|
|
URMAS REINSALU
riik ei ole turuplats
ke intervjuu
Aasta 2004 on mitmeski
mõttes murranguline. Millised on väljakutsed, millised
on arengupidurid ja mille üle eesti lipu ja rahvusliku uhkuse
aastal rõõmu tunda? Intervjuu annab Riigikogu liige,
Põhiseaduskomisjoni esimees, Res Publica liige Urmas
Reinsalu (28). Ta kuulub
muuhulgas Eesti Kodu Kaunistamise Ühendusse ning on Kreeka
Fööniksi Ordu komandöri ordeni, Saksa teeneteristi
tähega ning Prantsuse Auleegioni Ordeni kavaler.
Hr Reinsalu, mida
vabariigi aastapäev Teile isiklikult tähendab?
Urmas Reinsalu: “See päev on Iseseisvuspäev ja
meeldiks, kui kasutaksimegi selle päeva nimetusena seda sõna.
Tahaksin teha täpsustuse, et minu meelest ei ole korrektne
kasutada 20. augusti suhtes kehtivat terminit taasiseseisvumispäev.
Oma vabadust saab riik teostada ja iseseisvuda vaid kord ja igaveseks.
Seda tegi eesti rahvas 24. veebruaril 1918.
Sel päeval on kaks poolt. Esiteks joonistub riigi skelett
meie jaoks selgemalt välja. Läbi marsisammude, läbi
pidukõne ja läbi tseremoonia tajume oma riiki ehk
kõlavamalt.
Teine on hingeline, ajalooline ja tagasivaatav pool. Meenutame
neid inimesi, kes on oma elu, tervise, vabaduse andnud vabaduse
eest. On ju eesti lipu ja rahvusliku uhkuse aasta. Meil on väga
palju tähtpäevi, mis võimaldavad eestlaste kangekaelsust
ning riigitruudust austada. Tugev riik ja eestlase riigitruudus
on minu kaks märksõna sellel päeval.“
Aasta 2004 on meie
jaoks mitmeski mõttes murranguline. Millised väljakutsed
Teie arvates ees seisavad?
Arvan, et tegelik murdekoht eestlase teadvuses hakkab kulgema
sedapidi, kas suudame Euroopas olla enda üle uhkust tundev,
veidikene paremini tööd tegev kui naabrid ja veidikene
kavalam ja arukam kui suured? Pigem on see väljakutse hetk
ning eelkõige rahvuspsühholoogiline küsimus:
kuidas hakkame ümber mõtestama oma rahvuse elu-olu
ja hoiakuid? Kahtlemata on inimlikult lubatud ja arusaadavad kõik
emotsioonid: hirm, kõhedus, käegalöömine,
pettumus. Ka neid tundeid hakkame pärast EL-ga liitumist
kohtama, aga need ei tohi muutuda kandvateks, eriti mis puudutab
küünilisust. Olla naeratades oma lipu, oma rahva ja
kui on põhjust, ka iseenda üle uhke, mitte küüniline
– see on elutarkus, mis üht rahvast hoiab. Küünilisus,
põlastamine ning salvav suhtumine on surmatarkus.
Paraku on just
viimati mainitud hoiakud levinud.
Rahvuse ees seisab väljakutse muutuda just nimelt hingelt
ja vaimult tugevamaks. Kui meenutame Jakob Hurda sõnu saada
suureks vaimult, siis nüüd peaks vaimu all mõistma
mitte niivõrd teadmisi, vaid eelkõige hingejõudu
ja -suurust. Meenutan Hando Runneli sõnu, kes ütles,
et 19. sajand oli iseteadvuse kättevõitmise sajand.
20. sajand oli iseseisvuse kättevõitmise sajand, millele
järgnes ka riigi kaotuse aeg. Nüüd on küsimus,
mis on 21. sajandi märksõna? Minu jaoks on see riigi
loomise ja riigi kindlustamise aeg.
Väga palju kasutatakse kujundit, et mida vähem riiki,
seda parem või hoopis süüdistatakse r i i k i
tegematajätmistes. See on väga ohtlik psühholoogiline
hoiak. Rünnata saab ametnikku, ametkonda, valitsust või
erakonda, aga riiki ei tohi rünnata. Sest riik on printsiip,
riik on idee, eriti rahvusriik. Ma ei usu neid, kes ennustavad
rahvusriikidele kadu või räägivad, et Euroopa
Liidu üheks probleemiks on see, et rahvusriigid soovivad
ennast teostada ja seetõttu teinekord vas- tandlikud huvid
põrkuvad või ei leita ühist keelt mingite,
skeptikute hinnangul kõrgemate väärtuste nimel.
Minu jaoks on rahvusriigi olemus juba niivõrd kõrge
väärtus, et see ei vaja põhjendamist. Sest see
on kultuurilise eneseteostuse ja moraalsete hoiakute kujunemiseks
hädavajalik. Rahvusriigi idee on pelgupaik ja kaitsekindlus
ka globaliseerumise hädade eest. Kui küsida, kuidas
seda hingejõudu tekitada, siis see peab olema riigi suhtes
lugupidamise näitamine. See peab olema ka rahvuslike sümbolite
selgem ja ausam esiletoomine. Näiteks Prantsusmaal on kombeks,
et valitsusasutustelt ei võeta iialgi trikoloori maha.
Need lehvivad ööd ja päevad läbi, olles valgustatud,
võimsad ja suured lipud. Kavatsen ettepaneku teha, et see
võiks olla ka Eestis nõnda. Need on ühelt poolt
väikesed asjad, aga igapäevast riiki tajumegi tegelikult
läbi nende. Küsimus on selles, kuidas väikestest
asjadest tuleb kokku üks suur tervik? Kuidas olla nõnda,
et iga kodanik asetab riigi müüri oma kivi, mitte ei
ole kõrvaltvaataja või ei võta kivi ära.
See kivi peab olema tellis riigi müüris, mitte munakivi,
mida riigi pihta visatakse.
Üha vähemaks on rõõmustaval kombel jäänud
neid, kes küsivad, kas me sellist riiki tahtsime? See lause
on juba iseenesest absurdne. Saaks öelda, et kas sellist
poliitikat või sellist elukorraldust me tahtsime? Alternatiiv
oleks ju riigi puudumine. Dilemma esitamine, kas elada riigita
või oma riigis, on minu hinnangul juba moraalselt võimatu.
Rääkides
arengupiduritest, kas pole suurimad neist peidus meis endis? Pean
silmas iha laustoetuste süsteemi järele, mis kedagi
ei aita, vaid soodustab parasiitlust ja inimressursi raiskamist.
Kahtlemata on seda hoolivuse mõõdet meie riigi poliitikas
ühelt poolt selgelt vähe. Aga tähtis on mõista,
et oma riik on kallis. Kallis nii südamele kui ka üleval
pidada. Mis puutub sotsiaaltoetuste süsteemi, siis minu hinnangul
peame muutuma täpsemaks ja rangemaks, et abi läheks
tõesti tegelikele abivajajatele. Õigus ei ole neil,
kes ütlevad, et igaüks saagu ise hakkama ja riik on
nagu üks turuplats, kus käib ringi valitsus ehk turusandarm,
kes vaatab, et kaklema ei mindaks. Õigus ei ole ka neil,
kes ütlevad, et riik on nagu üks turuplats, kuhu igaüks
läheb kotiga, teeb kotisuu lahti, paneb kartulid-kaalikad
sisse ja läheb minema. Niisugust riiki ei ole olnud ja ei
tule. Need, kes seda väidavad, tahavad inimesi lollitada.
Aga mul on kahtlus ja tsiteerides Abraham Lincolni, ütlen,
et kõiki inimesi kogu aeg lollitada ei saa. Näeme
tendentsi, kus inimesi püütakse hullutada ja vaenu külvata.
Tuletan meelde, et meie põhiseaduses on selle kohta oluline
paragrahv 12, mille idee järgi on meie riigis vaenu õhutamine
ühiskonnakihtide vahel keelatud. Arvan, et see klausel teeb
meie põhiseadust tugevamaks, mitte nõrgemaks.
Res Publica on
parempoolset ilmavaadet esindav erakond ja te räägite
hoolivusest? Meil on arusaam, et parempoolsed hoolivad ainult
rahast…
Kui vaatame Lääne-Euroopa riike, siis suuremate erakondade
lahendusteed probleemidele on ju üsna sarnased. Ja seda seetõttu,
et probleemid on muutunud keeruliseks ja vääratamise
moment äärmiselt ohtlikuks, sest valesamm võib
kogu riigi majanduse konkurentsivõimet oluliselt pidurdada.
Näiteks toetasid Saksamaal kantsler Schröderi üsnagi
parempoolset kulude kärpimise programmi selleks, et Saksa
majandus tuleks punase laterna rollist välja, ka Kristlikud
Demokraadid. See näitab, et tänapäeva maailmas
peame olema arukad. Liigne lahmimine maksab lihtsalt kätte
ja ei luba tegelikke probleeme lahendada.
Näib, et uue
poliitika sisu selles seisnebki, et vingumise asemel hakkasite
10 aastat kestnud liivakastipoksi tõttu lahendamata jäänud
probleeme reaalselt lahendama?
Võib-olla jah. Euroopas ongi rahvapartei mudel üks
uue poliitika olemuslikke märksõnu. Rahvapartei mudel
tähendab seda, et erakond on võimeline ja võtab
endale võimul olles vastutuse kogu riigi ja ühiskonna
probleemide lahendamise eest. Eesti poliitika spekter viimase
10 aasta jooksul oli selline, et vasakpoolsed tegelesid saamisefilosoofiaga
ehk kuidas anda lihtsalt sotsiaaltoetusi. Parempoolsed tegelesid
sellele vastutegutsemisega ja ettevõtja kaitsmisega. Tänapäeva
Euroopa mõttes on see lihtsustatud lähenemine. Oleme
nimetanud oma maailmavaatelist filosoofiat hoolivaks konservatiivsuseks.
Selle üks pool on seista abivajajate eest, et kedagi ei unustataks
ja kedagi ei jäetaks maha. Ilmselt järgmiseks väljakutseks
saabki tööpoliitika, kus valitseb tõsine korralagedus.
Teine pool meie filosoofias on konservatiivsus, mis tähendab
alalhoidlikkust, rahvusmeelsust, ka riigi paatost. Meie hinnangul
oli ja on see Eesti poliitikas uudne lähenemine ja soovime
ka teised erakonnad kaasa tõmmata. Et nad ei tegeleks ainult
üksikprobleemidega, vaid püüaksid kogu ühiskonda
tervikuna vaadata ja pakkuda välja terviklahendusi. Kui mäletate,
siis väga tõsise kriitika pälvis meie erakonna
valitsemisprogramm ning koalitsioonilepe, sest need olid liiga
mahukad. Et kuidas nii mahuka dokumendi alusel on võimalik
riiki juhtida? Vastupidi, me oleme enesekriitilised ja ütleme,
et see oli tõenäoliselt isegi liialt napp. Normaalses
Euroopa riigis on need dokumendid palju läbitöötatumad,
sest tegemist pole ju naljaasjaga. Kui räägime niivõrd
keerulise nähtuse nagu riigi juhtimisest, kuidas saab seda
teha paarileheküljelise paberi alusel?
Res Publica on
esimene erakond, kes tegi midagi reaalset represseeritute heaks,
julgeb öelda, et Eesti Leegion võitles Eesti eest
ja nõuda rahvusvahelist kommunistlike kuritegude hukkamõistmist.
Kas on loota, et valitsevale topeltmoraalile tuleb ometi lõpp
ning fašismi ja kommunismi vahele pannakse võrdusmärk?
Loodaks küll, sest antud juhul jõuavad füüsiliselt
kätte viimased hetked. Okupatsiooniohvritel on käes
elusügis, millal siis veel neid toetada, kui mitte nüüd?
Seadus oli esimene samm. Mis puudutab teist valdkonda, siis tegin
märkuse Euroopa Rahvaparteis, kui võtsime vastu totalitaarse
kommunismi hukkamõistu deklaratsiooni. Selles oli puudu
üks element, millekohase ettepaneku ma tegin, kuid kahjuks
seda vastu ei võetud. Nimelt, kuriteod ei ole abstraktsed,
igal kuriteol on ka süüdlane. Peame meeles pidama, et
aegumatud inimsusevastased kuriteod ka meie kehtiva karistusseadustiku
järgi on palju avaramad kui mõne üksiku kollaborandi
süüdimõistmine. Inimsusevastane sõjakuritegu
oli ka eesti meeste sundmobiliseerimine nõukogude armeesse,
nende saatmine Afganistani ja Tšernobõli, venestamine,
inimeste ümberasustamine, kinniste territooriumide sätestamine.
Me ei vaja mingit nõiajahti ega kurjust, aga ohvrid ja
truudus oma riigile sunnib ja kohustab meid asjad selgeks tegema,
andma kained kiretud juriidilised hinnangud. Tuleb tõmmata
paralleeli ja õppida juudi rahva visadusest oma õiguse
eest seismisel. Suuremad vastutajad inimsusevastaste kuritegude
puhul on kahtlemata ideoloogid, kes tegid kõrgemal tasemel
otsuseid. See lause, et ma täitsin käsku, ei ole süüst
vabandamine, küll on aga kergendav asjaolu. Kindlasti püstitub
küsimus kahjutasu nõuetest okupatsiooni eest.
Hr Reinsalu, millal
hakkab Narvas kehtima Eesti riigi võim?
Korralagedus, mis seal valitseb, on kriitiline. Üks asi on
riigi sümbolid ja teine asi on sotsiaalmajanduslik olukord.
See, et linna areng on seiskunud, on riigi julgeoleku ja linna
elanike suhtes väga ohtlik. Linna areng on surutud Prokrustese
sängi. Mingi kildkond on saanud võimule ja klammerdub
selle külge. See ei ole kindlasti linna huvides.
ESTO päevade
eel on kummastav, et väliseestlastesse suhtutakse ikka tõrjuvalt,
ka riigi tasandil, kuigi just nemad võiksid olla meie avangard
maailmas?
Kui on olemas selge ühemõtteline poliitiline tahe,
kui on olemas rahva riigitruudus ja hoiak, siis oleme võitmatud
ja jääme püsima. Aga peame aru saama, et lahingut
peetakse iga päev ja et sellel võitlusväljal
ei paikne me mitte ainult Eestis, vaid üle maailma.
Seda võitlust, mida väliseestlased 50 aastat vapralt
ja kohati lootusetuna tunduvates olukordades pidasid, on meil
ülesanne väärikalt meeles pidada ja tunnustada
ning loodan, et ka paljud kodu-eestlased leiavad aega, et suvel
külastada ESTOt Riias. See võiks olla üks tähendamissõna
meie rahvusliku uhkuse leidmisel just nimelt Euroopa Liidu lävepakul.
Rahvuslikust uhkusest rääkides,
millised oleksid pidepunktid, kust seda leida?
Kui rääkida sellest, millele võiksime vaadata
kui sümbolitele, siis arvan, et esimene asi on meie vabaduse
janu. Rahvuslik kokkuhoid ja suutlikkus ennast vabaks võidelda,
ka meeleheitlikes olukordades püüda leida vabadust –
see on kallis anne.
Vähe on rahvaid, kes on maailmas pidanud oma vabaduse nimel
nii palju pingutama, on priiuse kätte saanud ning seda nii
kaitsta suutnud. Tähtis on see, et kui ka tulevikus antakse
eestlasele valida, kas rahu või vabadus, siis valime vabaduse.
Teine märksõna on meie rahvuskultuur ja oskus mõtestada
enda olemasolu ja ideid läbi maailmakultuuri. Olemas on eestilik
identiteet, oma kultuuritaju, oma arusaam. See on kõrge
kultuur. Oleme vana ja väärikas kultuurrahvas.
Tuletan meelde, et enamus Euroopa riike klassikalises mõttes
iseseisvus ju samal ajal kui Eesti. Me oleme oma kultuuriloomelt,
kultuurihoiult ja kultuuristiililt üks rikkaid rahvaid, kes
võib olla selle üle uhke, et suudame seda kultuuri
niivõrd väikese rahvaarvuga taasluua.
Omaette unikaalne nähtus on ka see, et ilmub selline ajakiri
nagu Kultuur ja Elu. Kui räägime oma kultuurist, oma
ajaloomälust, siis Kultuur ja Elu on ajakiri, mida ka riik
peaks toetama. Sest mälu alal hoidmine ning ajalooküsimuste,
laiemalt kultuuripoliitiliste küsimustega tegelemine on väikese
riigi ja väikese rahva jaoks julgeolekupoliitiline küsimus.
Nii et võime olla ja peamegi olema uhked, et meil on Kultuur
ja Elu.
|
|
|
