Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 


Uue Euroopa kultuuriajakirjad –
glamuuri ja armetuse vahel

tekst: VOLKER WEICHSEL, Berliin


Volker Weichsel
on sündinud aastal 1973 Heppenheimis. Rahvuselt sakslane. Õppinud Kiievi Polütehnilises Instituudis (Ukraina) ja Mannheimi ülikoolis politoloogiat, slaavi keeli, kirjandust ja ajalugu. Omandanud magistrikraadi (MA). Võõrkeeltest valdab vene, inglise, prantsuse, tšehhi ja leedu keelt. Karjäär: 2000 – 2002 Mannheimi Euroopa Sotsiaaluuringute Keskuse teadur. Uurimisprojekt: Lääne integratsiooni ja Ida poliitiliste süsteemide vahekorrad Poolas ja Tšehhi Vabariigis.
Alates aastast 2003 Lääne-Euroopa juhtiva ning tähtsaima Ida-Euroopa arenguid kajastava igakuise rahvusvahelise interdistsiplinaarse teadusliku ajakirja OSTEUROPA (asut. 1951, 160 lk) peatoimetaja. Ajakirja annab välja Deutsche Gesellschaft für Osteuropakunde (DGO).

Nagu selgus mullu detsembris Rumeenias, Bukarestis programmi “Balkan ja Euroopa” raames Bukaresti Goethe Instituudi ja Rumeenia ajakirju “Dilema”, “Observator cultural” ja “Litere, arte, idei” koondava ühenduse ECUMEST poolt ning Lõuna- ja Ida-Euroopa Stabiilsuse Pakti toel korraldatud rahvusvahelisel sümpoosiumil “Kultuuriajakirjad – dialoogiplatvormid Ida-Euroopa maades”, ei lõõma kired kultuuriajakirjanduse üle ja ümber mitte ainult meil.
Oma visiooni, kuidas täita Euroopa poliitiline vorm kultuurilise sisuga ja milline võiks olla selles ettevõtmises meie roll, esitas ettekandes ajakirja OSTEUROPA peatoimetaja
Volker Weichsel.

Jacques Derrida on kasutanud Euroopa kohta väljendit “teine neem”, mõeldes Euroopa all sihiks võetud eesmärki, meie teejuhti. Euroopat – ennekõike kultuurikontekstis – vaadeldakse kui lubadust ja ülesannet. Mida tihedamalt poliitilised suhted Euroopas põimuvad, seda vähem tundub Euroopa utoopilise projektina, ühe teise riigi visandina. “Euroopa” ähvardab kaotada oma sära, teele asumise asemele ähvardab astuda reaalselt eksisteeriva Euroopa jõuetuks muutunud kohalolek.
Ka endiste sotsialismimaade kurssi määras peale kommunismi kokkuvarisemist teatud aja vältel kõlanud lootusrikas üleskutse “Tagasi Euroopasse!”, kuid praegu kõlab Tallinnast Sofiani: “Meie oleme Euroopa!” Euroopa on saanud enesestmõistetavaks siin ja praegu ning uue ja parema maa, U-Toopia, ja uue ja parema aja, U-Kroonia otsingud on suunatud mitte enam tulevikku, vaid pigem minevikku.
Nii kujunes Kesk-Euroopa mõiste ümber tekkinud mõttevahetuse põhiliseks ülesandeks ahelaid purustada ning Euroopat läbivaid piire ületada. Kui praegu kuulata kõnelust teemal “Kesk-Euroopa”, siis võib peagi veenduda, et selle all mõeldakse liiga sageli pildikesi kadunud Kesk-Euroopast. Luuakse apoloogiaid kadunud Austria-Ungarile, mida praeguste Kesk-Euroopa utopistide isad – ka vaimsed isad – veel omal ajal “rahvaste vanglana” häbiposti seadsid. Samal viisil püütakse mandri lääneosas, mida ka halvustavalt “vanaks Euroopaks” on kutsutud, seda valemit positiivselt rakendada ning ennast uhkelt sellega ehtida. Ainuüksi seal, nagu näiteks Rumeenias, kus Euroopa tundub kaugel olevat, kuid Balkan oma sõdadega hoopis lähedal, saavutab “Kesk-Euroopa eufooriline segu” veel teatud külgetõmbejõu, pakkudes võrdlust põhja ja lõuna, ida ja lääne vahel.

Euroopa poliitiline vorm tuleb täita kultuurilise sisuga

Kas “Euroopa” on nüüdisajal, mil piirid on avatud, Euroopa Liidu laienemine lääne suunas ühe lähemale tuleb, Euroopa Liit oma põhiseadust koostab, oma sihi saavutanud ja “unistamine Euroopast” ei ole enam lubatud? Ei, ägedalt ei. Ei mitte ainult seetõttu, et ka laienenud Euroopa Liit ei hõlma veel kõiki inimühiskondi, mida tänapäeval võib Euroopasse kuuluvaks pidada ning seda kuuluvust heade põhjendustega reklameerivad. Ei mitte ainult selle pärast, et Euroopa ei ole mingi kindel mõiste, mis aastasadade jooksul geograafiliselt pidevalt muutus ja see, mida “Euroopa” all mõeldi, alatasa uue tähenduse sai. Ei mitte ainult sellepärast, et tekkiv Euroopa mitte ainult ei lammuta vanu piire, vaid märgib maha ka uued. Ei mitte ainult selle pärast, et põhiseadus on ju ainult riikide vahel, kes armukadedalt oma eriõiguste eest võitlevad, vahel sõlmitud põhiseaduslik kokkulepe. Isegi siis, kui Euroopa on oma poliitilise vormi leidnud, on tulevikuülesanne see vorm kultuurilise sisuga täita. Veelgi enam: sisu on olemas, kuid neid lahutavad anumad, kus neid säilitatakse. Esmalt tuleb rajada sillad, kaevata kanalid, puurida avad. Kui seda ei juhtu, jääb Euroopa ühiskondlik vundament hapraks, Euroopa jääb “piiratud poliitilise vastutusega laiendatud majanduslike huvidega ühenduseks”.

“Brüssel või Euroopa”, pealkirjastas Hans-Magnus Enzensberger ühe oma essee. Brüssel – see on demokraatia defitsiit, korruptsioon, mitteläbipaistvus, majanduslik konkurents ilma sotsiaalpoliitilise põhjendatuseta: “Pooldatakse ideoloogiat, et Euroopa peab majandusliku jõuna toimetulekuks tegema kõik, et see, mis seda maailmajagu teistest eraldab, võimalikult kiiresti ja põhjalikult likvideerida. Selline konkurentsivõimeline Euoopa peab kujunema kiiremaks, suuremaks, efektiivsemaks, terviklikumaks ja homogeensemaks – teatavat liiki sünteesitud superriigiks.” Sellele sünteesitud efektiiv-Euroopale ei saa kindlat tulevikku olla. Sel puudub kitt, mis iga poliitilist ühendust koos hoiab. Selleks ühendavaks lüliks saab olla ainult ühine Euroopa kultuur. Kas kultuur võib tõepoolest kujuneda ühtse euroopa identiteedi alustalaks? Traditsioonilise või avangardistliku, religioosse (ainult katoliikliku või kristliku või monoteistliku) või ka ilmaliku? Kindlasti mitte.
Kultuur seondub pigem kollektiivi rolliga: seal, kus Euroopas on liiga palju ühtsust ja lämmatav sarnasus hakkab endast juba ohtu kujutama, tagab kultuur mitmekülgsuse. Seal, kus mitmekesisus kasvab üle lahususeks, saab kultuurist sildu ühendav mört.

