Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 


Tõnu Aav eluteatris

Filmi vaatas: MARGIT-MARIANN KOPPEL
foto:Sven Tupits


“Tõnu Aav otsib tööd” esilinastuselt Tallinna Kinomajas 16. 01. 2004.”
Vasakult filmi tegija Veiko Taluste ja juubilar Tõnu Aav.

Näitlejaamet tõmbab ligi paljusid, tippu jõuavad vähesed, rahva südamesse ja mällu jäävad üksikud. Näpuotsaga võib üles lugeda neid, kellele on pühendatud raamat või film. 16. jaanuaril esilinastus Tallinna Kinomajas Kohtla- Järvelt pärit rezissööri Veiko Taluste (1974) dokumentaalfilm “Tõnu Aav otsib tööd”.

Teater on kaduv kunst. Etendus sünnib ja sureb igal õhtul eesriide langedes, ükski hetk ei kordu. On muljetavaldav, kui palju meil siin väikeses riigis on säravaid tippnäitlejaid, kellest igaüks vääriks filmi. Eesti dokumentalistika võlg teatriajaloo ees on suur ja rahvuskultuuri väärtustamise aspektist on taoline minnalaskmine kurjast.
Ka see pooletunnine pilguheit, sihiga dokumenteerida Tõnu Aava loomingut ja kaleidoskooplikku rollide galeriid, sündis asjaosaliste endi kulu ja kirjadega ning firmade Liviko ja Eesti Gaas toel. Kõnekas on fakt, et Tõnu Aava teatritee jäädvustamist filmina ei pidanud võimalikuks toetada Eesti Kultuurkapital. Reþissöör Veiko Taluste sõnul oleks film valminud kõige kiuste ka ilma sponsoriteta, kuid selle teoks saamine oleks olnud veelgi käänulisem ja vaevalisem.
“Tõnu Aav otsib tööd” puhul on tegu allegoorilise alltekstiga kontseptsiooni teenistusse rakendatud dokumentalistikaga. Need, kes ootavad traditsioonilist portreefilmi a la “rääkiv pea”, kus arhiivikatkendid vahelduvad jutuga, peavad pettuma. Eelarvamustevabale ning huumorimeelt omavale vaatajale saab osaks nii äratundmis- kui avastamisrõõm ja lust. Ekraanil rullub lahti muhe allegooriline sketš ja selgub, et tänapäeval on näitlejal raske tööd leida isegi siis, kui ta on õppinud Voldemar Panso käe all ja mänginud laval 42 aastat.

Sini-must-valge Eesti aeg

Paljude austajate jaoks on Tõnu Aav tuntud naerutaja estraadilt ja humoorikate karakterite kandja teatrilaval. Eesriide langedes avaneb meile argises eluteatris inimene, kelle töökus on imetlusväärne, kellele ei ole omane valskus ja kelle maailmavaate lähtepunktiks on rahvuslus. Eesti aeg on tema lapsemällu jäänud sini-must-valgena: “Meil oli üks karahvin ja roheline, krobeline klaas, millele oli maalitud sini-must-valge lipp. Ema hoidis need alles isegi siis, kui isa oli juba Venemaa vangilaagris ja me Kehrast märtsis 1949 küüditamise eest ära põgenesime. Eesti lipust võiks väga palju rääkida, millise erilise tundega ta minu generatsiooni inimesi on täitnud. Peale keelu tagant vallandumist, kui seda hakati igale poole õmblema ja toppima, ei täida ta enam mind sellise erutusega, kui siis, mil silm igalt poolt seda värvikombinatsiooni otsis. Kui kõik nii kohutavalt kartsid, et isegi sini-must-valge salliga ei lubatud käia, ehkki värvikombinatsioon oli vaevalt aimatav. Ja siis, kui ma ühes talus seda lippu seina peal nägin, tundus, nagu oleks näidatud relva, mille hoidmine absoluutselt keelatud oli ja mille eest kohe vangi pannakse. Missuguse huvi ja armastusega vaatasin välis-eestlaste pidustustel sini-must-valget lippu, kus see neid endid tähendaski! Püha ja kaunis, igatepidi.
Elasime Kehras väga hästi. Isal oli kauplus. Meil olid ilusad mänguasjad. Mäletan millegipärast, et siis paistis päike, sirelid õitsesid ja kõik see olihiigla imeilus.”
Need ja järgnenud rasked ajad on mällu talletunud piltidena.
„Sakslaste tuleku ja venelaste tuleku ajal olime Kehra lähedal ühes Mäe talus. Möödunud aastal läksin oma väikese autokesega sinna otsima ja oletasin, et see talu võiks olla. Aga see paik oli nii kohutavalt muutunud ja ümber ehitatud, et mõtlesin, et vist ikka ei ole see koht – kui korraga nägin ühte vana aita, mis oli säilinud. Ei tea, kas seda on võimalik mängida ja kas maailmas on näitlejat, kes seda üldse mängida suudaks – ma läksin üle kere ootmatult kuumaks. Ilma et oleksin mõtelnud või analüüsinud, sain aru, et see oligi seesama talu ja see ait oli minu alateadvusse sööbinud ja ujus nüüd korraga välja.”

Maa, millel ei ole astunud kommunisti jalg

Võrdlemisi nirud on mälupildid eesti korpuse saabumisest Kehrasse. Tänini ei tea, kas oli neil kaasasündinud või sissekasvanud viha inimeste vastu, keda nad siia Eestisse "vabastama" tulid: “Üks mees nõudis mu ema käekella endale, võttis selle ära. Kui isa õiendama läks, taheti ta seina äärde panna. See võib paljudele korpuse meestele mitte meeldida, aga see oli niiviisi. See on fakt.”
Isa arreteeriti. Põhjusel, et ta oli ärimees ja majaomanik, Kehra Eesti Raudteelaste Ühingu esimees ning tegev Kaitseliidus. Nende nõukogude võimu silmis pattude eest määrati talle 10 aastat.
Küüditamise eest 25. märtsil 1949 pääseti napilt tulema, vaid veidi aega enne kui uksele prõmmiti. “Kui isamaja õega kahepeale tagasi saime, vanem vend oli juba surnud, kiskusime poe põranda üles. Põranda alt avanes paljas maa ja kuidagi imelik oli sinna astuda. Sest selle eesti ajal ehitatud maja all oleval maal ei ole iial astunud okupandi jalg. Ja nii me siis kõndisime selle maa peal…” meenutab Tõnu Aav pilti lähiminevikust.

Ebaloomulik ja vastik kahekeelsus

Rahvuslikust maailmavaatest tulenevalt keeldus Tõnu Aav astumast EKP-sse, ehkki see oleks võinud maksta edaspidise karjääri: “Draamateatri partorg Olev Tinn kutsus mu enda garderoobi ja ütles, et on tarvis parteisse astuda. Ma nii õudselt ehmatasin ja arvasin, et nüüd on kõik ja siin teatris ei ole enam mingit elu. Kui kodus sellest rääkisin, arvas ema, et kui ikka elame niisuguses riigis ja see tingimata vajalik on, miks ma siis ei võiks sinna astuda. Isa vaikis… ja mulle oli see samuti üdini vastuvõetamatu. Kui pidin teist korda Olev Tinniga rääkima, ütlesin puhtsüdamlikult, et ei taha. Tõin argumendiks selle, et nt Voldemar Panso, Linda Rummo, Jüri Järvet ei ole ju parteis. Kui nemad ei ole, siis miks mina pean astuma? Sm Tinn, nähes, et läheb kauplemiseks ja et nii ei astuta isegi mitte komnooreks, parteilaseks rääkimata, jättis mu rahule.”
Rahvusküsimus hakkas rõhuma eriti nõukogude aja lõpul: “Kui lapsed pidid paraadidele minema ja kui siis korraga kuulsid tänaval eesti keelt, lausa võpatasid. Muidu käis ümberringi ainult kõva venekeelne plära. See oli venelaste pidu, mida nad ilmselt südamest pidasid. Nad väidavad küll, et nad olid ka antikommunistid. See on tühi jutt, mida ma ei usu. Sest juba sm Stalin ütles Kremlis Georgi saalis Võidu aastapäeva peol, et tõstab klaasi vene rahva terviseks, mitte ainult sellepärast, et ta on juhtiv rahvas, vaid sellepärast, et tema kanda on olnud kõik Isamaasõja kõige raskemad koledused. Ja kui ühe rahvuse kohta öeldakse, et ta on juhtiv rahvas, siis rahvas hakkabki seda tajuma, olgugi, et ükski rahvas ei saa maailmas juhtiv olla.”
Tõnu Aav keeldus mängimast teleseriaalis Õnne 13 Kristjanit, sest Kaitseliidust pidas ta lugu siis ja peab ka nüüd ning ta ei soovinud selle värvivahetaja ja hõreda kuplialusega kaitseliitlase karakteri kaudu seda organisatsiooni naeruvääristada. Mängides nüüd samas seriaalis veendunud kommunisti Feliks Viss, meeldib selle karakteris eelkõige see, et sm Viss on oma maailmavaatele truuks jäänud ega ole värvi vahetanud.

Mees ja naine on alati parimais aastais

65-selt hakkab lähenema piir, kus füüsiline jõud ja vaimuerksus hakkavad vähemaks jääma. Tõnu Aav on vahel juurelnud, kuidas mõtles W. Shakespeare, kui ta neid väga suurt füüsilist jõudu nõudvaid vanade traagikute rolle kirjutas. Millised näitlejad pidid neid mängima? Kas nooremad või, miks ka mitte, vanemad? On olemas ju väga vitaalseid vanamehi. Nagu neidki, kes juba 50-neselt hakkavad raugaks muutuma.
Tõnu Aav suhtub vananemisse rahulikult, sest juba lavakunstikateedris esimestes etüüdides ja näidendikatkendites sattusid talle vanemate meeste rollid. Draamateatris ei olnud algul peaaegu üldse midagi teha, kuni juhuseni nimega Aino Talvi juubel. Selleks puhuks lavastas Mai Mering Fr. Dürrenmati “Vana daami visiidi”. Nimiosalise abikaasat Alfred Illi mängima pidanud Olev Tinn jäi haigeks ja roll anti Tõnu Aavale. Järgnesid teised, nende seas Kihnu Jõnn ning Colas Breugnon. Jutuotsaga Shakespeare’i juurde tagasi jõudes leiab Tõnu Aav, et suurte traagikute rolle peabki mängima noorem mees, kes on kiirem, teravam, täpsem, temperamentsem ja suudab raske etenduse lõpuni vastu pidada.

Tõnu Aavas ärkas taas filmirezhissöör

Vanaduspäevade jaoks on Tõnu Aaval mitmeid plaane. Kui ta parajasti mööda ilma ei kola, siis võib teda leida Vääna-Jõesuust oma kätega ehitatud maja uuendamas. Pole võimatu, et haarab kätte ka sule, sest vahel on tundunud, et meeldiks kirjutada. Tõsi, seni kirjutatud lood, mis vähegi lugeda kannatavad, on sündinud hiiglasuure töö ja ajakulu tulemusena. Sellesse, et ta võiks kirjutama hakata nii, et keegi peale tema veel lugeda võiks, ta eriti ei usu.
Aga kui ta ei tegele parajasti ühegagi kolmest, siis väntab ta tõenäoliselt filmi. Valminud dokumentaalfilm andis nooruses kõvasti filmiamatörismiga tegelenud Tõnu Aavale suure impulsi taas kaamera järele haarata ja hakata jäädvustama teatriinimesi: “See on väga libe tee, aga elu ära näinuna tunned, et siia ilma peab jääma vähemalt mingi püüe objektiivsuse poole. Ei saa väita, et minu arvamus on objektiivne, aga püüdleksin selle poole, et nagu mina mäletan ja nagu mulle tundus, et ma selle säilitaksin. Kõik on öelnud, et sa pead selle üle väga õnnelik olema ja olen ka, et kogu tehtud tööst mingisugunegi arvestatav rull mälestuseks järele jääb. Loodan, et film pakub huvi vähemalt neile, kes veel teatris käivad või seda televiisorist vaatavad.”
Üks hea filmi ja näitlejamängu tunnus on see, kui vaataja soovib ennast ühe või teise tegelaskujuga samastada: “Näiteks väga meeldis mulle selles mõttes Gérard Philipe. Väga on mulle meeldinud Jean Gabin.”
Elu on Tõnu Aavale teinud väga palju ja väga suuri kingitusi. Parimat neist ta välja valida ei oska. Pigem oskaks ta oma elu kõige suuremad õnnetused ja ebaõnnestumised järjekorda seada. Rõõm ja õnn on nii ilusad ja puhtad mõisted, et ei taha isegi hakata neid ritta sättima.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv