|
|
[Tarbe] kunstniku maailm
tekst: AIRI LIGI, Tarbekunsti-
ja disainimuuseum
|
Tööd keraamik Leo Rohlini
eluringi e kolmainsuse teemalisest sarjast:
Tulek, Leo Rohlin, 2003. |
Iga inimese maailm
ja nägemus sellest on kordumatu – saati siis veel kunstnikul.
On ju kunstnik arendanud endas omadusi, mis põlistaksid
ainukordsust; (kunsti) loomist nii, et vaatajale paistaks kätte
päike ja varju poleks näha või see vähemalt
ei domineeriks. Vähem tegija higi ja vaeva, rohkem õisi
ja vilju. Destruktiivsus eesmärgina on selles vallas üpris
hiline nähtus.
Kunsti mõiste
ja määratlus on aegade vältel mõneti muutunud
ja ilmamaa vananedes seda nähtust märgistavate taieste
hulk aina kasvanud, kuid üks põhifunktsioone –
inimeses imetluse tekitamine – on samaks jäänud.
Õigupoolest pole vast kuigi paslik taas alistuda üldisele
mugavale käibetõele, mis kipub ajuti üsna teravaid
piirdeaedu tekitama tarbe- või rakenduskunsti ja nn suure
(õige ja tõelise) kunsti vahele. Kirjanduses on
þanripiiride hägustumine ilmne, kujutavas kunstis aga
ollakse senini kogu tolerantsusele vaatamata kohati ülikiivad,
kui mõni alamast seisusest pottsepapoiss parnassile pürib.
Näib, et keskaegne tsunftikord on visa kaduma ja Suur Gild
ei tihka Väikesele terekätt ulatada, kartes oma väidetava
esmasünniõiguse pärast.
Alateadlik hirm on vägagi õigustatud, sest kes küll
söandaks väita, et rituaalsed koopamaalingud sündisid
kõikjal ja alati enne hoole ja armastusega kirjatud tarbenõusid?
(Pealegi ei tarvitsenud anumasse kätketud märk olla
vähem maagiline.)
Vennad on ennegi vaenujalal seisnud ning Kaini ja Abeli puhul
polnud see kahjuks niigi varjatud.
Kuid kas pole ühe
puu okste puhul püüd tüve ja juurteni jõuda
terviku nägemise seisukohast sageli ehk kütkestavamgi?
Nõnda ongi igati sünnis riivamisi puudutada INITSIATSIOONI
võimalikkust kunstis. Kunstniku seisukohast vaadatuna tagaks
selle INTUITSIOON, INSPIRATSIOON, IMAGINATSIOON, mis pole loojale
käsusunduseks, vaid loomulikuks hingamisruumiks.
Intuitsiooni ja inspiratsiooni asend kolmsuses on vaidlustatav:
järjestus sõltub ilmselt konkreetsest initsieeritavast
isikust. Imaginatsioon seevastu on juba sedavõrd teispoolne,
et järgneb alguses kahele esimesele vellele, ehkki erandid
on võimalikud. Viimast, mis lõpuks siiski esimeseks
osutub, võib vast iseloomustada ka nägemisvõime
ja teadmusena – initsieerijana, milleta täiskasvanuea
saabumine teadmatu ajani pikeneb.
I-de kolmsus on lahutamatu tervik – üks ei asenda teist
ja kõik sisalduvad ühes.
Võime olla maag ja müstik on initsieeritud kunstniku
pärisosaks, seda loomulikult ka tarbekunstniku puhul; kunstiteatri
lavalaudadel on palju mängureid. Igapäevase olme ja
keskkonna kujundamine jaotub laias laastus eeskätt kolme
osalise vahel, kelleks võivad olla näiteks (sise)arhitekt,
disainer ja tarbekunstnik. Kõik nad kehastuvad kindlasti
omal kombel homo habiliseks, homo faberiks ja homo ludensiks,
nagu meistki igaüks ka kunstnik olemata (olgu või
elukunstnikuna) seda aeg-ajalt siiski on.
Vaatajat, publikut, kunstniku mõttekaaslast
initsieerib omakorda kunstiimetlus, mille kaudu jõutakse
samuti kolme suure I tagamaad avava tunnetuseni, paljude paralleelmaailmadeni.
Siinkohal võib viidata imetlusele kui ühele initsiatsiooni
võimaldavale lättele ja samas ka kui täisealistumise
tagajale. (Viimast muidugi juhul, kui nimetatud võime on
tõesti välja arendatud.)
Õnnestunud ja õnnestava loomisakti eelduseks iga
inimese puhul on töökus ning innustus – veel üks
imeline (immateriaalne, immanentne) endastmõistetavus suurte
i-de vallast.
I-de kolmsuse ilmlikustamine oleks tõsiteadlasele tõsiselt
tänamatu elutöö ja vaevalt ka ilmlikule intellektuaalile
teostatav, sest aeg meie liivade liivakellas on veel ilmaütlevas
käändes. ARS LONGA, VITA BREVIS EST.
Ühed juured, ühtsed mured. Nagu tarve ja tarbiminegi,
tarbekunstist rääkimata.
* * *
Tarbekunstimuuseum iseseisvus
Alates 1. veebruarist 2004 jätkab Eesti
Kunstimuuseumi filiaalina tegutsenud Tarbekunstimuuseum oma tegevust
iseseisva riigimuuseumina, uue nimega Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.
Disaini kui tarbekunstile lähedalseisva
eriala jõulisem esiletõus 20. sajandi teisel poolel
on loonud olukorra, kus kogutava ja uuritava piir on avardunud.
Seeläbi on tarbekunstimuuseumid maailmas muutunud sisult
avaramaks ja laiendanud oma seniseid tegevusvaldkondi. Uus, täiendusega
nimi – Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum peaks selgitama
laiemale publikule, et muuseumis tegeldakse nii unikaalsete kui
tootmiseks kujundatud esemete kogumise, säilitamise, uurimise
ja tutvustamisega.
Disainikogu
Disainikogu loodi Tarbekunstimuuseumi juurde juba 2000.aastal,
eesmärgiga regulaarselt talletada eesti disaini ja sellega
seotud informatsiooni. Tänaseks on moodustunud enam kui sajast
museaalist koosnev esemekogu, kus lisaks sõjaeelse perioodi
olulisemate tootekujundajate (Lorup, Taska, Langebraun, Tavast)
on nii tootenäidiseid, käsikirjalisi ja fotomaterjale
Salvo, Tarbeklaasi, Keraamikatehase, Standardi jt tegevusest.
Paralleelselt tegeldakse ka kaasaegset disaini puudutava materjali
kogumisega.
Näitusetegevus
Muuseum jätkab oma senist näitusetegevust, kus ruumi
nii kitsamalt kui laiemalt tarbekunsti ning disaini käsitlevatele
väljapanekutele. Muuseumil on pikaajaline koostöökogemus
nii Helsingi Disainimuuseumiga kui mitmete teiste tarbekunsti-
ja disainimuuseumidega välismaal. Viimaste aastate huvipakkuvaimad
välisnäitused on toimunud just hea pikaajalise koostöö
tulemusel. Tuletagem nende seast meelde viimastel aastatel toimunud
näitused “Silm, käsi, mõte” Tapio Wirkala
loomingust; “Ehted ja diplomaatia” Madeline Allbrightile
pühendatud kaasaegsetest ehetest või Taani kaasaegse
tarbekunsti näitus “Unika”. Muuseumi esimese näitusena
välismaal esitleti veebruari lõpul Pekingi Tarbekunstimuuseumis
Eesti ehtekunsti. Näitus sai teoks Eesti Vabariigi ja Hiina
Rahvavabariigi kultuurikoostöö raames ja koostati peamiselt
Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi ehtekogu põhjal. Unikaalne
väljapanek ühendab 266 autoriehet 55 eesti ehtekunstnikult,
mis on üldse suurim eesti ehtekunsti tutvustus välismaal.
Muuseumi avaüritusena avati 27. veebruaril
noore Soome tootedisaineri Jukka Korpihete näitus: Valgustid
/ Luminaires.
Valgustidisainer Jukka Korpihete lõpetas
disaini eriala 2000. aastal. Hetkel täiendab ta ennast Helsingis
Taideteollise Korkeakoulu tööstuskunsti magistrantuuris.
Peamiselt valgustidisaini ja ruumide ning hoonete valguslahendustega
tegelev Korpihete keskendub oma töödes eelkõige
valgusele endale. Ta ei vormi mitte üksnes valgusti välist
siluetti, vaid kujundab kindlalt valgust ennast. Korpihete peabki
just valgust kujundusmaterjaliks ja ütleb, et tema ülesandeks
on anda sellele vorm ja varjud ning markeerida seda intensiivset
materjali vaid äärmiselt lihtsa, avatud ja möödapääsmatu
konstruktsiooniga. Materjalina kasutab Korpihete kõige
sagedamini haljast või maalitud terast ning plastikut.
|
|
|