Idaosa kultuuri kolm stardipuudust

Euroopa idaosast pärineval kultuuril on sealjuures kolmekordne stardipuudus. Esimene probleem seisneb selles, et Kokkupuude Teistega tähendab vajadust barjääre ületada. Kui vanal Lääne-Euroopal on kasutada ühise ühiskonna korrad, kollektiivsed mälestused euroopa kultuurist enne ühiskondade natsionaliseerimist olid veel elujõus, on ida ja lääne vaheline konflikt viinud vana, ikka ja jälle reprodutseeritud progressiivse lääne ja tagurliku ida vahelise asümmeetria lõhenemiseni, mille käigus niigi nõrgad ühendusniidid läbi lõigati. Neid niite uuesti üles leida, uuesti ühendada, see on pikaajaline protsess, rohkem kui ühe põlvkonna ülesanne.
Raskendavaks on seejuures, et erastamine on omaaegses sotsialistlikus Euroopas kultuurile ja kultuuri edendamisele mitte ainult uut vaba ruumi loonud. Lisaks veel ühiskonna polariseerumine ning laialdaste ühiskonnakihtide vaesumine, ja kultuurist on kujunenud paljude jaoks kättesaamatu luksuskaup. Kui argipäeva täidab võitlus oma toimetuleku pärast, ei jää enam ruumi loominguliseks tegevuseks ega ka loomingulisuse vastuvõtmiseks.
Lõppude lõpuks on vanas Lääne-Euroopas kommunismi kokkuvarisemine raskendanud tegelemist poliitika, ühiskonna, majanduse ja mitte viimases järjekorras ka kultuuriga. Instituutide ja õppeasutuste sulgemine ning toetussummade kahandamine on otsene Ida-Euroopa vähenenud tähtsuse väljendusviis.
Kuid kui oleks olemas valmidus ennast ikkagi kokku võtta, midagi muud lugeda, kuulata, vaadata, siis on ähvardamas juba teine oht. Mircea Cãrtãrescu on viidanud sellele ühes oma Euroopa kirjanduses euroopalikku käsitlevas essees. Ta jutustab seal anekdoote oma saksa kirjastajast, kes talle Frankfurdi raamatumessil ütles, et ta olevat huvitatud “Ida-Euroopa autoritest”. Kui Cãrtãrescu vastas, et ei loe ennast nende hulka kuuluvaks, arvas kirjastaja, et oige küll, ta on ju rumeenlane ja seega lõunaeurooplane. Cãrtãrescu kirjutab kibeda irooniaga:
“Milline imeline järeldus! Alljaotuse suurepärane alljaotus. Jää sinna, kus on su koht, soovitas kirjastaja heatahtlikult. Jää oma getosse. Kirjuta üles oma osa (lõuna)euroopa ajaloost. Kirjuta oma Securitate’st, oma diktaator Ceauzescust, oma rahva kodust. Ja hulkuvatest koertest, tänavalastest ja mustlastest. Näita uhkelt oma kommunismiaegset dissidentlikkust. Ja jäta meile võimalus kirjutada armastusest, surmast ja õnnest, agooniast ja ekstaasist. [---]. Sul on vaid see võimalus oma eksootilise maailma väljendamiseks ja leida meie väike kirjastus, mis sinu loomingu ehk ära trükib. Sest lõppude lõpuks: kes hoolib? Keda see huvitab? Sul on valida: kas sa tugevdad meile armsaks saanud klišeesid või sa lihtsalt kaod.”7
Kõik see, mida Lääs usub end moderniseerimise hoos kaotanud olevat – algupärasus, seos loodusega, isamaalikkus – seda kõike otsib ta nüüd Ida-Euroopast. Selles kontekstis tõstatatud probleem põhineb mittesamaaegsuse samaaegsusel. Ida-euroopaliku mõttelaadi liikumine läände on toimunud juba tükk aega tagasi, kuid lääne-euroopaliku mõtteviisi tung itta seisab veel ees. Läti ja Serbia filosoofid, Eesti, Tšehhi, Rumeenia kirjanikud mõtlevad juba ammu Euroopa või globaalses mastaabis – kuid neid ei võeta kuulda. Turg ootab, et nad kinnitaks stereotüüpe, selle asemel, et neid ületada. Ida-Euroopa, see on selekteerivate ootushoiakute piiride poolt läbi lõigatud kirjastuste ja ajakirjade müügimaastik: vägivald ja ajalugu, vaesus ja kodumaa. Seks müüb – Ida-Euroopa müüb, kuid, mööngem, siiski mitte nii hästi.

Kultuuriajakirjandust ootab Sisyphose töö

See kriitika on õigustatud, kuid radikaalne. Ei ole võimalik ega ka mitte soovitav, et ühtne kultuuriline Euroopa loodaks teatavat laadi globaalse plahvatuse kaudu, mis pühiks ära kõik ajalooliselt kujunenud ootushoiakud ning staatuste vahed. Tee Euroopa kultuuri ja kultuuride Euroopa suunas sarnaneb pigem Sisyphose tööle: see on järsk, vaevaline, ja ennekõike: tee, mil pole lõppu, mida peab ikka ja jälle otsast alustama. Tee, mille võib lugeda lõpuni käiduks vaid siis, kui kasutatakse esimesi loodud läbimurdekohti, ja lahkutakse juba sissekäidud radadelt, otsides üha uusi ja uusi käimata radu.
Kes muu kui lääne ja ida kultuuriajakirjad, mis on vastastikuse taju ja vastamisi asetuse väljendajad, peaksid selle ülesande enda kanda võtma? Need ajakirjad, kes üksikud hääled vahendajatena üksteisele kuuldavaks teevad, peavad looma tasakaalu erinevuste ja sarnasuste, mitmekesisuse ja ühetaolisuse, eluliselt vajaliku komplekssuse ja soovitud efektiivsuse vahel.
Euroopa, millele on sel viisil ruumi tehtud, on “järelemõtlik Euroopa”. Euroopa, “mis peegeldab, kahtleb, kõhkleb. Euroopa, mis lubab endale luksust enne tegutsemist küsimusi esitada ja kus komplekssus ka poliitilistes küsimustes ei tähenda ajaraiskamist või tegutsemispuudusi.”

Ruumiline viide: Ida-Euroopa Euroopas

Sooviksin nüüd, olles visandanud sedavõrd abstraktse Euroopa kaardi, rääkida lühidalt teekonnast senitundmatule maale, mida OSTEUROPA püüab astuda.
OSTEUROPA, see on aastal 2003 üsna harukordne nimi ühele ajakirjale. Ta kuulutab kui raison d’être oma eksistentsi, viidates ruumile, mis nähtavalt enam ei eksisteeri, mis ei olnud midagi muud kui nõukogulik ülemvõimukonstruktsioon. Ida-Euroopa, see on väline tunnetus, võõras kirjeldus, mis ei ole kellegi jaoks endastmõistetavus. Kui mõiste Ida-Euroopa all mõistetakse eraldavat seina, mis loob piiri ida ja lääne vahele, siis töötame me selles ajakirjas päevast päeva iseenda likvideerimise kallal.
See tähendab meie jaoks küsimust, mis on Ida-Euroopa euroopalikkuses kahepidine. Ühelt poolt peab küsimus silmas: kuidas on üle-euroopaline liikumine, just nagu avangardiperiood kunstis 1910. ja 20. aastatel, kujundanud Ida-Euroopa üksikuid rahvuskultuure? Teisalt tahab küsimus vastust ka sellele, millise panuse on üksikud rahvuskultuurid andnud ühise euroopaliku kultuuri tekkeks ja kuidas on nad üksteist vastastikku mõjutanud?
Vastuvõtmine ei toimi ainult ühepoolselt. Eelnevalt defineeritud euroopalikust, mida aga liiga sageli võrdsustatakse lääne-euroopalikuga, saab rahvuslik. Küsimus pole seega suunatud mitte ainult sellele, kuivõrd on Eugène Ionesco, Marcel Ianco, Tristan Tzara, George Enescu Euroopa kultuuri poolt loodud, vaid pigem sellele, mil määral on nad Euroopa kultuuri loojad.

Autorite rahvusvahelisus on tõelise dialoogi eelduseks

Eelmisel aastal andsime välja kaks vihikut, mis olid pühendatud ühele maale või ühele piirkonnale. Kui 2002. a sai Leedu kui riik Frankfurdi raamatumessi aukülaliseks, ja kuna Lääne-Euroopa poliitilises ja kultuurilises teadvuses peetakse seda maad ikka pigem läänevene ripatsiks, mille kultuur on tema suurte romaani, slaavi ja germaani keelerühmadest erinevate idioomide tõttu suhteliselt raskesti ligipääsetav, esitas OSTEUROPA leedu autoritele palve kirjutada oma maast ja soovis sakslastelt, prantslastelt, poolakatelt ja eestlastelt, et nad ka väljastpoolt pilgu leedu kultuurile heidaks. Kaliningradi käsitleva temaatilise väljaande koostamiseks saime kaastöid Kaliningradis ja Moskvas, Leedus ja Rootsis tegutsevatelt autoritelt. Oleme veel ühe sammu teinud: temaatiline väljaanne “Venemaa Euroopas – kontinent seisab pea peal”, mida esitlesime oktoobris, kui Venemaa oli raamatumessi külaliseks, sai oma artiklid mitte ainult saksa-vene autoritelt, väljaanne valmis OSTEUROPA ja Moskva ajakirja “Neprikosnovennyj Zapas” toimetuste vahelise koostöö tulemusena. Mõlemad väljaanded ilmusid nii vene kui saksa keeles praktiliselt identse sisuga. See projekt andis meile väärtusliku kogemuse, mis tähendab euroopalik tööstiil. Siin põrkavad erinevad arusaamad majandusest ja samas ka erinevad kirjutamisstiilid. Kuivalt, paljude märkustega, nii võttis vene toimetus saksa tekstid vastu. Meile seevastu tundusid vene tekstid ehk liiga vabad, liialt autori soovidest või vaevadest lähtuvad.

Valdkondade sarnasus ja erinevus

Kui vaadelda kultuuri kitsamas tähenduses, siis ei ole OSTEUROPA mingi kultuuriajakiri. OSTEUROPA on siiski kultuuriteadvuse foorumiks. Sellisena soovib ajakiri olla nii interdistsiplinaarne kui ka pluradistsiplinaarne. Nii nagu euroopastumisel on teatud integratiivseid komponente, milles erinevad rahvuslikud kultuurid – poliitiline kultuur, majanduskultuur, õiguslik kultuur, kuid ka kirjutamis- ja lugemiskultuur, komponeerimis- ja kuulamiskultuur – on välja kujundanud ühtse stiili, nii seab OSTEUROPA endale eesmärgiks edendada erinevate valdkondade läbilööki, küsimuste püstitamist tervikuna, mitte ainult teatud detailidele keskendudes. Euroopastumine tähendab ka seda, et rahvuslik vormilisus, mis on rahvuslike stiilide mitmekesisuses ühise katuse alla sattunud, selles mitmehäälses erinevuste kontserdis kuuldavaks saaks.
Nimetatud Leedut käsitleva väljaande teemad ulatuvad leedu ja gruusia rahvusliku liikumise vastandavast uurimusest ja leedukate sõltuvusest Venemaalt saadavast elektrienergiast ning Leedu raamatuturu kirjeldusest ja Leedu muusikaelu ülevaatest esseeni Czesùaw Miloszi sulest. Samalaadne on ka Kaliningradile keskenduva väljaande ülesehitus. Selles meenutab Tomas Venclova oma kirjandusteaduslikus Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Iossif Brodsky Köningsbergi-teemalisi lugusid käsitlevas essees Kanti sünnilinna rolli Venemaa väravana läände. Kirjutised käsitlevad ka keskkonnaprobleeme, näiteks Kaliningradi joogiveevarustuse seisukorda, piirkonna põllumajanduse seisu ning Balti ruumi turvalisusküsimusi.
See kõik on alles algus, vaid teeviidad, mitte tee. Koostöö teiste toimetustega peab olema intensiivsem ja pikaajalisele baasile rajatud. Peame leidma uusi autoreid. Sisyphos pidi oma kivi iga päev uuesti mäkke veeretama.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv