|
|
Värsket verd Euroopasse!
tekst: Olaf Imelik
"Kallas on parempoolsete punajahi
esimene ohver" teatab Eesti Päevaleht (EPL 4. veebr).
Kas ei tuleta see appihüüd meelde meie taasiseseisvumise
algperioodi, kui punane ladvik siin juhtpositsioone enda kätte
haaras ja meedia neid, kes sellega nõus ei tahtnud olla,
nõiajahis süüdistas?
"Kallase kommunistlik minevik pahandab Euroopa Rahvaparteid.
Kära Kallase ümber - ülejäänud kandidaatide
minevik pole diskussiooni tekitanud." (EPL 11. veebr). Küllap
ei ole seepärast, et teiste riikide kandidaatidel pole see
minevik nii koloriitne. Vaevalt leidub nende hulgas veel kedagi,
kes oleks olnud nõukogude aegsete ametiühingute vabariiklik
esimees ("Ametiühingud on kommunismi kool" V.I.Lenin)
ja kompartei häälekandja peatoimetaja. Kas on siis põhjendatud
etteheide, et "EL parempoolsed heitsid Kallasele kommunismivarju"
(EPL 4. veebr). Selle varju on ta endale ju ise heitnud.
"Teravas toonis ollakse Kallase vastu ka Soomes" (EPL
16. jaan), "Financical Times" andmeil õhutavat
aga Kallast uurima peamiselt liituvate maade endi poliitikud (EPL
10. veebr). Eesti Päevaleht (16. jaan) toob küll Kallase
nõukogude aegsele tegevusele vastukaaluks tema osa taasiseseisvunud
Eestis: Eesti Panga president ja Eesti krooni "isa",
välisminister, peaminister, Reformipartei looja ja esimees.
Avaldamata kahtlust meie kandidaadi mitmekülgsetes võimetes,
võib siiski küsida, kas need võtmepositsioonid
taasiseseisvunud Vabariigis seda kahtlusevarju kõrvaldavad
või hoopiski süvendavad? Selles võib aga küll
päris kindel olla, et ilma kommunistliku minevikuta poleks
Kallasel taasiseseisvunud Vabariigis neist ametkohtadest olnud
mitte ühtegi.
Mis meie väikesel maal sünnib, vaevalt see mujal
maailmas tavakodanikku rohkem huvitab kui hommikuse võileiva
kõrvale ajalehest loetud anekdoot. Palju nalja tegi patriootliku
Eesti presidendivalimiste ootamatu tulemus. Ja nüüd
jälle - kommunistliku reþiimi kuritegelikuks kuulutamise
eesvõitlejana tuntud Eesti palub selle dokumendi paragrahvi
pehmendamist nii, et meie kandidaadil ei tekiks takistusi Euroopa
Liidu Nõukogusse pääsemisel! Lehelugejale on
see hea nali, diplomaatidele aga sugugi mitte. On ju päris
selge, et nii mitmekesise päritoluga saadikute puhul peab
Euroopa Liit oma organite koosseisu kinnitamisel väga valvas
olema, täiesti kindel olema, et saadik võõrasse
leeri ei kuulu. On ju üldtuntud, et paljude Inglismaa ja
USA spiooniskandaalide peategelased on olnud kõrged riigiametnikud,
kes aastakümneid on muinasjutulise tasu eest võõrriigi
heaks töötanud. Loomulikult püüab EL sellist
võimalust juba eos vältida. Miks peaks ta arvama,
et meil siin, Suure Sõbra vahetus naabruses, on olukord
parem kui Inglismaal, Ameerikas ja mujal maailmas? Kui meil kunagi
ammu veel selline kahtlus oli, et lahkunud vallutaja siia terve
polgu jagu Trooja hobuseid jättis, kust välja roninud
vaprad sõdalased meid luurama ja juhtima kipuvad, siis
otsisime neid peamiselt vene rahvusest KGB-laste hulgast. Kuigi
nõukogulikus metoodikas kompetentne superstalinist, akadeemik
Naan meid nöökis, et mis te neid sealt otsite - otsige
oma tippude hulgast. Meie värve vahetanud tipud särasid
aga patriotismi päikese hiilguses nii silmipimestavalt, et
nende taga urgitsemine oleks küll jumalavallatu olnud.
Huvitav, et kui euroasjatundja, eksvälisminister Ilves,
eurovoliniku kandidaadile 10 küsimust tema seisukohtade kohta
EL probleemides esitas (EPL 2. veebr), ei leidunud nende hulgas
ühtegi, mis meie Vabariigi eksistentsiga otseses seoses oleks
olnud. Meie eksistents pole aga sugugi nii stabiilne ja kindel,
nagu see meie igapäevase elu saginas tundub."Vägede
sisseviimine ei tähenda teie jaoks veel liitumist Venemaaga.
Tulevad valimised, tuleb uus valitsus, kellega me peame läbirääkimisi
vägede väljaviimisest." (Surikov, PM, 27. aprill
96). "
Need ja sellelaadsed ähvardused ja seletused oleme muidugi
juba ära jõudnud unustada. Et aga midagi muutunud
pole, näitab k.a 15. jaanuaril avaldatud "Rahvuslik
strateegia ja Vladimir Putini teise presidendiaja päevakord"
(PM, 2. veebr) kus on öeldud, et Venemaa prioriteetse vastutuse
põhimõtte realiseerimiseks endises NSVL-is, tuleb
vajaliku sõjalis-poliitilise potentsiaali loomise kõrval
omistada suurt tähtsust pangandusele ja finantsstruktuuridele
ning efektiivse välispoliitilise meetmena aktiivselt toetada
"russofooniat", armastust Venemaa ja vene kultuuri vastu.
Et midagi muutunud ei ole, seda peaks meelde tuletama ka Venemaa
poolt EL eesistujamaale, Iirimaale, esitatud 14 punktiline "murekiri"
(PM, 31. jaan.), kus järjekordselt nõutakse meie venekeelse
elanikkonna olukorra parandamist! Ei tea, kas sellega seoses pidas
Keskerakond vajalikuks jälle välja tulla oma igipõlise
0-variandi nõudega? Küll veidi leebemaga varasemast
- anda eesti kodakondsus siin elavatele üle 65aastastele
umbkeelsetele venelastele, kes meile enam mingit ohtu ei kujuta.
Kellele kujutavad, kellele mitte. On ju ette näha, et selle
100 000-lise kontingendi valijahääl kuuluks Keskerakonnale,
kelle toetajaskonna enamik mingil salapärasel põhjusel
pärineb meie venekeelsest elanikkonnast.
Väga iseäralikkudena tunduvad
kirjutised, kus vene ohtu eitatakse. Üheks selliseks üliproduktiivseks
publitsistiks on tagasihoidliku mõttetarga, leebe lille-
ja inimarmastajana ülesreklaamitud kunagine rahvasaadik,
kelle vene nõudmistele sekundeerivad artiklid juba pea
10 aastat tagasi sundisid arvama, et tema koht poleks mitte meie,
vaid Venemaa parlamendis ("Pimesikumäng" lk 170).
Tema viimases artiklis (Kaplinski, PM, 12. jaan) tundub valitsuse
süüdistamise ja praeguse välispoliitika väga
häguses 39. aastaga analoogia otsimise taignas rosinaks olema
arvamine, et vene ohust kõneldes on hirmul suured silmad,
soovitus venelast mitte provotseerida ning lõpetada siinsete
venelaste pisitülitamine!! See artikkel ei tasuks äramärkimist,
kui selle autori veelkordsele esiletõstmisele kirjanduse
jahimaadel (PM, 30. jaan) ei oleks järgnenud vaikse mõtiskleja
kohta vapustavalt jõuline aktsioon - valitsuse vastase
manifestiga (EPL 4. veebr) sai maa vaikusesse tõmbunud
üksiklasest kõigi rõhutute eestvõitleja
stiilis "nüüd üles, keda needus rõhub!"
Millegipärast oli see jõuline esilekerkimine ajastatud
Mõõdukate partei nime ja vist ka sisu muutmisele
Sotsiaaldemokraatlikuks parteiks, kellega siis värske rahvatribuun
otsekohe ka ühines. Pole põhjust kahelda, et temast
saab selle partei üks ideolooge ja tegevuse suunajaid. Eesmärgiks
võib muidugi olla praeguse küll kohmakavõitu,
kuid tundub, et ausameelse, idanaabrile mitte sobiva valitsuse
põhjalaskmine - on ju ajalugu näidanud, et vaestele
ja vaevatutele kõike head lubades on pilli lõhki
ajada kõige lihtsam. Aga miks ei võiks eesmärgiks
olla ka partei ratsu turjal Europarlamenti kapata, et sealsetes
kuluaarides oma senist tööd jätkata?
Praegu tundub olevat heaks tooniks meile selgeks teha,
et ega sel Europarlamendil üldse mingit tähtsust ja
jõudu pole ja meie asjadega seal ei tegeleta ka. Nii et
on jumala ükstapuha, kes sinna satuvad. Kas see päris
nii just on, seda võiks küsida Venemaa käest.
Brüsselisse ja Strassbourgi tüürijatest teame esialgu
peale Kallase veel ainult meie välisministrit, kelle keegi
on kuuldavasti Euronõukogu peasekretäri kandidaadiks
esitanud. Tuntud kandidaatide kõrval, kellel oma tegevuse
kestel on endastmõistetavalt ühe ja teisega konflikte
tekkinud, on vähetuntul, pealegi veel naisterahval, tõesti
head šansid valituks saada.
Ka meie ise oleme nüüd teada saanud ("Arter"
7. veebr), et ta oli Kohtla-Järve keskkoolis hea õpilane,
õpib juurat ja praegu, sessi ajal, loeb erialast raamatut,
vabal ajal peab talu, kasvatab lambaid ja kütab ahju, on
kange ja sihikindel positiivne kangelane, kes tahab Eestit taas
jõukaks Euroopa riigiks teha. Jääb talle ainult
õnne ja edu soovida. Veidi murelikuks teeb küll tõdemus,
et "7 aasta jooksul Euroopa Nõukogus Vene poliitikutega
koostööd tehes oli mul tõesti ettekujutus, et
suhete parandamine on võimalik. Vene ja Euroopa poliitika
vahe on selles, et kui viimases midagi kokku lepitakse, siis ka
tehakse. Ma polnud naiivne, kuid eeldasin tõesti, et Venemaa
puhul toimib sama." Jääb ainult loota, et järgmine
7 aastat avab silmad nii Venemaale kui Euroopasse. Küllap
viib selle poole ka eraviisiline kohtumine vene poliitikuga mitteametlikul
visiidil St Peterburgi ("Ojuland otsis Venemaalt toetajaid"
EPL 18. veebr).
|
|
|
