|
|
VAE VICTIS
tekst: Hannes walter
Vae Victis –
häda võidetuile on roomlaste kõnekäänd,
mille paikapidavust võib kinnitada eesti rahvas, eriti
aga sõja läbiteinud põlvkond. Oleme jõudnud
uude aastatuhandesse. Sõjast on möödunud üle
poole sajandi. Oma kodu kaitsel võidelnud veteranid on
jõudnud vanuriikka ja riik, mille vastu meil tuli kodu
kaitsta, on ametlikult lakanud olemast. Eesti riik, mille taastamise
eest toona võideldi, on taastatud. Ja ikka, ikka ei lõpe
õelad süüdistused, madal laim ja labased väljamõeldised
meie rindevõitlejate aadressil. Kõik seepärast,
et saatus määras meid selles suures mängus kaotaja
poolele.
Nagu selgub kahest sõjaajaloolase, filosoofiadoktori ja
Laidoneri Muuseumi direktori Hannes
Walteri poolt kirja pandud loost,
mitte ainult meid.
Esimene juhtum: Walter
Reder
|
Walter Reder |
Austria oli II Maailmasõja
ajal Saksamaa poolt okupeeritud maa, mille kodanikud olid sunnitud
sõjas osalema Saksa mundris. Üks sellline austerlane
oli relva-SS Obersturmbannführer (kolonelleitnant) Walter
Reder, kes 1943. aastaks oli tõusnud 16. SS-soomus-grenaderide
diviisi Reichsführer-SS soomusluuredivisjoni ülemaks.
Mais 1944 viidi diviis Itaaliasse Grossetosse. Liitlasvägedega
võideldes taganeti samm-sammult piki rannikut läbi
Livorno, Pisa ja Carrara. Samal ajal muutusid tagalas üha
ohtlikumaks kommunistlike partisanide salgad, mis haarasid enese
kontrolli alla juba väiksemaid linnu ja terveid maa-alasid.
Üks kuulsamaid partisanide pealikke oli Mario Musolesi, kes
laskis end kutsuda “major Lupo” (“Hunt”).
Walter Rederi soomusüksus saadeti nimelt selle, kommunistide
hulgas väga populaarse partisanisalga vastu. Rindeüksusega
kohtudes partisanid muidugi vastu ei pidanud – salk hävis
ja “Hunt” sai lahingus surma.
See võidetud lahing ei muutnud sõja käiku –
Saksamaa sai lüüa ja ka austerlasest rindeohvitser Walter
Reder langes sõjavangi. Siit nuhkisidki ta välja peksasaamise
häbist tigestunud kommunistlikud partisanid. Sõjajärgseil
aastail oli Itaalia väga lähedal kommunistide võimuhaaramisele.
Valede, võltsingute, hirmutamise ja äraostmise abil
pandi Bolognas 1951. aastal püsti Stalini Venemaa stiilis
kohtulavastus – Walter Reder mõisteti sõjaroimarina
süüdi nn Marzabote veresaunas – tervelt 1830 tsiviilisiku
mõrvamises karistusoperatsiooni käigus. Tänaseni
võib luulut selle olematu sündmuse kohta lugeda kümnetest
trükistest, mida levitavad teatud huvigrupid.
Et Bologna kohtufarss oli vastuolus kõige algelisema arusaamaga
õigusemõistmisest – neid, kes Rederi poolt
tunnistasid, peksti näiteks kommunistlike löömameeste
poolt avalikult kohtumaja ees tänaval – vaatas Itaalia
sõjakohus juba 1954. aastal süüasja uuesti läbi.
1830 süütust tsivilistist sai nüüd 270 ja
mitte nii ilmselgelt tsivilisti. Reder tunnistati sõjavangiks,
kuid õigeksmõistvat otsust ei julgenud Itaalia kohus
ikka veel teha.
Möödusid aastakümned, sõjavang Rederist
sai vana mees, kuid ta ei lõpetanud võitlust oma
õiguste eest. Viimaks, aastal 1977 vaatas Itaalia ülemkohus
süüasja taas läbi ja tuvastas, et kogu süüdistus
rajanes totaalsel valel. Ei Reder ega tema väeosa polnud
kunagi viibinud Marzabotes. “Ohvrite” nimekirja olid
kantud kõik inimesed, kes Marzabote ümbruses detsembrist
1943 kuni aprilli lõpuni 1945 (st 17 kuu jooksul) olid
surnud loomulikku surma, hukkunud USA-Briti lennuväe pommide
läbi, astunud miini otsa, tapetud kommunistlike partisanide
poolt kui fašistid või otsa saanud partisanide omavahelises
arveteklaarimises.
Ja ikka veel kartis Itaalia kohus relva-SS ohvitseri vabastada.
Alles jaanuaris 1985, Rederi 70. sünnipäeva künnisel,
vabastasid Itaalia võimud 40 aastat vangis olnud tubli
rindeohvitseri. Walter Rederile lendas Itaaliasse järele
ja tõi vapra mehe kodumaale Austria kaitseminister isiklikult.
Allikas:
Vapaussoturi 2/1985, lk. 30
Teine juhtum: Knut
Hamsun
|
Knut Hamsun |
Knut Hamsun,
aastal 1920 Nobeli preemia pälvinud Norra kirjanik, kelle
põhiteosed sõja eel ka eesti keeles ilmusid ja suure
menu osaliseks said, ei armastanud ameerikalikku elulaadi, kus
jumaluseks on dollar. See polnud mingi teoreetiline seisukoht.
Norra lihtsast ja vaesest külaühiskonnast pärit
Hamsun teenis nooruses leiba juhutöölisena Ameerikas
ja nägi, millise moraalse hävinguni langeb ühiskond,
millel pole juuri. Kogu Hamsuni looming on kantud ideest, mida
võiks eesti keelei esitada kui “Eesti muld ja eesti
süda, kes neid suudaks lahuta…”. Küllap sellest
ka tema populaarsus sõjaeelses talupoja-Eestis.
Hamsun oli I Maailmasõja eel tõusnud Norra rahvuskangelaseks
seoses tema kartmatu võitlusega Rootsist lahkulöömise
– Norra iseseisvuse eest. Ta kuulus ka nende Vene-vastaste
intellektuaalide hulka, kes andsid oma allkirja protestile venestamispoliitika
vastu Soomes. Kahe maailmasõja vahel, mil parvede viisis
Pariisi, Berliini ja Viini kunstnikke ning kirjanikke ihalesid
müüti töölis-talupoegade paradiisist Venemaal,
tajus Hamsun kommunismi surmavat hingust Euroopa kohal. Ei ole
ime, et sel taustal imponeeris Hamsunile rahvussotsialismi võimuletulek
Saksamaal kui tõke kommunismi levimise teel. Ka Alfred
Rosenbergi Blut und Boden ideoloogia polnud kuigi kaugel Hamsunile
Nobeli preemia toonud romaanist “Maa õnnistus”.
9. aprillil 1940 algas operatsioon Weserühung. 62 päeva
hiljem oli 1038 Norra sõdurit surnud ja maa okupeeritud
Saksa vägede poolt. Kuningas ja valitsus olid pagenud Inglismaale.
Knut Hamsun oli raevus. Raevus seepärast, et Norra valitsus
oli lubanud Inglise sõjalevadel vabalt rikkuda oma erapooletust
– Norra vetes Saksa laevu püüda ja miine panna.
Raevus, et Norra valitsus ei teinud midagi inglaste vastu, saatis
aga norralased surema inglaste eest sakslaste vastu ja ise tagatipuks
Inglismaale putkas. Selle kõik pani Nobeli laureaat paberile
ja avaldas 3. mail 1940, mil võitlus veel käis, kutsudes
norralasi üles mitte võitlema Inglismaa huvide eest,
vaid ühinema Saksamaaga.
Hamsun ei teinud tegelikult midagi eriskummalist. Juba kaks nädalat
varem olid Oslo ülikooli rektor Didrik Arup ja 180 tuntud
Norra teadlast, kirjanikku ja kunstnikku alla kirjutanud üleskutse,
lõpetada mõttetu vastupanu.
Ei saa öelda, et ka idee koostööst Saksamaaga olnuks
Norras võõras. Nobeli rahupreemia laureaadi Fridtjof
Nanseni lähim kaastööline humanitaarabi aktsioonides
Vidkun Quisling, kes oma silmaga oli näinud nälgasurnute
kuhjasid Volgamaal, asutas Norras järsult antikommunistliku
liikumise Nasjonal Samling. See pooldas tihedat koostööd
Saksamaaga ja kogus 61 000 liiget. 1930. aastail käis ka
kuningas Haakon kuulamas Quislingi germaanluse teemalisi loenguid.
Kui Norra okupeeriti, kujundas Quisling oma liikumise abil omavalitsuse.
Ent kõrgeimaks juhiks jäi Saksa riigikomissar Josef
Terboven.
Hamsun ei kuulunud Quislingi parteisse, kuid ei astunud ka Quislingi
vastu välja. Tema idee oli selles, et Norra seaduslik valitsus
oleks pidanud jääma kodumaale, nagu seda tegi Taani
valitsus, mis vastupanust loobus. Teatavasti oli Saksa okupatsioon
Taanis enam-vähem normaalne. Tööd jätkas parlament
ja edasi toimis Taani sõjavägi. Kuna Norras nii ei
läinud, toetas Hamsun Quislingit ehk laiemas mõttes
nii laia omavalitsust norralaste käes kui vähegi võimalik.
Mida 80aastane
Hamsun siis okupatsiooni ajal reaalselt tegi?
Saksa propaganda puhus suureks Hamsuni kohtumise Terboveniga 15.
jaanuaril 1941. Kirjutises polnud aga sõnagi, miks Hamsun
Terboveni juurde läks. Põhjuseks oli see, et Gestapo
oli räigelt Saksa-vastaste ülesastumiste pärast
arreteerinud Norra kirjanike liidu esimehe Ronald Fangeni. Hamsun
käis Fangeni eest kostmas ja mõne kuu pärast
Fangen tõesti vabastati. “Tänutäheks”
andis Fangen pärast sõda Hamsuni vastu valetunnistusi,
väites, et ta olla vanglas kuulnud, et Hamsun öelnud
Terbovenile: “Las istub edasi!” Kellelt Gestapo vang
kuulis, mida Saksa kõrgeim haldur ja Nobeli laureaat neljasilmajutus
rääkisid, seda Fangen muidugi öelda ei osanud.
Hamsuni teine suur “süütegu” oli kohtumine
Hitleriga 26. juunil 1943 Berghofis. Loomulikult võttis
Saksa propaganda ka sellest 45-minutilisest kohtumisest viimase
välja, kuid salgas hoolikalt jutuajamise sisu. Hamsun nõudis
nimelt Hitlerilt sõnu valimata Terboveni tagandamist seoses
tema brutaalsete meetoditega Norra haldamisel. Vestlus läks
nii teravaks, et tõlk ei julgenud Hamsuni sõnu ümber
panna. Hitler jäi viisakuse piiridesse, ent kui Hamsun oli
lahkunud, karjus Hitler pressišefile Otto Dietrichile: “Ma
ei taha selliseid inimesi siin enam iialgi näha!”
Hitler ei tagandanud Terbovenit, kuid kolm päeva pärast
kohtumist vabastas Gestapo otse Berliinist saadud käsu alusel
kaks Norra arsti, kes olid pantvangiks võetud seoses ühe
Saksa ohvitseri tapmisega põrandaaluste poolt. Olgu siinkohal
märgitud, et mõiste brutaalsus on suhteline nagu kõik
asjad maailmas. Saksa okupatsiooni viie aastaga hukkasid sakslased
117 norralast. Meie kolm korda väiksem rahvas kaotas Nõukogude
okupatsiooni 12 kuuga 1940/ 41 teatavasti 2 200 inimest tapetutena.
Hamsuni kui kultuurse eurooplase jaoks oli mõistagi iga
tapetu liig ja see ajendaski teda kartmatult välja astuma.
Kui Hamsun reetmise eest pärast sõda kohtu alla anti,
süüdistati teda “lömitavas roomamises barbar
Hitleri ees.” Tõlk Ernst Züchneri ja Otto Dietrichi
vande all antud kirjalikud tunnistused ning Hamsuni ja Hitleri
kohtumise stenogrammid ei jõudnud kohtusse – need
“kadusid” kuhugi ja kumbagi meest tunnistusi andma ei
lastud. Ka ükski neist kümnetest inimestest, kes tänu
Hamsuni sekkumisele olid vabastatud Gestapo keldritest, ei tulnud
tunnistama. Arusaadav – nüüd oli kasulik endine
unustada ja lasta 88aastane Nobeli laureaat risti lüüa.
Lisaks “peatrumbile” reetmise süüdistuses
– kohtumisele Hitleriga – ja juba mainitud seikadele,
sisaldas 213 lehekülge paks süüdistuskokkuvõte
veel kahte Hamsuni artiklit. Kui algas Saksa idakampaania, loodi
ka Norras vabatahtlikest Norra Leegion. Hamsun kutsus noori üles
sellesse astuma, et anda panus kommunismi hävitamiseks. 13.
veebruaril 1943 avaldas ta aga artikli, milles kutsus üles
loobuma põrandaalusest võitlusest, mis tähendab
võitlust angloameerika huvide eest ja toob norralastele
vaid mõttetuid ohvreid. Hamsun kasutas artiklis põrandaaluste
kohta väljendit “oma asi”. Pärast sõda
meisterdati terve kunstiteos, kus näha mahalastud Norra noorukid
ja ükskõikselt pealtvaatav Hamsun. Teose nimi on “Nende
oma asi”.
Kohtupidamine ise oli täielik tsirkus, kus oma ettevalmistamatuse
pärast sõja kaotanud valitsus kohtu kätega rahva
häbi ja kibeduse 88aastase patuoina peale välja valas.
Kõik selleks, et varjata 1940. a katastroofi tegelikku
põhjust. Tsiteerime Mannerheimi mälestusi: “Ja
ometi oleks vaid võrdlemisi vähe vaja olnud, et kaitsta
maad, mille loodus oli otse loonud kindluseks. /-/ Ent vaid kaks
aastakäiku olid läbi teinud täieliku 84-päevase
noorsõdurikoolituse /-/ kordusõppuseid polnud peetud
aastaid, väliharjutusi 1933. aastast saadik /-/ mitte ükski
Norra armee üksustest ei olnud aastal 1940 lahingukõlblik
/-/ Norra riigikaitse oli märgitud sellest näljatoidust,
millel teda aastaid oli peetud” (lk.139).
Seda ei saanud ometi Londonist tagasi tulnud poliitikud tunnistada
– see tähendanuks endi süüdi tunnistamist.
Oli vaja leida süüdlased, reeturid. Need leiti. 3 miljoni
elanikuga Norras mõisteti koostöö eest Saksa
võimudega süüdi 81 000 inimest. Quisling hukati.
Leitnant August Bonsak, kelle komando all olev patarei sõja
esimesel päeval uputas Oslo fjordi tunginud Saksa lahinglaeva
“Blücher”, oli nende hulgas, kes degradeeriti ja
vangi panda. Kuulumise eest Nasjonal Samlingisse said kõik
kolm aastat türmi, ka tema.
Hamsun kui tuntuim norralane, kes avalikult oli häbimärgistanud
valitsuse põgenemise kodumaalt ja oma armee juurest, vääris
erilist kättemaksu. 24. septembril 1945 Hamsun arreteeriti.
Kuna seaduse järgi ei tohtinud eeluurimisel üle kuu
aja vangis pidada, tuli leida mingi ettekääne. 16. oktoobril
saadeti Nobeli laureaat hullumajja vaimse seisundi ekspertiisi.
“Uurimine” kestis 119 päeva ja Hamsun tunnistati
5. veebruaril 1946 vaimselt terveks. Ekspertiisiakti kirjutati,
et Hamsunil ilmneb terav vaen USA ja Inglismaa vastu. Seda siiski
vaimuhaiguseks ei söandatud kuulutada. Alles detsembris 1947
jõuti protsessini, kus 19. skp kuulutati otsus. Kuna Hamsuni
kuulumist Nasjonal Samlingisse ei õnnestunud isegi paberite
võltsimise abil tõestada, määrati talle
rahatrahv 425 000 krooni. Kohtu eesistuja Sverre Eide hääletas
õigeksmõistmise poolt. Kaasistujad esindasid aga
“rahva tahet” ja neil õnnestus Nobeli laureaat
Knut Hamsun oma elu õhtul vähemasti laostada. 1952.
aastal Hamsun suri.
Allikas: Aimo Oristo, “Ideologia –
voima vaiko kahle? Kohti demokratian itsepuolustustako?, Turvallisuustieteellisen
Tutkimuskeskuksen vuosikirja III, Turku, 1992)
|
|
|
