Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 


[Tarbe] kunstniku maailm

tekst: AIRI LIGI, Tarbekunsti- ja disainimuuseum


Tööd keraamik Leo Rohlini eluringi e kolmainsuse teemalisest sarjast:
Tulek, Leo Rohlin, 2003.

Iga inimese maailm ja nägemus sellest on kordumatu – saati siis veel kunstnikul. On ju kunstnik arendanud endas omadusi, mis põlistaksid ainukordsust; (kunsti) loomist nii, et vaatajale paistaks kätte päike ja varju poleks näha või see vähemalt ei domineeriks. Vähem tegija higi ja vaeva, rohkem õisi ja vilju. Destruktiivsus eesmärgina on selles vallas üpris hiline nähtus.

Kunsti mõiste ja määratlus on aegade vältel mõneti muutunud ja ilmamaa vananedes seda nähtust märgistavate taieste hulk aina kasvanud, kuid üks põhifunktsioone – inimeses imetluse tekitamine – on samaks jäänud.
Õigupoolest pole vast kuigi paslik taas alistuda üldisele mugavale käibetõele, mis kipub ajuti üsna teravaid piirdeaedu tekitama tarbe- või rakenduskunsti ja nn suure (õige ja tõelise) kunsti vahele. Kirjanduses on þanripiiride hägustumine ilmne, kujutavas kunstis aga ollakse senini kogu tolerantsusele vaatamata kohati ülikiivad, kui mõni alamast seisusest pottsepapoiss parnassile pürib. Näib, et keskaegne tsunftikord on visa kaduma ja Suur Gild ei tihka Väikesele terekätt ulatada, kartes oma väidetava esmasünniõiguse pärast.
Alateadlik hirm on vägagi õigustatud, sest kes küll söandaks väita, et rituaalsed koopamaalingud sündisid kõikjal ja alati enne hoole ja armastusega kirjatud tarbenõusid? (Pealegi ei tarvitsenud anumasse kätketud märk olla vähem maagiline.)
Vennad on ennegi vaenujalal seisnud ning Kaini ja Abeli puhul polnud see kahjuks niigi varjatud.

Kuid kas pole ühe puu okste puhul püüd tüve ja juurteni jõuda terviku nägemise seisukohast sageli ehk kütkestavamgi? Nõnda ongi igati sünnis riivamisi puudutada INITSIATSIOONI võimalikkust kunstis. Kunstniku seisukohast vaadatuna tagaks selle INTUITSIOON, INSPIRATSIOON, IMAGINATSIOON, mis pole loojale käsusunduseks, vaid loomulikuks hingamisruumiks.
Intuitsiooni ja inspiratsiooni asend kolmsuses on vaidlustatav: järjestus sõltub ilmselt konkreetsest initsieeritavast isikust. Imaginatsioon seevastu on juba sedavõrd teispoolne, et järgneb alguses kahele esimesele vellele, ehkki erandid on võimalikud. Viimast, mis lõpuks siiski esimeseks osutub, võib vast iseloomustada ka nägemisvõime ja teadmusena – initsieerijana, milleta täiskasvanuea saabumine teadmatu ajani pikeneb.
I-de kolmsus on lahutamatu tervik – üks ei asenda teist ja kõik sisalduvad ühes.
Võime olla maag ja müstik on initsieeritud kunstniku pärisosaks, seda loomulikult ka tarbekunstniku puhul; kunstiteatri lavalaudadel on palju mängureid. Igapäevase olme ja keskkonna kujundamine jaotub laias laastus eeskätt kolme osalise vahel, kelleks võivad olla näiteks (sise)arhitekt, disainer ja tarbekunstnik. Kõik nad kehastuvad kindlasti omal kombel homo habiliseks, homo faberiks ja homo ludensiks, nagu meistki igaüks ka kunstnik olemata (olgu või elukunstnikuna) seda aeg-ajalt siiski on.

