|
|
Tõnu Aav eluteatris
Filmi vaatas: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
foto:Sven Tupits
|
“Tõnu Aav otsib tööd”
esilinastuselt Tallinna Kinomajas 16. 01. 2004.”
Vasakult filmi tegija Veiko Taluste ja juubilar Tõnu
Aav. |
Näitlejaamet
tõmbab ligi paljusid, tippu jõuavad vähesed,
rahva südamesse ja mällu jäävad üksikud.
Näpuotsaga võib üles lugeda neid, kellele on
pühendatud raamat või film. 16. jaanuaril esilinastus
Tallinna Kinomajas Kohtla- Järvelt pärit rezissööri
Veiko Taluste (1974) dokumentaalfilm “Tõnu Aav otsib
tööd”.
Teater on kaduv kunst.
Etendus sünnib ja sureb igal õhtul eesriide langedes,
ükski hetk ei kordu. On muljetavaldav, kui palju meil siin
väikeses riigis on säravaid tippnäitlejaid, kellest
igaüks vääriks filmi. Eesti dokumentalistika võlg
teatriajaloo ees on suur ja rahvuskultuuri väärtustamise
aspektist on taoline minnalaskmine kurjast.
Ka see pooletunnine pilguheit, sihiga dokumenteerida Tõnu
Aava loomingut ja kaleidoskooplikku rollide galeriid, sündis
asjaosaliste endi kulu ja kirjadega ning firmade Liviko ja Eesti
Gaas toel. Kõnekas on fakt, et Tõnu Aava teatritee
jäädvustamist filmina ei pidanud võimalikuks
toetada Eesti Kultuurkapital. Reþissöör Veiko
Taluste sõnul oleks film valminud kõige kiuste ka
ilma sponsoriteta, kuid selle teoks saamine oleks olnud veelgi
käänulisem ja vaevalisem.
“Tõnu Aav otsib tööd” puhul on tegu
allegoorilise alltekstiga kontseptsiooni teenistusse rakendatud
dokumentalistikaga. Need, kes ootavad traditsioonilist portreefilmi
a la “rääkiv pea”, kus arhiivikatkendid vahelduvad
jutuga, peavad pettuma. Eelarvamustevabale ning huumorimeelt omavale
vaatajale saab osaks nii äratundmis- kui avastamisrõõm
ja lust. Ekraanil rullub lahti muhe allegooriline sketš ja
selgub, et tänapäeval on näitlejal raske tööd
leida isegi siis, kui ta on õppinud Voldemar Panso käe
all ja mänginud laval 42 aastat.
Sini-must-valge Eesti aeg
Paljude austajate jaoks on Tõnu Aav tuntud naerutaja estraadilt
ja humoorikate karakterite kandja teatrilaval. Eesriide langedes
avaneb meile argises eluteatris inimene, kelle töökus
on imetlusväärne, kellele ei ole omane valskus ja kelle
maailmavaate lähtepunktiks on rahvuslus. Eesti aeg on tema
lapsemällu jäänud sini-must-valgena: “Meil
oli üks karahvin ja roheline, krobeline klaas, millele oli
maalitud sini-must-valge lipp. Ema hoidis need alles isegi siis,
kui isa oli juba Venemaa vangilaagris ja me Kehrast märtsis
1949 küüditamise eest ära põgenesime. Eesti
lipust võiks väga palju rääkida, millise
erilise tundega ta minu generatsiooni inimesi on täitnud.
Peale keelu tagant vallandumist, kui seda hakati igale poole õmblema
ja toppima, ei täida ta enam mind sellise erutusega, kui
siis, mil silm igalt poolt seda värvikombinatsiooni otsis.
Kui kõik nii kohutavalt kartsid, et isegi sini-must-valge
salliga ei lubatud käia, ehkki värvikombinatsioon oli
vaevalt aimatav. Ja siis, kui ma ühes talus seda lippu seina
peal nägin, tundus, nagu oleks näidatud relva, mille
hoidmine absoluutselt keelatud oli ja mille eest kohe vangi pannakse.
Missuguse huvi ja armastusega vaatasin välis-eestlaste pidustustel
sini-must-valget lippu, kus see neid endid tähendaski! Püha
ja kaunis, igatepidi.
Elasime Kehras väga hästi. Isal oli kauplus. Meil olid
ilusad mänguasjad. Mäletan millegipärast, et siis
paistis päike, sirelid õitsesid ja kõik see
olihiigla imeilus.”
Need ja järgnenud rasked ajad on mällu talletunud piltidena.
„Sakslaste tuleku ja venelaste tuleku ajal olime Kehra lähedal
ühes Mäe talus. Möödunud aastal läksin
oma väikese autokesega sinna otsima ja oletasin, et see talu
võiks olla. Aga see paik oli nii kohutavalt muutunud ja
ümber ehitatud, et mõtlesin, et vist ikka ei ole see
koht – kui korraga nägin ühte vana aita, mis oli
säilinud. Ei tea, kas seda on võimalik mängida
ja kas maailmas on näitlejat, kes seda üldse mängida
suudaks – ma läksin üle kere ootmatult kuumaks.
Ilma et oleksin mõtelnud või analüüsinud,
sain aru, et see oligi seesama talu ja see ait oli minu alateadvusse
sööbinud ja ujus nüüd korraga välja.”
Maa, millel ei ole astunud
kommunisti jalg
Võrdlemisi nirud on mälupildid eesti korpuse saabumisest
Kehrasse. Tänini ei tea, kas oli neil kaasasündinud
või sissekasvanud viha inimeste vastu, keda nad siia Eestisse
"vabastama" tulid: “Üks mees nõudis
mu ema käekella endale, võttis selle ära. Kui
isa õiendama läks, taheti ta seina äärde
panna. See võib paljudele korpuse meestele mitte meeldida,
aga see oli niiviisi. See on fakt.”
Isa arreteeriti. Põhjusel, et ta oli ärimees ja majaomanik,
Kehra Eesti Raudteelaste Ühingu esimees ning tegev Kaitseliidus.
Nende nõukogude võimu silmis pattude eest määrati
talle 10 aastat.
Küüditamise eest 25. märtsil 1949 pääseti
napilt tulema, vaid veidi aega enne kui uksele prõmmiti.
“Kui isamaja õega kahepeale tagasi saime, vanem vend
oli juba surnud, kiskusime poe põranda üles. Põranda
alt avanes paljas maa ja kuidagi imelik oli sinna astuda. Sest
selle eesti ajal ehitatud maja all oleval maal ei ole iial astunud
okupandi jalg. Ja nii me siis kõndisime selle maa peal…”
meenutab Tõnu Aav pilti lähiminevikust.
Ebaloomulik ja vastik kahekeelsus
Rahvuslikust maailmavaatest tulenevalt keeldus Tõnu Aav
astumast EKP-sse, ehkki see oleks võinud maksta edaspidise
karjääri: “Draamateatri partorg Olev Tinn kutsus
mu enda garderoobi ja ütles, et on tarvis parteisse astuda.
Ma nii õudselt ehmatasin ja arvasin, et nüüd
on kõik ja siin teatris ei ole enam mingit elu. Kui kodus
sellest rääkisin, arvas ema, et kui ikka elame niisuguses
riigis ja see tingimata vajalik on, miks ma siis ei võiks
sinna astuda. Isa vaikis… ja mulle oli see samuti üdini
vastuvõetamatu. Kui pidin teist korda Olev Tinniga rääkima,
ütlesin puhtsüdamlikult, et ei taha. Tõin argumendiks
selle, et nt Voldemar Panso, Linda Rummo, Jüri Järvet
ei ole ju parteis. Kui nemad ei ole, siis miks mina pean astuma?
Sm Tinn, nähes, et läheb kauplemiseks ja et nii ei astuta
isegi mitte komnooreks, parteilaseks rääkimata, jättis
mu rahule.”
Rahvusküsimus hakkas rõhuma eriti nõukogude
aja lõpul: “Kui lapsed pidid paraadidele minema ja
kui siis korraga kuulsid tänaval eesti keelt, lausa võpatasid.
Muidu käis ümberringi ainult kõva venekeelne
plära. See oli venelaste pidu, mida nad ilmselt südamest
pidasid. Nad väidavad küll, et nad olid ka antikommunistid.
See on tühi jutt, mida ma ei usu. Sest juba sm Stalin ütles
Kremlis Georgi saalis Võidu aastapäeva peol, et tõstab
klaasi vene rahva terviseks, mitte ainult sellepärast, et
ta on juhtiv rahvas, vaid sellepärast, et tema kanda on olnud
kõik Isamaasõja kõige raskemad koledused.
Ja kui ühe rahvuse kohta öeldakse, et ta on juhtiv rahvas,
siis rahvas hakkabki seda tajuma, olgugi, et ükski rahvas
ei saa maailmas juhtiv olla.”
Tõnu Aav keeldus mängimast teleseriaalis Õnne
13 Kristjanit, sest Kaitseliidust pidas ta lugu siis ja peab ka
nüüd ning ta ei soovinud selle värvivahetaja ja
hõreda kuplialusega kaitseliitlase karakteri kaudu seda
organisatsiooni naeruvääristada. Mängides nüüd
samas seriaalis veendunud kommunisti Feliks Viss, meeldib selle
karakteris eelkõige see, et sm Viss on oma maailmavaatele
truuks jäänud ega ole värvi vahetanud.
Mees ja naine on alati parimais
aastais
65-selt hakkab lähenema piir, kus füüsiline jõud
ja vaimuerksus hakkavad vähemaks jääma. Tõnu
Aav on vahel juurelnud, kuidas mõtles W. Shakespeare, kui
ta neid väga suurt füüsilist jõudu nõudvaid
vanade traagikute rolle kirjutas. Millised näitlejad pidid
neid mängima? Kas nooremad või, miks ka mitte, vanemad?
On olemas ju väga vitaalseid vanamehi. Nagu neidki, kes juba
50-neselt hakkavad raugaks muutuma.
Tõnu Aav suhtub vananemisse rahulikult, sest juba lavakunstikateedris
esimestes etüüdides ja näidendikatkendites sattusid
talle vanemate meeste rollid. Draamateatris ei olnud algul peaaegu
üldse midagi teha, kuni juhuseni nimega Aino Talvi juubel.
Selleks puhuks lavastas Mai Mering Fr. Dürrenmati “Vana
daami visiidi”. Nimiosalise abikaasat Alfred Illi mängima
pidanud Olev Tinn jäi haigeks ja roll anti Tõnu Aavale.
Järgnesid teised, nende seas Kihnu Jõnn ning Colas
Breugnon. Jutuotsaga Shakespeare’i juurde tagasi jõudes
leiab Tõnu Aav, et suurte traagikute rolle peabki mängima
noorem mees, kes on kiirem, teravam, täpsem, temperamentsem
ja suudab raske etenduse lõpuni vastu pidada.
Tõnu Aavas ärkas
taas filmirezhissöör
Vanaduspäevade jaoks on Tõnu Aaval mitmeid plaane.
Kui ta parajasti mööda ilma ei kola, siis võib
teda leida Vääna-Jõesuust oma kätega ehitatud
maja uuendamas. Pole võimatu, et haarab kätte ka sule,
sest vahel on tundunud, et meeldiks kirjutada. Tõsi, seni
kirjutatud lood, mis vähegi lugeda kannatavad, on sündinud
hiiglasuure töö ja ajakulu tulemusena. Sellesse, et
ta võiks kirjutama hakata nii, et keegi peale tema veel
lugeda võiks, ta eriti ei usu.
Aga kui ta ei tegele parajasti ühegagi kolmest, siis väntab
ta tõenäoliselt filmi. Valminud dokumentaalfilm andis
nooruses kõvasti filmiamatörismiga tegelenud Tõnu
Aavale suure impulsi taas kaamera järele haarata ja hakata
jäädvustama teatriinimesi: “See on väga libe
tee, aga elu ära näinuna tunned, et siia ilma peab jääma
vähemalt mingi püüe objektiivsuse poole. Ei saa
väita, et minu arvamus on objektiivne, aga püüdleksin
selle poole, et nagu mina mäletan ja nagu mulle tundus, et
ma selle säilitaksin. Kõik on öelnud, et sa pead
selle üle väga õnnelik olema ja olen ka, et kogu
tehtud tööst mingisugunegi arvestatav rull mälestuseks
järele jääb. Loodan, et film pakub huvi vähemalt
neile, kes veel teatris käivad või seda televiisorist
vaatavad.”
Üks hea filmi ja näitlejamängu tunnus on see, kui
vaataja soovib ennast ühe või teise tegelaskujuga
samastada: “Näiteks väga meeldis mulle selles mõttes
Gérard Philipe. Väga on mulle meeldinud Jean Gabin.”
Elu on Tõnu Aavale teinud väga palju ja väga
suuri kingitusi. Parimat neist ta välja valida ei oska. Pigem
oskaks ta oma elu kõige suuremad õnnetused ja ebaõnnestumised
järjekorda seada. Rõõm ja õnn on nii
ilusad ja puhtad mõisted, et ei taha isegi hakata neid
ritta sättima.
|
|
|
