|
|
Nimed marmortahvlilt: perekond
Ahas
tekst: K&E
fotod: Elve–Viiu Klementi erakogust
|
Isakodu, Vissi mõisahoone,
1930. |
Ahase perekond
on üheks eredamaks näiteks eesti perekonnast Vabadussõjas.
Sellesse perre tuli kaks Vabadusristi. Kultuur ja Elu otsis üles
romaani “Nimed marmortahvlil” nimikangelase prototüübi
venna, Vabadusristi kavaleri August Ahase lapsed Reinu (1929 –
1948), Virve (1930), Erik-Gunnari (1932) ja Elve-Viiu (1936).
Kuidas on kuulus nimi mõjutanud nende saatust?
Kuuldes perekonnanime
Ahas, on ikka järgnenud küsimus: kas sellest kännust?
Ahased noogutavad: ikka sellest Valguta valla Petsu (Peetsu) talu
kännust, mille juured küündivad Põhjasõja
aegadesse. Vanim teadaolev esiisa on Andres Ahas Valgutast, 1710.
aastast.
|
August Ahas haavatuna Vabadussõja
ajal. |
Romaan versus
tegelikkus
Talupidajate Mihkel ja Miina (sünd Viilu (ka Viilo)) Ahase
kaheteistkümnest lapsest sirgus suureks kümme: kuus
poega ja neli tütart (Karl, Johannes, August, Oskar, Eduard,
Hermann, Ella, Leeni, Salme ja
Hilja). Kuuest pojast kolm, August, Oskar ja Eduard, võitlesid
Vabadussõjas. Neist kaks, August ja Oskar pälvisid
mõlemad Vabadusristi II liigi, 3. järgu.
08.02.1900 sündinud Oskar Ahas sai Vabadusristi kahjuks postuumselt.
Ta läks Vabadussõtta vabatahtlikuna 1918. a ja langes
Rannu lahingus 16. jaanuaril 1919 nooremallohvitseri auastmes.
Oskari põrm puhkab Rannu kalmistul.
16.09.1901 sündinud, hilisem tuntud maalikunstnik ja portretist
ning arvukate kunstialaste artiklite autor Eduard Ahas võttis
sõjast osa kooliõpilaste pataljonis 1919-1920. Eduard
kuulus kunstiühingusse Pallas, korporatsiooni Ugala ning
oli kaitseliitlane. Aastast 1936 töötas Riigikogu kantseleis
stenografistina.
01.11.1894 sündinud August Ahas oli juba kogenud rindevõitleja.
Osales I Maailmasõjas 1915-1917 ja sai Viitina lahingus
haavata. Alates 1917. a teenis Eesti rahvuspataljonis ning ülendati
vanemallohvitseriks. Järgnesid võitlused Vabadussõjas
1918-1920. Lisaks Vabadusristile tunnustas Eesti Vabariik teda
Vissi mõisasüdame andmisega Meeri asundustaluna nr.
43 Tartumaal, Elva lähedal. Alates aastast 1927 kuulus August
Ahas Kaitseliitu.
Romaani “Nimed marmortahvlil” nimikangelase prototüüp,
kirjanik Albert Kivikase klassivend Hermann (Henn, Henny) Ahas
Vabadussõjast osa ei võtnud. Usuteadust õppiv
Hermann ja matemaatika-loodusteaduskonnas õppiv Augusti
tulevane abikaasa Leena Tork (sünd 1893) olid omavahel tutvunud
ja tulid kord Hennu vanema venna Augusti juurde Vissile. Seltskonnaga
mindi jõe äärde ujuma. Äkki hakanud Hermann
jões karjuma ja vehkima. Et ta oli teada-tuntud naljamees,
arvatud, et vigurdab niisama. Kuid vees käis võitlus
elu ja surma peale. Võitjaks osutus paraku surm ja Hermann
uppus. Hukkunud klassivenna mälestuseks pani Albert Kivikas
romaani peakangelasele nimeks Henn Ahas.
Augusti üks vanem vend Johannes leidis tööd puusepana
Peterburis, kuid kukkus tellingutelt alla ja hukkus.
|
Eduard ja Ella Ahas koos poegade
Ülo ja Tõnuga Tartus, 1938. Seisab Eduard Ahase
õe Salme tütar Leeni. |
II Maailmasõtta
relva ähvardusel ja ülikonnas
August Ahases polnud grammigi karjerismi, olemuselt pigem kala-
kui põllumees. Oli ju Võrtsjärve ääres
kasvanud. Järve pärast meeldis talle ka Vissi mõis.
August oli tantsulembeline, laulis ning mängis pilli. Suures
perest pärit inimesena oli temasse kodeeritud abivalmidus
ning põlgus tõusiklikkuse ja ahnuse vastu. Viimane
asjaolu viis Augusti vapside ridadesse, sest ta ei suutnud näha,
et riigi etteotsa sattunud inimesed esimese asjana oma kukruid
täitma asusid. Sellise riigi eest ei olnud ta võidelnud.
Sõjast ta lastele ei rääkinud, sest sõda
ei olnud laste asi. Samuti ei mäleta Virve, et isa oleks
käinud ringi mundris või et kodus oleks üldse
mundreid näha olnud. Isa kandis tavalist ülikonda.
Ülikonna pani ta selga ka siis, kui 1944. a suvel sundkorras
tegevväkke mobiliseeriti. Kahte varasemat kutset ta lihtsalt
ignoreeris. Kolmandal korral sõitis kohalik omakaitselane
Püve Ärni autoga Vissi tallu, ähvardades relva
kasutada, käskis Augustil viivitamatult ilmuda Elvasse kogunemispunkti.
Ja kihutas autoga minema. Hobune rakendati vankri ette ja tütar
Virve viis isa Elvasse. See on viimne mälupilt.
Poeg Gunnarile kinkis isa oma taskunoa sõnadega: ehk läheb
vaja. Uuesti nähti üksteist aastal 1972 Uus-Meremaal,
Aucklandis. Kokku kohtusid isa ja poeg kolmel korral, viimati
isa surma-aastal 1982.
Ahased II
Maailmasõjas
Erariideis omakaitselased saadeti Valgjärve-Kooratsi piirkonda,
kus toimusid ägedad lahingud. August Ahas sai üliraskelt
haavata. Elupäästjaks sai tuttav talumees Jüri
Sauga, kes siiski otsustanud Elvas minna Ahasega koos, ehkki sanitaarpataljoni
kuulununa ei pidanud seekord otse eesliinile minema. Jüri
viis Augusti arstipunkti, kust ta Tartusse toimetati. Seejärel
teatas ta juhtunust Leenale, kes sõjaolukorrast hoolimata
hobusega Tartusse abikaasat vaatama sõitis. See kohtumine
jäi olude tahtel viimaseks. Leena suri Eestis aastal 1969.
Eestist taganedes viisid sakslased Saksamaale kaasa ka oma haavatud.
Sinna viidi ka raskes seisundis August Ahas. Ometi jäi ta
ellu. 1950. a õnnestus tal pääseda Uus-Meremaale,
kus juba elas abikaasa vend, tuntud pedagoogika õppejõud
Juhan Tork oma perega.
Juhan Tork pääses napilt 1941. a juunis kommunistide
poolt toime pandud massimõrvast Tartu vanglas, kus tapeti
mitmed head sõbrad, teiste hulgas kirjanik Jüri Parijõgi.
Saatuslikul päeval pisteti Juhan Torkile koolis ühe
poisikese poolt pihku sedel kahe sõnaga: “Olete nimestikus.”
Järgnes kutse tulla NKVD-sse läbirääkimisteks…
Juhan Tork pidas paremaks rettu minna. Paari päeva pärast
jõudsid linna saksa väed. Elu lõpuaastad veetis
Juhan Tork Kanadas, Torontos. Tema mälestuseks on koostanud
õetütar Viiu ning Juhani poeg Andres Tork mälestusraamatu
“Juhan Tork. Seisata, rändur!”, mis ilmus kirjastuselt
“Maarjamaa” 1993. aastal.
Vabadussõja lahingutest eluga pääsenud kunstnikust
vend Eduard juhtis II Maailmasõjas Tartus kunstivarade
päästmist ja kogumist purustatud hoonetest. Ka tema
mobiliseeriti 1944. aastal ning sai kahjuks Emajõe dessandil
surmavalt haavata Luunja vallas Sääse külas Kangro
talu lähedal 17. septembril 1944. Oletatava haua tähistamiseks
asetasid korp. Ugala üliõpilased mälestuskivi.
Langenute Sõjakalmude Otsimise ja Hooldamise Ühingu
juht Ville Dreving sai pallaslase haua asukohast teada 1995. a
kodu-uurijatelt. Ühing küsis Eesti Kunstnike Liidult
raha mälestuskivi panemiseks, kuid sai Enn Põldroosilt
vastuse, et neil pole raha. Piisanud oleks isegi 500 kroonist,
ülejäänu oleksid sõjahaudade hooldajad ise
juurde leidnud.
Saatus ei säästnud vintsutustest ka Eduardi peret. Abikaasa
Ella lahkus Eestist koos poegade Tõnu ja Üloga 1944.
a sanitaarlaevaga “Moero”, mis hukkus vene lennukite
pommitamisel. Ella küll pääses, kuid pojad jäid
kadunuks.
Ohver nõuti ka nooremast põlvkonnast. Selleks osutus
Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppiv esiklaps Rein, kes
astus 15aastase koolipoisina vabatahtlikult 1944. a augustis Saksa
sõjaväkke. Umbes 80 km kaugusel liitlasvägede
tsoonist sattus ta nn Tšehhi põrgus venelaste kätte
vangi. Reinu vangilaagriks sai Vorkuta. Ebainimlike tingimuste
ja üldise kurnatuse tõttu haigestus ta sedavõrd
rängalt, et lubati ühel kaasvangil, Ungari rahvusest
arstil, kui surija Eestisse tagasi tuua. See oli 1946. a talvel.
4. jaanuaril 1948 Rein suri.
Sel kurval lool oli ka üks hea külg. Rein tõi
rõõmusõnumi, et surnuks peetud isa August
on elus! Viiu mäletab ema Leena rõõmupisaraid
ja sõnu: ”Mul on nii hea meel, et ma ei ole enam lesk!”
Imekombel säästis saatus vintsutustest Petsu talu pidavat
vanimat venda Karl Ahast.
|
Virve Ahas, 1957. |
Isamaalisust
võiks rohkem olla
1944. a hilissuvel sunniti Ahased koos teiste elanikega lahingute
eest kodudest lahkuma. Teel sattus voor kuulirahe alla, kuid oli
õnne. Ent õud on meeles ja Virve hääl
katkeb… Liiga valus on. Eriti sellepärast, et naastes
leiti eest lagastatud ja röövitud kodu. Raamatukogu
oli kasutatud loomade allapanuks. See kõik ei takistanud
talule tohutuid norme peale panemast, kusjuures mitte kellelgi
teisel külas peale Ahaste ei võetud maad ära,
ei pandud uusmaasaajaid elama ega majutatud koju sõdureid.
Tuttavaid ja sugulasi hoiti, seda enam pitsitasid kommunistid
Leena Ahast. Suurelt osalt oletuse tõttu, et küllap
mees redutab metsas.
1944. a sügisel jäi rukis sõjapaos olemise tõttu
põllule, lõikamata. Leenat pinniti järjepanu
ja nõuti üüratu viljanormi täitmist. Hädaga
laenati vajalik vili ühe Nõo valla suurtalu hooldaja
käest. Rukkivõlga andis tagasi maksta kuni 1956. aastani.
Juuniküüditamisest päästis õigeaegne
hoiatus. 25. märtsil 1949 ja veel paar nädalat peale
küüditamise lõppu jõlkusid julgeolekumehed
talu ümber, pärides, kas August on koju tulnud.
Vissi talult äravõetud maa jagati mitmeks sajaks suvilakrundiks.
Seda maad Ahastele ei tagastatud, sest suvilaomanikud olid ju
heausksed. Ähvardati, et kui ettenähtud kompensatsiooni
maa eest ei võta, jäädakse sellestki ilma. “Hävinud”
aida puhul, milles praeguseni elab “heauskne ostja”,
soovitati hoone olemasolu tunnistajatega tõendada…
Praegu peavad oma kodutalu EPA haridusega metsandusspetsialist
Gunnar koos abikaasa Ilmega ning TÜ biloogiharidusega Virve,
kellest on kujunenud suguvõsa hoidja. Vanima tütrena
tuli Virvel varakult tööle asuda, et aidata maksta venna
ja õe õppemaksu. Ta sattus eestimeelsesse keskkonda,
kus kedagi ei reedetud. Ka ülikoolis õppides. Lõpuks
oli siiski sunnitud armastatud õpetajaameti maha panema,
sest ei soovinud noori kommunistliku ideoloogia vaimus kasvatada.
Omal ajal keeldus ta komsomoli astumast, kuigi meelitati orderiga
uute saabaste ostmiseks. “Ma kaevan ennem Siberis kraavi,”
kõlas Virve vastus. Üks tüdruk meelitati aga
komsomoli lubadusega, et sedasi täitub unistus näha
Stalinit…
Mõistagi pole Ahastest keegi EKP ridasid täiendanud.
Filoloogiharidusega Viiu arvab, et küllap sellest keeldumise
tõttu ei lastud teda ka isale külla (taotletud kolmel
korral).
“Ei saa neist aru, kes räägivad, et ilma parteisse
astumata polnud võimalik oma rahva heaks midagi teha. Kas
nad pole mõelnud, et see jutt on ju ebanormaalne?”
küsib omaaegse TÜ rektori Feodor Klementi lesk Viiu.
Virve sooviks rohkem isamaalisust. Praegu on tema hinnangul liiga
palju karjerismi, mis varjutab aated.
|
|
|
