosast pärineval kultuuril on sealjuures kolmekordne
stardipuudus. Esimene probleem seisneb selles, et Kokkupuude Teistega
tähendab vajadust barjääre ületada. Kui vanal
Lääne-Euroopal on kasutada ühise ühiskonna
korrad, kollektiivsed mälestused euroopa kultuurist enne
ühiskondade natsionaliseerimist olid veel elujõus,
on ida ja lääne vaheline konflikt viinud vana, ikka
ja jälle reprodutseeritud progressiivse lääne ja
tagurliku ida vahelise asümmeetria lõhenemiseni, mille
käigus niigi nõrgad ühendusniidid läbi lõigati.
Neid niite uuesti üles leida, uuesti ühendada, see on
pikaajaline protsess, rohkem kui ühe põlvkonna ülesanne.
Raskendavaks on seejuures, et erastamine on omaaegses sotsialistlikus
Euroopas kultuurile ja kultuuri edendamisele mitte ainult uut
vaba ruumi loonud. Lisaks veel ühiskonna polariseerumine
ning laialdaste ühiskonnakihtide vaesumine, ja kultuurist
on kujunenud paljude jaoks kättesaamatu luksuskaup. Kui argipäeva
täidab võitlus oma toimetuleku pärast, ei jää
enam ruumi loominguliseks tegevuseks ega ka loomingulisuse vastuvõtmiseks.
Lõppude lõpuks on vanas Lääne-Euroopas
kommunismi kokkuvarisemine raskendanud tegelemist poliitika, ühiskonna,
majanduse ja mitte viimases järjekorras ka kultuuriga. Instituutide
ja õppeasutuste sulgemine ning toetussummade kahandamine
on otsene Ida-Euroopa vähenenud tähtsuse väljendusviis.
Kuid kui oleks olemas valmidus ennast ikkagi kokku võtta,
midagi muud lugeda, kuulata, vaadata, siis on ähvardamas
juba teine oht. Mircea Cãrtãrescu on viidanud sellele
ühes oma Euroopa kirjanduses euroopalikku käsitlevas
essees. Ta jutustab seal anekdoote oma saksa kirjastajast, kes
talle Frankfurdi raamatumessil ütles, et ta olevat huvitatud
“Ida-Euroopa autoritest”. Kui Cãrtãrescu
vastas, et ei loe ennast nende hulka kuuluvaks, arvas kirjastaja,
et oige küll, ta on ju rumeenlane ja seega lõunaeurooplane.
Cãrtãrescu kirjutab kibeda irooniaga:
“Milline imeline järeldus! Alljaotuse suurepärane
alljaotus. Jää sinna, kus on su koht, soovitas kirjastaja
heatahtlikult. Jää oma getosse. Kirjuta üles oma
osa (lõuna)euroopa ajaloost. Kirjuta oma Securitate’st,
oma diktaator Ceauzescust, oma rahva kodust. Ja hulkuvatest koertest,
tänavalastest ja mustlastest. Näita uhkelt oma kommunismiaegset
dissidentlikkust. Ja jäta meile võimalus kirjutada
armastusest, surmast ja õnnest, agooniast ja ekstaasist.
[---]. Sul on vaid see võimalus oma eksootilise maailma
väljendamiseks ja leida meie väike kirjastus, mis sinu
loomingu ehk ära trükib. Sest lõppude lõpuks:
kes hoolib? Keda see huvitab? Sul on valida: kas sa tugevdad meile
armsaks saanud klišeesid või sa lihtsalt kaod.”7
Kõik see, mida Lääs usub end moderniseerimise
hoos kaotanud olevat – algupärasus, seos loodusega,
isamaalikkus – seda kõike otsib ta nüüd
Ida-Euroopast. Selles kontekstis tõstatatud probleem põhineb
mittesamaaegsuse samaaegsusel. Ida-euroopaliku mõttelaadi
liikumine läände on toimunud juba tükk aega tagasi,
kuid lääne-euroopaliku mõtteviisi tung itta seisab
veel ees. Läti ja Serbia filosoofid, Eesti, Tšehhi,
Rumeenia kirjanikud mõtlevad juba ammu Euroopa või
globaalses mastaabis – kuid neid ei võeta kuulda.
Turg ootab, et nad kinnitaks stereotüüpe, selle asemel,
et neid ületada. Ida-Euroopa, see on selekteerivate ootushoiakute
piiride poolt läbi lõigatud kirjastuste ja ajakirjade
müügimaastik: vägivald ja ajalugu, vaesus ja kodumaa.
Seks müüb – Ida-Euroopa müüb, kuid, mööngem,
siiski mitte nii hästi.
Kultuuriajakirjandust
ootab Sisyphose töö
See kriitika on õigustatud, kuid radikaalne. Ei ole võimalik
ega ka mitte soovitav, et ühtne kultuuriline Euroopa loodaks
teatavat laadi globaalse plahvatuse kaudu, mis pühiks ära
kõik ajalooliselt kujunenud ootushoiakud ning staatuste
vahed. Tee Euroopa kultuuri ja kultuuride Euroopa suunas sarnaneb
pigem Sisyphose tööle: see on järsk, vaevaline,
ja ennekõike: tee, mil pole lõppu, mida peab ikka
ja jälle otsast alustama. Tee, mille võib lugeda lõpuni
käiduks vaid siis, kui kasutatakse esimesi loodud läbimurdekohti,
ja lahkutakse juba sissekäidud radadelt, otsides üha
uusi ja uusi käimata radu.
Kes muu kui lääne ja ida kultuuriajakirjad, mis on vastastikuse
taju ja vastamisi asetuse väljendajad, peaksid selle ülesande
enda kanda võtma? Need ajakirjad, kes üksikud hääled
vahendajatena üksteisele kuuldavaks teevad, peavad looma
tasakaalu erinevuste ja sarnasuste, mitmekesisuse ja ühetaolisuse,
eluliselt vajaliku komplekssuse ja soovitud efektiivsuse vahel.
Euroopa, millele on sel viisil ruumi tehtud, on “järelemõtlik
Euroopa”. Euroopa, “mis peegeldab, kahtleb, kõhkleb.
Euroopa, mis lubab endale luksust enne tegutsemist küsimusi
esitada ja kus komplekssus ka poliitilistes küsimustes ei
tähenda ajaraiskamist või tegutsemispuudusi.”
Ruumiline
viide: Ida-Euroopa Euroopas
Sooviksin nüüd, olles visandanud sedavõrd abstraktse
Euroopa kaardi, rääkida lühidalt teekonnast senitundmatule
maale, mida OSTEUROPA püüab astuda.
OSTEUROPA, see on aastal 2003 üsna harukordne nimi ühele
ajakirjale. Ta kuulutab kui raison d’être oma eksistentsi,
viidates ruumile, mis nähtavalt enam ei eksisteeri, mis ei
olnud midagi muud kui nõukogulik ülemvõimukonstruktsioon.
Ida-Euroopa, see on väline tunnetus, võõras
kirjeldus, mis ei ole kellegi jaoks endastmõistetavus.
Kui mõiste Ida-Euroopa all mõistetakse eraldavat
seina, mis loob piiri ida ja lääne vahele, siis töötame
me selles ajakirjas päevast päeva iseenda likvideerimise
kallal.
See tähendab meie jaoks küsimust, mis on Ida-Euroopa
euroopalikkuses kahepidine. Ühelt poolt peab küsimus
silmas: kuidas on üle-euroopaline liikumine, just nagu avangardiperiood
kunstis 1910. ja 20. aastatel, kujundanud Ida-Euroopa üksikuid
rahvuskultuure? Teisalt tahab küsimus vastust ka sellele,
millise panuse on üksikud rahvuskultuurid andnud ühise
euroopaliku kultuuri tekkeks ja kuidas on nad üksteist vastastikku
mõjutanud?
Vastuvõtmine ei toimi ainult ühepoolselt. Eelnevalt
defineeritud euroopalikust, mida aga liiga sageli võrdsustatakse
lääne-euroopalikuga, saab rahvuslik. Küsimus pole
seega suunatud mitte ainult sellele, kuivõrd on Eugène
Ionesco, Marcel Ianco, Tristan Tzara, George Enescu Euroopa kultuuri
poolt loodud, vaid pigem sellele, mil määral on nad
Euroopa kultuuri loojad.
Autorite
rahvusvahelisus on tõelise dialoogi eelduseks
Eelmisel aastal andsime välja kaks vihikut, mis olid pühendatud
ühele maale või ühele piirkonnale. Kui 2002.
a sai Leedu kui riik Frankfurdi raamatumessi aukülaliseks,
ja kuna Lääne-Euroopa poliitilises ja kultuurilises
teadvuses peetakse seda maad ikka pigem läänevene ripatsiks,
mille kultuur on tema suurte romaani, slaavi ja germaani keelerühmadest
erinevate idioomide tõttu suhteliselt raskesti ligipääsetav,
esitas OSTEUROPA leedu autoritele palve kirjutada oma maast ja
soovis sakslastelt, prantslastelt, poolakatelt ja eestlastelt,
et nad ka väljastpoolt pilgu leedu kultuurile heidaks. Kaliningradi
käsitleva temaatilise väljaande koostamiseks saime kaastöid
Kaliningradis ja Moskvas, Leedus ja Rootsis tegutsevatelt autoritelt.
Oleme veel ühe sammu teinud: temaatiline väljaanne “Venemaa
Euroopas – kontinent seisab pea peal”, mida esitlesime
oktoobris, kui Venemaa oli raamatumessi külaliseks, sai oma
artiklid mitte ainult saksa-vene autoritelt, väljaanne valmis
OSTEUROPA ja Moskva ajakirja “Neprikosnovennyj Zapas”
toimetuste vahelise koostöö tulemusena. Mõlemad
väljaanded ilmusid nii vene kui saksa keeles praktiliselt
identse sisuga. See projekt andis meile väärtusliku
kogemuse, mis tähendab euroopalik tööstiil. Siin
põrkavad erinevad arusaamad majandusest ja samas ka erinevad
kirjutamisstiilid. Kuivalt, paljude märkustega, nii võttis
vene toimetus saksa tekstid vastu. Meile seevastu tundusid vene
tekstid ehk liiga vabad, liialt autori soovidest või vaevadest
lähtuvad.
Valdkondade sarnasus ja erinevus
Kui vaadelda kultuuri kitsamas tähenduses, siis ei ole OSTEUROPA
mingi kultuuriajakiri. OSTEUROPA on siiski kultuuriteadvuse foorumiks.
Sellisena soovib ajakiri olla nii interdistsiplinaarne kui ka
pluradistsiplinaarne. Nii nagu euroopastumisel on teatud integratiivseid
komponente, milles erinevad rahvuslikud kultuurid – poliitiline
kultuur, majanduskultuur, õiguslik kultuur, kuid ka kirjutamis-
ja lugemiskultuur, komponeerimis- ja kuulamiskultuur – on
välja kujundanud ühtse stiili, nii seab OSTEUROPA endale
eesmärgiks edendada erinevate valdkondade läbilööki,
küsimuste püstitamist tervikuna, mitte ainult teatud
detailidele keskendudes. Euroopastumine tähendab ka seda,
et rahvuslik vormilisus, mis on rahvuslike stiilide mitmekesisuses
ühise katuse alla sattunud, selles mitmehäälses
erinevuste kontserdis kuuldavaks saaks.
Nimetatud Leedut käsitleva väljaande teemad ulatuvad
leedu ja gruusia rahvusliku liikumise vastandavast uurimusest
ja leedukate sõltuvusest Venemaalt saadavast elektrienergiast
ning Leedu raamatuturu kirjeldusest ja Leedu muusikaelu ülevaatest
esseeni Czesùaw Miloszi sulest. Samalaadne on ka Kaliningradile
keskenduva väljaande ülesehitus. Selles meenutab Tomas
Venclova oma kirjandusteaduslikus Nobeli kirjanduspreemia laureaadi
Iossif Brodsky Köningsbergi-teemalisi lugusid käsitlevas
essees Kanti sünnilinna rolli Venemaa väravana läände.
Kirjutised käsitlevad ka keskkonnaprobleeme, näiteks
Kaliningradi joogiveevarustuse seisukorda, piirkonna põllumajanduse
seisu ning Balti ruumi turvalisusküsimusi.
See kõik on alles algus, vaid teeviidad, mitte tee. Koostöö
teiste toimetustega peab olema intensiivsem ja pikaajalisele baasile
rajatud. Peame leidma uusi autoreid. Sisyphos pidi oma kivi iga
päev uuesti mäkke veeretama.
|
|
|