Vaatajat, publikut, kunstniku mõttekaaslast initsieerib omakorda kunstiimetlus, mille kaudu jõutakse samuti kolme suure I tagamaad avava tunnetuseni, paljude paralleelmaailmadeni.
Siinkohal võib viidata imetlusele kui ühele initsiatsiooni võimaldavale lättele ja samas ka kui täisealistumise tagajale. (Viimast muidugi juhul, kui nimetatud võime on tõesti välja arendatud.)
Õnnestunud ja õnnestava loomisakti eelduseks iga inimese puhul on töökus ning innustus – veel üks imeline (immateriaalne, immanentne) endastmõistetavus suurte i-de vallast.
I-de kolmsuse ilmlikustamine oleks tõsiteadlasele tõsiselt tänamatu elutöö ja vaevalt ka ilmlikule intellektuaalile teostatav, sest aeg meie liivade liivakellas on veel ilmaütlevas käändes. ARS LONGA, VITA BREVIS EST.
Ühed juured, ühtsed mured. Nagu tarve ja tarbiminegi, tarbekunstist rääkimata.

* * *

Tarbekunstimuuseum iseseisvus

Alates 1. veebruarist 2004 jätkab Eesti Kunstimuuseumi filiaalina tegutsenud Tarbekunstimuuseum oma tegevust iseseisva riigimuuseumina, uue nimega Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.

Disaini kui tarbekunstile lähedalseisva eriala jõulisem esiletõus 20. sajandi teisel poolel on loonud olukorra, kus kogutava ja uuritava piir on avardunud. Seeläbi on tarbekunstimuuseumid maailmas muutunud sisult avaramaks ja laiendanud oma seniseid tegevusvaldkondi. Uus, täiendusega nimi – Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum peaks selgitama laiemale publikule, et muuseumis tegeldakse nii unikaalsete kui tootmiseks kujundatud esemete kogumise, säilitamise, uurimise ja tutvustamisega.

Disainikogu
Disainikogu loodi Tarbekunstimuuseumi juurde juba 2000.aastal, eesmärgiga regulaarselt talletada eesti disaini ja sellega seotud informatsiooni. Tänaseks on moodustunud enam kui sajast museaalist koosnev esemekogu, kus lisaks sõjaeelse perioodi olulisemate tootekujundajate (Lorup, Taska, Langebraun, Tavast) on nii tootenäidiseid, käsikirjalisi ja fotomaterjale Salvo, Tarbeklaasi, Keraamikatehase, Standardi jt tegevusest. Paralleelselt tegeldakse ka kaasaegset disaini puudutava materjali kogumisega.

Näitusetegevus
Muuseum jätkab oma senist näitusetegevust, kus ruumi nii kitsamalt kui laiemalt tarbekunsti ning disaini käsitlevatele väljapanekutele. Muuseumil on pikaajaline koostöökogemus nii Helsingi Disainimuuseumiga kui mitmete teiste tarbekunsti- ja disainimuuseumidega välismaal. Viimaste aastate huvipakkuvaimad välisnäitused on toimunud just hea pikaajalise koostöö tulemusel. Tuletagem nende seast meelde viimastel aastatel toimunud näitused “Silm, käsi, mõte” Tapio Wirkala loomingust; “Ehted ja diplomaatia” Madeline Allbrightile pühendatud kaasaegsetest ehetest või Taani kaasaegse tarbekunsti näitus “Unika”. Muuseumi esimese näitusena välismaal esitleti veebruari lõpul Pekingi Tarbekunstimuuseumis Eesti ehtekunsti. Näitus sai teoks Eesti Vabariigi ja Hiina Rahvavabariigi kultuurikoostöö raames ja koostati peamiselt Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ehtekogu põhjal. Unikaalne väljapanek ühendab 266 autoriehet 55 eesti ehtekunstnikult, mis on üldse suurim eesti ehtekunsti tutvustus välismaal.

Muuseumi avaüritusena avati 27. veebruaril noore Soome tootedisaineri Jukka Korpihete näitus: Valgustid / Luminaires.

Valgustidisainer Jukka Korpihete lõpetas disaini eriala 2000. aastal. Hetkel täiendab ta ennast Helsingis Taideteollise Korkeakoulu tööstuskunsti magistrantuuris. Peamiselt valgustidisaini ja ruumide ning hoonete valguslahendustega tegelev Korpihete keskendub oma töödes eelkõige valgusele endale. Ta ei vormi mitte üksnes valgusti välist siluetti, vaid kujundab kindlalt valgust ennast. Korpihete peabki just valgust kujundusmaterjaliks ja ütleb, et tema ülesandeks on anda sellele vorm ja varjud ning markeerida seda intensiivset materjali vaid äärmiselt lihtsa, avatud ja möödapääsmatu konstruktsiooniga. Materjalina kasutab Korpihete kõige sagedamini haljast või maalitud terast ning plastikut.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv