Kultuur ja Elu 1/2004


Kultuur ja Elu 4/2003

 

 

 

 


URMAS REINSALU
riik ei ole turuplats

ke intervjuu

Aasta 2004 on mitmeski mõttes murranguline. Millised on väljakutsed, millised on arengupidurid ja mille üle eesti lipu ja rahvusliku uhkuse aastal rõõmu tunda? Intervjuu annab Riigikogu liige, Põhiseaduskomisjoni esimees, Res Publica liige Urmas Reinsalu (28). Ta kuulub muuhulgas Eesti Kodu Kaunistamise Ühendusse ning on Kreeka Fööniksi Ordu komandöri ordeni, Saksa teeneteristi tähega ning Prantsuse Auleegioni Ordeni kavaler.

Hr Reinsalu, mida vabariigi aastapäev Teile isiklikult tähendab?
Urmas Reinsalu: “See päev on Iseseisvuspäev ja meeldiks, kui kasutaksimegi selle päeva nimetusena seda sõna. Tahaksin teha täpsustuse, et minu meelest ei ole korrektne kasutada 20. augusti suhtes kehtivat terminit taasiseseisvumispäev. Oma vabadust saab riik teostada ja iseseisvuda vaid kord ja igaveseks. Seda tegi eesti rahvas 24. veebruaril 1918.
Sel päeval on kaks poolt. Esiteks joonistub riigi skelett meie jaoks selgemalt välja. Läbi marsisammude, läbi pidukõne ja läbi tseremoonia tajume oma riiki ehk kõlavamalt.
Teine on hingeline, ajalooline ja tagasivaatav pool. Meenutame neid inimesi, kes on oma elu, tervise, vabaduse andnud vabaduse eest. On ju eesti lipu ja rahvusliku uhkuse aasta. Meil on väga palju tähtpäevi, mis võimaldavad eestlaste kangekaelsust ning riigitruudust austada. Tugev riik ja eestlase riigitruudus on minu kaks märksõna sellel päeval.“

Aasta 2004 on meie jaoks mitmeski mõttes murranguline. Millised väljakutsed Teie arvates ees seisavad?
Arvan, et tegelik murdekoht eestlase teadvuses hakkab kulgema sedapidi, kas suudame Euroopas olla enda üle uhkust tundev, veidikene paremini tööd tegev kui naabrid ja veidikene kavalam ja arukam kui suured? Pigem on see väljakutse hetk ning eelkõige rahvuspsühholoogiline küsimus: kuidas hakkame ümber mõtestama oma rahvuse elu-olu ja hoiakuid? Kahtlemata on inimlikult lubatud ja arusaadavad kõik emotsioonid: hirm, kõhedus, käegalöömine, pettumus. Ka neid tundeid hakkame pärast EL-ga liitumist kohtama, aga need ei tohi muutuda kandvateks, eriti mis puudutab küünilisust. Olla naeratades oma lipu, oma rahva ja kui on põhjust, ka iseenda üle uhke, mitte küüniline – see on elutarkus, mis üht rahvast hoiab. Küünilisus, põlastamine ning salvav suhtumine on surmatarkus.

Paraku on just viimati mainitud hoiakud levinud.
Rahvuse ees seisab väljakutse muutuda just nimelt hingelt ja vaimult tugevamaks. Kui meenutame Jakob Hurda sõnu saada suureks vaimult, siis nüüd peaks vaimu all mõistma mitte niivõrd teadmisi, vaid eelkõige hingejõudu ja -suurust. Meenutan Hando Runneli sõnu, kes ütles, et 19. sajand oli iseteadvuse kättevõitmise sajand. 20. sajand oli iseseisvuse kättevõitmise sajand, millele järgnes ka riigi kaotuse aeg. Nüüd on küsimus, mis on 21. sajandi märksõna? Minu jaoks on see riigi loomise ja riigi kindlustamise aeg.
Väga palju kasutatakse kujundit, et mida vähem riiki, seda parem või hoopis süüdistatakse r i i k i tegematajätmistes. See on väga ohtlik psühholoogiline hoiak. Rünnata saab ametnikku, ametkonda, valitsust või erakonda, aga riiki ei tohi rünnata. Sest riik on printsiip, riik on idee, eriti rahvusriik. Ma ei usu neid, kes ennustavad rahvusriikidele kadu või räägivad, et Euroopa Liidu üheks probleemiks on see, et rahvusriigid soovivad ennast teostada ja seetõttu teinekord vas- tandlikud huvid põrkuvad või ei leita ühist keelt mingite, skeptikute hinnangul kõrgemate väärtuste nimel. Minu jaoks on rahvusriigi olemus juba niivõrd kõrge väärtus, et see ei vaja põhjendamist. Sest see on kultuurilise eneseteostuse ja moraalsete hoiakute kujunemiseks hädavajalik. Rahvusriigi idee on pelgupaik ja kaitsekindlus ka globaliseerumise hädade eest. Kui küsida, kuidas seda hingejõudu tekitada, siis see peab olema riigi suhtes lugupidamise näitamine. See peab olema ka rahvuslike sümbolite selgem ja ausam esiletoomine. Näiteks Prantsusmaal on kombeks, et valitsusasutustelt ei võeta iialgi trikoloori maha. Need lehvivad ööd ja päevad läbi, olles valgustatud, võimsad ja suured lipud. Kavatsen ettepaneku teha, et see võiks olla ka Eestis nõnda. Need on ühelt poolt väikesed asjad, aga igapäevast riiki tajumegi tegelikult läbi nende. Küsimus on selles, kuidas väikestest asjadest tuleb kokku üks suur tervik? Kuidas olla nõnda, et iga kodanik asetab riigi müüri oma kivi, mitte ei ole kõrvaltvaataja või ei võta kivi ära. See kivi peab olema tellis riigi müüris, mitte munakivi, mida riigi pihta visatakse.
Üha vähemaks on rõõmustaval kombel jäänud neid, kes küsivad, kas me sellist riiki tahtsime? See lause on juba iseenesest absurdne. Saaks öelda, et kas sellist poliitikat või sellist elukorraldust me tahtsime? Alternatiiv oleks ju riigi puudumine. Dilemma esitamine, kas elada riigita või oma riigis, on minu hinnangul juba moraalselt võimatu.

Rääkides arengupiduritest, kas pole suurimad neist peidus meis endis? Pean silmas iha laustoetuste süsteemi järele, mis kedagi ei aita, vaid soodustab parasiitlust ja inimressursi raiskamist.
Kahtlemata on seda hoolivuse mõõdet meie riigi poliitikas ühelt poolt selgelt vähe. Aga tähtis on mõista, et oma riik on kallis. Kallis nii südamele kui ka üleval pidada. Mis puutub sotsiaaltoetuste süsteemi, siis minu hinnangul peame muutuma täpsemaks ja rangemaks, et abi läheks tõesti tegelikele abivajajatele. Õigus ei ole neil, kes ütlevad, et igaüks saagu ise hakkama ja riik on nagu üks turuplats, kus käib ringi valitsus ehk turusandarm, kes vaatab, et kaklema ei mindaks. Õigus ei ole ka neil, kes ütlevad, et riik on nagu üks turuplats, kuhu igaüks läheb kotiga, teeb kotisuu lahti, paneb kartulid-kaalikad sisse ja läheb minema. Niisugust riiki ei ole olnud ja ei tule. Need, kes seda väidavad, tahavad inimesi lollitada. Aga mul on kahtlus ja tsiteerides Abraham Lincolni, ütlen, et kõiki inimesi kogu aeg lollitada ei saa. Näeme tendentsi, kus inimesi püütakse hullutada ja vaenu külvata. Tuletan meelde, et meie põhiseaduses on selle kohta oluline paragrahv 12, mille idee järgi on meie riigis vaenu õhutamine ühiskonnakihtide vahel keelatud. Arvan, et see klausel teeb meie põhiseadust tugevamaks, mitte nõrgemaks.

Res Publica on parempoolset ilmavaadet esindav erakond ja te räägite hoolivusest? Meil on arusaam, et parempoolsed hoolivad ainult rahast…
Kui vaatame Lääne-Euroopa riike, siis suuremate erakondade lahendusteed probleemidele on ju üsna sarnased. Ja seda seetõttu, et probleemid on muutunud keeruliseks ja vääratamise moment äärmiselt ohtlikuks, sest valesamm võib kogu riigi majanduse konkurentsivõimet oluliselt pidurdada. Näiteks toetasid Saksamaal kantsler Schröderi üsnagi parempoolset kulude kärpimise programmi selleks, et Saksa majandus tuleks punase laterna rollist välja, ka Kristlikud Demokraadid. See näitab, et tänapäeva maailmas peame olema arukad. Liigne lahmimine maksab lihtsalt kätte ja ei luba tegelikke probleeme lahendada.

Näib, et uue poliitika sisu selles seisnebki, et vingumise asemel hakkasite 10 aastat kestnud liivakastipoksi tõttu lahendamata jäänud probleeme reaalselt lahendama?
Võib-olla jah. Euroopas ongi rahvapartei mudel üks uue poliitika olemuslikke märksõnu. Rahvapartei mudel tähendab seda, et erakond on võimeline ja võtab endale võimul olles vastutuse kogu riigi ja ühiskonna probleemide lahendamise eest. Eesti poliitika spekter viimase 10 aasta jooksul oli selline, et vasakpoolsed tegelesid saamisefilosoofiaga ehk kuidas anda lihtsalt sotsiaaltoetusi. Parempoolsed tegelesid sellele vastutegutsemisega ja ettevõtja kaitsmisega. Tänapäeva Euroopa mõttes on see lihtsustatud lähenemine. Oleme nimetanud oma maailmavaatelist filosoofiat hoolivaks konservatiivsuseks. Selle üks pool on seista abivajajate eest, et kedagi ei unustataks ja kedagi ei jäetaks maha. Ilmselt järgmiseks väljakutseks saabki tööpoliitika, kus valitseb tõsine korralagedus. Teine pool meie filosoofias on konservatiivsus, mis tähendab alalhoidlikkust, rahvusmeelsust, ka riigi paatost. Meie hinnangul oli ja on see Eesti poliitikas uudne lähenemine ja soovime ka teised erakonnad kaasa tõmmata. Et nad ei tegeleks ainult üksikprobleemidega, vaid püüaksid kogu ühiskonda tervikuna vaadata ja pakkuda välja terviklahendusi. Kui mäletate, siis väga tõsise kriitika pälvis meie erakonna valitsemisprogramm ning koalitsioonilepe, sest need olid liiga mahukad. Et kuidas nii mahuka dokumendi alusel on võimalik riiki juhtida? Vastupidi, me oleme enesekriitilised ja ütleme, et see oli tõenäoliselt isegi liialt napp. Normaalses Euroopa riigis on need dokumendid palju läbitöötatumad, sest tegemist pole ju naljaasjaga. Kui räägime niivõrd keerulise nähtuse nagu riigi juhtimisest, kuidas saab seda teha paarileheküljelise paberi alusel?

Res Publica on esimene erakond, kes tegi midagi reaalset represseeritute heaks, julgeb öelda, et Eesti Leegion võitles Eesti eest ja nõuda rahvusvahelist kommunistlike kuritegude hukkamõistmist. Kas on loota, et valitsevale topeltmoraalile tuleb ometi lõpp ning fašismi ja kommunismi vahele pannakse võrdusmärk?
Loodaks küll, sest antud juhul jõuavad füüsiliselt kätte viimased hetked. Okupatsiooniohvritel on käes elusügis, millal siis veel neid toetada, kui mitte nüüd? Seadus oli esimene samm. Mis puudutab teist valdkonda, siis tegin märkuse Euroopa Rahvaparteis, kui võtsime vastu totalitaarse kommunismi hukkamõistu deklaratsiooni. Selles oli puudu üks element, millekohase ettepaneku ma tegin, kuid kahjuks seda vastu ei võetud. Nimelt, kuriteod ei ole abstraktsed, igal kuriteol on ka süüdlane. Peame meeles pidama, et aegumatud inimsusevastased kuriteod ka meie kehtiva karistusseadustiku järgi on palju avaramad kui mõne üksiku kollaborandi süüdimõistmine. Inimsusevastane sõjakuritegu oli ka eesti meeste sundmobiliseerimine nõukogude armeesse, nende saatmine Afganistani ja Tšernobõli, venestamine, inimeste ümberasustamine, kinniste territooriumide sätestamine.
Me ei vaja mingit nõiajahti ega kurjust, aga ohvrid ja truudus oma riigile sunnib ja kohustab meid asjad selgeks tegema, andma kained kiretud juriidilised hinnangud. Tuleb tõmmata paralleeli ja õppida juudi rahva visadusest oma õiguse eest seismisel. Suuremad vastutajad inimsusevastaste kuritegude puhul on kahtlemata ideoloogid, kes tegid kõrgemal tasemel otsuseid. See lause, et ma täitsin käsku, ei ole süüst vabandamine, küll on aga kergendav asjaolu. Kindlasti püstitub küsimus kahjutasu nõuetest okupatsiooni eest.

Hr Reinsalu, millal hakkab Narvas kehtima Eesti riigi võim?
Korralagedus, mis seal valitseb, on kriitiline. Üks asi on riigi sümbolid ja teine asi on sotsiaalmajanduslik olukord. See, et linna areng on seiskunud, on riigi julgeoleku ja linna elanike suhtes väga ohtlik. Linna areng on surutud Prokrustese sängi. Mingi kildkond on saanud võimule ja klammerdub selle külge. See ei ole kindlasti linna huvides.

ESTO päevade eel on kummastav, et väliseestlastesse suhtutakse ikka tõrjuvalt, ka riigi tasandil, kuigi just nemad võiksid olla meie avangard maailmas?
Kui on olemas selge ühemõtteline poliitiline tahe, kui on olemas rahva riigitruudus ja hoiak, siis oleme võitmatud ja jääme püsima. Aga peame aru saama, et lahingut peetakse iga päev ja et sellel võitlusväljal ei paikne me mitte ainult Eestis, vaid üle maailma.
Seda võitlust, mida väliseestlased 50 aastat vapralt ja kohati lootusetuna tunduvates olukordades pidasid, on meil ülesanne väärikalt meeles pidada ja tunnustada ning loodan, et ka paljud kodu-eestlased leiavad aega, et suvel külastada ESTOt Riias. See võiks olla üks tähendamissõna meie rahvusliku uhkuse leidmisel just nimelt Euroopa Liidu lävepakul.

Rahvuslikust uhkusest rääkides, millised oleksid pidepunktid, kust seda leida?
Kui rääkida sellest, millele võiksime vaadata kui sümbolitele, siis arvan, et esimene asi on meie vabaduse janu. Rahvuslik kokkuhoid ja suutlikkus ennast vabaks võidelda, ka meeleheitlikes olukordades püüda leida vabadust – see on kallis anne.
Vähe on rahvaid, kes on maailmas pidanud oma vabaduse nimel nii palju pingutama, on priiuse kätte saanud ning seda nii kaitsta suutnud. Tähtis on see, et kui ka tulevikus antakse eestlasele valida, kas rahu või vabadus, siis valime vabaduse.
Teine märksõna on meie rahvuskultuur ja oskus mõtestada enda olemasolu ja ideid läbi maailmakultuuri. Olemas on eestilik identiteet, oma kultuuritaju, oma arusaam. See on kõrge kultuur. Oleme vana ja väärikas kultuurrahvas.
Tuletan meelde, et enamus Euroopa riike klassikalises mõttes iseseisvus ju samal ajal kui Eesti. Me oleme oma kultuuriloomelt, kultuurihoiult ja kultuuristiililt üks rikkaid rahvaid, kes võib olla selle üle uhke, et suudame seda kultuuri niivõrd väikese rahvaarvuga taasluua.
Omaette unikaalne nähtus on ka see, et ilmub selline ajakiri nagu Kultuur ja Elu. Kui räägime oma kultuurist, oma ajaloomälust, siis Kultuur ja Elu on ajakiri, mida ka riik peaks toetama. Sest mälu alal hoidmine ning ajalooküsimuste, laiemalt kultuuripoliitiliste küsimustega tegelemine on väikese riigi ja väikese rahva jaoks julgeolekupoliitiline küsimus. Nii et võime olla ja peamegi olema uhked, et meil on Kultuur ja Elu.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv